Obsah (15)

§ 127§ 128§ 139§ 1044§ 115§ 103§ 619§ 1053§ 1045§ 130§ 134§ 620§ 35§ 81§ 104

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikoht

) § 127 lg 3 mõttes ettenähtav. Põltsamaa linn on sisuliselt ka hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet tunnistanud ja oli nõus hageja perekonnale üleelamiste ja ebameeldivuste leevendamiseks maksma ühekordset valuraha. Kahjuhüvitise suuruses pooled kokkuleppele ei jõudnud.

1. Kostja vaidles hagile vastu.
2. oktoobril 2014 viskas S. H hageja tütart kiviga, mille tagajärjel said tütre kaks esimest jäävhammast vigastada. Kostja leidis, et tegemist on laste mänguhoos toimunud õnnetusjuhtumiga, mille eest kostja ei vastuta, kuna ta ei oleks saanud seda mingil viisil ära hoida. Kostja ei ole poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevat hoolsuskohustust rikkunud, nagu nähtub ka õpetajate seletuskirjadest juhtunu kohta. Kostja on teinud kõik mõistliku ja olnud hoolas üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel selleks, et vältida kahju tekkimist. Lapsed ei olnud õuealal üksi, vaid koos õpetajatega. Kostja on hoolitsenud selle eest, et õueala oleks turvaline ning seal ei oleks ohtlikke esemeid. Majandusjuhataja hoolitseb iga päev selle eest, et lasteaia õueala, hoov, mänguatraktsioonid ja hoone oleksid heas seisukorras. Õueala on korralike teede ja mänguplatsidega ning kuskil ei ole ohtlikud esemed lastele kättesaadavad. Õnnetuse toimumise hommikul oli rühmas 18 last, nagu see KELS § 7 lg 1 järgi on lubatud, ning õnnetuse toimumise ajal 8 last. Lapsi, kes sel hetkel koos mängisid, oli õpetajate hinnangul 5-7, lähedal olevas ronimislinnakus umbes sama palju. Lapsi jälgisid ja saatsid koju kaks õpetajat. Ebaõige on hageja väide, et mittevaralise kahju tekkimine pidi olema kostjale

§ 127lg 3 tähenduses ettenähtav.

Ilmselgeks ei saa pidada seda, et kui lasteaias käivad eelkooliealised lapsed, kaasneb sellega suur oht mittevaralise kahju tekkimiseks.

§ 128

lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hageja ei ole tõendanud ega sisustanud, et lepingulise kohustuse eesmärk oli kaitsta hagejat füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste eest. Kostja pole rikkunud lepingulist kohustust luua lastele tervislik kasvu- ja õpikeskkond ning kostja jaoks ei olnud ettenähtav ega pidanud ettenähtav olema, et lasteaialaste omavahelise mängu käigus võib juhtuda seesuguste tagajärgedega õnnetusjuhtum, mis võib lapse emale ehk hagejale tekitada mittevaralist kahju füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste näol. Kostja ei ole tunnistanud oma süüd õnnetuses, kuid oli hea tahte märgina valmis maksma valuraha 1000 eurot. Lisaks tegi kostja ettepaneku tasuda psühholoogi lepitusteenuse eest, et hageja perekonna ja lasteaia suhteid parandada. Kuivõrd hageja väljendas usalduse kaotust Tõrukese lasteaia vastu, tegi kostja ka ettepaneku, et hageja lapsed jätkaksid alushariduse omandamist mõnes teises lasteasutuses. Hageja perekond on kostja ettepanekutest keeldunud. Kostjale jäi arusaamatuks, miks pidi hageja pöörduma advokaadibüroo poole õigusabi saamiseks. Õigusabi kasutamine, arvestades kostja koostöövalmidust, oli ebamõistlik ja tarbetu ning suurendas üksnes hageja kulutusi. Kahjuhüvitist tuleks

§ 139alusel vähendada.

Hageja varalise kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu ja tõendamata.

1. Tartu Maakohus jättis
2. detsembri
3. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus luges tuvastatuks järgmised asjaolud: hageja ja kostja sõlmisid
4. septembril 2011 kohustuste täitmise lepingu nr 28 (tl 7), mille järgi sai E. K alates
5. a septembrist oma lapsele H. K-le koha Põltsamaa linna asutuses Põltsamaa Lasteaed Tõruke;
6. oktoobril 2014 viskas laps S. H hageja last H. K-d kiviga näkku kostjale kuuluvas Põltsamaa Lasteaias Tõruke, mille tagajärjel said kahjustada H. K kaks esimest jäävhammast (murdusid
7. hamba kroon 1/2 ulatuses ja
8. hamba krooni lõikeserv). Hageja nõuab kostjalt 2293 euro 80 sendi hüvitamist (mittevaraline kahju 1000 eurot, varaline kahju 1293 eurot 80 senti), tuginedes hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste rikkumisele. Alternatiivselt, kui kostja lepinguliste kohustuste rikkumist ei tuvastata, taotleb hageja kostjalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Lepingulise kohutuse rikkumise tulemusena isikule kehavigastuse või tervisekahju tekitamise korral on kahjustatud isikul õigus valida, kas ta tugineb nõude esitamisel lepingurikkumisest tulenevale vastutusele või vastutusele õigusvastase teo eest (

§ 1044lg 1).

Arvestades hageja nõuet, käsitles kohus esmalt lepingurikkumisel põhinevat kahju hüvitamise nõuet. Lepingurikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad

§-de 115, 127 ja 128 alusel olema täidetud järgmised üldised eeldused: kostja on lepingut rikkunud (

§ 115

lg 1); kostja vastutab lepingu rikkumise eest (

§ 115

lg 1); hagejale on tekkinud kahju (

§ 127

lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4). Kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 230 lg 1.

§ 103

lg 1 teise lause järgi eeldatakse siiski, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav, ja kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav. Kostja kohustuste rikkumise tuvastamiseks tuleb esmalt teha kindlaks, millised olid kostja lepingulised kohustused. Arvestades hageja nõuet, peab kohus välja selgitama, millised olid kostja kohustused lapse tervise ja ohutuse tagamisel lasteasutuses. Pooled olid sõlminud 1. septembril 2011 kohustuste täitmise lepingu, milles on kokku lepitud hagejale kostja lasteaias lapse hoiu teenuse osutamise tingimused. Pooled ei vaielnud selle üle, et nende sõlmitud leping vastab

§ 619järgi käsunduslepingu tunnustele.

Lepingust (p 7.1), lepingu järgi poolte võlasuhtele kohalduvatest õigusaktidest (lepingu p 3: KELS, lasteaia põhimäärus ja kodukord) ning

§-des 619-620 käsunduslepingu kohta sätestatust saab järeldada, et kostjal oli kohustus tagada hageja lapsele tervislik ja ohutu keskkond lasteasutuses. Lapse turvalisuse tagamiseks ja tervisekahjustuste ennetamiseks tuli hagejal tagada, et rühmas ei oleks rohkem lapsi, kui seaduse järgi on lubatud. Lisaks tuli kostjal kindlustada lasteaia maa-ala, hoonete, ruumide, sisustuse ja sisekliima korrashoid Vabariigi Valitsuse

1. oktoobri
2. a määrusega nr 131 kehtestatud tervisekaitsenõuete järgi. Käsundisaajana pidi kostja täitma vastavaid kohustusi käsundi laadist (koolieelses lasteasutuses lapsehoiuteenus) tuleneva vajaliku hoolsusega ning toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Eeltoodu ei määra aga kindlaks konkreetseid ülesandeid, mida lasteasutusel lapse turvalisuse tagamiseks ja tervisekahjustuste ennetamiseks tuleb teha. Maakohtu tuvastatu kohaselt oli liitrühma, kus hageja laps käis, registreeritud 21 last, kuid rühmas kohal olnud laste registreerimisleht tõendab, et
3. a oktoobris ei ületanud rühmas olnud laste arv seaduses lubatud piirmäära.
4. oktoobril 2014 oli rühmas 18 last. Õpetajate seletuskirjadest nähtub, et ajal, kui hageja lapsega toimus kahjujuhtum, olid kaks õpetajat kahe rühma lastega, keda oli hinnanguliselt kohal 14-
5. Alates
6. septembrist 2015 kehtiv KELS § 20 lg 6 näeb ette, et kogu rühma tööaja jooksul on õppe- ja kasvatusalal töötav isik või õpetajat abistav töötaja liitrühmas kuni üheksa lapse kohta. Seega oli kostja taganud lasteaias õpetajate arvu, mida seadusandja peab laste turvalise kasvukeskkonna tagamiseks piisavaks. Maakohus märkis, et seaduses laste ja personali piirarvu kehtestamise mõte on tagada eeldused laste arendamiseks, õppekavast kinnipidamiseks ja laste üle järelevalve tegemiseks, sh viia laste tervise ja muude hüvede kahjustamise oht lasteasutuses miinimumini. Õpetajate seletuskirjadest saab järeldada, et hageja lapse järele valvati viisil, mis vastab nõutavale hoolsusstandardile. Isegi juhul, kui rühmas on tagatud laste piirarv ja vajalikul arvul personal, ei ole võimalik kahju tekkimist täielikult välistada. Maakohus rõhutas, et paljude laste koosolemine ühises rühmas tähendab, et koos on mitmeid erineva temperamenditüübi ja taustaga lapsi, misjuures ei saa lasteaiaealistelt lastelt eeldada kehtivate käitumiseeskirjade ja käitumistavade täielikku tundmist, nendest arusaamist ja oskust oma käitumist vastavalt neile eeskirjadele kujundada. Mõistlikult võttes ei saa eeldada, et õpetaja saab korraga jälgida kõiki lapsi näost näkku. Kui see oleks ka teostatav, võib ikkagi tekkida juhuslik kahju, mida ei oleks võimalik kohustuste nõuetekohase täitmisega ära hoida. Nõudes kahju hüvitamist lepingu rikkumise tõttu, peab rikkumine olema põhjustanud kahju tekkimise. On tõendamata, et kostja on rikkunud kohustusi, mis on hagejale tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. Hageja heitis mh kostjale ette, et kostja ei taganud lasteaia territooriumil lastele turvalist keskkonda. Hageja ei tõendanud, et tema lapsel kiviga viskamise tagajärjel tekkinud tervisekahju oli seotud hoone tervisekaitsenõuetele mittevastava fassaadiga. Hageja ei väitnud ega esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et kivi pärines hoone fassaadilt. Alternatiivselt käsitles maakohus kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevat kostja vastutust ja leidis, et kõne alla tuleb alla 14-aastase lapse järele valvaja vastutus

§ 1053alusel, mis eeldab kahju tekitaja õigusvastast ja süülist tegu.

Maakohus tuvastas, et õigusvastase teona saab käsitada seda, kui teine laps viskas 2. oktoobril 2014 hageja last kiviga. Kiviga hageja last visanud lapse tegu oli õigusvastane

§ 1045lg 1 p 2 mõttes, sest hageja tütrele tekkis kehavigastus.

Süülisus eeldab kahju tekitanud teo toime pannud isiku võimet saada aru oma teo õigusvastasusest. Lasteaiaealise lapse tegu ei ole vastutust tekitava kausaalsuse tasandil süüline. Asjaoludest ei saa ka järeldada, et hageja tütart kiviga visanud lapse tegu oli konkreetset last arvestades kindlalt ettenähtav. Süüvõimetu laps pani teo toime juhuslikult, mistõttu ei ole

§ 1053lg-s 3 sätestatud lepingulise järelevalvaja vastutuse eeldused täidetud.

Maakohus lisas, et seadus ei anna isiku tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral teisele isikule õigust nõuda talle juhtumiga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

§ 130lg 1 ja § 134 lg 2 järgi on kahjuhüvitise nõudmise õigus üksnes kannatanul endal. Ts

MS § 162 lg 1 järgi jäid menetluskulud hageja kanda, sest hagi jäi rahuldamata.

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 2293 eurot 80 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsus ja põhjendused
3. Tartu Ringkonnakohus tühistas
4. mai
5. a otsusega maakohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hageja hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 480 eurot 28 senti varalise kahju hüvitamiseks. Hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude jättis ringkonnakohus rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohus märkis, et maakohus tuvastas õigesti lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused, kuid ekslik on maakohtu seisukoht, et leping ega selle p-s 3 märgitud õigusaktid ei määra täpselt kindlaks, mida lasteasutus peab turvalisuse tagamiseks ja tervisekahjustuse ennetamiseks tegema. Erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus, et pooltevahelise lepingu p-s 7.1, KELS § 3 lg-s 2, §s 17, § 22 lg-s 2 ning Tõrukese lasteaia kodukorras sätestatust tuleneb lasteasutusele ja tema õpetajatele konkreetne kohustus hoolitseda selle eest, et lasteaias viibimise ajal oleks tagatud lapse elu, tervis ja turvaline keskkond. Lasteaia personal seda ei taganud ning rikkus käsundi täitmisel vajalikku hoolsuskohustust, mille tõttu sai võimalikuks hageja lapse tervise kahjustamine. Ekslik on maakohtu järeldus, et tegemist oli juhusliku kahjuga, mida ei olnud võimalik kohustuste nõuetekohase täitmisega ära hoida. Ringkonnakohus nõustus apellandiga, et tegemist ei olnud paratamatu õnnetusega, sest vajaliku hoolsuse järgimisel oleks lapse tervise kahjustamine olnud välditav. Kuivõrd vastutust välistavaid asjaolusid

§ 103tähenduses ei ole, vastutab kostja tekkinud kahju eest.

Ringkonnakohus viitas, et kuigi kostja vastutab üldiselt lepingu rikkumisega põhjustatud kahju eest, ei tähenda see, et kostja peaks hüvitama kolmandale isikule põhjustatud kahju, arvestades

§ 127

lg-t 2, mille järgi ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Hagiavaldusest nähtuvalt nõudis hageja kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist ja põhjendas seda sellega, et lapse tervise kahjustamine tõi talle kaasa kogu eluks hingelisi kannatusi. Mittevaralise kahju hüvitamise erisused on reguleeritud

§-s 134, mille lg 3 järgi saab raske kehavigastuse või tervisekahju tekitamise korral kahju hüvitamist nõuda ka kahjustatud isiku lähedane. Riigikohus on 9. aprilli 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 asunud seisukohale, et

§ 134

lg-s 3 sätestatud „erandlikuks asjaoluks" ei saa olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peavad kaasnema ka täiendavad asjaolud, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud selliste erandlike asjaolude esinemist, mis õigustaksid mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Hageja lapse hammaste kahjustusest tulenevad üleelamised ei ole

§ 134lg 3 tähenduses erandlikud asjaolud.

Ka psühholoogi teatisest ei nähtu, et lasteaias lapsega toimunud juhtum oleks mõjutanud oluliselt hageja psüühikat ja põhjustaks talle hingelisi kannatusi terveks eluks. Hageja 1000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja esitas kostja vastu ka 1293 euro 80 sendi suuruse varalise kahju hüvitamise nõude (psühholoogi teenustasu 25 eurot, kohtueelne õigusabi 720 eurot, sõidukulud psühholoogi, advokaadi ja laste hambaarsti juurde 548 eurot 80 senti). Ringkonnakohus leidis, et hageja varaline kahju on põhjuslikus seoses kostja lepinguliste kohustuste rikkumisega ning on põhjendatud osaliselt. Psühholoogi teenustasu 25 eurot on tõendatud arvega nr 57 (tl 12) ning see tuleb kostjalt välja mõista. Kohtueelsed õigusabikulud on otsene varaline kahju

§ 128lg 3 mõttes.

Hageja soovis kohtueelsete õigusabikuludena saada 720 eurot 6 tunni eest (arve nr 2014781, tl 12). Ringkonnakohus viitas, et kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus

§ 128

lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta (Riigikohtu

1. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1913). Ringkonnakohus leidis, et kohtueelses menetluses oli mõistlik kasutada professionaalset õigusabi ning õige ei ole kostja seisukoht, et kohtueelne õigusabikulu on täies ulatuses tarbetu. Ringkonnakohus leidis, et nõude maksmapanekuks on kohtueelsete õigusabikuludena põhjendatud ja vajalikud 100-eurost tunnimäära arvestades 360 eurot (3 × 100 × 20%). Ringkonnakohtu arvates oli põhjendatud ajakulu hagejaga kohtumiseks ja kahju hüvitamise ettepaneku tegemiseks
2. detsembril 2014 kolm tundi (tl 32-33). Kostjale täiendava seisukoha (tl 43) saatmise kulu 240 eurot ei olnud põhjendatud, sest kostja vastas ettepanekule
3. detsembril 2014 (tl 35-36) ja kinnitas, et ei nõustu märgitud ettepanekutega, ning täiendavast seisukohast ei sõltunud hageja nõude maksmapanek. Õige on kostja seisukoht, et täiendava seisukohaga seotud kulud on vastuolus

§ 139lg-s 2 sätestatud võlausaldaja kahju vähendamise kohustusega.

Ringkonnakohus leidis, et hageja 548 euro 80 sendi suurustest sõidukuludest on põhjendatud sõidukulu 95 eurot 28 senti (1148 × 0,083), pidades põhjendatud sõidukilomeetrite arvuks 1148 km (1568 - 2 × 210) ning arvestades, et kütusekulu kilomeetri kohta on 0,083 eurot. Ringkonnakohus nõustus hagejaga (tl 16), et kilomeetri autosõidu kütusekulu maksumus on 0,083 eurot. Selline kulu vastab eelduslikule tegelikule kulule, mis tekkis sõiduauto kasutamisel sõitmiseks Põltsamaalt Tartusse ja tagasi ning Põltsamaalt Rakverre ja tagasi (tl 4-5). Muu sõiduauto kasutamise kulu, s.o kilomeetri rahaline kulu ilma kütuseta 0,267 eurot (tl 16), on tõendamata ja tuleb jätta välja mõistmata. Ringkonnakohus leidis, et põhjendatud ja vajalikud on hageja sõidukulud Tartusse psühholoogi juurde, kuuel korral Tartusse Tartu Ülikooli Stomatoloogiakliinikusse ja Maxilla hambakliinikusse ja Rakverre, et kohtuda lepingulise esindajaga (

1. detsembril 2014, ettepaneku tegemine). Ringkonnakohus leidis, et sõidukulu lepingulise esindaja juurde täiendava seisukoha kujundamiseks (
2. veebruar 2015) ei olnud põhjendatud, tõenditest ei nähtu, miks hageja
3. mail 2015 Rakverre sõitis. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitamiseks 480 eurot 28 senti (25 + 360 + 95,28) ja jättis muus osas varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis ringkonnakohus poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata. Alternatiivselt palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse vaidlustatud osas ja saata asi tagasi ringkonnakohtule tühistatud osas uueks läbivaatamiseks. Kostja leidis, et ringkonnakohus on otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ja vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme, mis on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Kostja ei nõustunud ringkonnakohtu järeldustega, et ta rikkus lepingulisi kohustusi ja peaks vastutama rikkumise eest, et lasteaiapersonal ei taganud käsundi täitmist vajaliku hoolsusega ning et tegemist ei olnud õnnetusjuhtumiga. Vaieldakse selle üle, kes peaks vastutama kahju eest, mille on tekitanud üks lasteaialaps teisele lasteaias. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, milles seisnes kostja hoolsuskohustuse rikkumine. Lasteasutuses olid loodud kõik tingimused laste tervislikuks kasvu- ja õpikeskkonnaks. Kostja ei rikkunud mingilgi viisil oma lepingulisi kohustusi, tegi kõik mõistliku ja oli hoolas üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel selleks, et vältida mistahes kahju tekkimist. Ainuüksi asjaolu, et kahe lasteaialapse vahel toimunud sündmuse tõttu said ühe lapse hambad kahjustada, ei tähenda automaatselt, et kostja on käsunduslepingust tulenevat hoolsuskohustust rikkunud. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta leidis, et ekslik on maakohtu järeldus, et tegemist oli juhusliku kahjuga, mida ei olnud võimalik kohustuse nõuetekohase täitmisega ära hoida. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 436, sest ta ei viidanud otsuses, milliseid tõendeid hinnates või hindamata jättes jõudis ta teistsugusele järeldusele kui maakohus. Ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse vastuses esitatud väitele, et Põltsamaa Lasteaed Tõruke oli täitnud kõik Vabariigi Valitsuse
5. oktoobri
6. a määrusest nr 131 tulenevad nõuded õnnetusjuhtumi toimumise ajal. Ringkonnakohus ei ole kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 5 oma seisukohti põhjendanud ning on rikkunud ka tõendite ümberhindamisel põhjendamiskohustust TsMS § 653 mõttes. Ainuüksi õigusaktide loetelu, mis ei ole toimunud sündmusega seostatud, ei saa lugeda kohtuotsuse sisuliseks põhjendamiseks. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kui ringkonnakohus tühistab või muudab mingit maakohtu seisukohta või hindab tõendeid teisiti, tuleb seda ka otsuses põhjendada (Riigikohtu
7. juuni
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14;
9. detsembri
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-14;
11. novembri
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15 jt). Asja lahendamisel on põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks, sest lahend sisustaks, missugune peab olema lasteaiaõpetaja või õpetajat abistava töötaja käitumine, mis järgiks

§ 620lg-tes 1 ja 2 sätestatud hoolsusstandardit.

Kohalikule omavalitsusele ei saa panna vastutust igasuguse lasteasutuse territooriumil toimunud õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju eest. Eriti kui kohalik omavalitsus ei ole vahetult õnnetuse põhjustamises osalenud. Selline lahendus teeniks pahatahtlike vanemate rahalise kasu saamise eesmärki. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Vastusena kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ei ole tuvastatud aega, millal hageja lapsele tervisekahjustus tekkis. Õpetajate seletuskirjade järgi oli kahe rühma kohta lapsi 27 ja ühe õpetaja kohta seega rohkem lapsi kui turvalisuse tagamiseks vajalik. Lasteaia töökorraldus ei taganud ohutut keskkonda, hoolekogu on juhtinud puudustele tähelepanu, hageja last kiviga visanud laps oli terve eelneva nädala olnud vägivaldne, kuid last ei jälgitud eraldi. Ei vaielda selle üle, et lasteaed ei taganud hageja lapse tervist ja et laps sai lasteaias viibimise ajal tervisekahjustuse.

1. Hageja esitas vastukassatsioonkaebuse. Vastukassatsioonkaebuses ja
2. novembri
3. a nõude täpsustuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse p-d 2 ja 4 tühistada osas, milles hageja kahju hüvitamise nõue jäeti 395 euro 16 sendi ulatuses rahuldamata ning poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Hageja palus saata asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Alternatiivselt palus hageja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista hageja kasuks täiendavalt välja 395 eurot 16 senti. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palus hageja jätta võrdsetes osades poolte kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 1367 eurot ning Riigikohtus kantud menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja juhtis tähelepanu, et kuigi ringkonnakohus on otsuse p-s 9 viidanud, et kostja ei peaks vastutama kolmandale isikule põhjustatud kahju eest, ei ole hageja käesolevas asjas kolmas isik, vaid käsunduslepingu pool, kellele kahju tekitamise vältimine on kostja lepingust ja seadusest tulenev kohustus. Hageja ei nõustunud ringkonnakohtuga, et täiendava seisukoha koostamine pärast
4. detsembrit 2014 oli põhjendamatu. Poolte vahel jätkusid kohtuvälised läbirääkimised mitme kuu vältel, mida tõendab hagiavalduse lisas nr 1 esitatud tõend (Sven Lassi
5. märtsil 2015 hagejale esitatud vastus), millest nähtub, et ka kostja tegi hagejale
6. jaanuaril 2015 kompromissettepaneku. Kostja kompromissettepanekule vastamine oli põhjendatud, mistõttu oli põhjendatud ka sõidukulu. Hageja kahjuhüvitise vähendamine viitega

§ 139lg-s 2 sätestatud kahju vähendamise kohustusele ei ole põhjendatud.

Hageja osales jaanuaris 2015 toimunud kohtumisel ise, samuti kestsid kohtuvälised kompromissiläbirääkimised veel ka mais 2015, mil hageja õigusabi ei kasutanud. Hageja kasutas õigusabi vaid vajalikus määras ja vältis üleliigsete kulude tekitamist. Hageja õigusabi- ja sõidukulud on väga mõõdukad, sõidukuluna tuleks hüvitada 132 eurot 63 senti (1598 km × 0,083 eurot). Ringkonnakohus ei oleks tohtinud jätta menetluskulusid poolte endi kanda. Hagi jäi vaid osaliselt rahuldamata, mistõttu peaks hageja kandma vaid osa menetluskuludest, arvestades TsMS § 162 lg-t 1, mille järgi kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostjal ei olnud menetluskulusid ja nii on sisuliselt kõik kohtumenetluses kantud kulud pidanud kandma pool, kes on põhjendatult pöördunud vaidluse lahendamiseks kohtusse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 mõttes hageja varalise kahju hüvitamise nõude osas. Asi tuleb selles osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja kassatsioonkaebus ja hageja vastukassatsioonkaebus rahuldatakse. Kuna ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohtud jätsid hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata, on ringkonnakohtu otsus selles osas jõustunud.
2. Esmalt analüüsib kolleegium, kas hageja ja kostja vahel on eraõiguslikud või avalik-õiguslikud suhted (I), milline on kostja võimalik lepinguline vastutus ja kahju ulatus (II), ning viimasena selgitab kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevaid nõudeid ja teeb menetluslikud otsustused (III). I
3. Vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt lahendada küsimus, kas munitsipaallasteaias lasteaiateenuse osutamisel tekkiv õigussuhe omavalitsuse ja lasteaia teenust saava isiku vahel on avalik-õiguslik või eraõiguslik. Seejärel saab anda hinnangu, millisel õiguslikul alusel võiks kostja hageja ees vastutada. Käesolevas asjas nõuab kahju hüvitamist kahju kannatanud lasteaialapse ema enda nimel. Ta esitas kahju hüvitamise nõude Põltsamaa linna vastu, sest kahju tekitati Põltsamaa linnale kuuluva munitsipaallasteaia Tõruke territooriumil ajal, mil lapsed olid lasteaia hoole all.
4. Riigikohtu varasema praktika järgi toimub lasteaiakoha andmine haldusmenetluses ja lasteaiakoha andmise kohustus on kohaliku omavalitsuse ülesanne (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 37 lg 2; KELS § 10 lg 1), millega täidetakse nii alushariduse andmise kui ka lastehoiu ülesannet selleks, et lapsevanemad saaksid töö- ja pereelu ühitada (vt ka Riigikohtu
5. juuni
6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-19-14, p 12; vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
7. märtsi
8. a otsus asjas nr 3-4-1-66-13, p 38). Seega on alushariduse andmine ja lastehoiu ülesande täitmine munitsipaallasteaias avaliku ülesande täitmine. Kuigi lasteaiakoha andmine otsustatakse haldusmenetluses, ei teki kolleegiumi hinnangul kohaliku omavalitsuse ja lapsevanema vahel avalik-õiguslikku suhet, kui munitsipaallasteaed osutab alushariduse andmiseks ja lastehoiu funktsiooni täitmiseks lasteaiateenust. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et eralasteaia ja valla vahelise lepingu avalik-õiguslik iseloom ei muuda halduslepinguks lapsevanematega sõlmitavaid lasteaiakoha kasutamise lepinguid. Sellise lepingu täitmisega ei kaasne riigivõimu volitusi (Riigikohtu
9. juuni
10. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-1914, p 12; vrd ka Riigikohtu erikogu
11. aprilli
12. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; Riigikohtu
13. veebruari
14. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-49-12, p-d 24-26). Varasemas praktikas on Riigikohus leidnud sedagi, et avalikke ülesandeid võidakse täita ka eraõiguslikus vormis, kui avaliku ülesandega ei kaasne riigivõimu volitusi ja valdkonda reguleerivas seaduses ei ole sätestatud teisiti (Riigikohtu
15. veebruari
16. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-49-12, p 24). Kolleegium leiab, et munitsipaallasteaed täidab lasteaiateenuse osutamisel küll hageja avalik-õigusliku nõude täitmiseks avalikku ülesannet, kuid sellise lepingu täitmisega ei kaasne riigivõimu volitusi, mistõttu võib alushariduse andmise ja lastehoiu teenuse funktsioone täita ka eraõiguslikus vormis. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et õigussuhe on eraõiguslik, kui avaliku võimu kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud (vt Riigikohtu erikogu
17. novembri
18. a määrus asjas nr 3-2-4-1-13, p 8;
19. aprilli
20. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; Riigikohtu
21. detsembri
22. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-01, p-d 11 ja 12). Eelneva põhjal asub kolleegium seisukohale, et munitsipaallasteaia ja teenust saava isiku vahel tekivad teenuse osutamisel eraõiguslikud suhted. Munitsipaallasteaed täidab lasteaiateenust osutades küll avalikku ülesannet, kuid sellega ei kaasne riigivõimu volitusi, mistõttu on munitsipaallasteaed olemuslikult samas olukorras, milles võivad olla eraisikud, näiteks eralasteaiad või lastehoiuteenust pakkuvad isikud. Kolleegium nõustub kohtutega, et hageja ja kostja
23. septembril 2011 sõlmitud kohustuste täitmise leping vastab

§ 619mõttes käsunduslepingu tunnustele.

Seega tuleb asjas esmalt kõne alla kostja lepinguline vastutus teenuse osutamisel. Kolleegium märgib täiendavalt, et ka siis, kui lastehoiuteenust osutatakse eraõiguslikus vormis, võivad piirangud lepinguvabadusele tuleneda avalikust õigusest. Nii saab olla piiratud käsundisaaja õigus lepingut üles öelda. Samuti tuleks hinnata teenuse osutamisele kehtestatud tingimusi tüüptingimusena

§ 35jj mõttes.

Kuivõrd lapsevanema ja kohaliku omavalitsuse vahel on eraõiguslik suhe, siis ei kohaldu kahju hüvitamisele riigivastutuse seadus (RVastS), sest selle seaduse kohaldamisalast on välja jäetud kahju hüvitamine eraõiguslikus suhtes (RVastS § 1 lg 2; § 1 lg 3 p-d 1 ja 4). II 14. Järgnevalt käsitleb kolleegium kostja võimalikku lepingulist vastutust. Lepingust nähtuvalt saab pooltevaheline leping olla hageja last kui kolmandat isikut kaitsev leping (

§ 81

).

§ 81

lg 2 kohaselt saab sellise lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist ka kaitstud kolmas isik. Praeguses asjas on hagejaks lepingupool ise. Kolleegium märgib esmalt, et kohtud on liiga kitsalt sisustanud seda, millised võivad olla käsunduslepingust tuleneva kaitsekohustuse kui kõrvalkohustuse allikad. Hageja ja kostja vahel sõlmitud käsunduslepingust tulenevate otseste kohustuste kõrval on pooltel ka lepingulised kõrvalkohustused. Sealjuures võivad lisaks sellistele kohustustele, mis on kirjas lepingus endas või mõnes üldkohustuslikus õigusaktis, olla kõrvalkohustuseks ka kohustused, mis tulenevad tavast (sh lepingupoole kutsetavast) ja hea usu põhimõttest. 15. Hagi rahuldades märkis ringkonnakohus, et lasteaia personal ei taganud oma kohustuste täitmist, hoolitseda selle eest, et lasteaias viibimise ajal oleks tagatud lapse elu, tervis ja turvaline keskkond. Ringkonnakohus leidis, et tegemist ei ole paratamatu õnnetusega, sest vajaliku hoolsuse näitamisel oleks lapse tervise kahjustamine olnud välditav. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus lubamatult abstraktselt määratlenud rikutud kohustuse ja arvanud kohustuse rikkumise (tagada lapse elu ja tervis) koosseisu ka rikkumise võimaliku tagajärje, kehavigastuse. Täielikult on ringkonnakohus aga jätnud sisustamata selle, mille jättis kostja tegemata, et teda saaks pidada

§ 620järgset hoolsuskohustust rikkunuks.

Hageja on kostjale ette heitnud seda, et kostja ei taganud laste tegevuse üle piisavat järelevalvet ja et lasteaiarühmas oli lubatust rohkem lapsi ning lasteaiahoone ja teed olid kehvas seisukorras. Samuti seda, et korduvalt vägivaldselt käitunud lapsele kohaldati täiendavat järelvalvet alles pärast sellele tähelepanu juhtimist. Kolleegiumi hinnangul on need iseenesest etteheidetavad lepingurikkumised. Maakohus on oma otsuses väidetavaid rikkumisi ka käsitlenud. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, kuid TsMS § 654 lg-s 5 sätestatut rikkudes ei ole maakohtu seisukohtade ümberhindamist põhjendanud. Samuti heitis hageja kostjale ette seda, et kostja ei taganud laste elu ja tervise eest hoolitsemist ja lapse heaolu kaitset lasteasutuses. See üldsõnaline rikkumine, mille koosseisus on ka rikkumise tagajärg tervise kahjustamise näol, oli ringkonnakohtus hagi rahuldamise aluseks. Kuna eelnevast ei selgu, millist tegu või tegevusetust kostjale konkreetselt lepingurikkumisena ette heidetakse, siis ei saa seda pidada kohustuse rikkumiseks. 16. Kolleegium on varasemas praktikas osutanud, et käsunduslepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude eelduste kontrollimisel tuleb lisaks kohustuse rikkumisele ja vastutusele tuvastada ka see, kas käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju (

§ 127

lg 1, § 128), kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2), kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3), ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4) (Riigikohtu 10.

juuni

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 19; vt ka
2. jaanuari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15;
4. märtsi
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27). Lepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on võimalik

§ 134lg-s 1 sätestatud täiendavate eelduste korral.

Hageja on esitanud 1000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõude ja 1293 euro 80 sendi suuruse varalise kahju hüvitamise nõude, mis hõlmab kohtueelseid õigusabikulusid, sõidukulusid lapsega hambaarsti, psühholoogi ja õigusabi osutaja juurde sõitmiseks ning psühholoogi teenustasu. Kolleegium leiab, et hageja varalise kahju hüvitamise nõue on hageja ja kostja vahel sõlmitud käsunduslepingu kaitse-eesmärgiga

§ 127lg 2 mõttes hõlmatud.

Kohustuse rikkumisega tekkinud kahju ettenähtavusele

§ 127lg 3 mõttes peab andma hinnangu ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel.

17. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus esmalt hindama, kas ja millist lepingulist kohustust on kostja rikkunud ning kas rikkumise ja selle tagajärje vahel on põhjuslik seos. Samuti tuleb hinnata, kas kostja on järginud

§-st 620 tulenevat hoolsuskohustust (vt ka p 14). Hooletus saab seisneda konkreetses teos või tegemata jätmises ning see ei võiks kostjale selguda üllatuslikult alles kohtuotsuses.

1. Ringkonnakohus leidis muuhulgas, et kohtueelsetest õigusabikuludest on põhjendamatu 240 euro nõue, kuna sellest ei sõltunud hageja nõude maksmapanek. Põhjendatud on vastukassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole arvestanud seejuures asjaolu, et kompromissiläbirääkimised jätkusid ka jaanuaris, sh hagiavalduse lisas 1 esitatud tõendit, et kostja tegi hagejale
2. jaanuaril 2015 kompromissettepaneku. Nii ei ole ringkonnakohus hinnanud tõendeid igakülgselt TsMS § 232 lg 1 tähenduses. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus võtma seisukoha kahju hüvitamise nõude ulatuse kohta, arvestades eeltoodut ja hageja väiteid täiendava õigusabi- ja sõidukulu kohta. III
3. Kolleegium lisab, et olukorras, mil laps on tekitanud lasteaias viibides kahju teisele lapsele, on põhimõtteliselt võimalik ka kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue kohaliku omavalitsuse vastu.

§ 1053

lg 3 sätestab, et lapse tekitatud kahju eest vastutab sõltumata süüst ka isik, kes lepinguga kohustus tema järele valvama. Kohalik omavalitsus võib vastutada sõltumata süüst kahju õigusvastase tekitamise eest lepingulise järelevalvajana

§ 1053lg-te 1 ja 3 alusel.

Lepingulise järelevalvaja vastutuse kohaldamiseks tuleb tuvastada, et laps on oma õigusvastase teoga põhjustanud kahju järelevalve tegemise ajal. Käesolevas asjas saaks teise lapse tegu olla õigusvastane

§ 1045lg 1 p 2 alusel.

Kuigi alla 14-aastane laps ei ole deliktivõimeline ning lepingulise järelevalvaja vastutus ei sõltu süüst, eeldab lepingulise järelevalvaja vastutus

§ 1053

lg-te 1 ja 3 alusel kolleegiumi hinnangul siiski, et lapse tegu oleks objektiivselt tinglikult etteheidetav ehk väliselt hooletu (

§ 104lg 3 ja § 1050 lg 1).

Kahju põhjustanud lapse välise hooletuse hindamisel on lähtekoht see, kas juhul kui tegemist oleks olnud deliktivõimelise isikuga, oleks tegu olnud sellele isikule etteheidetav. Kahju õigusvastase tekitamise regulatsioon kaitseb peamiselt seda isikut, kelle õigushüve on kahjustatud. Lepingulise suhte korral piiravad

53. ptk sätete, sh

§ 1053

lg 3, kohaldamist

§ 130

lg 1 ja § 134 lg-d 2-5, mis annavad kahju hüvitamise nõude esitamise õiguse kahjustatud isikule (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 12). Sarnases olukorras tuleks seetõttu kõne alla kahju kannatanud lasteaialapse kui kahjustatud isiku kahju hüvitamise nõue kohaliku omavalitsuse vastu

§ 1053lg 3 alusel.

Kahju tekitanud lapse vanemad või eestkostja vastutavad kahju põhjustanud lapse tegevuse eest sõltumata oma süüst solidaarselt kohaliku omavalitsusega (

§ 1053lg 1 ja § 137 lg 1).

Kahjustatud isikule hüvitatava kahju liigid ja ulatuse määravad seejuures kindlaks

§-d 130 ja 134.

§ 130

lg 1 järgi saab kahjustatud isik kehavigastuse tekitamise tõttu nõuda kahjustamisest tekkinud kulude hüvitamist, mittevaralise kahju hüvitamist võimaldavad nõuda

§ 134lg-d 2 ja 5.

Praeguses asjas pole kahjustatud isik ise kahju hüvitamise nõuet esitanud.

1. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldada. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
2. Kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjonid tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause järgi tuleb kassatsioonikautsjon tagastada menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu