3-2-1-128-16

Riigikohtunike Peeter Jerofejevi, Villu Kõve ja Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu otsuse kohta tsiviilasjas nr 3-2-1-128-16

1. Me oleme nõus kolleegiumi otsuse resolutsiooniga, kuid ei nõustu osaga otsuse põhjendustest. Me ei nõustu kolleegiumi enamuse järeldusega (otsuse p 15), et kuna ringkonnakohtus hagi rahuldamise aluseks oli üldsõnaline rikkumine, mille koosseisus on ka rikkumise tagajärg tervise kahjustamise näol, ning kuna ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millist tegu või tegevusetust kostjale konkreetselt lepingurikkumisena ette heidetakse, siis ei saa seda, et kostja ei taganud laste elu ja tervise eest hoolitsemist ja lapse heaolu kaitset lasteasutuses, pidada kohustuse rikkumiseks.
2. Leiame, et ringkonnakohus määratles piisavalt konkreetselt rikutud kohustuse kui lepingulise kaitsekohustuse. Ringkonnakohus leidis, et kostja rikkus kohustust tagada lasteaias viibimise ajal lapse elu, tervis ja turvaline keskkond. Samuti leidis ringkonnakohus, et lasteaia personal eelnimetatut ei taganud ning rikkus käsundi täitmisel vajalikku hoolsuskohustust, mille tõttu sai võimalikuks hageja lapse tervise kahjustamine. Ringkonnakohtu järeldus on meie arvates õige ja põhjendatud sellega, et kohtute tuvastatud ja poolte vaidlustamata asjaoludest nähtuvalt ei suutnud kostja ära hoida juhtunut - seda, et lepingu täitmise ajal üks kostja lepingulise järelevalve all olev laps viskab teist kostja lepingulise järelevalve all last kiviga näkku. Sellise juhtumi ära hoidmata jätmine kujutabki meie arvates lapsele tema lasteaia viibimise ajal turvalise keskkonna tagamise kohustuse kui lepingulise kaitsekohustuse rikkumist. Lapse tervise kahjustamine oli eelnimetatud lepingurikkumise tagajärg, mitte aga lepingu rikkumise koosseisuline tunnus. Leiame, et lepingut oleks olnud rikutud ka siis, kui teise lapse visatud kivi ei oleks hageja last tabanud või kui ta oleks kiviga küll pihta saanud, kuid ei oleks kehavigastust saanud. Samas märgime, et lepingurikkumisest üksi ei piisa selleks, et kostjal tekiks kahju hüvitamise kohustus. Lepingurikkumine peab tulenevalt VÕS § 103 lg-st 1 olema lisaks ka mittevabandatav. Kuna pooled olid sõlmitud käsunduslepingu, siis tuleb lepingurikkumise vabandatavust hinnata VÕS § 620 järgi.
3. Nõustume kolleegiumi enamusega selles, et ringkonnakohus jättis sisustamata selle, mille jättis kostja tegemata, et lepingurikkumist saaks pidada mittevandatavaks VÕS § 620 järgi. Märgime aga, et lepingu rikkumise korral eeldatakse rikkumise mittevabandatavust ja kui lepingu rikkumisest tulenev vastutus põhineb rikkuja süül, siis eeldatakse rikkuja süüd (vt Riigikohtu
4. aprilli
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17). Sellest põhimõttest tulenevalt peab ka käesolevas asjas kostja esitama ja tõendama kõik asjaolud, mille alusel ringkonnakohus saaks hinnata, kas kostja on järginud VÕS §-s 620 sätestatud hoolsuskohustust. Selline tõendamiskoormuse jaotus tuleneb hea usu põhimõttest ning kaitseb kannatanu huve selle tõttu, et kannatanul puudub üldjuhul juurdepääs andmetele, mille alusel ta saaks väita ja tõendada, mida kahju tekitanud isik oli ette võtnud või jätnud ette võtmata selleks, et kahju ei tekiks. Ka praegusel juhul ei ole hagejal ilmselt juurdepääsu andmetele, mille alusel ta saaks väita ja tõendada seda, mida kostja tegi või jättis tegemata selleks, et täita VÕS §-st 620 tulenevat hoolsuskohustust hageja lapse suhtes toime pandud vägivallajuhtumi ärahoidmiseks. Rõhutame, et kahju tekkimine ei tähenda veel iseenesest seda, et kostja rikkus lepingut, kuid kahju tekitamise fakt käesolevas asjas kohtute tuvastatud ja poolte vaidlustamata asjaoludel loob meie arvates hea usu põhimõttest tulenevalt eelduse, et kostja rikkus lepingut, kuna ta ei järginud juhtunu ärahoidmiseks VÕS §-s 620 sätestatud hoolsuskohustust. Öeldu ei tähenda siiski põhjusliku seose eeldamist hageja kahju ja hoolsuskohustuse rikkumise vahel. Praegusel juhul väidab hageja, et kostja ei taganud laste tegevuse üle piisavat järelevalvet, lasteaiarühmas oli lubatust rohkem lapsi ning lasteaiahoone ja teed olid kehvas seisukorras. Samuti väidab hageja seda, et korduvalt vägivaldselt käitunud lapsele kohaldati täiendavat järelevalvet alles pärast sellele tähelepanu juhtimist. Nende asjaoludel võib meie arvates olla tähtust selle hindamiseks, kas kostja on järginud VÕS §-st 620 tulenevat hoolsuskohustust. Ringkonnakohus peab selles osas hindama tõendeid ja võtma seisukoha, kuid, nagu öeldud, hoolsuskohustuse rikkumist eeldatakse. Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Tambet Tampuu