lg 11 tõlgendamisega oluliselt enam küsimusi, kui lõpuks hääletamise tulemina jõudis lahendisse vastuseid. Kuna aga vastuseta jäänud küsimused puudutavad minu hinnangul kõnealuse Otsusega läbiviidavat kriminaalmenetlusliku maastiku paradigmaatilist muutmist, pean edasise õigusliku diskussiooni ärgitamiseks vältimatult vajalikuks kirjeldada enda arusaama nii Otsuses märgitu kui ka kahetsusväärselt märkimata jäetu suhtes. Selles kohtuasjas on kohtualuste süüdi tunnistamisel tuginetud määravas ulatuses teabehanketoimingute kokkuvõtetele nr 02498 ja 02499, ehk siis julgeolekuasutuste seaduse (JAS) alusel kogutud teabele, mille riigi peaprokurör otsustas
Kõnealune säte lisati seadustiku teksti
jälitustegevuse regulatsiooni tekitatud põhiseadusvastase olukorra likvideerimine, riigis põhiseaduslikkuse taastamine. Märkimisväärne on see, et M 1 eelnõu lõppvariandi tõsistele põhiseaduslikele probleemidele olid juhtinud tähelepanu nii õiguskantsler kui ka Vabariigi President. See ei takistanud aga vigase eelnõu seadusena vastuvõtmist. Samuti on märkimisväärne, et kohe pärast selle seaduse vastuvõtmist moodustati Justiitsministeeriumis jälitustegevuse õigusliku regulatsiooni analüüsi töörühm, mis pidi siis vaagima M 1-st lähtuvat jälitustoimingutega kaasneva põhiõiguste ja –vabaduste piiramise põhjendatust ning töötama vajadusel välja ettepanekud õigusaktide muutmiseks. M 2 põhinebki sellele analüüsile. M 2 seletuskirjas on pikalt-laialt selgitatud, et millises osas on M 2 kindlasti enam põhiseadusepärane, kui seda oli M 1…. Ja siis äkki, kogu selle põhiseadusepärasuse taastamise vastukaalu või vahepalana on M 2 kontekstis väga napilt juttu ka novellilise
Seletuskirjas märgitu kohaselt olla õiguskomisjoni istungil jõutud järeldusele, et teabehanke korras kogutud teabe kriminaalmenetluses kasutamise absoluutne keelamine ei pruugi olla eesmärgipärane (sellest väitest võib jääda eksitav mulje, nagu oleks sellise teabe kasutamine kriminaalmenetluses olnud varem selgelt lubatav), kuid see saavat toimuda vaid kõrgetasemelise kontrolli all üksikutel juhtudel ja arvestades neid piiranguid, mis on kehtestatud jälitustegevusega kogutud tõendile (siin ja edaspidi minu allakriipsutused – E.K.). Kuigi eelnõu arutamine tervikuna oli üsnagi emotsionaalne (ja selle käigus kutsuti üles ka lugemise katkestamisele ning sisulise diskussiooni jätkamisele) ei ilmne olemasolevatest materjalidest, et Riigikogu ühelgi liikmel oleks M2 vastuvõtmisel tekkinud mingeidki küsimusi seoses
Tõsi: tegemist ongi parajalt keeruka mateeriaga, millega tegelemisel saab küsimusi tekkida eeskätt ikka siis, kui eelnõu asjaolusid on ette kantud objektiivselt, ka võimalikke probleeme nägevalt ja näidata soovivalt. Õiguskomisjoni esimees aga märkis eelnõu lugemisel lihtsalt seda, et selle seadusega antakse võimalus ka teabehanke korras hangitud tõendite kasutamiseks kriminaalmenetluses; et selleks on meil ette nähtud väga selge kord ja et regulatsioon, mis meil praegu seaduses on peaks olema ka nende juhtumite jaoks piisav. Minu hinnangul tähendab
lg 11 lisandumine seadustiku teksti kriminaalmenetluse senise struktuuri väga tõsist muudatust, mida ei oleks tohtinud hinnata üksnes kriminaalmenetluse efektiivsuse seisukohalt vaid uuele olukorrale ikka ka teiselt poolt – kaitseõiguse tagamise aspektist lähtudes. Lootust, et kaitseõiguse probleem on lahendatav pelgalt vaid
lg-s 11 sisalduvate viidetega
lg-le 2 ja § 1267 lg-le 2 saab nimetada vaid naiivseks: need sätted ei ole ju mingil määral JAS alusel kriminaalmenetluses lubatava tõendi saamise menetluslikud garantiid. Sest need sätted lihtsalt ei reguleeri julgeolekuasutuste teabehankelist tegevust.
näol on meil tegemist PS § 104 toimealasse kuuluva seadusega mille vastuvõtmine ja muutmine on võimalik vaid Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Häda pärast ehk võiks PS § 104 lg 2 toimealasse kuuluvasse seadusse vargsi (st. ilma pikema sisulise arutamiseta) mõne sätte lisamise lugeda normaalsusega külgnevaks siis, kui tegemist oleks tõesti täiesti tähtsusetu sättega.
lg-t 11 nagu näeme ka praeguse kohtuasja puhul, on võimatu nimetada tähtsusetuks normiks. Esiteks on põhimõtteliselt raske üle hinnata ükskõik millise riigi ükskõik millise menetlusseadustiku paragrahvi, mille pealkirjaks on „Tõendid“. Sellise pealkirjaga paragrahvis suhteliselt vaikse muudatuse tegemist ei tohi lubatavaks pidada eriti siis, kui sellest muudatusest tuleneb riigis üheselt ja otseselt kellegi kuriteo toimepanemises süüditunnistamise täiesti uus võimalikkus. Ja probleemile teisest küljest pilku heites: võibolla mingi, ilma igasuguse põhjenduse-selgituseta
teksti lisatud norm, ei pruugi pärast esialgsete rahulolematuste vaibumist riigis enam probleeme tekitada, kui see kuidagi orgaaniliselt haakub olemasoleva regulatsiooniga (täidab mingi senise ilmselge lünga, selgitab midagi täiendavalt jne) ilma, et tekitaks vastuseta küsimusi ja looks põhiõiguste riive uusi võimalusi.
lg 11 ei ole aga norm, mis saaks ajaga ise „paika loksuda“, sest see ei haaku terve rea seniste kriminaalmenetluslike arusaamadega, vaid (nagu juba märgitud) loob põhimõtteliselt uut ja selgelt põhiõiguste-riivelist reaalsust. Kuid enne kui seadusandja aadressil etteheidetega konkreetsemaks minna, veel üks üldisem märkus. Peaaegu nagu käesolevat eriarvamust ette nähes, on Eerik Heldna 2016. aasta Juridica viimases numbris ilmunud artiklis pannud kirja teksti, mida mina saan täna käsitada lõpuks ometi kõnealuses küsimuses laiapõhjalise õigusliku diskussiooni algatamisena ja seetõttu vaid tervitada. Kuid on kahetsusväärne, et diskussioon mitte ei eelnenud, vaid loodetavasti üksnes järgneb regulatsioonile. E. Haldna selgitab, et julgeolekuteenistuste muuhulgas ka kriminaalmenetluslik pädevus ei ole maailmapraktikas ( eriti terrorismi tõkestamisel) mingi uudis.[1] Et see ei ole uudis, ei ole uudis ka mulle ja ehk paljudele teistelegi. Kriminaalmenetluse välise (sealhulgas vastu-luurelise) tegevusega saadud teabe kasutamine kriminaalmenetluses tõendina on (eriti tänastes oludes – nagu kombeks öelda) kahtlemata teoreetiliselt aktuaalne teema ja põhimõtteliselt muidugi ei saa sedalaadi teabe kasutamist ka kriminaalmenetluslikul tõendamisel välistada. Millised probleemid on tõusetunud ja millised peavad põhimõtteliselt tõusetuma siis, kui hakata ühele õigusriigile omasel kombel sätestama kriminaalmenetluse välise tegevusega saadud teabe kasutamist kriminaalmenetlusliku tõendina – just nende küsimustega tegeles näiteks ka paar aastat tagasi läbiviidud rahvusvaheline võrdlusuuring, milles oli võimalus osaleda ka käesolevate ridade autoril. [2] Paraku ei täpsusta E. Heldna enda artiklis seda, et kuidas (milliseid garantiisid tagades jne) siis on erinevate riikide menetlusseadustikes sätestatud julgeolekuteenistuste poolt saadud teabe „transformeerimine“ kriminaalmenetluslikuks tõendiks. Aga mis minu hinnangul eriti kahetsusväärne: E. Heldna ei pea absoluutselt vajalikuks analüüsida, kas
lg 11 on kõnealuse küsimuse lahendamiseks teiste riikide vastavate sätetega võrreldes täiesti tasemel ja ka muidu igati õigusselge säte. Aga just see on praegusel juhul keskseks teemaks. Ma ei pea kohtunikuna võimalikuks konkreetse kohtuasja lahendamisel jääda vaid üldpoliitiliste deklaratsioonide tasandile ega nõustuda sellega, et raskemate kuritegude puhul ei ole kohta menetlusõiguslikuks diskussiooniks. II Märksõnad „teabe esitamine tõendina“ ja „peaprokurör“
Teabe esitamist tõendina (edasiselt lühendina TET) peaprokuröri poolt tuleb kõnealuse sätte kontekstis mõistetavalt püüda käsitada tavalise kriminaalmenetlusliku sammuna ehk mingi menetlustoiminguna. Mistahes menetlustoiming peab olema kooskõlas kriminaalmenetluse üldise loogikaga („mahtuma“ menetlustoimingute liigitusse ja olema vastava menetleja (antud juhul siis peaprokuröri) nö normaalpädevuses (tema tavalises „tööriistakastis“, kus on ka teisi analoogilisi tööriistu). Kõige tõenäolisemalt peaks TET paigutuma menetlustoimingute kasti sildiga „Tõendite kogumine ja tõendamine“. Kohe tekivad aga seadusandja mõtte ja tahte selgitamisraskused. Nimelt on selles suures kastis küll olemas ka üks väiksem laegas sildiga „Tõendite esitamine“, aga peaprokuröri kõnealune tegevus kohtueelses menetluses sellesse laekasse kohe kuidagi ei passi. Tõendeid esitavad meie kohtueelses menetluses menetlusosalised menetlejale (menetlusosalistel on tõendite esitamise õigus – vt nt
Menetlejal (ei uurimisasutusel ega prokuröril) pole vaja kohtueelses menetluses tõendeid esitada, tal on need endal olemas, sest ta on need saanud tõendeid kogudes (muuhulgas ka menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid vastu võttes). 2. Järgnevalt vaadakem, kuidas haakub TET prokuröri, eriti aga peaprokuröri, senise tüüpilise menetlusliku pädevusega.
§-st 30 ei ole paraku meie teema konteksti midagi võtta. Vaevalt seadusandja omal ajal selle peale tuli, et prokuratuur võiks juhtida kohtueelset menetlust ja tagada selle seaduslikkust muuhulgas ka JAS alusel kogutud teavet kriminaalmenetlusse tõendi pähe esitades. Ka kohtueelses menetluses prokuratuuri pädevust sätestavast
lg-st 1 puudub ilmselgelt prokuratuuri TET pädevus.
lg 5 kohaselt võib peaprokurör küll anda prokuratuurile ja uurimisasutustele üldiseid juhiseid, kuid paraku ka see pole ju üldsegi see, mis leiab aset TET puhul. Kui aga rääkidagi riigi peaprokuröri spetsiifilisest, talle ainuomasest menetluslikust pädevusest, siis midagi sellist on tal olemas üksnes
peatükkides 14 ja 141 sätestatud menetlustes ja
3. Kokkuvõtvalt saab tõdeda, et
lg 11 alusel toimuv tegevus ei ole paigutatav menetlustoimingute olemasolevasse süsteemi ja riigi peaprokuröri nn TET pädevus ei ole võrreldav peaprokuröri ühegi varasema pädevusega: mitte mingi varasem pädevus ei võimaldanud peaprokuröril samavõrd intensiivselt sekkuda tõenduslikul maastikul ja toimetada kriminaalmenetluses lubatavate tõendite hulka teavet, mille saamise menetluslike garantiide osas ei saa temal endal 100 % kindlat teadmist olla. Väga lihtsal põhjusel: selle teabe saamine ei ole toimunud prokuratuuri kontrolli all. Eelnevast järeldub, et
lg-st 11 sätestatud riigi peaprokuröri pädevus ei paigutu senisesse kriminaalmenetluslikku paradigmasse põhjusel, et see ei ole mitte menetluslik vaid halduslik pädevus. Peaprokurör ei toimi kõnealuses olukorras kuriteokahtluse selgitajana ja selle kahtluse kohta teabe kogumise korraldajana (nagu see on tavalise kriminaalmenetluse puhul). Tegemist on olukorraga, mil kriminaalmenetluse riiklik kõrvalsüsteem lihtsalt annab siin juba kokku pakitud teabe peaprokurörile, öeldes saateks umbes järgmised sõnad: „Võta või jäta, aga siin on kõik piisavad andmed toimepandud kuriteo tunnuste kohta juba olemas. Kõik on juba tehtud. Mõelda ja kaaluda ei ole siin enam midagi!“ Meie halduskohtumenetluslik arusaam on teadupärast selline, et mitte ühelgi haldustoimingul ei ole halduskohtumenetlusest pääsu. Kas see kehtib ka siis, kui haldustoimingut tehakse väidetavalt hoopis kriminaalmenetluses ja kui kriminaalmenetluse raames toiming vaidlustatav ei ole? Halduskohtumenetluse nn kinnipüüdva pädevuse tõttu tuleb sellele küsimusele ilmselt siiski vastata jaatavalt. Täpsemalt öeldes: vaevalt halduskohtumenetluslik arusaam saaks siingi leppida „Ei-vastusega“. III JAS alusel kogutud ja peaprokuröri poolt
lg 11 alusel kriminaalmenetlusliku tõendina esitatav teave
reguleerimisala (ehk
Seadus mille alusel võidakse koguda kriminaalmenetluses tõendina kasutatavat teavet peab olema olemuslikult käsitatav kohtumenetluse seadusena või vähemalt vastama PS § 104 lg-s 2 sätestatud nõuetele. Seadusandja jälgedes sammuda püüdes peab vältimatult mõtlema nii, et kui mitte varem, siis vähemalt
lg 11 jõustamise järgselt või hiljemalt selle sätte alusel praktikas vastavat teavet kriminaalmenetlusliku tõendina aktsepteerides, on JAS saavutanud PS § 104 lg-s 2 nn konstitutsiooniliste seaduste vastuvõtmiseks nõutava kvoorumi kvaliteedi. Igaks juhuks ei hakka ma praegu siiski kontrollima, millisest kvoorumist lähtuvalt on JAS vastu võetud. 5. Lihtsalt peab olema piisavalt põhjust oletada, et
esimeses paragrahvis on seadustiku reguleerimisala selgelt ja ammendavalt piiritletud. Nii lihtsalt peab olema. Kui me tõesti julgeme kahelda juba seadustiku reguleerimisala sätestava paragrahvi enese reguleerimisalas, siis on tulemuseks kaos.
kohaselt sätestatakse seadustikus kuritegude kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse kord ning kriminaalasjas tehtud lahendi täitmisele pööramise kord (lg 1) ja lisaks sellele veel aastal 2012 tehtud muudatuse kohaselt ka jälitustoimingute tegemise alused ja kord (lg 2). Meie põhiteema juurde naastes aga on ju absoluutselt selgusetu, kuhu paigutub
Kui see on
reguleerimisala väline, aga väidetavalt siiski regulatiivne, siis on ju
esimesse paragrahvi tekkinud ilmselge lünk, mis vajab minimaalselt mingit eraldi põhjendamist. Kui aga mingi keerulisemat laadi tõlgendusvõttega jõuda järeldusele, et
lg-s 11 paigutub siiski
lg 2 toimealasse, siis omakorda vajab ju selle kohaldamisel eraldi põhjendamist igasugune hälbimine
peatükis 31 sisalduvast regulatsioonist. Sealhulgas etteruttavalt ka see, et miks väidetavalt ei pea JAS alusel saadav teave saama endale JT-protokollilist vormi olemaks kriminaalmenetluses tõend. Minu teada selliseid põhjendusi kusagil olemas ei ole. Ja just sellepärast oleks ma väga tahtnud, et need oleksid olnud kirjas vähemalt Riigikohtu kõnealuse Otsuses. Aga õige on seegi, et sellisteks ilmselt piisavalt keerulisteks põhjendamisteks ei ajendanud Riigikohut mingil määral ka kassaatorite väited ja taotlused. IV Peaprokuröri poolt
lg 11 alusel esitatav ja JAS alusel kogutud teave tõendiliigina
Puudub kahtlus, et enne kõnealuse lõike 1 prim kehtestamist kujutas
tõendiliikide paragrahvi. Senises kohtupraktikas ja erialakirjanduseski oldi
tõlgendamisel üheselt ja selgelt seisukohal, et selle paragrahvi esimene lõige sisaldab nn rangete tõendite liikide (vormide) ammendavat loetelu. See tähendas arusaama, et mistahes lubatavaks tõendiks „kuulutatav“ teave pidi olema paigutatav ühe
lg-s 1 nimetatud tõendivormi alla.
lg-t 11 juurutava eelnõu seletuskirjas ei seletata aga mingilgi määral, kas uus lõige lubatavate tõendite loetelu järel peab tähendama ka mingi uue tõendiliigi lubatavust (korrakem: tegemist on tõendiliikide paragrahviga). Sellele küsimusele seadusandja poole pealt mingit vastust antud ei ole. Aga jah: parema variandi puudumisel pigem siiski nõustun ka Otsuses (p 19) toetatud tõlgendusega, et
lg-s 11 sätestatud korras esitatav teave peab paigutama
Sest: kui
lg-s 11 alusel saaks/peaks „materialiseeruma“ kriminaalmenetluses mingi
lg-s 1 nimetamata tõendivormina, oleks isiku süüditunnistamine ainuüksi või ka muuhulgas sellisele tõendile tuginevalt ilmselges vastuolus ausa kohtumenetluse põhimõttega. Kuidas saaks nimetada ausaks menetlust, milles lubatava tõendi vormi suhtes puudub igasugune selgus ja mille saamise seaduslikkus ei allu menetluses kontrollimisele? Aga demonstreerimaks riigiska tegelikult valitsevat ilmset õigusselgusetust kõnealuses küsimuses ei saa jätta märkimata, et kassatsioonivastuses (vt Otsuse p 10.2) asuski prokurör seisukohale, et kuna
lg 11 sätestab eraldi võimaluse kasutada JAS alusel kogutud teavet kriminaalmenetluses tõendina, ei olevatki vaja seda tõendit sobitada mõnesse sama paragrahvi
lg 11 alusel esitatav teave, olemaks kriminaalmenetluslik tõend, peab „materialiseeruma“ mingis kõnealuse paragrahvi esimeses lõikes loetletud vormis. Eelnevat tegevusetust arvestades pole nüüd ilmselt enam vaja mainida, et mõistetavalt on seadusandja vaikinud ka küsimuses, et milline
lg-s 1 loetletud tõendiliikidest võiks
Kas tõendivormi määravad siin siduvalt ära juba JAS töötajad ja peaprokuröril puudub selles osas igasugune kaasarääkimise õigus? Kas
lg 11alusel kriminaalmenetlusse ootamatult ilmuvaks tõendiks võivad olla näiteks ka ütlused, asitõendid ja mitmesugused teabetalletused? Ekspertiisiakt ja eksperdi ütlus selle selgitamisel loodetavasti siiski mitte. Või mine tea. Miks näiteks ei võiks proovida JAS alusel kogutavast teabest lähtuvalt määrata psühhiaatriaekspertiisi ja siis – juba
lg-t 11 „transpordivahendina“ kasutades – taotleda kriminaalmenetluses kellegi suhtes psühhiaatrilise sundravi kohaldamist? Ka kahtlustatava ja süüdistatava ütlused tekitavad
Samas mine tea, kui palju kohtulikku tõlgendusruumi napisõnaline kui samas suuremeelne seadusandja siin aktsepteeritavaks on pidanud ja kohtud omaks võtma nõustuksid. 8. Kuid püüdkem raskes tõlgenduslikus olukorras läheneda probleemile tõenäosusteoreetiliselt ja küsigem, et millisele olemasolevale lubatavate tõendite vormile võis küll seadusandja
Muidugi võib järeldus olla siin täiesti meelevaldne, sest mõtteid, isegi seadusandja omi, ei ole kerge lugeda. Aga äkki liikus seadusandja mõte siin siiski mingit viisi loogiliselt. Äkki oligi nii, et viidates
lg 11 tekstis just nimelt ja ainult
lg-le 2 ja § 1267 lg-le 2, mis mõlemad paiknevad just nimelt jälitustegevust sätestavas
peatükis 31 , võiski seadusandja mõtetes mõlkuda just nimelt jälitustegevusega saadava tõendi vorm: jälitustegevuse protokoll? 9. Tegelikult, nagu me kõik teame, ei vormistatud käesolevas kohtuasjas JAS alusel saadud ja peaprokuröri poolt kriminaalmenetluses tõendina esitatut teavet jälitustegevuse protokollina. Otsuses p-des 20-26 kiidetakse selline samm heaks ja leitakse, et JAS alusel kogutud teabe pinnalt koostatud teabehanketoimingute kokkuvõtted on ja peavadki olema käsitatavad muu dokumendina
Sellise seisukoha põhjendused Otsuses on kokkuvõtvalt järgmised. 9.1.
lg-s 10 on loetletud seadused, mille alusel tohib lisaks
-le üldse teha jälitustoiminguid. Kuna aga JAS selles loetelus puudub, siis seetõttu ei saavatki JAS alusel teabe salajast kogumist käsitada jälitustoiminguna kriminaalmenetluse seadustiku mõttes ja julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe vormistamisele ei laienevat jälitustoimingutega kogutud teabe vormistamise nõuded. Omakorda viimatimärgitu tõttu polevatki vaja kõnealust teavet jälitustoimingu protokollis vormistada. Pean sellist põhjendust liiga läbinähtavalt formalistlikuks. Nagu eelnevalt üheskoos veendusime, on seadusandja jätnud kõnealuse olulise menetlusliku küsimuse absoluutselt lahendamata. Ja nüüd Riigikohus, soovimata siin näha seadusandja põhiseadusevastast tegevusetust, üritab sobivaima tõendivormi probleemi lahendada tõlgendamisega. Kuna eriti kõnealusel juhul sõltuvad tõendi vormist vältimatult ka väga olulised menetluslikud garantiid, oleks igati mõistlik ja põhiseadusepärane lähtumine JAS alusel teabe kogumise ja
Ja kas tõesti keegi saaks kahelda selles, et JAS alusel teabe saamisele ei ole kriminaalmenetluses aktsepteeritavatest tõendi saamise vormidest midagi ligilähedaseltki samavõrd sarnast, kui seda on jälitustegevus. 9.2. Otsuse teine argument tähendab tegelikult nõustumist ringkonnakohtu seisukohaga, et kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nõuet, mille kohaselt tuleb mõnes muus menetluses (nt järelevalvemenetluses) tehtud toimingutega saadud teave, mis on vormistatud vastavalt selles menetluses kehtivatele nõuetele, kriminaalmenetluses kasutamiseks vormistada ümber analoogilise toimingu protokollis. Ka selle argumendiga on raske nõustuda. Esiteks ei tohi Otsuses toetatud ringkonnakohtu seisukohast siiski teha sellist eksijäreldust, nagu oleks muudest kohtumenetlustest teabe kriminaalmenetlusse toimetamine igapäevane tegevus. Pigem ikka suur erand. Teiseks. Kõigist kohtumenetluse liikidest kahtlemata lubatakse tõendite kogumisel enim riivata põhiõigusi just nimelt kriminaalmenetluses. Seda arvestades ei saa üldjuhul tekkida olukorda, et kriminaalmenetlusse „imbub„ teistest kohtumenetlustest tõend, mille saamise garantiid on olnud kriminaalmenetlusega võrreldes oluliselt väiksemad. Meie juhtum on aga hoopis midagi muud. Nagu märgitud, ei kujuta teabe kogumine JAS alusel endast põhiõiguste riive „sügavuse ja tugevuse“ aspektist mitte üksnes jälitustegevusega vägagi sarnast tegevust. Veelgi enam: JAS alusel asetleidev teabe kogumine on jälitustegevusega võrreldes põhiõigusi enam riivav ja menetluslikke garantiisid vähem tagav näiteks selles osas, et kuigi JAS §-s 29 on (
§-ga 12613 võrreldes) üsna napisõnaliselt sätestatud asetleidnud varjatud toimingutest teavitamise kohustus, ei ole JAS-s
§-ga 12614 võrreldavat varjatult kogutud andmete tutvustamise kohustust. Kuid erinevus, mis on antud kontekstis eriti oluline: JAS-s puudub sootuks
Nende erinevuste põhjendatuse üle diskussiooniks puudub siinjuures vajadus. Eelnevast peaks lihtsalt ilmnema see lihtne järeldus, et muudest kohtumenetlustest tõendusteabe toimetamist kriminaalmenetlusse ei saa lihtsalt ja kergekäeliselt võrrelda kriminaalmenetlusse JAS alusel kogutud teabe tõendina toimetamisega. 9.3. Otsuse kolmas argument on umbes selline, et JAS alusel kogutud teavet ei pea vormistama JT protokollis seetõttu, et .
lg-s 11 viidatakse ju üksnes kahele
peatükis 31 sisalduvale paragrahvile ( § 1261 lg-le 2 ja § 1267 lg-le 2).. Et väidetavalt kui seadusandja ikka oleks soovinud näha JAS-st välja kasvamas JT protokolli, oleks ta viidanud
peatükile 31 tervikuna. Korrakem siis veelkord üle, millises menetluslikus situatsioonis me asume. Seadusandja ei räägi konkreetsest tõendivormist otsesõnu midagi, kuid teeb siiski ainsa õblukese vihje
peatüki 31 suunas. Meie tahame aga öelda, et vihje selles suunas ei ole siiski piisavalt tugev ja selge! Et me lihtsalt tahame kiita heaks tegelikkuses toimunu. Lihtsalt tahame ja ongi kõik. Kui meenutada veelkord ka eelnevalt p-s 5 märgitut, siis on äärmiselt küsitav, kas toimides
lg-s 11 sätestatust lähtuvalt saab kangekaelselt vältida süstemaatilist tõlgendust ja jätta siin arvestamata kõik muu
peatükis 31 sätestatu peale nende kõnealuste § 1261 lg 2 ja § 1267 lg 2. Näiteks kasvõi selline „lihtne“ vastuseta küsimus, et kas
lg-s 11 sätestatud korras toimides on mingi tähendus ka
Eelnõu seletuskirja jutul, et
lg-s 11 sätestatut kasutatakse vaid raskemate kuritegude puhul ei ole ju ülima ebamäärasuse tõttu absoluutselt mingit sisu. 10. Olgu. Vaadakem siiski lähemalt ka seda problemaatikat, mis tõusetub vältimatult Otsuses esitatud seisukohast, et JAS alusel kogutud teabe pinnalt koostatud teabehanketoimingute kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina
10.
lg 1 tekst on peaaegu sama napp, nagu § 63 lg 11 tekst, on esimesena nimetatud sätte tõlgendamiseks ja enamlevinud arusaama kujunemiseks olnud mõnevõrra rohkem aega. See arusaam on olnud laias laastus järgmine. Dokument kõige laiemas mõistes hõlmab ka menetlustoimingute protokolle. Üldreeglina selline teave, mida menetluses kogub enda sihipärase tegevusega menetleja, vormistataksegi protokollis (praeguses üldisemas kontekstis ei olegi oluline, kas tegemist on uurimis- või jälitustegevuse protokolliga). Ja kuigi JAS alusel tegutsevaid ametiisikuid ei saaks ehk tavajuhtudel formaalselt käsitada menetlejatena, oleks, vähemalt de lege ferenda, neid igati põhjust menetlejatega võrdsustada kui pidada silmas
See tähendaks seda, et JAS alusel kogutud ja peaprokurörile toimetatud teave peaks põhimõtteliselt vastama vähemalt üldistele
§-s 146 kirjeldatud nõuetele. V Lõpetuseks ka ilmselt kõige olulisemast küsimusest – ultima ratio’ st 11. Kuigi (nagu näeme edasiselt) õigusselgus selles küsimuses puudub, tulevat väidetavalt kuidagi siiski ka JAS alusel kogutud teavet kriminaalmenetluses tõendina esitades arvestada ultima ratio (edasiselt UR) põhimõtet. Selline väide kõlas
lg-t 11 juurutanud eelnõu seletuskirjas, seda väitsid käesolevas kohtuasja menetlemisel prokuratuuri ja kohtud ning lõpuks ei saa ju eitada, et ka
lg-s 11 sisaldab otsest viidet
Aga jälitustegevuse regulatsioon
-s on paraku üks viimaseid kohti, kus saab uskuda lihtsalt viitamist mingile sättele ja piirdudagi vaid grammatilise tõlgendusega.
lg-s 2 otseselt sätestatu ja selle sätte senises kohaldamispraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tähendab UR jälitustegevuslikus normaalsituatsioonis eeluurimiskohtuniku või prokuröri piisavate põhjendustega otsustust selle kohta, et kuna kuriteo asjaolude selgitamisel on uue teabe saamine traditsiooniliste ( maksimaalselt menetluslikke garantiisid tagavate) toimingutega kas võimatu, oluliselt raskendatud või kriminaalmenetluse huvisid kahjustav, siis on vältimatu lubada edasiselt asuda koguma tõendeid jälitustoiminguga. 12. Kõrvalepõikena märkigem, et Riigikohtu lahendi 3-1-1-112-16, p-s 30 põhjendatakse veenvalt vajadust tõlgendada UR lubatavuse kontekstis tunnust “kriminaalmenetluse huvide kahjustamine” kitsalt. Olen veendunud, et
lg 11 kontekstis ei tule seda tunnust tõlgendada mitte üksnes kitsalt, vaid siin ei saa see tunnus üldse olla kasutatav. Kujutagem vaid ette peaprokuröri ja hiljem ka kriminaalasja lahendavat kohtunikku, kes tegutsevad
lg-le 11 tuginedes ja ütlevad järgmised sõnad: „ Pean põhjendatuks kasutada kriminaalmenetluses tõendina JAS alusel kogutud teavet selle tõttu, et sellesama teabe kogumine mistahes kriminaalmenetluslike vahenditega......kahjustaks kriminaalmenetluse huvisid!“ Kordame veel korra väikese variatsiooniga, et jõuaks paremini kohale: kriminaalmenetlus siin ei ole võimalik, sest see kahjustaks kriminaalmenetlust. See selleks: see, nagu öeldud, oli kõrvapõige. 13. Eelnevalt p-s 11 jõudsime tõdemuseni, et UR normaalsituatsioonis on meil tegemist kaalutlusotsusega eesseisvate, tulevikuliste põhiõiguste riivete lubatavuse küsimuses. Otsuse p-s 24 aga toonitatakse, et UR normaalsituatsiooniga võrreldes on
lg 11 kohaldamisel kujunev nn peaprokuröri UR situatsioon kardinaalselt erinev seetõttu, et kuna selle otsustuse tegemise ajaks on teave JAS-s sätestatud alustel ja korras juba kogutud, siis tähendavat peaprokuröri UR-situatsioon kaalumist selle vahel, kas JAS alusel saaduga võrreldes „sama väärtusega teabe kogumine kriminaalmenetluses ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Kui eelloetletud tingimused pole täidetud, ei olevat julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetlusse esitamine ultima ratio-põhimõttega kooskõlas ja selle teabe tõendina kasutamine pole lubatud“. Kuid võrrelda ei saa ju ilmselgelt võrreldamatut! Kui mingi toimepandud kuriteo kohta on teave juba olemas, siis kuidas ja millise põhjendusega saab hakata üldse arutlema võimaluse üle koguda selle kuriteo kohta samasugust teavet veel ka tulevikus ja teiste vahenditega? Tegelikult on ju absoluutselt välistatud igasugune teoreetiline ja praktiline võimalus, et peaprokurör, kelle kasutuses on JAS alusel (oletame nt et 5 aasta jooksul) mingi isiku suhtes kogutud teave, millest nähtuvad kuriteo tunnused, saakski tõepoolest ja tõsimeelselt hakata kaaluma seda, kas ta võiks kuidagi nüüd saada samasugust teavet kriminaalmenetluse raames. Ehk teisisõnu kasutades meie halduskohtumenetlusele omast retoorikat – nn peaprokuröri UR situatsioonis redutseerub JAS alusel saadud teabe
lg 11 alusel kriminaalmenetlusliku tõendina esitamata jätmine alati nulliks.[3] 14. Kuid säilitagem väärikalt ja lõpuni empaatiatunne ja püüdkem seadusandjale veelkord vastu tulla: äkki on seadusandja, viidates
lg 11 tekstis
lg-le 2 pidanud silmas võimalust, et esitamaks JAS alusel kogutud teavet kriminaalmenetluses tõendina, peab esmalt peaprokurör ja hiljem ka kriminaalkohus tagantjärele hindama hoopis seda, kas teabehankeline tegevus ise oli kooskõlas UR põhimõttega
Selline kontrollimise võimalus tuleb kahjuks ilmselt siiski välistada. Kuigi JAS sisaldab ka üldiseid viiteid proportsionaalsuse põhimõttele teabehankelises tegevuseas (eeskätt ja põhiliselt JAS § 3 lg 2) ei ole see proportsionaalsuse põhimõte mingil määral võrreldav
Ilmselgelt oleks ka absurdne nõuda, et teabehanke sisuks olev vastuluureline tegevus saaks aset leida klassikalisele UR põhimõttele tuginevalt üksnes siis, kui..... leebemad teabe kogumise vormid oleks välistatud. Sellist nõuet ei tulene kusagilt. Järeldus meie kontekst on aga vältimatult selline, et igal juhul on vähemalt põhimõtteliselt võimalik, et
lg-le 11 tuginevalt soovitakse kriminaalmenetlusse toimetada sellist teavet, mille kogumine JT-ga kriminaalmenetluse raamides ei oleks mitte mingil juhul olnud kooskõlas UR põhimõttega. Põhiõiguste kaitsmise aspektist lähtuvalt tuleb siinjuures minu hinnangul vältimatult küsida, et kuidas vältida seda, et kriminaalmenetluse alustamise asemel kogutaksegi teavet JAS-st lähtuvalt vältimaks UR nõuete täitmist? 15. Kokkuvõttes olen seda meelt, et
lg 11 ülimalt napp tekst on loonud sedavõrd õigusselgusetu olukorra, et sellest segadusest ei tohiks võrsuda kriminaalmenetluses lubatavat tõendit. Eerik Kergandberg /Allkirjastatud digitaalselt/ [1] Eerik Heldna Julgeolekuasutuste kogutud informatsiooni kasutamine kriminaalmenetluses ja jagamine uurimisasutustega. Juridica 2016, nr X, lk-d 718-
§-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte..kohustab vaid uurimisasutusi ja prokuratuuri. Julgeolekuasutustest ükski ei ole aga vähemalt puhtalt mitte uurimisasutus.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.