Obsah (13)

§ 4031§ 187§ 2742§ 4034§ 4039§ 1414§ 306§ 4036§ 1871§ 175§ 337§ 390§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-4-17 12. aprill 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo Randma Kohtuasi Ruslan Tan

) § 4031 alusel eraldi menetlusse R. Tangijevi ja K-M. P. arestitud vara konfiskeerimine. Prokuratuur põhjendas konfiskeerimismenetluse eraldamist sellega, et kriminaalasja on menetletud väga pikka aega ja R. Tangijev ning veel üks kahtlustatav on olnud pikalt vahi all. R. Tangijevi kaitsja taotleb vara konfiskeerimise küsimuses lisatõendite vastuvõtmist ja kogumist, samuti on K-M. P. esitanud tõendeid, mis väidetavalt välistavad konfiskeerimise. Kaitsja taotluse lahendamine vajab aega, samuti tuleb kontrollida K-M. P. esitatud dokumente. Seetõttu on mõistlik selgitada konfiskeerimisega seotud asjaolud välja eraldi menetluses.

1. Tartu Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega kriminaalasjas nr 1-12-9546 tunnistati Ruslan Tangijev süüdi 1) karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 ja § 392 lg 1 järgi ning talle mõisteti KarS § 63 lg-st 1 juhindudes karistuseks vangistus 6 aastaks ning 2) KarS § 202 lg 2 p 3 järgi ning teda karistati vangistusega 2 aastaks. Kohaldades KarS § 64 lg-t 1 ja § 65 lg-t 2, mõistis kohus R. Tangijevile liitkaristusena 8 aastat 8 kuud ning 13 päeva vangistust.
4. R. Tangijevi süüditunnistamine jõustus Riigikohtu
5. detsembri
6. a otsusega asjas nr 3-1-179-
7. Prokuratuuri konfiskeerimistaotlus
9. septembril 2016 esitas prokuratuur Tartu Maakohtule kriminaalmenetluse seadustiku peaXxxxs 161 ette nähtud korras taotluse konfiskeerida 1) süüdimõistetu R. Tangijevilt KarS § 832 lg 1 alusel tema elukoha läbiotsimisel leitud sularaha 465 eurot ja 50 Leedu litti, samuti R. Tangijevile kuuluv jalgratas Scott; 2) kolmandalt isikult K-M. P-lt KarS § 832 lg 2 p 2 alusel talle kuuluv kinnisasi nr 1828604, mis asub Tartumaal Tähtvere vallas Xxxx külas Xxxx xxx X.
10. Taotluse kohaselt on konfiskeerimise aluseks kuriteod, milles R. Tangijev tunnistati süüdi kriminaalasjas nr 1-12-
11. Kohtu alla andmise määrus
12. Tartu Maakohtu
13. novembri
14. a määrusega anti R. Tangijev ja K-M. P. konfiskeerimistaotluse lahendamiseks kohtu alla ning kriminaalasi määrati arutamiseks ajavahemikus 1.–
15. juunini
16. Sama määrusega jättis kohus rahuldamata R. Tangijevi kaitsja ja kolmanda isiku esindaja taotluse lõpetada menetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Samuti jättis kohus rahuldamata kaitsja taotluse tunnistada ebaseaduslikuks Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
17. oktoobri
18. a määrus, millega käesolev konfiskeerimismenetlus eraldati.
19. Maakohus leidis, et puudub alus tunnistada Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
20. oktoobri
21. a konfiskeerimismenetluse eraldamise määrus ebaseaduslikuks. Selles määruses on eraldamise põhjusi selgitatud. Konfiskeerimismenetluse eraldamine oli vajalik kriminaalasja mahukuse ja keerukuse tõttu.
22. Samuti ei nõustunud kohus kaitsja ja kolmanda isiku esindaja seisukohaga, et konfiskeerimismenetlus tuleb lõpetada menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Kriminaalasjas nr 1-12-9546 tehtud kohtuotsus jõustus
23. detsembril
24. Prokuratuur on pidanud kinni

§ 4031

lg-s 3 sätestatud kaheaastasest tähtajast, mille jooksul on võimalik konfiskeerimistaotlus kohtule esitada. Seadus annab prokuratuurile otsustamiseks kaalutlusõiguse ja kaheaastase tähtaja. Ei ole oluline, millal prokuratuur konfiskeerimistaotluse esitab, kui see leiab aset seaduses ette nähtud tähtaja jooksul. Konfiskeerimistaotluse tähtaegne esitamine ei anna alust heita prokuratuurile ette taotluse esitamisega viivitamist. Määruskaebused

1. Tartu Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused R. Tangijevi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa ja K-M. P. esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind. Mõlemas määruskaebuses taotleti maakohtu määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Kaitsja taotles lisaks ka Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
2. oktoobri
3. a eraldamismääruse ebaseaduslikuks tunnistamist ja R. Tangijevile määruskaebemenetluse kuluna 198 euro hüvitamist. Ringkonnakohtu määrus
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. detsembri
6. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata.

§ 187lg 2 alusel jättis ringkonnakohus süüdimõistetu menetluskulu summas 198 eurot R.

Tangijevi enda kanda.

1. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
2. oktoobri
3. a määrus ei ole ebaseaduslik.
4. Kohtukolleegium nõustus maakohtuga selleski, et

§ 4031

lg 3 annab prokurörile kaheaastase tähtaja, mille jooksul konfiskeerimistaotlus kohtule esitada. Prokuröril on kaalutlusõigus kahe aasta jooksul. See, et kriminaalasja menetlemine kestis pikka aega ja et konfiskeerimismenetluse eraldamise määruse ning kohtuotsuse jõustumise vahele jäi peaaegu kaks aastat, ei tähenda mõistliku menetlusaja möödumist. Kaitsjate põhjendused ei anna selgust, miks on just konfiskeerimistaotluse osas menetlusaeg möödunud, sest kaebuste põhitähelepanu on suunatud kogu kriminaalasja menetlusele. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebused R. Tangijevi kaitsja vandeadvokaat A. Aasmaa ja K-M. P. esindaja vandeadvokaat K. Lind. R. Tangijevi kaitsja määruskaebus
2. Kaitsja taotleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse tühistamist, kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, samuti Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
3. oktoobri
4. a määruse ebaseaduslikuks tunnistamist. Lisaks palub kaitsja tühistada ringkonnakohtu määruse osas, milles sellega jäeti R. Tangijevi menetluskulu 198 eurot süüdimõistetu enda kanda. Määruskaebuse esitaja taotleb kõnealuse summa väljamõistmist riigilt R. Tangijevi kasuks või selle arvamist kohtukulu hulka.
5. Kaebuse esitaja märgib, et menetlejal tuleb ka

§ 4031

lg-s 3 ette nähtud kaheaastase tähtaja raames arvestada mõistliku menetlusaja järgimise nõudega. Isikul on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse mõistliku aja jooksul kõigis küsimustes. 17.

§ 4031

lg 1 kohaldamine on põhjendatud ennekõike juhtudel, kui põhiasi on keskmisest lihtsam ja konfiskeerimise küsimuse lahendamine selle raames seab ohtu põhiasja lahendamise mõistliku aja jooksul. Praegusel juhul polnud konfiskeerimismenetlus võrreldes põhiasjaga eriliselt keerukas ega mahukas. Tõendamiseseme asjaolud valdavalt kattusid ja seega pidanuks konfiskeerimise küsimuse lahendama kriminaalasja nr 1-12-9546 raames.

1. Konfiskeerimismenetlus eraldati
2. oktoobril 2012, konfiskeerimistaotlus esitati kohtule aga alles
3. septembril
4. Mingeid mahukaid menetlustoiminguid selle aja jooksul ei tehtud. Suurem osa tõenditest on kogutud enne
5. oktoobrit
6. Menetleja tegevusetusel ligemale nelja aasta vältel pole õigustust ja see välistab võimaluse jõuda käesolevas konfiskeerimisasjas lahendini mõistliku aja jooksul. Seetõttu tuleks konfiskeerimistaotluse lahendamise menetlus

§ 2742lg 1 alusel lõpetada.

1. Jättes määruskaebuse rahuldamata, poleks ringkonnakohus tohtinud jätta R. Tangijevi valitud kaitsjale makstud tasu R. Tangijevi kanda, vaid kohus pidanuks arvama selle summa kriminaalmenetluse kulude hulka. K-M. P. esindaja määruskaebus
2. Kolmanda isiku esindaja taotleb samuti nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.
3. Määruskaebuse esitaja hinnangul tuleb kolmanda isiku suhtes toimunud menetluse aja mõistlikkust hinnates arvesse võtta kriminaalmenetluse kogukestust alates hetkest, mil menetlus kolmandat isikut mõjutama hakkas, mitte üksnes konfiskeerimismenetluse toimumise aega.
4. K-M. P. kinnisasi, mille konfiskeerimist prokuratuur taotleb, arestiti juba
5. novembril
6. Selle aja jooksul on kolmanda isiku vara käsutamine olnud piiratud, samuti on ta pandud ebakindlasse olukorda. Kolmas isik on kinnisasja parendanud ja taganud jooksvalt vara säilimise (maksnud maamaksu, küttekulud, hooldanud vara jne). Mida kauem kestab menetlus, seda suuremad on asja säilimiseks tehtavad kolmanda isiku kulud, mis soosivad riigi finantshuve.
7. Kriminaalasjas on valdav osa tõenditest – ka nendest, mida kasutatakse konfiskeerimismenetluses – kogutud aastatel 2011 ja
8. K-M. P. varalist seisundit käsitlev vaatlusprotokoll on koostatud alles
9. juulil 2014, kuid pärast seda on olnud järjekordne seisak kuni
10. a alguseni. R. Tangijevi süüditunnistamine jõustus Riigikohtu otsusega
11. detsembril
12. Konfiskeerimistaotluse esitamiseks peaaegu kaks aastat pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist peaks olema selge ja arusaadav põhjus, s.t vajadus teha täiendavaid toiminguid või koguda lisamaterjale. Sellist põhjust kriminaalasja materjalidest ei nähtu. Prokuratuuri vastus
13. Prokuratuur määruskaebustele ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14. Riigikohus käsitleb esmalt kaitsja ja kolmanda isiku esindaja taotlust konfiskeerimismenetlus mõistliku aja möödumise tõttu lõpetada (I), peatub seejärel Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
15. oktoobri
16. a määruse vaidlustamisel (II) ja R. Tangijevil ringkonnakohtus tekkinud määruskaebemenetluse kulude hüvitamisel (III). Viimasena võtab kolleegium kokku määruskaebemenetluse tulemuse ja lahendab Riigikohtule esitatud menetluskulu hüvitamise taotlused (IV). I
17. Riigikohus nõustub kaitsja ja kolmanda isiku esindajaga selles, et nii maakohus kui ka ringkonnakohus eksisid käesoleva menetluse kestuse arvutamisel ning menetlusaja mõistlikkuse hindamisel. Samas ei jaga kolleegium määruskaebuse esitajate arvamust, et konfiskeerimismenetlus R. Tangijevi ja K-M. P. suhtes tuleb

§ 2742lg 1 alusel lõpetada.

27. Kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 ette nähtud konfiskeerimismenetluses on võimalik lahendada konfiskeerimise küsimus süüküsimusest eraldi.

§ 4031

lg 1 kohaselt võib prokuratuur toimetada konfiskeerimistaotluse ettevalmistamist eraldi menetluses konfiskeerimisega seotud asjaolude erilise keerukuse või mahukuse korral. Samas, nagu järeldub mh ka

§ 4034

lg 1 p 3 lõpuosast, ei tähenda konfiskeerimismenetluse eraldamine seda, et konfiskeerimise küsimuse lahendamine tuleks kohtuotsuse jõustumiseni peatada. Menetlustoiminguid, mis eelnevad konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmisele, on võimalik teha paralleelselt n-ö põhikriminaalasja menetlemisega. 28.

§ 4031

lg 3 sätestab, et taotlus konfiskeerimise otsustamiseks esitatakse kohtule hiljemalt kahe aasta jooksul pärast konfiskeerimise aluseks oleva kuriteo suhtes toimetatavas kriminaalmenetluses kohtuotsuse jõustumist. Selle tähtaja järgimine ei tähenda aga seda, et konfiskeerimismenetluses poleks vaja arvestada mõistliku menetlusaja nõuet, ega välista ka võimalust heita menetlusaja mõistlikkust hinnates prokuratuurile ette põhjendamatut viivitamist konfiskeerimistaotluse esitamisega.

§ 4031

lg 3 kehtestab absoluutse tähtaja, mille möödudes ei saa prokuratuur enam konfiskeerimistaotlust esitada. Samas ei ole tegemist sättega, mis piiraks isiku põhiõigust nõuda, et menetlus toimuks mõistliku aja jooksul (vt nt Riigikohtu üldkogu

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 77), või mis kohalduks erinormina menetlusaja mõistlikkuse hindamise üldiste kriteeriumide (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 621) asemel. Seega on väär kohtute seisukoht, et pole oluline, millal prokuratuur konfiskeerimistaotluse esitab, kui ta ei ületa seejuures seaduses sätestatud kaheaastast tähtaega.
5. Ringkonnakohus märkis muu hulgas sedagi, et kaitsjate põhjendused ei anna selgust, miks on just konfiskeerimistaotluse osas menetlusaeg möödunud, sest kaebuste põhitähelepanu on suunatud kogu kriminaalasja menetlusele. Osutatud põhjendusest on välja loetav kohtu seisukoht, et konfiskeerimismenetluse toimumise aja mõistlikkust tuleb hinnata põhikriminaalasjast eraldi. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu.
6. Isiku õigus kriminaalmenetlusele mõistliku aja jooksul tähendab õigust, et mõistliku ajaga saaksid otsustatud kõik selle kriminaalmenetluse esemesse kuuluvad isiku subjektiivseid õigusi puudutavad küsimused, sh konfiskeerimise küsimus, kui see on kriminaalasjas tekkinud. Konfiskeerimismenetluse

§ 4031

lg 1 alusel eraldamine ei nihuta mõistliku menetlusaja piiri konfiskeerimise küsimuse lahendamise osas kaugemale, kui see olnuks konfiskeerimismenetlust eraldamata. Konfiskeerimismenetluse eraldamine ei muuda olematuks sellele eelnenud ebakindlust konfiskeerimise kui menetletava kuriteo võimaliku õigusjärelmi kohaldamise osas. Õigus kriminaalmenetlusele mõistliku aja jooksul teenib aga just eesmärki vältida, et süüdistatav jääks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda (vt nt otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 593). 31. Seega ei piisa konfiskeerimismenetluse eraldamisel (

§ 4031

lg 2) mõistliku menetlusaja nõude järgimiseks sellest, kui mõistliku aja jooksul jõustub kohtuotsus. Mõistliku aja jooksul peab saama tehtud ka konfiskeerimisküsimust lahendav kohtumäärus (

§ 4039) või siis konfiskeerimismenetluse lõpetamise määrus.

Kui isikul on kõiki asjaolusid arvestades õigus kriminaalasja lõpplahendile mingi aja jooksul, on tema õigusi rikutud ka juhul, kui sellest kauem lahendatakse üksnes konfiskeerimise küsimust. Pärast kohtuotsuse jõustumist riive isiku õigusele asja menetlemiseks mõistliku aja jooksul küll väheneb – sest väheneb nende küsimuste ring, mille osas valitseb isiku jaoks jätkuv ebakindlus –, kuid see riive ei lõpe. Prokuratuur peab konfiskeerimismenetlust eraldades arvestama, et see ei tooks kaasa olukorda, kus konfiskeerimise küsimust pole võimalik mõistliku aja jooksul lahendada.

1. Järelikult ei anna konfiskeerimismenetluse eraldamine alust arvestada konfiskeerimist puudutavas osas menetlusaja kulgu konfiskeerimismenetluse algusest või isegi alles prokuratuuri konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmisest, nagu vaidlustatud kohtumäärustest võib välja lugeda. Kogu ajavahemik, mille jooksul saab kriminaalmenetluse lugeda isiku suhtes kulgenuks, tuleb arvata ka konfiskeerimise küsimuse lahendamiseks kulunud aja hulka. Hinnates konfiskeerimismenetluse käigus menetlusaja mõistlikkust, peab see aeg hõlmama ka konfiskeerimismenetlusele eelnenud perioodi alates hetkest, mil konfiskeerimise aluseks oleva kuriteo suhtes toimetatav kriminaalmenetlus hakkas isikut oluliselt mõjutama. Nimelt loetakse kohtupraktikas menetlusaja arvestus isiku osas alanuks esimesest kriminaalmenetluse toimingust, mis isikut oluliselt mõjutab (vt lähemalt otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 586–588), ja see lõpeb üldjuhul menetlust lõpetava lahendi jõustumisega (vt ka otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 600).
2. Kahtlustatava või süüdistatava puhul tuleb konfiskeerimise küsimuse lahendamise aja mõistlikkuse hindamisel arvesse võetav periood lugeda üldjuhul alanuks samast hetkest, mil isiku suhtes saab alanuks lugeda ka konfiskeerimise aluseks oleva kuriteo menetluse. Kolmanda isiku puhul tähistab menetlusaja algpunkti tavaliselt aga teadasaamine sellest, et mingi talle kuuluv ese võidakse teise isiku suhtes käimasoleva kriminaalmenetluse tulemusena konfiskeerida või selle väärtus temalt KarS § 84 alusel välja mõista. Enamasti saab menetlusaja kulgu kolmanda isiku suhtes jaatada hiljemalt hetkest, mil tema vara suhtes kohaldatakse konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks

§ 1414lg-s 1 nimetatud abinõusid.

34. Maakohtu ja ringkonnakohtu käsitlus käesoleva konfiskeerimismenetluse aja arvestamise ning selle mõistlikkuse hindamise kohta (vt käesoleva määruse punktid 9 ja 13) on eeltoodust tulenevalt ekslik. Vaatamata sellele ei ole Riigikohtu hinnangul põhjust konfiskeerimismenetlust R. Tangijevi ega K-M. P. suhtes

§ 2742lg 1 alusel lõpetada.

1. Esmalt osutab kolleegium sellele, et kaitsja ja kolmanda isiku esindaja taotlustes ning määruskaebustes kirjeldatud asjaolud ei ole piisavad, määramaks mõlema isiku osas täpselt kindlaks menetlusaja kulgemise alguspunkti ja hindamaks, kas mõistlik menetlusaeg on möödunud ning kuivõrd intensiivne on sellega kaasnev õiguste riive. Võib küll eeldada, et menetlusaja kulgemise saab lugeda alanuks kolmanda isiku puhul hiljemalt tema kinnisasja arestimisest
2. novembril 2011, süüdimõistetu suhtes aga hiljemalt
3. novembrist 2011 (vt käesoleva määruse punkt 1). Ehkki vara arestimisest on möödunud peaaegu viis ja pool aastat, samuti on kaitsja ja esindaja osutanud menetleja väidetavatele vigadele, mis võisid menetlusaega pikendada, pole taotlustes ja määruskaebustes märgitu piisavalt üksikasjalik, et selle põhjal saaks kolleegium anda menetlusaja mõistlikkusele tõsikindla hinnangu.
4. Isegi kui asuda seisukohale, et käesolevas asjas on mõistlik menetlusaeg ületatud, ei annaks see alust konfiskeerimismenetlust ei süüdimõistetu ega kolmanda isiku osas lõpetada. 37.

§ 2742

lg 1 ja § 2052 kohaselt ei tähenda mõistliku menetlusaja ületamine vältimatult, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada.

§ 2742

lg 1 sõnastusest järeldub, et kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel n-ö viimane abinõu. See tähendab, et enne kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise motiivil lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 133 ja
3. juuni
4. a määrus asjas nr 3-1-1-53-15, p 14.) Need põhimõtted on mutatis mutandis kohaldatavad ka konfiskeerimismenetluses, sh kolmanda isiku suhtes esitatud konfiskeerimistaotluse menetlemisel.
5. Kriminaalmenetluse seadustik sätestab lisaks kriminaalmenetluse lõpetamisele veel ühe õiguskaitsevahendi, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele. Selleks on süüdistatava karistuse kergendamine (

§ 306lg 1 p 61).

Lisaks näeb süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS) ette võimaluse nõuda mõnel juhul ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-42-15, p 66.) Kolleegium leiab, et nimetatud õiguskaitsevahendid on kohaldatavad ka konfiskeerimismenetluses, arvestades seejuures selle menetluse eripära.
3. Mõistetavalt ei ole kohus konfiskeerimismenetluses

§ 306

lg 1 p 61 alusel pädev muutma süüdimõistetule jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistust.

§ 306

lg 1 p 61 kohaldamine konfiskeerimismenetluses saab seisneda selles, et kohus jätab ebamõistliku menetlusaja kompenseerimiseks konfiskeerimata osa konfiskeerimistaotluses nimetatud esemetest, mis materiaalõiguse järgi tuleks konfiskeerida. Samuti on võimalik konfiskeerimise ulatuse vähendamine selliselt, et konfiskeerimine asendatakse, mõistes isikult KarS § 84 alusel välja rahasumma, mis on mõnevõrra väiksem kui konfiskeeritava eseme turuväärtus. Kui prokuratuur taotlebki konfiskeerimise asendamist, on

§ 306

lg 1 p 61 alusel kohtu pädevuses vähendada isikult välja mõistetava rahasumma suurust. Konfiskeerimise või selle asendamise ulatuse vähendamine

§ 306

lg 1 p 61 alusel peaks jääma samasse suurusjärku kahjuhüvitisega, mida isikul oleks õigus ebamõistliku menetlusaja tõttu süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel nõuda.

1. SKHS § 5 lg 4 kohaselt on süüdistataval süüdimõistva otsuse korral õigus nõuda sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetmega – sh ebamõistliku menetlusajaga (SKHS § 5 lg 1 p 6) – tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema suhtes kohaldatud meede on oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud karistusega. Ka on isikul süüdimõistva otsuse korral õigus nõuda ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema karistust mõistliku menetlusaja ületamisest hoolimata ei kergendata. Kui ebamõistlik menetlusaeg on tingitud sellest, et menetleja rikkus süüliselt menetlusõigust, on tekitatud kahju hüvitatav SKHS § 7 lg 1 alusel.
2. Süüdistatav ja kolmas isik saavad nõuda konfiskeerimise taotluse ebamõistlikult pikaajalise lahendamisega tekitatud kahju hüvitamist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel ka kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 ette nähtud menetluses. See menetlus on süüteomenetlus SKHS § 1 lg 1 mõttes. Konfiskeerimismenetluse eraldamise otsustus ei vabasta riiki konfiskeerimise taotluse ebamõistlikult pika lahendamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustusest. Seejuures saab ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist nõuda ka kolmas isik, kes on kaasatud kriminaalmenetlusse seetõttu, et otsustatakse tema vara konfiskeerimine või selle asendamine.
3. Kaitsja ega kolmanda isiku esindaja põhjendustest ega käesoleva asja materjalidest ei nähtu selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust väita, et konfiskeerimismenetluse jätkamine võiks rikkuda R. Tangijevi ja K-M. P. õigust menetlusele mõistliku aja jooksul sedavõrd intensiivselt, et see võimalik rikkumine kaaluks üles avaliku menetlushuvi konfiskeerimismenetluse jätkumise vastu. Muu hulgas tuleb arvestada, et käesolevas asjas esitatud konfiskeerimistaotluse aluseks on raske narkokuritegu (vt otsuse punktid 3–4). Lisaks on isiku õiguste riive olukorras, kus ebamõistlikult kaua lahendatakse üksnes tema vara konfiskeerimise küsimust, piiratum kui juhtudel, mil menetluse venimisega kaasnev ebakindlus puudutab kriminaalmenetluse eset tervikuna, sh küsimust isiku süüditunnistamisest ja karistamisest. Kolmanda isiku esindaja, kes põhjendab K-M. P. õiguste riive intensiivsust sellega, et viimane kannab konfiskeerimise küsimuse lahendamiseni arestitud kinnisasja hoolduskulusid, jätab arvestamata, et sama aja vältel saab kolmas isik endale kinnisasja kasutuseelised (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 62 lg 1), mis vähendab tema õiguste riivet.
4. Seega isegi kui eeldada, et käesolevas asjas on rikutud süüdimõistetu või kolmanda isiku õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, poleks kaitsja ja kolmanda isiku esindaja välja toodud asjaoludel alust eelistada konfiskeerimismenetluse lõpetamist (

§ 2742

lg 1) ebamõistliku menetlusaja heastamise esmastele abinõudele – karistuse kergendamisele või kahju hüvitamisele. Konfiskeerimistaotluse lahendamise eelmenetluses ega sellele järgnenud määruskaebemenetluses ei olnud kohtutel ega ole ka kolleegiumil võimalik kontrollida

§ 306lg 1 p 61 ega SKHS § 5 lg 4 või § 7 lg 1 kohaldamise eeldusi.

Küll saab kohus seda teha konfiskeerimistaotluse sisulisel arutamisel. Konfiskeerimise küsimuse väidetavalt ebamõistlikult pika menetlemisega tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb isikul või tema kaitsjal või esindajal esitada konfiskeerimistaotlust lahendavale kohtule SKHS § 18 lg-s 1 sätestatud korras sama seaduse §s 12 nimetatud taotlus.

1. Neil põhjustel ei tühista kolleegium ringkonnakohtu ja maakohtu määrust osas, millega kohtud jätsid rahuldamata kaitsja ja kolmanda isiku esindaja taotluse käesolev konfiskeerimismenetlus lõpetada. II
2. R. Tangijevi kaitsja on kõigis kohtuastmetes esitanud taotluse tunnistada "ebaseaduslikuks" Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
3. oktoobri
4. a määrus, millega käesolev konfiskeerimismenetlus kriminaalasjast nr 1-12-9546 eraldati. Maakohus ja ringkonnakohus vaatasid kaitsja taotluse ka sisuliselt läbi, jättes selle rahuldamata.
5. Kolleegium leiab, et menetluses, milles kohus vaatab läbi prokuratuuri konfiskeerimistaotlust (

§ 4036

), ei saa taotleda konfiskeerimismenetluse eraldamise määruse (

§ 4031lg 2) tühistamist ega selle õigusvastaseks tunnistamist.

Ühtlasi tähendab see seda, et kohus pole konfiskeerimismenetluses pädev kõnealust taotlust läbi vaatama. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

1. oktoobri
2. a määruse saanuks vaidlustada kriminaalmenetluse seadustiku
3. peatüki
4. jaos ette nähtud korras (uurimiskaebemenetluses), mida ei ole aga tehtud.
5. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et R. Tangijevi kaitsja taotlust prokuratuuri
6. oktoobri
7. a määruse ebaseaduslikuks tunnistamiseks ei tule tagasi lükata mitte selle põhjendamatuse, vaid lubamatuse tõttu: kohtutel puudus käimasolevas menetluses pädevus kõnealuse taotluse sisuliseks läbivaatamiseks. Seetõttu tühistab Riigikohus vaidlustatud kohtumäärused osas, millega kohtud jätsid kaitsja kõnealuse taotluse rahuldamata, ja teeb selles osas uue määruse, jättes kaitsja taotluse läbi vaatamata.
8. Eelmärgitu ei välista ega piira konfiskeerimistaotlust lahendava kohtu pädevust kujundada seisukoht küsimuses, kas konfiskeerimismenetluse eraldamine pikendas põhjendamatult konfiskeerimise küsimuse lahendamist ja on seetõttu riigile etteheidetav kui mõistliku menetlusaja võimaliku ületamise põhjus. III
9. Kolleegium nõustub R. Tangijevi kaitsjaga selles, et jättes R. Tangijevi määruskaebemenetluse kulu – valitud kaitsjale makstud tasu – süüdistatava (süüdimõistetu) kanda, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti kriminaalmenetlusõigust.

§ 187

lg 2 sätestab, et kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud (lause 1). Kui rahuldamata jäetud määruskaebus on esitatud kahtlustatava, süüdistatava või kolmanda isiku huvides, otsustatakse määruskaebuse lahendamise menetluses tekkinud menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel, juhindudes

§-des 180–184, 1871 ja 188 sätestatust (lause 2). 50. Ringkonnakohus jättis rahuldamata R. Tangijevi kaitsja määruskaebuse maakohtu sellise määruse peale, millega ei lahendatud prokuratuuri konfiskeerimistaotlust ja mis seega ei ole käsitatav käesoleva konfiskeerimismenetluse lõpplahendina. Järelikult tulnuks ringkonnakohtul määruskaebemenetluse kulude hüvitamise puhul juhinduda

§ 187lg 2 teisest lausest.

R. Tangijevil ringkonnakohtu menetluses tekkinud kulu hüvitamiseks või kandmiseks kohustatud isik tulnuks jätta kindlaksmääramiseks konfiskeerimismenetlust lõpetavas lahendis

§ 1871

alusel, olenevalt sellest, kas prokuratuuri konfiskeerimistaotlus rahuldatakse täielikult, osaliselt või jäetakse rahuldamata. Seega pidanuks ringkonnakohus piirduma R. Tangijevi poolt valitud kaitsjale määruskaebemenetluses makstud tasu mõistliku suurusega osa menetluskulu hulka arvamisega (

§ 175

lg 1 p 1), jättes selle kulu kandmiseks või hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaks määramata. 51. Riigikohus saab ringkonnakohtu osutatud vea käesolevas määruskaebemenetluses kõrvaldada. Seejuures tuleb arvestada, et käesoleva määruse I osas toodud põhjustel pidanuks ringkonnakohus kaitsja ja kolmanda isiku esindaja määruskaebused osaliselt rahuldama ja muutma

§ 337lg 1 p 3 alusel maakohtu põhjendusi kriminaalmenetluse lõpetamata jätmise kohta.

Sellest tulenevalt pidanuks ringkonnakohus panema ka R. Tangijevi määruskaebemenetluse kulu hüvitamise kohustuse riigile (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a määrus asjas nr 3-1-1-37-14, p 26.1 ja
3. märtsi
4. a määrus asjas nr 3-1-1-10-16, p 57). Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna isikule kohustust menetluskulu kandmiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. veebruari
6. a määrus asjas nr 3-1-1112-16, p 53). Järelikult tuleb riigil hüvitada R. Tangijevil teise astme kohtus tekkinud menetluskulu – valitud kaitsjale makstud 198 eurot, mille mõistlikkust pole alust kahtluse alla seada. IV
7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-dest 3 ja 7 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. detsembri
2. a ja Tartu Maakohtu
3. novembri
4. a määruse osas, millega lahendati R. Tangijevi kaitsja taotlus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
5. oktoobri
6. a määruse ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja otsustati ringkonnakohtus toimunud määruskaebemenetluse kulude hüvitamine. Kolleegium teeb tühistatud osas ise uue otsustuse, jättes kaitsja taotluse läbi vaatamata ja R. Tangijevi määruskaebemenetluse kulu teise astme kohtus riigi hüvitada. Muus osas, s.o kriminaalmenetluse lõpetamise küsimuses, kolleegium ringkonnakohtu ja maakohtu määruse resolutiivosa ei muuda, kuid asendab kohtute õiguslikud põhistused käesoleva määruse I osas toodud põhistustega. Määruskaebused tuleb rahuldada osaliselt.
7. Nii R. Tangijevi kaitsja kui ka K-M. P. esindaja taotlevad oma kaitsealusel või esindataval Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulu – valitud kaitsjale või esindajale õigusteenuse eest makstud tasu – hüvitamist. Kaitsja palub mõista riigilt R. Tangijevi kasuks välja 198 eurot, mis hõlmab süüdimõistetu poolt kaitsjale makstud tasu määruskaebuse koostamise eest (ajakulu 1,5 tundi; õigusteenuse tunnihind 110 eurot, millele lisandus käibemaks). Kolmanda isiku esindaja taotleb K-M. P-le 288 euro hüvitamist. Taotluse kohaselt tasus kolmas isik sellise summa esindajale määruskaebemenetluses kahe tunni ulatuses osutatud õigusteenuse eest (õigusteenuse tunnihind 120 eurot, millele lisandus käibemaks).
8. Kolleegium leiab, et mõlemas taotluses märgitud summad on

§ 175

lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega ja seega käsitatavad käesoleva määruskaebemenetluse kuluna. Kuna kolleegium teeb

§ 361

lg 1 p-des 3 ja 6 nimetatud lahendi, tuleb määruskaebemenetluse kulu

§ 187

lg 1 ja § 186 lg 1 kohaselt hüvitada riigil (vt ka määrus asjas nr 3-1-1-37-14, p 26.1 ja

1. märtsi
2. a määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 53). Saale Laos, Eerik Kergandberg, Paavo Randma (allkirjastatud digitaalselt)