Obsah (21)

§ 1§ 212§ 1267§ 12614§ 1264§ 389§ 390§ 339§ 187§ 1262§ 3051§ 12616§ 1261§ 16§ 145§ 385§ 213§ 387§ 228§ 199§ 175

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-1-17 17. aprill 2017 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Roosma Kohtuasi A. P. (

§ 1

lg 1, 2, § 6, § 9 lg 4, § 21 lg 1, 2, § 24 lg 4, § 32 lg 1, § 63 lg 1, § 64 lg 1, 6,

3.1 peatükis sätestatust,

§ 212, Tartu Maakohtu 2015.

a tööjaotusplaani §-st 16, eeluurimiskohtunik otsustas: Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 14.01.2015. a taotlus nr 17 rahuldada. Anda kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX lahendamiseks vajaliku tõendusteabe kogumiseks luba

§ 1267sätestatud jälitustoiminguks A.

P. (isikukood YYYYYYYYYYY) kasutuses oleva mobiiltelefoni abonendinumbri xxxxxxx, samuti teiste tema kasutuses tuvastatavate telefonide ja telefoninumbrite kaudu edastatavate ja vastuvõetavate sõnumite ja muu teabe ning vestluste salajaseks pealtkuulamiseks ja -vaatamiseks ning salvestamiseks Eesti Vabariigi territooriumil 2-e kuu vältel ajavahemikul alates 19.01.2015. a kuni 19.03.2015. a (terve kuupäev) kaasa arvatud. Anda kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX lahendamiseks vajaliku tõendusteabe kogumiseks luba

§ 1267sätestatud jälitustoiminguks A.

P. (isikukood YYYYYYYYYYY) suhtes – lubada A. P. (P., ik YYYYYYYYYYY) kohtumistel R. B. (ik ZZZZZZZZZZZ), M. K. (K., ik WWWWWWWWWWW), T. K. (K., ik CCCCCCCCCCC), M. M-i (M., ik QQQQQQQQQQQ) ning kolmandate isikutega vestluste käigus edastava teabe salajane pealtkuulamine ning vaatamine ja salvestamine Eesti Vabariigi territooriumil 2-e kuu vältel ajavahemikul alates 19.01.

1. a kuni 19.03.
2. a (terve kuupäev) kaasa arvatud. [..]"
3. Maakohtu määruse põhiosas kajastati esmalt prokuratuuri taotluse sisu, mille kohaselt kahtlustatakse A. P-d karistusseadustiku (KarS) § 210 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kahtlustuse kohaselt esitasid A. P-ga (varjatult) seotud äriühingud ajavahemikus
4. oktoobrist 2009 kuni
5. detsembrini 2010 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) kokku 8 investeeringutoetuse taotlust põllumajandusseadmete soetamiseks või põllumajandusrajatiste rekonstrueerimiseks või ehitamiseks. Taotlustes esitati valeandmeid, loomaks PRIA-le ebaõiget ettekujutust, nagu oleksid toetuse saamise tingimused täidetud. Nii esitati valeandmeid 1) investeeringutoetuse abil ostetava seadme müüja või tööde tegija kohta, varjamaks lubamatuid seoseid hinnapakkuja ja taotleja vahel; 2) investeeringuobjekti tegeliku hinna kohta, vältimaks omafinantseeringu tasumist; 3) taotleja majandustegevuse kohta, varjamaks selle puudumist taotlejal ja asjaolu, et investeeringuobjekt soetatakse tegelikult teisele isikule, kes ise toetuse saajaks ei kvalifitseeruks; 4) hinnapakkumiste arvu kohta, esitledes näilikke hinnapakkumisi tegelikena, jätmaks ekslikku muljet nõutava kolme hinnapakkumise olemasolust. PRIA-le esitas valeandmeid või aitas sellele kaasa A. P. koos R. B., M. M-i, T. K ja M. K-ga. Kahtlustatavad on manipuleerinud majandusaasta aruannetes toodud arvnäitajatega, esitades hinnapakkumisi seotud isikutena või korraldades tegelike hankijate varjamiseks fiktiivsete hinnapakkumiste esitamist, samuti varjanud taotlejatega seotud tegelikke huvitatud isikuid. A. P. koos R. B-ga on loonud toetuste väljapetmise skeemi, millesse on kaasatud A. P. juhitav OÜ A kui tõenäoline rahastaja ja seadmete pakkuja ning mitu varifirmat ja inimest, kes pakuvad juriidilist abi ja esitavad hinnapakkumisi. Kokku on A. P. ja temaga seotud isikud PRIAle esitanud 20 taotlust, mille alusel on välja makstud 2 174 827 eurot 3 senti ja välja maksmata on 6 198 868 eurot 34 senti. Taotluste kogusumma oli seega 8 373 695 eurot 37 senti.
6. Kriminaalmenetluses on vaja koguda tõendeid A. P., R. B., M. K., T. K. ja M. M-i täpse rolli ja osaluse kohta soodustuskelmuse toimepanemisel. On vaja tuvastada, kelle huvides toetustaotlused esitati ja kes koordineeris taotluste, hinnapakkumiste ning kuludeklaratsioonide esitamist ehk kelle initsiatiivil ja kaasabil PRIA-le valeandmeid esitati. Samuti on vaja kindlaks teha, kes on toetuse tegelikud kasusaajad ja millise äriühingu majandustegevuses soodustuse abil soetatud põllumajandustehnikat ja rajatud ehitisi tegelikult kasutatakse. Kuna kahtlustatavad tegutsevad jätkuvalt aktiivselt selleks, et PRIA määratud investeeringutoetusi kätte saada, võib eeldada, et A. P., M. M., R. B., T. K. ja M. K. kooskõlastavad üksteisega oma kuritegelikku käitumist. Arvatavalt teevad nad seda ka telefoni teel. Kõneeristuste analüüsi põhjal saab eeldada kahtlustatavate aktiivset omavahelist suhtlust. Seetõttu on vaja kasutada tõendite kogumiseks

§-s 1267 sätestatud jälitustoiminguid, kuulates pealt kahtlustatavate vestlusi.

1. Tõendusteavet ei ole võimalik koguda muude menetlustoimingutega või on see oluliselt raskendatud, samuti võib see kahjustada kriminaalmenetluse huve. Kahtlustatavad on erinevate äriühingute kaudu tihedalt seotud. A. P. ja R. B. on pärast toetustaotluste esitamist saanud mitmete toetust taotlenud äriühingute osanikuks ja juhatuse liikmeks, mistõttu on ühingud nende kontrolli all. Kogutud andmete põhjal on alust arvata, et investeeringutoetusi petetakse välja A. P. ja R. B. juhtimisel ning M. K., T. K. ja M. M. tegutsevad nende juhiste alusel. Tegemist on organiseeritud grupiga, kes võib jätkata kuritegude toimepanemist. Kahtlustatavad on kasutanud oma tegevuse varjamiseks konspiratiivseid võtteid, sh variisikuid. Tunnistajaid, kes oleksid valmis ütlusi andma, on raske leida, sest toetuse väljapetmisega seotud isikud on omavahel tihedalt seotud. Toetuse taotlemisega seotud äriühingute töötajate hirm töökoha kaotuse ees takistaks neil tõeseid ütlusi anda. Läbiotsimised ja tunnistajate ülekuulamised võimaldaksid kahtlustatavatel saada teada õiguskaitseorganite huvist nende vastu. See võib kaasa tuua raamatupidamisdokumentide võltsimise või hävitamise, samuti ütluste kooskõlastamise. Menetluses on tehtud suurem osa menetlustoimingutest, mida on võimalik kriminaalmenetluse toimumise fakti avalikustamata teha (päringud pankadesse arvelduskontode kohta, dokumendinõuded PRIA-le, päringud andmebaasidesse, saadud andmete võrdlus ja analüüs). Praeguseks kogutud tõendid on küllaldased, et kahtlustada isikuid kuritegude toimepanemises, kuid ebapiisavad kuriteo kõigi asjaolude tuvastamiseks. Seetõttu on vaja koguda tõendeid ka jälitustoimingutega.
2. Maakohus märkis määruse alaosas "Eeluurimiskohtuniku seisukoht", et on tutvunud prokuratuuri taotluse, kriminaaltoimiku ja jälitustoimikuga ning prokuratuuri taotluses olev teave on kriminaalasjas koguda jõutud tõenditega kaetud. Taotletavat jälitustoimingut tegemata võib kriminaalasja lahendamiseks vajaliku ja küllaldase tõendusteabe kogumine osutuda väga raskeks või võimatuks. Kohus kordas prokuratuuri taotluses esitatud põhjendusi jälitustoimingute tegemise möödapääsmatuse kohta ja väljendas nendega nõustumist. Jälitustoimingu loa pikendamine
3. Tartu Maakohtu
4. märtsi
5. a määrusega nr xx-xxxx pikendati prokuratuuri taotlusel luba kuulata ja vaadata salaja pealt ning salvestada A. P. kasutuses olevate telefoninumbrite kaudu edastatavaid sõnumeid, samuti kuulata ja vaadata salaja pealt ning salvestada A. P. vestluste käigus muul viisil edastatavat teavet. See luba anti ajavahemikuks
6. märtsist kuni
7. aprillini
8. Loa täpsem sõnastus sarnanes käesoleva määruse punktis 1 osundatuga.
9. Maakohtu määruse põhiosas kajastati esmalt prokuratuuri taotluse sisu, milles kõigepealt korrati jaanuarikuises taotluses toodud kuriteokahtluse ja jälitustoimingute vajalikkuse põhjendust. Seejärel andis prokuratuur ülevaate jälitustoimingutega kogutud andmetest. Maakohtu määruses kajastatud prokuratuuri hinnangu põhjal on leidnud kinnitust, et A. P., R. B., T. K., M. K. ja M. M. tegutsevad koordineeritult ja ühiselt soodustuskelmuste toimepanemisel. Praegu on nad seotud PRIA-lt soodustuse väljapetmisega, mis puudutab OÜ P
10. mai
11. a investeeringutaotlust Xxxxxxxx xxxxxxxxxxx rajamiseks. PRIA määratud toetus summas 1 920 000 eurot on suuremas osas välja makstud. Selle toetuse saamiseks on esitatud PRIA-le valeandmeid hinnapakkumiste ja toetuse tegelike saajate kohta. Samuti on leidnud kinnitust A. P. ja R. B. seotus M. K. ja T. K-ga seotud äriühingute toetustaotluste esitamisega. A. P. ja R. B. omavahelistes telefonikõnedes on põhjalikult arutatud haldusasjades toimuvaid kohtuvaidlusi, mis puudutavad nendega seotud isikutele määratud toetuste välja maksmata jätmist. On alust arvata, et kahtlustatavad jätkavad omavahelist suhtlust, mis puudutab nii pooleliolevaid kohtuvaidlusi kui ka Xxxxxxxx xxxxxxxxxxx rajamist. Jälitustoiminguga saadud teabe kohaselt kavandavad kahtlustatavad ka PRIA-le uue taotluse esitamist. Seetõttu on põhjendatud jätkata A. P. suhtes

§-s 1267 ette nähtud jälitustoimingute tegemist. 8. Maakohus kordas prokuratuuri taotluse põhjendusi jälitustoimingute tegemise möödapääsmatuse kohta ja väljendas nendega nõustumist. Seni telefonikõnede salajase pealtkuulamisega saadud info kohaselt jätkavad kahtlustatavad kohtu hinnangul aktiivset tegevust PRIA-lt toetuste kättesaamiseks pettuslikul teel. Seetõttu on alust eeldada, et kahtlustatavad kooskõlastavad üksteisega oma kuritegelikku käitumist. Järelikult on põhjendatud koguda tõendeid

§-s 1267 ette nähtud jälitustoimingute abil. Jälitustoimingu loa vaidlustamine

2. septembril 2016 esitas A. P. kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjak määruskaebuse, milles palus tühistada Tartu Maakohtu
3. jaanuari
4. a ja
5. märtsi
6. a määruse ning tunnistada nende määruste alusel A. P. suhtes tehtud jälitustoimingud õigusvastaseks.
7. Kaitsja hinnangul rikkus maakohus jälitustoimingu lubade väljastamisel põhjendamiskohustust ega kaalunud nende toimingute vajalikkust viimase abinõu ehk ultima ratio-põhimõtte valguses. Esmalt ei ole vaidlustatud kohtumäärustes kajastatud asjaolusid, mis kinnitaksid A. P. suhtes põhjendatud kuriteokahtluse kui jälitustoimingu tegemise ühe eelduse olemasolu. Samuti puuduvad kohtumäärustest nõuetekohased põhjendused selle kohta, miks oli tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Enamik kuriteokahtluses käsitletavatest tegudest on pandud toime aastal
8. Neli aastat pärast teo väidetavat toimepanemist ei saa selle kohta jälitustoimingutega tõendeid koguda. Isikute omavahelist suhtlust ja tööjaotust saab tuvastada e-posti vaatluse või siis läbiotsimise käigus arvuti äravõtmise ning raamatupidamisdokumentide abil.
10. aprillil 2015 peeti kõik kahtlustatavad kinni ja nende juures toimusid läbiotsimised. Jälitustoimingu loa pikendamisel
11. märtsil 2015 pidi isikute kinnipidamise ja läbiotsimiste aeg prokuratuurile teada olema. Olukorras, kus oli piisavalt tõendeid isikute kahtlustatavatena kinnipidamise otsustamiseks, puudus vajadus jälitustoimingutega täiendavaid tõendeid koguda. Pärast kahtlustatavate kinnipidamisi ja läbiotsimisi puudus alus väita, et avalikke menetlustoiminguid ei saa teha. Ometigi jätkati jälitustegevust ka pärast
12. aprilli 2015, ehkki kohtumääruse põhjendustest lähtuvalt poleks tohtinud seda teha. Kui isiku salajane pealtkuulamine jätkub ka pärast tema kahtlustatavana kinnipidamist, riivatakse lisaks muudele õigustele ka kaitseõigust, sest menetleja võib saada teada kaitsjaga toimuvate vestluste sisu.
13. Kahtlustatavale ja kaitsjale väljastatud kohtumäärustel ning prokuratuuri taotlustel on mõnes kohas tekst eemaldatud. Kaitsja palus ringkonnakohtul vaidlustatud kohtumäärused ja prokuratuuri taotlused välja nõuda ning võimaldada kaitsjal nendega tutvuda. Lisaks taotles kaitsja võimalust tutvuda kriminaalasja materjalides puuduva jälitustoimingu protokolliga. Tartu Ringkonnakohtu
14. oktoobri
15. a määrus
16. Tartu Ringkonnakohtu
17. oktoobri
18. a määrusega asjas nr 1-16-8493 jäeti Tartu Maakohtu
19. jaanuari
20. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
21. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu määruses kajastatud asjaolud kinnitavad A. P. suhtes põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Maakohtu määrusest nähtuvalt tutvus kohus prokuratuuri taotluse, kriminaaltoimiku ja jälitustoimikuga ning viitas A. P-le kui isikule, kes ülimalt suure tõenäosusega tegeleb ebaseaduslikus korras soodustuse väljapetmisega. Seejuures on kohus osutanud konkreetsetele tõenditele. Prokuratuuri taotluses, millele maakohus mh tugines, on piisava põhjalikkusega analüüsitud erinevaid tõendeid ja jõutud järelduseni, et A. P-d on alus kahtlustada KarS § 210 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.
22. Samuti on maakohtu
23. jaanuari
24. a luba jälitustoimingute tegemiseks antud kooskõlas ultima ratio-põhimõttega ja selles osas ka nõuetekohaselt põhistatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et jälitustoimingu loa taotlemise ajaks oli kogutud tõendeid sellisel määral, et nn avaliku menetluse raames ei olnud enam võimalik tõendeid koguda, ilma et sellega oleks kahjustatud kriminaalmenetluse huve.
25. Alusetu on ka kaitsja väide, et kuna enamik väidetavaid kuriteoepisoode oli pandud toime aastal 2011, polnud võimalik jälitustoimingutega tõendeid koguda. Kriminaalmenetlust alustati
26. a esimeses pooles. Alles
27. a novembris laekus A. P. kohta politseile operatiivinfo, et tema juhitav OÜ A on loonud äriühingute võrgustiku, mille abil kasutatakse ebaseaduslikult Euroopa struktuurifondide raha või aidatakse seda teha teistel. Jälitustoimingu loa taotlemise ajal jätkus isikute aktiivne tegevus PRIA-lt investeeringutoetuste väljapetmiseks. Seega arvatav kuritegelik tegevus jätkus ja nn avalike menetlustoimingutega poleks õnnestunud tõendeid koguda, kuna kahtlustatavate käitumist iseloomustas kõrgetasemeline organiseeritus ja konspiratiivsus. Avalike menetlustoimingute korral oleksid kahtlustatavad saanud teada õiguskaitseorganite huvist oma tegevuse vastu ja asunud suure tõenäosusega tõendeid hävitama ning võltsima ning tegevust kooskõlastama.
28. Prokuratuur on kahtlustatavale ja kaitsjale tutvustatud jälitustoimingu lubade ja nende aluseks olnud taotluste tekstist põhjendatult osa eemaldanud. Eemaldatud tekst kvalifitseerub

§ 12614

lg 1 p-de 3 ja 4 ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 8 lg 1 alusel riigisaladuseks, mistõttu ei saa seda kahtlustatavale ega kaitsjale tutvustada. Tartu Ringkonnakohtu

1. novembri
2. a määrus
3. Tartu Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a määrusega asjas nr 1-16-8497 jäeti Tartu Maakohtu
6. märtsi
7. a määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus seda määrust puudutavas osas rahuldamata.
8. Kohtukolleegium märkis, et kuna kaitsja määruskaebuses vaidlustatakse maakohtu kahte eraldi määrust, vaatab ringkonnakohus kaebuse läbi kahes eraldi menetluses. Osas, milles kaitsja vaidlustas maakohtu
9. jaanuari
10. a (ehk varasema) määruse, on määruskaebus lahendatud ringkonnakohtu
11. oktoobri
12. a määrusega asjas nr 1-16-
13. Käesolevas asjas lahendatakse kaitsja määruskaebus osas, milles sellega vaidlustatakse maakohtu
14. märtsi
15. a määrus. Ekslik on kaitsja arvamus, et ringkonnakohus on asunud parandama
16. oktoobri
17. a määruse vigu. Selliseks järelduseks ei anna alust ka asjaolu, et ringkonnakohus määras asja arutamisele
18. novembril 2016 ehk alles pärast seda, kui kaitsja oli esitanud
19. oktoobri
20. a määruse peale määruskaebuse. Asjad nr 1-16-8493 ja 1-16-8497 lahendatakse eraldi, teineteisest sõltumatult ja käesolevas asjas ei toimu kaitsja väidetud vigade parandust.
21. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud asjaolusid, mis kinnitavad põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Maakohtu määrusest nähtuvalt tutvus kohus prokuratuuri taotluse, kriminaaltoimiku ja jälitustoimikuga ning viitas A. P-le kui isikule, kes ülimalt suure tõenäosusega tegeles KarS § 210 tunnustele vastava ebaseadusliku tegevusega. Maakohus põhistas kuriteokahtlust konkreetsete tõenditega.
22. Samuti on maakohus järginud ultima ratio-põhimõtet. Alusetu on kaitsja väide, et kuna enamik väidetavaid kuriteoepisoode oli pandud toime aastal 2011, polnud võimalik jälitustoimingutega tõendeid koguda. Kriminaalmenetlust alustati
23. a esimeses pooles. Alles
24. a novembris laekus A. P. kohta politseile operatiivinfo, et tema juhitav OÜ A on loonud äriühingute võrgustiku, mille abil kasutatakse ebaseaduslikult Euroopa struktuurifondide raha või aidatakse seda teha teistel. Maakohtu määruse kohaselt nähtub telefonikõnede pealtkuulamisega saadud infost, et kahtlustatavad jätkasid pettuslikku tegevust PRIA-lt toetuste kättesaamiseks ka pärast esimese jälitustoimingu loa väljastamist. Seetõttu oli alust arvata, et kahtlustatavad kooskõlastavad oma käitumist, tehes seda mh telefoni teel suheldes.
25. Prokuratuur on kahtlustatavale ja kaitsjale tutvustatud jälitustoimingu lubade ja nende aluseks olnud taotluste tekstist põhjendatult osa eemaldanud. Eemaldatud tekst kvalifitseerub

§ 12614

lg 1 p-de 3 ja 4 ning RSVS § 8 lg 1 alusel riigisaladuseks, mistõttu ei saa seda kahtlustatavale ega kaitsjale tutvustada. Jälitustoimingu protokolli, millega tutvumist kaitsja ringkonnakohtult taotles, on prokuratuur talle nüüdseks kättesaadavaks teinud. MENETLUS RIIGIKOHTUS Kaitsja I määruskaebus

2. novembril 2016 esitas A. P. kaitsja vandeadvokaat M. Kairjak Tartu Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a määruse peale määruskaebuse, milles ta palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus või alternatiivselt tühistada ka Tartu Maakohtu
5. jaanuari
6. a ja
7. märtsi
8. a määrus ning tunnistada nende alusel A. P. suhtes tehtud jälitustoimingud õigusvastaseks.
9. Kaitsja märgib esmalt, et ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses vaidlustas ta Tartu Maakohtu
10. jaanuari
11. a ja
12. märtsi
13. a määruse. Ringkonnakohus tegi vaidlustatud määruses otsustuse aga üksnes maakohtu
14. jaanuari
15. a määruse kohta. Ringkonnakohtu määruse resolutiivosas pole maakohtu
16. märtsi
17. a määruse kohta seisukohta võetud, samas jättis kohus määruskaebuse rahuldamata. Ka oma määruse põhiosas ei ole ringkonnakohus maakohtu
18. märtsi
19. a määrust käsitlenud. Tegemist on kohtulahendi põhistuse puudumisega. See tingib kohtuasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmise.
20. Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et ehkki ametlikult avati jälitustoimik
21. jaanuaril 2015, on asjas viiteid, mille kohaselt toimus jälitustegevus A. P. suhtes juba varem. Nimelt on prokuratuur ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse vastuses märkinud, et jälitustegevust alustati aastal
22. Samuti on ringkonnakohus viidanud
23. a oktoobris A. P. kohta politseile laekunud operatiivinfole. Ringkonnakohus oleks pidanud välja selgitama, milliseid jälitustoiminguid millise kestusega A. P. suhtes tehti.

§ 1264

lg 6 kohaselt ei tohi jälitustoimingute kestus isiku suhtes samas kriminaalasjas ületada üht aastat. Praegusel juhul pole selge, kas maakohus on jälitustoimingu luba andes ja seda pikendades osutatud nõuet järginud. 26. Ringkonnakohus rikkus ka

§ 12614

lg-t 1, nõustudes prokuratuuri paljasõnalise väitega, et praegusel juhul tuli osa teksti kahtlustatavale ja kaitsjale tutvustatud jälitustoimingu lubadest ning taotlustest välja jätta.

§ 12614

lg-s 1 ette nähtud tutvumisõigust võib piirata üksnes

§ 12614

lg 1 p-des 1–7 sätestatud alustel prokuratuuri loal, kusjuures

§ 12614

lg 2 kohaselt tuleb isikule andmete tutvustamata jätmisel tutvustada edasikaebamise korda. Sellest järeldub, et prokuratuuri luba andmete tutvustamata jätmiseks peab olema kirjalikus vormis ja sisaldama põhjendusi. Kuna ringkonnakohtu määrusest sellise loa olemasolu ei nähtu, ei saanud ringkonnakohus jätta kaitsja taotlust üksnes prokuröri väite põhjal rahuldamata.

1. Maakohus ei järginud jälitustoimingu lubade väljastamisel ultima ratio-põhimõtet ja ringkonnakohus jättis selle vea tähelepanuta. Esmalt on maakohtu põhjendused vastuolulised. Ühelt poolt märgitakse, et kuriteo väidetavate toimepanijate vaheline rollide jaotus on kindlaks tehtud, järgnevalt aga leitakse, et rollijaotuse täpsemaks tuvastamiseks tuleb koguda tõendeid jälitustoimingutega. Enamik kahtlustuses kirjeldatud tegusid oli lõpule viidud mitu aastat enne jälitustoimingu lubade andmist. Nende kohta polnud võimalik jälitustoimingutega tõendeid koguda. Isikute omavahelist suhtlust ja tööjaotust saab kindlaks teha ka isikut vähem koormavate meetmetega: e-posti vaatluse, läbiotsimise käigus arvuti äravõtmise ja raamatupidamisdokumentide abil. Kaitsja hinnangul ei olnud käesolevas asjas jälitustoimingute tegemine vajalik. Ringkonnakohus pole sisuliselt käsitlenud küsimust, kas tõendeid olnuks võimalik koguda vähem riivavate menetlustoimingutega.
2. Jälitustoimingu load on õigusvastased ka seetõttu, et nende andmise ajal oli enamik menetletavatest kuriteoepisoodidest aegunud või lähiajal aegumas. Isikuid kahtlustati KarS § 210 lg 2 esimese alternatiivi järgi pettuslikes tegudes, mille toimepanemise ajana tuleb käsitada väidetavalt valeandmetel põhinevate taotluste esitamist PRIA-le. Pettuslikult saadud toetuse mittesihipärast kasutamist ei saa isikutele KarS § 210 lg 2 järgi eraldi ette heita, mistõttu toetuse kasutamise aeg kuriteo toimepanemise aega ei mõjuta. Vaidlusalused taotlused esitati PRIA-le aastatel 2009–
4. jaanuari
5. a seisuga oli aegunud kolm väidetavat kuriteoepisoodi, millele maakohus jälitustoimingu luba väljastades tugines. Ülejäänud episoodid olid aegumas lähiajal, enamikus
6. a lõpus. Aegunud kuriteo tõendamiseks ei tohi jälitustoiminguid teha. Kaitsja II määruskaebus
8. detsembril 2016 esitas A. P. kaitsja vandeadvokaat M. Kairjak Tartu Ringkonnakohtu
9. novembri
10. a määruse peale määruskaebuse, milles ta palub tuvastada, et ringkonnakohtul ei olnud asjas nr 1-16-8497 seaduslikku alust määrust teha, taotledes ühtlasi ringkonnakohtu määruse tühistamist. Alternatiivselt palub kaitsja ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks või tühistada ka Tartu Maakohtu
11. märtsi
12. a määrus ning tunnistada selle alusel A. P. suhtes tehtud jälitustoimingud õigusvastaseks.
13. Kaitsja märgib, et
14. septembril 2016 esitatud määruskaebuses vaidlustas ta nii
15. jaanuaril 2015 kui ka
16. märtsil 2015 tehtud Tartu Maakohtu määruse. Need määrused on omavahel seotud, kuna esimesega anti jälitustoimingu luba ja teisega seda luba pikendati. Seadus ei anna kohtule õiguslikku alust lahutada ühe määruskaebuse lahendamist kaheks eraldi menetluseks. Nii toimides tekitas ringkonnakohus kahtlustatavale olulise lisakulu, sest kaitsja pidi ringkonnakohtu otsustuse vaidlustamiseks esitama ühe määruskaebuse asemel kaks. Seetõttu tuleks teise määruskaebuse esitamisega seotud kulu igal juhul riigi kanda jätta. Juhtumi asjaolud viitavad sellele, et ringkonnakohus asus käesolevas asjas tehtud määrusega parandama
17. oktoobri
18. a määruse vigu.
19. Jäädes I määruskaebuses toodud väidete juurde, märgib kaitsja muu hulgas, et jälitustoimingu loa pikendamise taotluses ei ole põhjendatud, miks on vaja tõendeid koguda just jälitustoimingutega ja millist tõendusteavet oli aastal 2015 vaja koguda kuni aastani 2012 toime pandud tegude kohta. Maakohtu
20. märtsi
21. a määruses, samuti ringkonnakohtu
22. novembri
23. a määruses toodud põhjendused jälitustoimingute vajalikkuse kohta on deklaratiivsed. Nendest ei selgu, mida tahetakse jälitustoimingute abil tõendada, s.t milliste asjaolude kohta ei ole nn avaliku menetluse raames võimalik tõendeid koguda; millist lisaväärtust annavad jälitustoimingud olukorras, kus tõendeid kogutakse lõpuleviidud tegude kohta, ja miks ei ole
24. jaanuari
25. a jälitustoimingu loa alusel kogutud teave piisav. Kaitsjale jääb arusaamatuks, milline tähendus on jälitustoimingute lubatavuse seisukohalt ringkonnakohtu viidatud asjaolul, et kriminaalmenetlust alustati
26. a esimeses pooles ja et
27. a novembris laekus politseile A. P. kohta operatiivinfo. Kohtutel tulnuks lähtuda kahtlustuses toodud teoetteheitest, mis piirdus aastatega 2009–
28. Asjakohane pole kohtute viide sellele, et jätkub süüdistatavate pettuslik tegevus toetuste kättesaamiseks. Toetuste kättesaamine (väljamaksmine PRIA poolt) leiab aset pärast pettusliku teo toimepanemist, seega ei saa see toimuda pettuslikul viisil. Vastus määruskaebustele
29. Prokuratuur määruskaebustele ei vastanud. Kriminaalasjade ühendamine
30. Kaitsja I määruskaebust, mis oli esitatud asjas nr 1-16-8493, menetles Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-1-
31. Kaitsja II määruskaebust, mis oli esitatud asjas nr 1-16-8497, menetles Riigikohus algul kriminaalasjas 3-1-1-2-
33. Riigikohtu kriminaalkolleegium ühendas
34. märtsi
35. a määrusega kriminaalasjad nr 3-1-1-117 (1-16-8493) ja nr 3-1-1-2-17 (1-16-8497) ühiseks menetluseks. Ühendatud kriminaalasja numbriks määras kolleegium 3-1-1-1-17 (1-16-8493). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
36. Riigikohus juhib sissejuhatavalt tähelepanu maakohtu jälitustoimingu lubade resolutiivosa sõnastuslikule ebakorrektsusele (I). Seejärel annab kolleegium hinnangu sellele, et ringkonnakohus lahendas kaitsja
37. septembri
38. a määruskaebuse kahes erinevas menetluses (II), ja osutab, et ringkonnakohus jättis kõrvaldamata kahtluse küsimuses, kas maakohus järgis jälitustoimingu lube andes

§ 1264lg 6 nõudeid (III).

Määruse IV osas käsitleb Riigikohus kaitsja taotlust tutvustada talle vaidlustatud jälitustoimingute lubade ja nende aluseks olnud prokuratuuri taotluste terviktekste. Seejuures peatub kolleegium esmalt kohtu jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse osalise tutvustamata jätmise ja selle vaidlustamise üldisel korral (A) ning kontrollib siis kõnealuse korra järgimist käesolevas asjas (B). Pärast seda selgitab Riigikohus, miks ei saa enne käesoleva asja uut arutamist ringkonnakohtus anda lõplikku hinnangut vaidlustatud jälitustoimingu lubade õiguspärasusele (V). Lõpuks võtab kolleegium kokku määruskaebemenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulu hüvitamise taotluse (VI). I

1. Enne kaitsja väidete käsitlemist peab Riigikohus vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et käesoleva määruse punktis 1 osundatud Tartu Maakohtu
2. jaanuari
3. a määruse resolutiivosa sõnastust, millesarnast kasutas kohus ka
4. märtsi
5. a määruses, ei saa pidada õnnestunuks.
6. Seoses maakohtu viitega oma otsustuse menetlusõiguslikule alusele märgib kolleegium, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ega Eesti Vabariigi põhiseadusest, sh selle preambulist, ei saa ühelgi juhul tuleneda jälitustoimingu loa õiguslikku alust. Jälitustoiminguga riivatakse põhiseaduses ja konventsioonis ette nähtud õigusi. Samuti peavad (olenevalt riivatavast põhiõigusest) põhiseadusest tulenema või vähemalt sellega kooskõlas olema need eesmärgid, mille saavutamiseks võib seadusandja jälitustoimingute tegemise alused kehtestada. Märgitu ei tähenda aga seda, nagu võiks mõni põhiseaduse või konventsiooni säte olla käsitatav isiku suhtes jälitustoimingu tegemise ja sellega kaasneva põhiõiguste piirangu alusnormina. Sellise normi saab kehtestada üksnes seadusandja. Menetlusõiguslik alus, millele tuginedes võib kohus anda loa isiku salajaseks pealtkuulamiseks, tuleneb

§ 1264lg-st 1 koostoime

S § 1267 lg 3 esimese või teise lause, § 1262 lg 1 asjakohase punkti ja teise lõikega. 38. Lisaks on maakohtu määruste resolutiivosa sõnastus keeleliselt vigane, raskesti jälgitav ja sisaldab põhjendamatuid kordusi. Näiteks lubades salaja pealt kuulata ja vaadata A. P. kohtumisi määratlemata isikute ringiga ("..ning kolmandate isikutega.."), tõi maakohus esmalt eraldi nimeliselt esile neli isikut, kellega toimuvaid A. P. vestlusi lubas ta salaja pealt kuulata ja vaadata. Samuti on ülearune anda eraldi luba salaja pealt kuulatava või vaadatava teabe salvestamiseks, sest kõnealuse jälitustoimingu käigus saadava teabe salvestamine on

§ 1267lg 1 järgi kohustuslik.

1. Osutatud vormistuslikud vead ei mõjuta siiski hinnangut jälitustoimingu loa andmise ja pikendamise sisulisele õiguspärasusele. II
2. Kolleegium nõustub kaitsjaga selles, et ringkonnakohtul polnud alust jagada
3. septembri
4. a määruskaebuse lahendamist kaheks eraldi menetluseks. 41.

§ 389

lg 2 ja § 390 lg 2 mõtte kohaselt tuleb ühe menetlusdokumendina esitatud määruskaebus vaadata läbi ühes menetluses, välja arvatud juhul, kui on olemas selge põhjus tõlgendada seda menetlusdokumenti mitme määruskaebusena ja nende kaebuste lahendamine samas menetluses pole võimalik või otstarbekas. Asjaolu, et ühe ja sama isiku huvides esitatud määruskaebuses vaidlustatakse korraga mitut selle isiku suhtes tehtud kohtumäärust, ei ole eraldivõetuna piisav, asumaks seisukohale, et ühes menetlusdokumendis on esitatud mitu määruskaebust. Ühes menetlusdokumendis esitatud määruskaebuste paljususest ehk olukorrast, kus mitu määruskaebust on ekslikult koondatud ühte menetlusdokumenti, võib olla alust rääkida näiteks siis, kui kaebuses vaidlustatakse kohtumäärusi, milles käsitletakse sisuliselt erinevaid küsimusi (nt vaidlustatakse korraga nii isiku trahvimist menetleja kutsel ilmumata jäämise eest kui ka tema vara arestimist) või kui vaidlustatud määruste peale esitatud kaebuste menetlemise kord on erinev (nt tuleb ühe määruse peale esitatud kaebus lahendada

§ 390

lg 4 kohaselt suulises menetluses, teise määruse peale esitatud kaebus aga on võimalik läbi vaadata kirjalikus menetluses). Samuti on tegemist sisuliselt mitme määruskaebusega siis, kui ühes menetlusdokumendis vaidlustatud määrused on tehtud erinevate kriminaalasjade raames või erinevate ringkonnakohtute tööpiirkonnas asuvate maakohtute poolt.

1. A. P. kaitsja
2. septembri
3. a määruskaebust Tartu Maakohtu
4. jaanuari ja
5. märtsi
6. a määruse peale pole põhjust käsitada ühte dokumenti koondatud mitme määruskaebusena.
7. jaanuari
8. a määrusega andis maakohus kaheks kuuks loa A. P. suhtes

§-s 1267 nimetatud jälitustoimingu tegemiseks.

1. märtsi
2. a määrusega pikendas maakohus seda luba

§ 1267

lg 3 teises lauses ette nähtud korras kahe kuu võrra, kusjuures loa pikendamise aluseks oli sama kuriteokahtlus. Kaitsja määruskaebuse esitamise ajaks oli mõlema jälitustoimingu loa kehtivusaeg möödunud. Seega sisuliselt käsitlesid mõlemad vaidlustatud määrused üht ja sama küsimust: kas A. P. suhtes tekkinud soodustuskelmuse kahtlus on põhjendatud ja kas selle kohta tõendusteabe kogumiseks on vaja A. P-d salaja pealt kuulata. Valdav osa määruskaebuse argumentidest puudutas maakohtu mõlemat määrust. Sellises olukorras on kaitsja väidete hindamine kahes eraldiseisvas menetluses kõigepealt menetlusökonoomiliselt ebaotstarbekas – seda nii kohtu kui ka kohtumenetluse poolte seisukohast vaadatuna. Teiseks tuleb silmas pidada, et ehkki käesolevas asjas hindas ringkonnakohus mõlemat vaidlustatud määrust samas kohtukoosseisus, pole menetluste paljususe korral välistatud, et kohtuasjad satuvad erinevate kohtukoosseisude lahendada, mis tähendab, et erinevaks võib osutuda ka kohtu hinnang määruskaebuse väidetele. Vaidlustatud määruste sisu arvestades pole vähetähtis seegi, et algse jälitustoimingu loa õiguspärasusele antav hinnang võib mõjutada ka loa pikendamise õiguspärasusele antavat hinnangut. 43. Samas leiab kolleegium, et ehkki ringkonnakohus eksis 30. septembri 2016. a määruskaebuse lahendamist kahe menetluse vahel jagades

§ 390

lg 2 nõuete vastu, ei ole see rikkumine käesolevas asjas

§ 339mõttes oluline ega tingi ringkonnakohtu määruste tühistamist.

Pole põhjust arvata, et valitud menetlusviis mõjutas ringkonnakohtu hinnangut maakohtu vaidlustatud määruste õiguspärasusele. Kolleegium möönab, et määruskaebuse lahendamine kahes menetluses ja erinevatel aegadel tehtud määrustega suurendas menetluskulu, mis A. P. pidi kandma selleks, et teise astme kohtu otsustusi vaidlustada. A. P. õiguste selline riive saab aga käesolevas asjas heastatud, kuna kolleegium jätab määruskaebemenetluse kulu

§ 187lg 1 alusel riigi kanda (vt käesoleva määruse punkt 81).

Ühtlasi ei mõjuta ringkonnakohtu kõnealune viga õigusvaidluse edasist lahendamist, sest Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrusega ühendati kriminaalasjad nr 3-11-1-17 (1-16-8493) ja nr 3-1-1-2-17 (1-16-8497) ühiseks menetluseks. III
3. A. P. kaitsja heidab ringkonnakohtule õigustatult ette sedagi, et kohus jättis kõrvaldamata – eeskätt prokuratuuri kirjaliku vastuse põhjal tekkinud – kahtluse, et A. P. salajasel pealtkuulamisel võidi rikkuda

§ 1264lg-s 6 ette nähtud tähtaega.

Osutatud säte nägi käesolevas asjas jälitustoimingu lubade andmise ajal kehtinud redaktsioonis ette, et

§ 1262

lg 1 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud alusel tehtud jälitustoimingute kestus konkreetse isiku suhtes samas kriminaalasjas ei tohi ületada ühte aastat ja vaid kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral võib riigi peaprokurör anda loa või taotleda kohtult luba jälitustoimingu tegemiseks isiku suhtes kestusega üle ühe aasta.

1. Ringkonnakohtule esitatud prokuratuuri vastuses kaitsja määruskaebusele on märgitud muu hulgas järgmist: "Seega ei oma tähtsust asjaolu, et jälitustegevust alustati alles
2. aastal. Pigem kinnitab see, et uurimisorganid soovisid enne jälitustoimingute teostamist koguda piisavalt tõendeid põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu osas, vältimaks isikute õiguste alusetut piiramist."
3. Prokuratuuri vastusest ei nähtu, kelle suhtes, millise menetluse raames ja millisel kuupäeval hakati
4. aastal jälitustoiminguid tegema. Seega ei saa tõsikindlalt välistada, et A. P. suhtes tehti jälitustoiminguid juba
5. a esimesest poolest alates ja käesolevas asjas vaidlustatud jälitustoimingute lubade andmisel rikuti

§ 1264lg 6 nõudeid.

Kohtule esitatud jälitustoimikud kajastavad A. P. suhtes alates

1. a jaanuarist tehtud jälitustoiminguid. Vaid ühes
2. jaanuaril 2015 koostatud koondõiendis on umbmäärane viide jälitusteabe kogumisele, mille käigus olevat selgunud mõned kuriteokahtlusega seotud asjaolud. Samas ei nähtu ka kõnealusest õiendist, kelle suhtes, millise kriminaalasja raames ja millise perioodi jooksul selline jälitusteabe kogumine aset leidis.
3. Seega ei saa olemasoleva teabe põhjal otsustada, kas
4. aastal on A. P. salajaseks pealtkuulamiseks luba taotledes ja andes ning seda pikendades

§ 1264lg 6 nõudeid järgitud.

Prokuratuuri vastuse ebamäärane sõnastus tekitab käsitletavas küsimuses kahtluse, mida kõrvaldamata jättes rikkus ringkonnakohus

§ 3051lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust.

Ringkonnakohus pidanuks nõudma prokuratuurilt lisateavet selle kohta, kelle suhtes, millises asjas ja millisel kuupäeval 2014. a jälitustoiminguid alustati, ja sellest lähtuvalt otsustama, kas maakohtu vaidlustatud määruste alusel A. P. suhtes tehtud jälitustoimingud mahtusid

§ 1264lg-s 6 ette nähtud ajalistesse raamidesse või mitte.

Seda tegemata jättes rikkus ringkonnakohus

§ 339lg 2 tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

Osutatud rikkumine tingib ringkonnakohtu vaidlustatud määruste tühistamise ja kohtuasja saatmise uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. IV

1. A. P-le ega tema kaitsjale ei tutvustatud Tartu Maakohtu
2. jaanuari ja
3. märtsi
4. a määruse ega nende aluseks olnud prokuratuuri taotluste terviktekste, vaid üksnes väljavõtteid, millest oli osa määruste ja taotluste põhjendavast osast eemaldatud (kinni kaetud).
5. septembri
6. a määruskaebuses taotles kaitsja ringkonnakohtult varjatud tekstiosadega tutvumise võimaldamist. Ringkonnakohtule esitatud vastuses kaitsja määruskaebusele märkis prokuratuur selle taotluse kohta järgmist: "Kahtlustatavale ja kaitsjale väljastatud kohtumääruste ja prokuratuuri taotluste tutvustamisel järgiti

§-i 12614. Nimelt võib

§ 12614

lg 1 p 3 ja 4 alusel jätta prokuratuuri loal tutvustamata andmed, mis sisaldavad riigisaladust või mille tutvustamine võib seada ohtu salajasele koostööle kaasatud isiku. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse seaduse § 8 p 1 kohaselt on jälitusasutuste poolt jälitustegevuse käigus kogutud teave ning teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut, korrakaitse riigisaladuseks ning see teave salastatakse täiesti salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks. Antud juhul leidis prokuratuur, et kaitsjale väljastatud kohtumääruste ja prokuratuuri taotluste eemaldatud tekst on kaetud just eelnimetatud andmete kaitsega ning seetõttu ka sellega tutvumist kaitsjale ega kahtlustatavale ei võimaldanud. Küll aga on ringkonnakohtul võimalik vaidlusaluste kohtumääruste ning taotlustega tutvudes anda hinnang, kas

§ 12614

lg 1 eemaldatud teksti osas kohaldub, kuna kõik vaidlusalused dokumendid on prokuratuur ringkonnakohtule kättesaadavaks teinud."

1. Ringkonnakohus märkis nii
2. oktoobri kui ka
3. novembri
4. a määruses, et tutvudes prokuratuuri taotluse ja kohtumäärusega, nõustub ta prokuratuuri seisukohaga, mille kohaselt kvalifitseerub prokuratuuri taotlusest ja kohtumäärusest eemaldatud tekst

§ 12614

lg 1 p 3 ja p 4 ning RSVS § 8 p 1 alusel riigisaladuseks ja seetõttu ei ole seda võimalik kaitsjale ega kahtlustatavale tutvustada.

1. Riigikohtule esitatud määruskaebuses leiab kaitsja, et kuna praegusel juhul puudus andmete tutvustamata jätmiseks seaduse kohaselt nõutav prokuratuuri kirjalik põhjendatud luba, pidanuks ringkonnakohus esitama jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste varjatud tekstiosad talle tutvumiseks. (A)
2. Riigikohus peatub esmalt sellel, millises korras saab jätta mingi osa jälitustoimingu loa andmiseks tehtud kohtumääruse ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse tekstist isikule tutvustamata, s.t väljastada isikule loa ja taotluse tervikteksti asemel nende väljavõtte. Samuti käsitleb kolleegium menetleja sellise otsustuse vaidlustamise korda. Seejuures tõdeb kolleegium, et kriminaalmenetluse seadustik reguleerib neid küsimusi puudulikult ja ebaselgelt. 52.

§ 12614

lg 1 esimene lause sätestab, et isikul, keda on vastavalt sama seadustiku §-le 12613 teavitatud, võimaldatakse soovi korral tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja jälitustoimingu käigus tehtud foto, filmi, heli- või videosalvestise või muu teabetalletusega. Ehkki

§ 12614

lg 1 esimene lause räägib üksnes jälitustoiminguga kogutud andmetega tutvumisest, on kolleegium leidnud, et sellest sättest tuleneb analoogia korras ka isiku õigus tutvuda dokumentidega, mis on olnud jälitustoiminguga tema kohta andmete kogumise aluseks. Kuna jälitustoiming riivab isiku põhiõigusi, peab isikul olema lisaks tema kohta kogutud andmetega tutvumisele õigus veenduda ka selles, et nende andmete kogumine on olnud õiguspärane. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-37-14, p 24.2, samuti 14. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-89-15, p 27.) Järeldust, et

§ 12614

lg 1 esimene lause hõlmab õigust tutvuda jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotlusega, kinnitab seegi, et

§ 12614

lg 1 esimese lause peamine eesmärk on tagada isikule tõhus võimalus vaidlustada jälitustoimingu seaduslikkust, sh kasutada

§ 12616

lg-ga 1 antud õigust esitada määruskaebus kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale. Pelgalt jälitustoimingutega kogutud andmete põhjal ei ole isikul võimalik hinnata, kas jälitustoimingu luba on antud kooskõlas seadusega, sh

§ 1261lg 2 nõudeid järgides.

Jälitustoiminguga seotud rikkumise peale kaebamine eeldab teadmist jälitustoimingust ja võimaliku rikkumise asjaoludest (vt määrus asjas nr 3-1-1-37-14, p 20.1). Võimalikust rikkumisest, mis puudutab kohtu poolt jälitustoimingu loa andmist, saab isik teada üksnes juhul, kui talle tutvustatakse

§ 12614

lg 1 alusel ka jälitustoimingu luba ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotlust. 53.

§ 12614lg 1 esimeses lauses sätestatud õigus ei ole piiramatu.

Lõike teine lause näeb erinormina ette seitsmepunktilise loetelu alustest, mille esinemisel võib jälitusasutus prokuratuuri loal jätta lõike esimese lause kohaselt tutvustatavad andmed – sh jälitustoimingu loa ja selle aluseks oleva taotluse teksti – osaliselt või täielikult tutvustamata. Nähtuvalt seaduse sõnastusest ("võib [..] jätta tutvustamata") on jälitusasutusele ja prokuratuurile antud ka kaalutlusõigus, otsustamaks, kas andmete tutvustamisega kaasnev oht mõnele

§ 12614lg 1 p-dega 1–7 kaitstavale hüvele (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.

juuni

1. a otsus asjas nr 3-1-114-14, p 665) kaalub konkreetsel juhul üles andmete tutvustamata jätmisega kaasneva jälitustoimingule allutatud isiku põhiõiguste riive. Erandina – eeskätt riigisaladuseks olevate andmete puhul – võib seadusest tulenev erikord menetleja kaalutlusõigust piirata või selle välistada.
2. Menetlusdokumendi, mida

§ 12614

lg 1 esimese lause kohaselt tuleks isikule tutvustada, võib jätta tutvustamata üksnes osas, milles see sisaldab

§ 12614

lg 1 p-des 1–7 nimetatud teavet, mille tutvustamine on seadusega üheselt keelatud või mille tutvustamata jätmise suhtes eksisteeriv huvi kaalub üles teabe tutvustamata jätmisega kaasneva õiguste riive. Seega on võimalik ka olukord, kus jälitustoimingule allutatud isikule väljastatakse

§ 12614

lg 1 esimese lause alusel jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse tervikteksti asemel nende väljavõtted, kust on osa teabest (tekstist)

§ 12614lg 1 p-de 1–7 alusel eemaldatud (nt kinni kaetud).

55.

§ 12614

lg 1 teises lauses on otsesõnu märgitud, et andmed saab jätta selle sätte punktides 1–7 ette nähtud alustel tutvustamata prokuratuuri loal (andmete tutvustamiseks jälitusasutusel prokuratuuri luba vaja ei ole). Menetleja (

§ 16

lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks – või ka menetlustoimingu tegemata jätmiseks, kui seadus nõuab selleks menetleja luba – ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (

§ 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis.

(Vt ka otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 796.)

§ 12614

lg-s 1 nimetatud prokuratuuri loa andmiseks ei näe

§ 145lg 1 ette lihtsustatud korda.

Seega tuleb andmete tutvustamata jätmise luba vormistada prokuratuuri kirjaliku põhistatud määrusena. 56. Osutatud järeldust kinnitab seegi, et jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamata jätmine on

§ 12616lg 2 kohaselt vaidlustatav.

Prokuratuuri loas põhistuste puudumise korral ei saa kaebemenetluses üldjuhul tõhusalt kontrollida, kas prokuratuur kohaldas andmete tutvustamata jätmiseks luba andes mõnda

§ 12614lg 1 punktidest õigesti.

Pelgalt tutvustamata jäetud teksti põhjal ei pruugi kõrvalisele hindajale, sh kohtule, olla mõistetav, miks on jälitusasutuse ja prokuratuuri hinnangul tegemist teabega, mis vastab mõnele

§ 12614

lg 1 p-des 1–7 sätestatud alustest, või miks kaalub huvi selle teabe tutvustamata jätmise vastu üles jälitustoimingule allutatud isiku õiguse teabega tutvuda. Seetõttu peab prokuratuuri loas kajastuma ka asjakohane põhjendus. Seejuures pole välistatud, et osa prokuratuuri poolt andmete tutvustamata jätmiseks antud loa (määruse) põhjendustest sisaldab

§ 12614

lg 1 p-des 1–7 nimetatud teavet, mistõttu ei saa neid isikule ega kaitsjale tutvustada. Küll saab nende põhjenduste asjakohasust hinnata andmete tutvustamata jätmise peale esitatud kaebuse lahendaja. 57.

§ 12616

lg 2 järgi võib jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamata jätmise peale esitada kaebuse seadustiku

1. peatüki
2. jaos sätestatud korras ehk nn uurimiskaebemenetluses. Seejuures on jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamata jätmise peale esitatud kaebuse lahendamisel tehtud kohtumäärus

§ 385p 14 kohaselt uurimiskaebemenetluse erandina määruskaebemenetluses vaidlustatav.

Käesoleva määruse punktis 52 märgitud põhjustel laieneb selline kaebekord ka jälitustoimingute tegemise aluseks olnud dokumentide (kohtu loa ja prokuratuuri taotluse) tutvustamata jätmisele. Samuti on üldjuhul just uurimiskaebemenetluses vaidlustatav menetleja tegevusetus jälitustoiminguga kogutud andmete või jälitustoimingu aluseks olnud menetlusdokumentide tutvustamisel, sh see, kui jälitusasutus jätab andmed tutvustamata ilma

§ 12614lg 1 teise lause kohaselt nõutava prokuratuuri loata.

Tuvastades, et jälitusandmete tutvustamata jätmiseks puudub prokuratuuri luba või et see luba pole viisipäraselt vormistatud või põhistatud, peab uurimiskaebuse lahendaja kohustama menetlust juhtivat prokuratuuri otsustama, kas anda jälitusasutusele korraldus andmete tutvustamiseks (

§ 213lg 1 p 5) või luba andmete tutvustamata jätmiseks.

Kui prokuratuur annab seepeale jälitusasutusele andmete tutvustamata jätmiseks vormikohase loa, on isikul võimalik ka see luba uurimiskaebemenetluse korras vaidlustada. 58. Uurimiskaebemenetlus ei ole kõikidel juhtudel siiski ainukene võimalus vaidlustada jälitustoimingu tegemiseks antud kohtu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalist tutvustamata jätmist. Olukorras, kus isik esitab

§ 12616

lg 1 kohaselt määruskaebuse kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, mõjutab selle loa ja viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus vahetult seda, kuivõrd tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda. Seega on jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalise tutvustamata jätmise õiguspärasuse hindamine käsitatav osana õiglase ja efektiivse määruskaebemenetluse eelduste loomisest. Tõhusa õiguskaitse tagamiseks tuleb hinnang loa ja taotluse osalise tutvustamata jätmise õiguspärasusele anda jälitustoimingu loa vaidlustamiseks toimuva määruskaebemenetluse raames, seda muu hulgas järgmistel põhjustel. 59.

§ 387

lg-st 1 tulenev kaebetähtaeg ei võimalda isikul oodata jälitustoimingu loa andmiseks tehtud kohtumääruse vaidlustamisega senikaua, kuni uurimiskaebemenetluses lahendatakse küsimust, kas jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud taotluse teksti osaline tutvustamata jätmine oli põhjendatud või mitte. Ühtlasi tähendaks see, kui isik peaks jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse terviktekstiga tutvumiseks läbima uurimiskaebemenetluse ka juhul, kui ta samal ajal vaidlustab jälitustoimingu loa õiguspärasust, kahe paralleelse menetluse toimumist. Seejuures on tõenäoline, et ringkonnakohtust algav määruskaebemenetlus jälitustoimingu loa õiguspärasuse hindamiseks jõuaks lõpule varem kui selle loa osalist tutvustamata jätmist puudutav uurimiskaebemenetlus, kus tuleb esmalt pöörduda prokuratuuri ja maakohtu poole. Seega kui isik saavutaks uurimiskaebemenetluse resultaadina õiguse tutvuda jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse terviktekstiga, juhtuks see tavaliselt alles siis, kui isiku määruskaebus jälitustoimingu loa peale on juba lahendatud. Sellisel juhul võib uurimiskaebemenetluse lõppedes tekkida vajadus tagada jälitustoimingule allutatud isikule võimalus esitada uurimiskaebemenetluse lõppedes jälitustoimingu loa andmise määruse peale uus kaebus, mis tugineks isikule uurimiskaebemenetluse tulemusena täiendavalt teatavaks saanud asjaoludele. Kirjeldatud tulemus oleks ebamõistlikult koormav nii isiku õiguste kaitse kui ka kohtusüsteemi efektiivse toimimise seisukohalt. 60. Vältimaks eelmises punktis kirjeldatud menetlusliku olukorra tekkimist ja kindlustamaks, et jälitustoimingu loa õiguspärasuse vaidlustamisega ei kaasneks ülemääraseid raskusi, tõlgendab kolleegium

§ 12616lg-t 1 järgmiselt.

Ringkonnakohus, kes lahendab määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev vaatama samas menetluses läbi ka isiku kaebuse määruskaebuses vaidlustatud jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalise tutvustamata jätmise peale. Analoogia korras toetab sellist tõlgendust ka

§ 228

lg 6, mis näeb ette uurimiskaebemenetluse korras lahendatava kaebuse menetlemise pädevuse ülemineku kriminaalasja lahendavale kohtule. Sarnaselt läheb jälitustoimingu loa õiguspärasust hindavale kohtule üle pädevus otsustada, kas selle loa ja prokuratuuri taotluse teksti osaline tutvustamata jätmine on põhjendatud. 61. Lahendades jälitustoimingu loa vaidlustamise menetluses kaebust selle loa ja prokuratuuri taotluse osalise tutvustamata jätmise peale, tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas isikule tutvustamata jäetud osa jälitustoimingu loa ja taotluse tekstist vastab mõnele

§ 12614lg 1 p-des 1–7 sätestatud alustest.

Jälitusasutuse ja prokuratuuri õiguslik hinnang selles küsimuses allub täies ulatuses kohtulikule kontrollile, sest vastasel korral tekiks ilmne vastuolu isiku põhiõigusega pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse (vt nt Riigikohtu üldkogu

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 41). Olenevalt andmete tutvustamata jätmise alusest võib kohtul tekkida vajadus hinnata lisaks sedagi, kas andmete tutvustamata jätmise taga olev huvi kaalub üles andmete tutvustamata jätmisega kaasneva õiguste riive (nt kas

§ 12614

lg 1 p-s 1 nimetatud teise isiku perekonna- või eraelu kaitse kaalub konkreetsel juhul üles jälitustoimingule allutatud isiku huvi andmetega tutvumise vastu).

1. Jõudes järeldusele, et jälitustoimingu loa või selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osaline varjamine on alusetu, saab ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, kohustades jälitusasutust ja prokuratuuri tutvustama isikule ka jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse teksti seda osa, mis jäeti isikule alusetult tutvustamata.
2. Küsimus, kas isikul on õigus tutvuda vaidlustatud jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse mõne sellise osaga, mille tutvustamisest jälitusasutus ja prokuratuur keeldusid, tuleb ringkonnakohtul otsustada eraldi määrusega enne jälitustoimingu loa peale esitatud määruskaebuse lahendamist. Vastasel korral muutuks kaebajale täiendava tutvumisõiguse andmine suuresti sisutuks. Isikule, kes saavutab määruskaebemenetluses võimaluse tutvuda jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse osa(de)ga, mida talle varem ei tutvustatud, peab olema tagatud ka võimalus esitada jälitustoimingu loa vaidlustamiseks nendel uutel andmetel põhinevaid lisaargumente.
3. Peaks ringkonnakohus leidma, et prokuratuuri loas kajastuvad põhjendused ei ole piisavad, hindamaks jälitustoimingu loa või prokuratuuri taotluse osalise tutvustamata jätmise õiguspärasust, saab kohus nõuda prokuratuurilt lisaselgitusi. (B)
4. Käesolevas asjas ei ole andmeid prokuratuuri kirjaliku põhistatud määruse kohta, millega oleks antud

§ 12614lg 1 teise lause kohaselt nõutav luba jätta osa Tartu Maakohtu 14.

jaanuari ja

1. märtsi
2. a määrusest ja nende aluseks olnud taotlustest A. P-le tutvustamata. Ringkonnakohtule esitatud prokuratuuri vastusest kaitsja määruskaebusele võib järeldada, et prokuratuur on jätnud sellise määruse ekslikult koostamata, pidades piisavaks vormivaba põhistamata luba (vt käesoleva määruse punkt 48). Ühtlasi puuduvad viited, et jälitusasutus või prokuratuur oleks järginud

§ 12614

lg-s 2 sätestatud kohustust selgitada jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamata jätmisel isikule ka edasikaebamise korda. 66. Prokuratuuri nõuetekohase loa puudumine ei tähenda siiski seda, et ringkonnakohus oli käesoleva menetluse käigus õigustatud ja kohustatud asuma ise kaitsjale jälitustoimingu lubade ja nende aluseks olnud taotluste terviktekste tutvustama, nagu määruskaebuse esitaja seda taotles. Jälitustoimingu aluseks olevate dokumentide tutvustamine toimub üldiselt samas korras nagu jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine (mõningate erisuste kohta vt määrus asjas nr 31-1-37-14, p 24.1).

§ 12614lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 3.

jaanuari

1. a määruse nr 4 "Jälitustoimingust teavitamise ja jälitustoimiku tutvustamise kord" § 4 lg-te 1 ja 2 ning § 5 lg-te 1 ja 4 järgi tutvustab jälitustoiminguga kogutud andmeid – ja seega ka jälitustoimingu tegemise aluseks olevaid dokumente – jälitusasutus.
2. Veelgi olulisem on aga see, et jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste väljavõtetest eemaldatud teksti ei saa A. P-le ega tema kaitsjale tutvustada enne, kui on selge, et kõnealune tekst ei sisalda

§ 12614lg 1 p-des 1–7 loetletud andmeid.

Prokuratuuri eksimus

§ 12614

lg-s 1 nimetatud loa vormistamisel ei anna alust tutvustada isikule andmeid, kontrollimata

§ 12614lg 1 p-des 1–7 sätestatud välistuste olemasolu.

1. Lisaks poleks ringkonnakohus saanud toimida kaebaja soovitud viisil – s.t nõuda jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste terviktekstid välja ja esitada need kaitsjale – ka seetõttu, et teise astme kohtu hinnang andmete tutvustamata jätmise õiguspärasusele pole lõplik. Leidnuks ringkonnakohus, et jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste väljavõtetest puuduvat teksti tuleb A. P-le ja tema kaitsjale tervikuna või mingis osas tutvustada, olnuks prokuratuuril õigus kohtu selline hinnang määruskaebe korras vaidlustada.
2. Teisalt ei võtnud prokuratuuri kirjaliku põhistatud loa (määruse) puudumine ringkonnakohtult pädevust hinnata
3. septembri
4. a määruskaebuses esitatud taotlusest lähtuvalt seda, kas A. P-le ja tema kaitsjale antud jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste väljavõtetest osa teksti väljajätmiseks oli

§ 12614lg 1 p-dest 1–7 tulenev alus.

Formaalselt ongi ringkonnakohus sellise hinnangu andnud, asudes seisukohale, et prokuratuuri taotlusest ja kohtumäärusest eemaldatud tekst kvalifitseerub

§ 12614

lg 1 p 3 ja p 4 ning RSVS § 8 p 1 alusel riigisaladuseks ja seetõttu ei ole seda võimalik kaitsjale ega kahtlustatavale tutvustada (vt käesoleva määruse punkt 49).

1. Kolleegiumile jääb esmalt arusaamatuks, mil moel ringkonnakohus kontrollis, kas prokuratuuri taotlustest ja kohtumäärustest eemaldatud tekst kvalifitseerub riigisaladuseks või mitte. Kohtule esitatud jälitustoimikus on üksnes jälitustoimingu taotluste ja lubade originaalid (terviktekstid). Taotluste ja lubade tekstikärbetega väljavõtteid jälitustoimikus pole, samuti ei leidunud neid määruskaebemenetluse toimikutes, enne kui Riigikohus need A. P. kaitsjalt välja nõudis ning toimikusse lisas. Seega on ebaselge, kuidas sai ringkonnakohus teada, millised tekstiosad olid A. P-le ja tema kaitsjale antud taotluste ja kohtumääruste väljavõtetest eemaldatud, ning hinnata nendes kärbetes kajastuva teabe vastavust riigisaladuse tunnustele. Juhul, kui ka ringkonnakohus nõudis jälitustoimingu lubade ja taotluste väljavõtted kelleltki välja, tulnuks need koos päritoluteabega määruskaebemenetluse toimikutesse lisada.
2. Teiseks ei esitanud ringkonnakohus ühtki põhjendust, miks ta vaidlusalust teavet riigisaladuseks pidas, vaid piirdus üksnes paljasõnalise konstateeringuga.
3. Kolleegiumi hinnangul on eelnev käsitatav kohtulahendi põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) olulise (

§ 339lg 2) rikkumisena.

73. Lisaks märgib kolleegium, et prokuratuuri ja ringkonnakohtu viide RSVS § 8 p-le 1 pole asjakohane. Riigikohus on varem selgitanud, et kuigi

§ 12614

lg 1 punktides 1–2 ja 4–6 nimetatud andmed on jälitustoimingutega seoses ühtlasi ka korrakaitse riigisaladus RSVS § 8 tähenduses, on seadusandja neid aluseid siiski eristanud iseseisvate tutvustamata jätmise alustena, mistõttu juurdepääs nendele andmetele ei sõltu riigisaladusele juurdepääsu õigusest riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse tähenduses. Seda kinnitab ka RSVS § 8 p 1 lause 3, mille kohaselt kustub jälitustegevuse käigus kogutud teabe ning selle kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus kriminaaltoimikusse kandmise kõrval teabe tutvustamisel isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati.

§ 12614

lg 1 p 3 peab silmas eelkõige olukorda, kus jälitustoimik sisaldab teavet, mis on riigisaladus või salastatud välisteave, sõltumata selle kogumisest jälitustoiminguga; näiteks salvestatakse jälitustoimingu käigus vestlus, mille käigus arutatakse riigisaladusena käsitatavaid andmeid. (Vt otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 666.)

1. Käesoleva määruse punktis 63 toodud põhjustel on eksimusena käsitatav seegi, et ringkonnakohus andis jälitustoimingu lubade ja taotluste teksti osalise tutvustamata jätmise õiguspärasusele hinnangu samades määrustes, millega ta lahendas kaitsja määruskaebuse Tartu Maakohtu
2. jaanuari ja
3. märtsi
4. a määruse peale.
5. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et A. P. kaitsja
6. septembri
7. a määruskaebuses esitatud taotlus võimaldada tal tutvuda vaidlustatud jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste terviktekstidega on nõuetekohaselt lahendamata. See taotlus on ühtlasi käsitatav kaebusena jälitustoimingu lubades ja prokuratuuri taotlustes sisalduvate andmete osalise tutvustamata jätmise peale.
8. Olles võrrelnud jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste algtekste kaitsjalt saadud väljavõtetega, leiab kolleegium, et praegu olemasoleva teabe põhjal ei saa otsustada, kas lubade ja taotluste teksti osaline tutvustamata jätmine A. P-le ning tema kaitsjale on põhjendatud. A. P-le ja tema kaitsjale antud väljavõtetes kinni kaetud tekst on enamasti selline, mille puhul pole üheselt mõistetav, miks on jälitusasutus ja prokuratuur käsitanud seda

§ 12614lg 1 p-des 3 ja 4 nimetatud teabena.

Jälitusasutuse ja prokuratuuri seisukoha õigsust ei saa välistada, kuid lisapõhjendusteta pole see kontrollitav. 77. Seetõttu ei ole Riigikohtul võimalik ringkonnakohtu põhistamiskohustuse rikkumist (vt käesoleva määruse punktid 70–72) ise kõrvaldada ja kaitsja taotlus võimaldada tal tutvuda jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste terviktekstidega tuleb saata uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Asja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul nõuda prokuratuurilt kirjalikku põhjendust selle kohta, miks käsitati A. P-le ja tema kaitsjale tutvustamata jäetud osa jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste tekstist

§ 12614lg 1 p-des 3 ja 4 nimetatud teabena.

Olenevalt asjaoludest võib osa sellisest põhjendusest osutuda

§ 12614lg 1 pdes 1–7 nimetatud teabeks, mille korral saab sellega tutvuda üksnes kohus.

Otsustus jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste teksti osalise tutvustamata jätmise põhjendatuse kohta tuleb ringkonnakohtul teha eraldi määrusega enne vaidlustatud jälitustoimingu lubade õiguspärasusele hinnangu andmist (vt käesoleva määruse punkt 63). V

1. Eeltoodust tulenevalt pole teada, kas ja kui, siis millises osas saavad A. P. ja tema kaitsja käesolevas menetluses tutvuda Tartu Maakohtu
2. jaanuari ja
3. märtsi
4. a määruse ning prokuratuuri taotluste nende põhjendustega, mida senimaani ei ole A. P-le ega tema kaitsjale tutvustatud. Seega ei saa ka välistada, et kaitsjal avaneb edasises menetluses võimalus esitada jälitustoimingu lubade vaidlustamiseks lisaargumente. Sellises olukorras ei pea Riigikohus õigeks kujundada praegu lõplikku seisukohta küsimuses, kas maakohus põhjendas A. P. suhtes jälitustoimingu luba andes ja seda pikendades piisavalt nii kuriteokahtluse olemasolu kui ka jälitustoimingu vajalikkust (

§ 1261lg 2).

Selline hinnang tuleb anda asja uuel arutamisel. Siiski tõdeb kolleegium, et erinevalt näiteks Riigikohtu

1. veebruari
2. a määruses asjas nr 31-1-112-16 käsitletud juhtumist, ei ole maakohtu argumentatsioonis sedavõrd ulatuslikke puudusi, mis muudaksid kohtulahendi põhistamise kohustuse rikkumise ilmselgeks ja edasise menetluse tarbetuks.
3. Muu hulgas ei nõustu kolleegium määruskaebuse esitaja väitega, et jälitustoimingu load on õigusvastased, kuna nende andmise ajal oli enamik menetletavatest kuriteoepisoodidest aegunud või lähiajal aegumas. Iseenesest on õige, et aegunud kuriteo uurimiseks ei ole jälitustoimingute tegemine vähemalt üldjuhul lubatav, sest

§ 199

lg 3 p-s 1 sätestatud erandit kõrvale jättes on arvatava kuriteo aegumine võrdsustatav kuriteokahtluse äralangemisega. Samas see, kas A. P. kahtlustuses kirjeldatud teod, millele kaitsja viitab, olid jälitustoimingu loa andmise ja pikendamise ajal aegunud (kohe aegumas) või mitte, oleneb sellest, kas tegemist oli karistusõiguslikult mitme iseseisva või ühe jätkuva teoga (jätkuva teo kohta vt nt otsus asjas nr 31-1-14-14, p-d 1024–1026). Vastus sellele küsimusele ei olnud kuriteokahtluse sisu arvestades sedavõrd ilmne, et maakohtult saanuks eeldada aegumise analüüsi juba jälitustoimingu loa andmise otsustamisel. Kolleegium meenutab, et jälitustoimingu loa andmise menetluse kiireloomulisus ja selle toimumise ajal tavaliselt olemasoleva tõendusteabe maht ning fragmentaarsus mõjutavad paratamatult kohtult nõutava argumentatsiooni määra (vt otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 773). Ühtlasi tuleb silmas pidada, et uurimistoimingu – sh jälitustoimingu – tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 60). VI 80. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a määruse asjas nr 116-8493 ja
3. novembri
4. a määruse asjas nr 1-16-8497 ning saadab A. P. kaitsja
5. septembri
6. a määruskaebuse uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Nii
7. novembri kui ka
8. detsembri
9. a määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
10. A. P. kaitsja esitas taotluse hüvitada A. P-le menetluskulu – valitud kaitsjale makstud tasu –, mis tekkis asjades nr 1-16-8493 ja 1-16-8497 tehtud ringkonnakohtu määruste vaidlustamisel. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu kummagi määruse vaidlustamiseks kolm töötundi. Kaitsja tunnitasu määr on 120 eurot, millele lisandus käibemaks. Seega kokku on A. P-l tekkinud määruskaebemenetluse kulu suurus 864 eurot. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud summa on

§ 175

lg 1 p 1 tähenduses mõistlik ja seega käsitatav käesoleva määruskaebemenetluse kuluna. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu määruse, tuleb kõnesolev kulu

§ 187lg 1 kohaselt hüvitada riigil.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Peeter Roosma (allkirjastatud digitaalselt)