RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) sätestatud nõudeid.

§ 13

lg 1 p 51 järgi on tööandja kohustatud tagama, et ohualal töötab ainult asjakohase erijuhendamise või eriväljaõppe saanud töötaja või tööd tehakse sellise töötaja järelevalve all.

§ 16

lg 2 kohaselt peab tööandja määrama töökeskkonna​spetsialisti oma töötajate hulgast. Pädeva töötaja puudumisel peab tööandja kasutama pädevat ettevõttevälist teenuseosutajat. Nähtuvalt

§ 16

lg-st 3 ei vabasta töökeskkonnaspetsialisti ametisse määramine või tööle võtmine tööandjat vastutusest töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas. O. Roos oleks pidanud tutvuma OÜ S töötajate tegevusega ning veenduma, et töökeskkond on ohutu ja töötajad kasutavad kaitsevahendeid. Samuti oleks O. Roos pidanud M. L-i tööohutusalaselt juhendama, kuid selle asemel lahkus ta

1. oktoobril 2012 enne tööde algust objektilt. 1.
2. O. Roos põhjustas M. L-i surma kergemeelsusest. Süüdistatav teadis, et kanalisatsioonitorustiku kaevandi vahetus läheduses asub varisemisohtlik pinnasekuhi, kuid ei andnud OÜ S töötajatele kaitsekiivreid ega nõudnud kraaviseinte kaevamist 45-kraadise nurga all. Samuti ei toonud süüdistatav objektile raketisi. Eelnevast nähtuvalt pidas O. Roos kraavis töötavate inimeste tervise kahjustamist või nende surma saabumist võimalikuks, kuid lootis kohusetundetuse tõttu seda tagajärge vältida.
3. O. Roosi kaitsja vandeadvokaat Rene Varul esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kokkuvõtlikult märgiti apellatsioonis järgmist. 2.
4. Asudes seisukohale, et OÜ S oli M. L-i tööandja ning et O. Roosi kohustus järgida tööohutusnõudeid tulenes töötervishoiu ja tööohutuse seadusest, väljus maakohus süüdistuse piiridest. Prokuratuur ei heida O. Roosile ette tööandja kohustuste rikkumist. 2.
5. Samuti ei olnud M. L. OÜ S töötaja. OÜ S sõlmis ekskavaatoritööde tegemiseks alltöövõtulepingu OÜ-ga K ning muude torustikutööde tegemiseks alltöövõtulepingu OÜ-ga A. OÜ A, mille juhatuse liige on A. P., sõlmis omakorda alltöövõtulepingu OÜ-ga E, mille juhatuse liige on I. M. OÜ E oli M. L-i tööandja. 2.
6. Esitatud süüdistuse kohaselt tulenes O. Roosi kohustus täita töötervishoiu- ja tööohutusnõudeid OÜ S ja AS-i T vahelisest alltöövõtulepingust ning töötervishoiu ja tööohutusalase ühistegevuse kokkuleppest. Kuna maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt allkirjastati kõnealused kokkulepped AS-i T survel pärast tööõnnetust tagantjärele, pole võimalik O. Roosi süüdi tunnistada. Kokkulepped on võltsitud ning O. Roosil ei olnud tööõnnetuse ajal kohustust töötervishoiu- ja tööohutusnõudeid täita.
7. Tartu Ringkonnakohtu
8. septembri
9. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu
10. märtsi
11. a otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 3.
12. Kaitsja märgib õigesti, et maakohus väljus M. L-i tööandjat tuvastades süüdistuse piiridest ja asus ekslikult seisukohale, et M. L. oli OÜ S töötaja. Kohtus uuritud tõendite kohaselt oli M. L-i tööandja OÜ E ja selle asjaolu üle ei vaidle ka kohtumenetluse pooled. 3.
13. Samuti pole O. Roosi süüküsimuse lahendamise seisukohalt tähtis, kas A. P. ja I. M. töötasid Xxxxxx X/X objektil OÜ S töötajatena või tegutsesid seal OÜ-ga S sõlmitud alltöövõtulepingute alusel enda juhitud äriühingute kaudu. Alltöövõtulepingute olemasolu üle ei vaidle ka kohtumenetluse pooled. 3.
14. Ainuüksi eeltoodu ei tingi aga maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Maakohus leidis põhjendatult, et AS-i T ja OÜ S vahelise alltöövõtulepingu kohaselt oli O. Roos kohustatud järgima veevarustus-, kanalisatsiooni- ja sademevee​kanalisatsiooni torustiku ja drenaažide paigaldamisega seotud töölõigul tööohutusnõudeid, ning seda seisukohta ei kummuta ka asjaolu, et
15. septembri
16. a kuupäevaga dokumendid allkirjastati
17. oktoobri
18. a õhtul. Nimelt nähtub nii OÜ S ja AS-i T vahelistest varasematest ärisuhetest kui ka üldisest ehitusturul levinud praktikast, et ehitustöid alustatakse suuliste kokkulepete alusel ja kõik nn ühtsesse standardsesse paketti kuuluvad dokumendid (alltöövõtuleping, ühistegevuse kokkulepe, sisekorraeeskiri jms) vormistatakse kirjalikult hiljem. Üldjuhul tingib dokumentide hilisema allkirjastamise vaidlus tööde hinna üle. Praegusel juhul muutus projekt ja seetõttu muudeti ka tööde hinda. Tööde tegemist alustati aga varem. 3.
19. Kokkuvõtlikult tegi AS T OÜ-le S suulise pakkumuse alltöövõtulepingu sõlmimiseks ja OÜ S võttis selle pakkumuse tööde alustamisega vastu. Järelikult kehtivad OÜ S ja AS-i T vahelised kokkulepped alates
20. septembrist 2012 ja dokumentide allkirjastamisega
21. oktoobril 2012 nõustusid selle asjaoluga ka lepingupooled. Muu hulgas nõustus O. Roos sellegagi, et AS T andis alates
22. septembrist 2012 talle üle kohustuse järgida Xxxxxx X/X objektil töötervishoiu- ja tööohutusnõudeid. 3.
23. O. Roos ei andnud tööohutusnõuete järgimise kohustust kellelegi teisele üle. Maakohtus uuritud tõendite kohaselt ei sõlminud OÜ S OÜ-ga A ja OÜ-ga E alltöövõtulepinguid ning isegi juhul, kui OÜ S oli mõne äriühinguga alltöövõtulepingu sõlminud, olid need suhted õiguslikult reguleerimata. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
24. Tartu Ringkonnakohtu
25. septembri
26. a otsuse peale esitas kassatsiooni O. Roosi kaitsja R. Varul, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kokkuvõtlikult märgitakse kassatsioonis järgmist. 4.
27. Allkirjastades
28. septembri
29. a kuupäevaga alltöövõtulepingu ning töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse kokkuleppe
30. oktoobril 2012, võltsisid OÜ S ja AS T dokumente. AS T ei andnud enne tööõnnetust tööohutusnõuete järgimise kohustust O. Roosile üle. 4.
31. OÜ S ja AS-i T vaheline suuline alltöövõtuleping piirdus kokkuleppega tööde hinnas ja tähtajas. Tööohutusalaseid kokkuleppeid pooled ei sõlminud. Samuti ei ole OÜ S ja AS-i T vahelistes suhetes varem kokkuleppeid kirjalikult vormistatud. Kohtule pole esitatud varasemaid pooltevahelisi kirjalikke lepinguid ja sellises väikeses mahus tööde puhul, nagu OÜ S teeb (praegusel juhul ca 50 000 eurot), ei vormistatagi üldjuhul kirjalikke dokumente. Samuti ei lepita kokku tööohutusnõuete järgimises. 4.
32. M. L-i surma põhjustamises oleks tulnud esitada süüdistus ka peatöövõtjale ja kannatanu tööandjale. Nähtuvalt määruse § 3 lg-st 2 vastutab peatöövõtja ühisel ehitusplatsil selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega selle mõjupiirkonnas olevaid isikuid, ning

§ 12

lg-te 1 ja 2 kohaselt tagab tööandja töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmise igas tööga seotud olukorras ega tohi lubada tööle asuda töötajal, kellel puuduvad vajalikud erialateadmised ja oskused ning töötervishoiu- ja tööohutusalased teadmised. OÜ E ei täitnud ühtki tööohutusalast kohustust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegiumi hinnangul ei mõjuta peatöövõtja ega tööandja väidetav tööohutusnõuete rikkumine O. Roosi süüküsimuse lahendamist. KarS §-s 197 kirjeldatud kuriteo subjekt on isik, kellel oli kohustus järgida või korraldada/tagada töötervishoiu- või tööohutusnõuete täitmist ja kelle tegevuse (nõuete ebatäpse täitmise) või tegevusetuse (nõuete täitmata jätmise) tõttu saabus koosseisuline tagajärg. See, et sama tagajärje võis põhjustada mitme isiku koosseisupärane käitumine, annab aluse kontrollida tagajärje omistamist neile kõikidele, kuid ei vabasta ühtki töötervishoiu- või tööohutusnõuete rikkujat vastutusest. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja arutamine süüdistatava suhtes, jätab kolleegium peatöövõtja ja kannatanu tööandja käitumist puudutava edasise tähelepanuta.
2. Kolleegium selgitab, et kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad ja üks tööandja korraldab töid, vastutab see tööandja

§ 12lg 3 alusel töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse eest.

Kui töid korraldav tööandja puudub, sõlmivad tööandjad nähtuvalt

§ 12

lgst 31 kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad kahju tekkimise korral solidaarselt. Seejuures tähendab ühistegevus

§ 12

lg 4 kohaselt seda, et ühistegevuses osalevad tööandjad kooskõlastavad oma tegevuse ohtlike olukordade vältimiseks ning teavitavad üksteist ja oma töötajaid või töökeskkonnavolinikke ohtudest, mis ühisel töökohal töötamisega võivad kaasneda, ning tagavad, et nende tegevus ei ohusta teisi töötajaid.

§ 12

lg 31 räägib tööandjate solidaarsest vastutusest ja reguleerib seega eeskätt tsiviilõiguslikku vastutust töötervishoiu- ja tööohutusnõuete rikkumisega tekitatud kahju eest. Eeltoodust nähtub siiski, et kui töökohal töötavad mitme tööandja töötajad ja ükski tööandja ei korralda töökohal tervikuna kogu töö tegemist, siis muude kokkulepete puudumisel on kõik tööandjad ühiselt kohustatud tagama omavahelise koostöö toimimise ja tööohutuse.

1. Arvestades ehitustöö eripärasid, reguleerib töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmist ehituses Vabariigi Valitsuse
2. detsembri
3. a määrus nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“. Selle määruse § 3 lg 1 kohaselt vastutavad ehitise omanik ja ehitusettevõtja ehitustööde tegemise ajal selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid isikuid. Nähtuvalt sama paragrahvi
4. lõike esimesest lausest vastutab ehitustöö ohutuse eest ühisel ehitusplatsil peatöövõtja. Määruse § 11 p 2 kohaselt on ühine ehitusplats see, kus töötavad samal ajal või järjestikku kahe või enama tööandja töötajad või füüsilisest isikust ettevõtjad, ning peatöövõtja on määruse § 11 p-st 6 nähtuvalt ehitusettevõtja, keda ehitise omanik on määranud juhtima ja korraldama ehitustöid ehitusplatsil. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad tööandjad määruse § 3 lg 2 teise lause kohaselt kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kokkuvõtlikult on kohustused töötervishoiu- ja tööohutusalaste nõuete järgimisel ühisel ehitusplatsil reguleeritud sarnaselt töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud üldise korraga juhul, kui töökohal töötavad mitme tööandja töötajad.
5. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt töötasid Xxxxxx X/X ehitusobjektil samal ajal mitme tööandja töötajad ja ühisel ehitusplatsil oli peatöövõtja AS T. Teisisõnu juhtis ja korraldas AS T Xxxxxx X/X ehitusobjektil ehitustöid ning oli peatöövõtjana kohustatud tagama, et ühisel ehitusplatsil tehtav töö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega selle mõjupiirkonnas olevaid isikuid (määruse § 3 lg 2 ls 1). Kuigi sellises olukorras ei ole nõutav tööandjate kirjalik kokkulepe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse kohta määruse § 3 lg 2 teise lause mõttes, võib peatöövõtja siiski oma garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse kokkuleppeliselt kellelegi teisele üle anda. Seejuures on vastavasisulisest kokkuleppest olulisem kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline üleandmine. Tuvastatud asjaolude kohaselt sõlmisid AS T ja OÜ S alltöövõtulepingu konkludentselt hetkel, mil OÜ S alustas objektil tööde tegemist. Juhul, kui kaitsekohustuse üleandmine oli selle kokkuleppe osa, langesid kokkuleppe sõlmimine ja kaitsekohustuse faktiline ülevõtmine kokku. Seega sõltub O. Roosi vastutusele võtmine eeskätt AS-i T ja OÜ S vaheliste kokkulepete sisust.
6. Väites, et OÜ S ja AS T ei leppinud enne tööõnnetust töötervishoiu- ja tööohutusnõuete järgimises kokku, taotleb kaitsja sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist. Kuigi Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt seda teha, on ta KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui faktiliste asjaolude tuvastamisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. juuni
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 8 ja
9. novembri
10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-16, p 8). Praegusel juhul on tegemist viimati nimetatud olukorraga, kuna ringkonnakohtu otsuse põhjendused ei ole selged, ammendavad ja vastuoludeta.
11. Kõigepealt on ringkonnakohtu mõttekäik OÜ S ja AS-i T vaheliste kokkulepete sõlmimise aja ja ulatuse osas vastuoluline. Nimelt tuvastas ringkonnakohus otsuse p-s 11.6, et AS T ja OÜ S sõlmisid alltöövõtulepingu konkludentselt hetkel, mil OÜ S alustas ehitusobjektil tööde tegemist. Seejärel märkis ringkonnakohus aga otsuse p-s 11.8, et AS T ja OÜ S allkirjastasid
12. septembri
13. a kuupäevaga alltöövõtulepingu ning töötervishoiu ja tööohutusalase ühistegevuse kokkuleppe pärast tööõnnetust
14. oktoobril 2012 ning nõustusid seega asjaoluga, et nende vahel sõlmitud leping ja kokkulepe kehtivad alates
15. septembrist
16. O. Roos nõustus dokumente allkirjastades kõikide lepingus ja kokkuleppes märgitud tingimustega, sh sellega, et AS T andis talle alates
17. septembrist 2012 üle kohustuse järgida Xxxxxx X/X ehitusobjektil töötervishoiu- ja tööohutusnõudeid.
18. Eeltoodust ei selgu, millise tähenduse omistas ringkonnakohus poolte „nõustumisele lepingute kehtivusega“ ning kas, miks ja mille poolest erines see ringkonnakohtu hinnangul lepingu sõlmimisest. Kui AS T ja OÜ S sõlmisid alltöövõtulepingu hetkel, mil OÜ S alustas ehitusobjektil tööde tegemist, kehtib leping sellest ajast alates ning ei ole tähtis, kas, millal ja millisest hetkest alates pooled „lepingu kehtivusega nõustusid“. Kui aga tööde alustamise hetkeks ei olnud pooled veel kõikides tingimustes kokku leppinud, oleks tulnud tuvastada, kas, millal ja millistes tingimustes pooled kokkuleppele jõudsid. Süüdistatav ja kaitsja on kogu kriminaalmenetluse vältel väitnud, et AS T ja OÜ S ei leppinud enne tööõnnetust töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmises kokku, ning selle argumendi kontrollimiseks oleks tulnud üheselt välja selgitada, kas ja millal pooled kaitsekohustuse üleandmises kokku leppisid. Üldsõnaline seisukoht, et pooled nõustusid
19. oktoobril 2012 lepinguid allkirjastades asjaoluga, et lepingud kehtivad alates
20. septembrist 2012, eeltoodud kaitseväidet ei kummuta. Samuti pole ringkonnakohus tuvastanud, miks ja millistel asjaoludel vormistasid OÜ S ja AS T kokkulepped kirjalikult pärast tööõnnetust
21. oktoobri
22. a õhtul, ega kontrollinud, kas ja kuidas mõjutavad kokkulepete vormistamise asjaolud nendes sisalduvate andmete usaldusväärsust.
23. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ka OÜ S teiste lepinguliste suhete tuvastamise osas. Nimelt märkis ringkonnakohus otsuse p-s 10.7.5, et praeguses asjas ei ole tähtis, kas A. P. ja I. M. töötasid Xxxxxx X/X objektil OÜ S töötajatena või tegutsesid seal OÜ-ga S sõlmitud alltöövõtulepingute alusel enda juhitud äriühingute kaudu. Samas punktis juhtis ringkonnakohus tähelepanu sellelegi, et kohtumenetluse pooled alltöövõtulepingute olemasolu üle ei vaidle. Otsuse ps 11.9 märkis ringkonnakohus aga, et OÜ S ei sõlminud OÜ-ga A ja OÜ-ga E alltöövõtulepinguid, ning asus sellest lähtudes seisukohale, et OÜ S ei andnud AS-ilt T üle võetud kaitsekohustusi kellelegi üle. Samuti leidis ringkonnakohus otsuse p-s 11.10, et isegi kui OÜ S sõlmis OÜ-ga A või OÜ-ga E alltöövõtulepingu, olid need suhted õiguslikult reguleerimata. Miks ja mille poolest olid OÜ-ga A või OÜ-ga E sõlmitud alltöövõtulepingud erinevalt AS-iga T sõlmitud alltöövõtulepingust „õiguslikult reguleerimata“, ringkonnakohtu otsusest ei selgu.
24. Kokkuvõtlikult rikkus ringkonnakohus KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust määral, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Jättes OÜ S ja AS-i T vaheliste kokkulepete sõlmimise ja vormistamise asjaolud tähelepanuta, rikkus samal viisil kriminaalmenetlusõigust ka maakohus. Eeltoodud vigade tõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsused tühistada. Kuna kassatsioonimenetluses pole võimalik kriminaalasja lahendamiseks vajalikke faktilisi asjaolusid tuvastada, tuleb kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata.
25. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 362 p-st 2, § 339 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
26. septembri
27. a otsuse ja Tartu Maakohtu
28. märtsi
29. a otsuse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb muu hulgas välja selgitada, kas ja millal leppisid OÜ S ja AS T kokku kaitsekohustuse ülevõtmises ning kas ja millised alltöövõtulepingud sõlmis OÜ S OÜ-ga A või OÜ-ga E. Juhul kui OÜ S võttis tööohutusnõuete järgimise kohustuse AS-ilt T üle ja sõlmis selle kohustuse üleandmiseks omakorda kokkuleppe OÜ-ga A või OÜ-ga E, tuleb tuvastada, kas OÜ S andis kaitsekohustuse ka faktiliselt kellelegi teisele üle. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb arvestada sedagi, et KarS § 197 järgi saab võtta vastutusele isiku, kelle koosseisupärane käitumine on tagajärjega põhjuslikus seoses. Samuti on KarS § 197 mitteehtne tegevusetusdelikt, mistõttu tuleb O. Roosi süüditunnistamise korral kvalifitseerida tema tegu täiendavalt KarS § 13 lg 1 järgi (vt justiitsministri
30. augusti
31. a määrus nr 54 „Süütegude „Karistusseadustiku“ järgi kvalifitseerimise juhend“ § 1 lg 3). Kaitsja kassatsioon rahuldatakse osaliselt.
32. O. Roosi kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatavale kassatsiooni​menetluses valitud kaitsjale makstud tasu 594 eurot (sh käibemaks 99 eurot). Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks kokku 4 tundi ja 30 minutit. Nähtuvalt KrMS § 173 lg 1 p-st 1 ja § 175 lg 1 p-st 1 kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud toimingud O. Roosi kaitsmiseks kassatsioonimenetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu 132 eurot (sh käibemaks) mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, tuleb nimetatud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel O. Roosile hüvitada. (allkirjastatud digitaalselt)