Obsah (5)

§ 97§ 99§ 105§ 101§ 102

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikoht

) § 102 kohaselt ei vabane isa hagejate ülalpidamise kohustusest töö kaotuse tõttu ning ta on kohustatud otsima endale töö, mis võimaldaks nii tema kui ka hagejate ülalpidamist. Maakohus tuvastas hagejate tegelikud vajadused ning leidis, et hagejate tavalisest elulaadist lähtudes kulub kuus hagejale I 933 eurot ja hagejale II 765 eurot, millest pool tuleb välja mõista isalt. Isa ja ema otsustasid ühiselt, et hageja I õpib Sakala Eragümnaasiumis ja hageja II käib eralasteaias. Seega olid põhjendatud hageja I igakuised 270 euro suurused kulutused koolile (makse kooli eest, toitlustamine ja õppematerjalide ostmine) ja hageja II igakuised 295 euro suurused kulutused lasteaiale. Isa ja ema otsustasid ühiselt, et hageja II tegeleb uisutamisega, mille kuumakse oli 95 eurot. Samuti otsustasid isa ja ema, et hageja I tegeleb tennisega (45 eurot kuus), käib spordisaalis (43 eurot kuus) ning käib tervisliku seisundi tõttu erivõimlemises (50 eurot kuus). Maakohus luges nimetatud kulutused põhjendatuks ja tõendatuks. Maakohtu arvates ei olnud tõendatud, et hagejate toidule kulub lisaks koolis ja lasteaias toitlustamisele hommiku- ja õhtusöökidena 300 eurot (2 × 150 eurot) kuus, ning maakohus pidas põhjendatud koduseks toidukuluks kummagi hageja kohta 100 eurot kuus. Maakohtu arvates oli riiete ja jalanõude kulu hagejate nõutud ulatuses tõendamata ning maakohus pidas riiete ja jalanõude mõistlikuks kuluks hageja kohta 40 eurot kuus. Maakohus luges põhjendatud tervishoiukuludeks hageja I puhul 30 eurot kuus ja hageja II puhul 15 eurot kuus. Tõendamata olid sünnipäevade tähistamisele, kingituste ostmisele, hügieenitarvete ostmisele ja vaba aja veetmisele kulutatud summad. Maakohus luges vastavateks põhjendatud kuludeks kummagi hageja puhul 20 eurot kuus. Hageja I mõistlikuks reisikuluks, mis katab kooli korraldatavad reisid, oli 40 eurot kuus. Maakohus pidas põhjendatuks ja tõendatuks 220 euro suuruseid eluasemekulusid.

1. Isa esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega mõista isalt välja kummagi hageja kasuks igakuine elatis 215 eurot alates kohtulahendi tegemisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Menetluskulud palus isa jätta hagejate kanda.
2. Hagejad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud isa kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
4. oktoobri
5. a otsusega isa apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu otsuse osaliselt alates
6. oktoobrist 2015 välja mõistetud elatise suuruse osas. Menetluskulude jaotuse osas muutis ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi, jättes resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistis isalt alates
7. oktoobrist 2015 kuni hagejate täisealiseks saamiseni hageja I kasuks välja igakuise elatise 395 eurot 33 senti ja hageja II kasuks igakuise elatise 311 eurot 33 senti. Ringkonnakohus jättis menetluskulud apellatsiooniastmes poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagejate nõude mõista välja elatis tagasiulatuvalt perioodi
8. november 2014 kuni
9. oktoober 2015 eest. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus materiaalõiguse normi, kui mõistis isalt hagejate kasuks elatise välja kauemaks kui hagejate täisealiseks saamiseni. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15
10. oktoobril 2015 tehtud määruse p-s 13 selgitanud, et

§ 97

p 2 kohaselt on täisealiseks saanud õppiva lapse elatise nõue iseseisev nõue ja alaealise lapse kasuks ei saa elatist välja mõista kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni. Ringkonnakohus leidis, et maakohus mõistis põhjendatult isalt välja elatise hagi esitamisest, kuna maakohus tuvastas, et isa ei tasunud

1. oktoobrist 2015 kuni otsuse tegemiseni vabatahtlikult pooles ulatuses hagejate ülalpidamiskulusid. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et isa ja ema majanduslik seis võimaldab neil täita hagejate ülalpidamise kohustust võrdses osas. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on liiga väike. (Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2115, p 14;
4. jaanuari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17;
6. oktoobri
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Eeltoodu tõttu ei arvestanud ringkonnakohus isa väitega, et emal on piisavalt kõrge sissetulek ning elatise väljamõistmine on äärmiselt ebaõiglane tingimustes, kus isa on andnud hagejatele osaliselt ülalpidamist. Ema ei eita, et isa on mingis ulatuses hagejate kulutusi kandnud, kuid tõenditest nähtuvalt ei ole ta täitnud ülalpidamiskohustust täielikult. Kuigi isaga olid töölepingud alates
8. detsembrist 2015 üles öeldud, ei vabastanud see isa ringkonnakohtu arvates hagejate ülalpidamise kohustusest.
9. augustil 2016 esitas isa ringkonnakohtule õiendi, mille kohaselt ta töötab alates
10. juulist 2016 ning tema brutotöötasu on 1200 eurot kuus. Ringkonnakohus leidis, et isa vaidlustas apellatsioonkaebuses elatise suuruse vaid laenumakse eluasemekulude hulka arvamise osas ning isa arvates oleks kohus pidanud arvestama kasutuseelist, mitte laenumaksete suurust. Ringkonnakohtu hinnangul katab miinimummääras elatis eelduslikult ka lapse eluasemekulud ning kui eluasemekulud on suuremad, peab hageja neid tõendama. Kuna hagejad kasutuseelise suuruse osas oma väiteid ei tõendanud, vähendas ringkonnakohus vastavas ulatuses maakohtu väljamõistetud elatist. Hagejad ei väitnud, et kasutuseelise väärtust ei ole võimalik kindlaks teha või et selleks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine oleks ebamõistlikult raske või kulukas. Ringkonnakohus pidas põhjendatud kulutusteks kommunaalteenuste ja interneti maksete osas 77 eurot 66 senti (233 eurot / 3) hageja kohta. Seega olid hageja I põhjendatud kulutused 790 eurot 66 senti ja hageja II põhjendatud kulutused 622 eurot 66 senti, mida ema ja isa peavad kandma võrdses osas. Kuna hagi rahuldati osaliselt, jättis ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte menetluskulud nende endi kanda. Kuna isa ei põhjustanud praegust vaidlust sellega, et ei oleks andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta, puudus TsMS § 164 lg 3 rakendamiseks alus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11. Isa esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu otsused osaliselt tühistada ning teha uus otsus, millega vähendada igakuist elatist 215 euroni, sh alates isa töötuks jäämisest
12. detsembril 2015 kuni uue töö leidmiseni
13. juulil 2016, või alternatiivselt saata asi tagasi madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt asus ringkonnakohus põhjendamatule ja vastuolulisele seisukohale, et isa pole apellatsioonimenetluses vaidlustanud miinimummäära ületava elatise terviklikku suurust, vaid üksnes laenumakse arvamist eluasemekulude hulka. Isa taotles apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist osas, millega mõisteti elatis välja seaduses sätestatud miinimummäära ületavas osas. Ringkonnakohtu
14. septembri
15. a istungi protokolli kohaselt arutas ringkonnakohus pooltega mõistlike ja põhjendatud ülalpidamiskulude (kulutused toidule, vabale ajale, riietele ja jalanõudele) üle. See oleks olnud asjakohatu, kui elatise suurust oleks vaidlustatud üksnes eluasemelaenu arvestamise osas.

§ 99lg-te 1 ja 2 kohaselt oleks ringkonnakohus pidanud võtma seisukoha kogu elatise kohta. Ringkonnakohus rikkus Ts

MS § 654 lg-s 5 sätestatud kohustust. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas valesti materiaalõiguse norme, jättes lahendamata isa taotluse elatise vähendamiseks alates isa töötuks jäämisest kuni uuele tööle asumiseni. Töötuks olemise perioodi eest ei tohi (vähemalt üldjuhul) mõista elatist välja tavapärases summas, arvestada tuleb muutunud majandusliku olukorraga ning elatist oluliselt vähendada. Kohtud tuvastasid õigesti, et 22. detsembril 2015 lõpetati isaga tööleping koondamise tõttu ning alates 26. juulist 2016 töötab isa uuel töökohal netotöötasuga 959 eurot kuus. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt on ema töötasu 4500 eurot kuus. Ringkonnakohus ei arvestanud isa muutunud majandusliku olukorraga,

§ 105lg-s 3 sätestatud põhimõtte ja kohtupraktikaga (Riigikohtu 3.

juuni

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12) ning kohustas vääralt isa ja ema andma ülalpidamist võrdsetes osades. Kohtud on hagejate vajadusi kindlaks määrates lähtunud elukaugest ja ebarealistlikust eeldusest, et laste elulaad ei tohi muutuda, hoolimata vanemate muutunud majanduslikust olukorrast. Kui hagejate tavaline elulaad oli ema ja isa kooselu ajal oluliselt parem, kui võimaldab seadusega sätestatud elatise miinimummäär, siis olukorras, kus üks vanem kaotab töö või tema töötasu väheneb poole võrra, ei saa pidada võimalikuks varasema elulaadi jätkumist. Seega oleksid kohtud pidanud hagejate vajaduste väljaselgitamisel lähtuma ka isa muutunud majanduslikust olukorrast, arvestama ema ja isa sissetulekute erinevust ning mõistma elatise välja seaduses sätestatud miinimummääras. Ei saa eeldada, et isa suudab hagejatele pakkuda endist elulaadi ja tasuda elatist, mis moodustab tema sissetulekust üle 70%.
2. Hagejad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes palusid hagejad jätta isa kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu väljamõistetud elatise suuruse ning menetluskulude jaotuse osas. Asi saadetakse tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
4. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuigi ringkonnakohus on otsuses märkinud, et isa vaidlustas apellatsioonkaebuses elatise suuruse vaid laenumakse eluasemekulude hulka arvamise osas, on ringkonnakohus siiski põhjendatult hinnanud elatise suurust ka teiste isa apellatsioonkaebuses esitatud aspektide osas. Apellatsioonkaebuse taotlusest ja põhjendustest nähtub, et isa vaidlustas elatise suuruse 215 eurot ehk
5. aastal kehtinud elatise miinimummäära ületavas osas. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt vaidlustas isa maakohtu seisukoha, et isa ja ema peavad hagejatele andma ülalpidamist võrdsetes osades. Isa leidis, et maakohus ei arvestanud tema muutunud majanduslikku olukorda (kaotas töö, ilma püsiva ja keskmisest oluliselt kõrgema sissetulekuta ei ole võimeline andma varasemas ulatuses ülalpidamist ja säilitama hagejatele varasemat elulaadi) ja seda, et isa majanduslik olukord on ema omast oluliselt halvem. Kolleegiumi hinnangul nähtub apellatsioonkaebuse ja ringkonnakohtu otsuse põhjendustest, et isa vaidlustas maakohtu tuvastatud hagejate vajadused üksnes laenumakse eluasemekulude hulka arvamise osas. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 230 lg 3 kohaselt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel. See ei tähenda kolleegiumi hinnangul aga, et ringkonnakohus saaks maakohtu tuvastatud laste vajadusi uuesti hinnata, kui pooled selles osas maakohtu otsust ei vaidlusta ja rikkumisi esile ei ole toonud. Seetõttu hindas ringkonnakohus põhjendatult hagejate vajadusi üksnes vaidlustatud osas.
6. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et isa ja ema majanduslik seis võimaldab neil täita hagejate ülalpidamise kohustust võrdses osas.

§ 105

lg 3 kohaselt täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Riigikohtu varasema praktika (vt nt Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12; 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15) järgi peavad vanemad

§ 105

lg 3 kohaselt võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile. Ringkonnakohus tuvastas, et isaga olid töölepingud alates 22. detsembrist 2015 üles öeldud ja alates 26. juulist 2016 saab ta brutotöötasu 1200 eurot kuus. Pooled ei vaidle, et ema brutotöötasu on 4500 eurot kuus. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 105

lg-t 3, kui leidis, et sellises olukorras võimaldab isa ja ema majanduslik seis täita hagejate ülalpidamise kohustust võrdses osas. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, mille alusel ringkonnakohus tuvastas, et isa varaline seisund võimaldab igakuise 959 euro suuruse netosissetuleku puhul täita ülalpidamiskohustust emaga võrdses osas ning tasuda hagejatele kokku elatisena 706 eurot 66 senti kuus, ilma et isa kahjustaks enda tavalist ülalpidamist.

1. Ringkonnakohus viitas Riigikohtu seisukohtadele, mille kohaselt on vanemal lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ja ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike, ning vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14;
4. jaanuari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17,
6. oktoobri
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Ringkonnakohus jättis aga tähelepanuta, et praeguses asjas nõutakse

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimummäärast suuremat elatist.

Viidatud asjades nõuti miinimummääras elatist. Vanematel on

§-st 96 ja § 97 p-st 1 tulenevalt oma alaealiste laste ülalpidamise kohustus ning ülalpidamise ulatus määratakse

§ 99

järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Riigikohtu varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17;
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15) on rõhutatud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust.

§ 99

lg-te 1 ja 2 sõnatuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd elatis peab olema ja saab olla, arvestades vanemate varalist seisu, lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus

§ 101

lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (vt nt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13;
3. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14;
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15).

§ 102

lg 2 järgi ei vabane vanem

§ 102

lg 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, kuid peab olukorras, kus ta ei ole oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Riigikohus on varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15) rõhutanud, et vanem peab hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Eeltoodust järeldub kolleegiumi hinnangul, et vanematel on alaealise lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut, kuid seejuures ei saa vanemalt nõuda, et ta teeniks sissetulekut, mis võimaldab tasuda miinimummäärast suuremat elatist. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas olukorras, kus isa varaline seisund on muutunud, on isal ja emal võimalik tagada hagejatele varasem elulaad. Samuti tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas isa varaline seisund võimaldab täita ülalpidamiskohustust emaga võrdses osas

§ 105lg 3 järgi, ilma et isa kahjustaks enda inimväärset elustandardit.

1. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
2. Kuna isa kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Tambet Tampuu, Ants Kull, Jaak Luik