Tsiviilasi nr 2-16-18753 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi 2-16-18753 Määruse tegemise aeg ja koht 11.04.2017.a, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Kaupo Paal, Imb

) § 3401 lg 2 järgi hagi menetlemisest keelduda. Kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui on rikutud olulisi hagiavalduse vorminõudeid. Vorminõuded on sätestatud

§-des 363 ja

1. Hagiavalduses ei olnud märgitud hagi eset, hagi alust ega tõendeid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kuivõrd kohus saab tagada üldjuhul üksnes hagi, mis on menetlusse võetud (RKTKm 3-2-1-124-04, p 17) ja hageja ei taotlenud hagi tagamist enne hagi esitamist, jättis maakohus taotluse hagi tagamiseks läbi vaatamata.
2. Hageja esitas 05.01.2017.a Harju Maakohutu 20.12.2016.a määruse peale määruskaebuse, paludes see tühistada. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18.01.2017.a määrusega määruskaebuse ja tühistas Harju Maakohtu 20.12.2016.a määruse ja saatis asja hagi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks samale esimese astme kohtule. 2

-s sätestatud kohtualluvuse reegleid.

§ 79

lg 1 sätestab üldise reegli, mille kohaselt võib füüsilise isiku vastu hagi esitada tema elukoha järgi ja juriidilise isiku vastu tema asukoha järgi. Sellest üldisest reeglist sätestab seadus hulga erandeid. Nimelt saab valikulise kohtualluvuse sätete kohaselt (

13. peatükk) kohus arutada asja ka olenemata kostja tegelikust elukohast. Kohus leidis, et praegusel juhul ei kohaldu ükski

13. peatükis sätestatud valikulise kohtualluvuse norm. Tegemist ei saanud kohtu hinnangul olla sealhulgas ka

§-s 94 nimetatud olukorraga. Nimelt on hageja esitatud asjaoludest järeldatav hageja nõue tulenevalt alusetust rikastumisest. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtu hinnangul lähtuda üldise kohtualluvuse normidest. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et kostja oleks kodanik, kellele laieneks

§ 80kohaselt eksterritoriaalsus või kes oleks välisriigis töötav avalik teenistuja.

Kuna kostja elukoht on Vene Föderatsioonis, ei ole Eesti Vabariigi kohus tulenevalt

§ 79lg-st 1 pädev asja arutama.

Kuivõrd asi ei allu Eesti kohtule, ei võtnud kohus

§ 371lg 1 p-i 2 alusel avaldust menetlusse.

Kohus tuvastas, et asi ei allu Eesti Vabariigi kohtule, seega ei edastanud kohus

§ 372lg 7 ja § 75 järgi avaldust teisele kohtule.

Kohus märkis täiendavalt, et hagi menetlemisest tuleks keelduda ka

§ 340¹ lg 2 järgi, kuna hageja ei ole kõiki kohtu osundatud puuduseid kõrvaldanud.

Kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui on rikutud olulisi hagiavalduse vorminõudeid. Hagiavalduse vorminõuded on sätestatud

§-des 363 ja 338.

§ 363

lg 1 p-de 1-3 kohaselt hagiavalduses märgitakse lisaks menetlusdokumentide muudele andmetele: 1) hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese); 2) hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus); 3) tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Hagiavaldus ei vasta nimetatud nõuetele ka pärast puuduste kõrvaldamist. Hageja ei ole taotlenud hagi tagamist enne hagi esitamist. Seetõttu jätab kohus hageja taotluse hagi tagamiseks läbi vaatamata. 7. 08.02.2017.a esitas hageja Harju Maakohtu 25.01.2017.a määruse peale määruskaebuse, paludes see tühistada ja tagada hagi. Kostja puhul on tegemist EV kodanikuga (ID-kaardi nr XXXXXXXXXXXX). Kostja sissetulek Venemaal on ca 12 000 RUB kuus (ehk ca 170 eurot kuus). Seega on ebatõenäoline, et kostja täidab vabatahtlikult kohtulahendit. Hageja viitas

§-le 86, rahvusvahelise eraõiguse seaduse §-dele 32 ja 33, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 artiklile 4, Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-13008. Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.2017.a määruse kohaselt tuleb maakohtul asja uuel menetlusse võtmise otsustamisel hinnata, kas praegusel juhul kohaldub mõni

-is sätestatud valikulise kohtualluvuse norm. Kusjuures

§ 80

lg 1 rakendamiseks tuleb hagejal esitada kohtule tõendid selle kohta, et kostja on kodanik, kellele laieneb eksterritoriaalsus või on kostja välisriigis töötav avalik teenistuja. Esimese astme kohus polnud ülalmainitud viisil tegutsenud. Seejuures on hageja kinnitanud kohtule, et kostja näol on tegemist Eesti Vabariigi kodanikuga, kellel on vahelduv elukoht (nii Eestis kui ka Venemaal). 3

§ 382lg-le 3. Esimese astme kohus jättis ebaõigesti kohaldamata tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 14 lg 2, mille kohaselt võib isiku elukoht olla ühel ajal mitmes kohas. Hageja märkis, et vastavalt rahvastikuregistri andmetele on kostja elukoht XXX, Tallinn. Elukoht Venemaal TsÜS § 14 lg 4 järgi ei välista Eesti elukohta.

1. 22.02.2017.a määrusega jättis Harju Maakohus hageja määruskaebuse tagamise taotluse rahuldamata, võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab et vaidlustatud maakohtu määrus tuleb tühistada ning tsiviilasi tuleb saata maakohtule tagasi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus tuleb seega rahuldada.
3. Hagiavalduses on kohtu ette toodud mh asjaolud, et pooled leppisid kokku, et kostja tasub maksed kommunaalteenuste eest vastavalt tegelikule kulule (50% arvetest) ning et kuigi hageja tasus korrapäraselt kõik kommunaalmaksed alates 2012.a, siis kostja ei täitnud enda kohustusi. Nimetatud asjaoludest on võimalik välja lugeda, kas hageja tugineb mh sellele, et poolte vahel oli sõlmitud käsundusleping, mille alusel hageja oli kohustatud tasuma kostja eest kommunaalmaksed ja seejärel arvetest 50% tagasi nõuda.

§ 89

lg 1 ja 2 järgi võib teenuse osutamise lepingust tuleneva hagi esitada koha järgi, kus teenust osutati. Seega juhul kui kostja nõue tuleneb teenuse osutamise lepingust, siis saab hagi esitada ka Eesti kohtusse. Vajadusel saab kohus küsida hageja käest täpsustusi.

§ 97

lg 2 kohaselt kui samast asjaolust tulenevalt võib sama kostja vastu esitada mitu hagi, võib hagid esitada ka kohtusse, kuhu võiks esitada üksnes ühe või mõne samast asjaolust tuleneva nõudega hagi. 11. Ringkonnakohus ei nõustu, et maakohtul oli õigus keelduda hagi menetlemisest

§ 3401lg 2 alusel.

Ringkonnakohus on ka varasemalt käesolevas asjas tehtud 18.01.2017.a lahendis märkinud, et juhul kui kohus leiab, et hagi menetlemisest tuleb keelduda

§ 371

lg 2 p 1 või 2 alusel, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus, mida maakohus ei ole täitnud ka 25.01.2017.a määruses. Maakohus palus 15.12.2016.a hagi käiguta jätmise määruses mh täpsustada hagiavalduse aluseks olevaid asjaolusid ning nimetada neid kinnitavad tõendid. Asjaolude osas palus maakohus täpsustada, millal pooled väidetava kokkuleppe sõlmisid ning kuidas saab järeldada suulise lepingu olemasolu, kui pooled pidid sõlmima kirjaliku lepingu, kuid selleni ei jõudnud, ning millest järeldab hageja, et ta võis korterit kasutada. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolude selgitamata jätmine ei ole alus, et keelduda hagi menetlusse võtmisest. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja toonud välja, et ta on kasutanud korterit suulise tasuta kasutamise kokkuleppe alusel alates 2012.a. Seega ei pruugi omada tähtsust, millal täpselt pooled kokkuleppe sõlmisid, seda juhul, kui lepingu olemasolu kui sellise õnnestub tõendada. Juhul, kui lepingu olemasolule tuginev lepingupool ei suuda esile tuua ja tõendada, millal täpselt leping sõlmiti, ei anna alust järeldada, et poolte vahel lepingut ei olnud, kui poolel õnnestub lepingu olemasolu muul viisil tõendada, näiteks selle läbi, et pooled lepingut täitsid. See, et hagis on välja toodud, et lepingut kirjalikult ei sõlmitud, ei tähenda seda, et lepingut ei sõlmitud suuliselt. Hageja on selgelt ka välja toonud, et korteri kasutamise õigus tuli poolte kokkuleppest. Samuti ei ole alus hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks ka tõendite märkimata jätmine. Hageja ei pruugi suuta esitada kõikide asjaolude osas tõendeid, kuid see ei tähenda, et hagi menetlusse võtmisest saab keelduda. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks (

§ 2314