← Eesti

1-15-10113/50

Obsah (5)§ 25§ 50§ 53§ 55§ 5

1-15-10113 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. jaanuar 2017. a Tallinn Kriminaalasja number 1-15-10113 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšaro

) § 5 lg 1 p 1 kohaselt on kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse tähenduses Eesti alaline elanik, tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elav isik, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses sätestatud korras, suuruses ja tähtaegadel.

§ 25

lg 1 sätestab, et ravikindlustushüvitis on muuhulgas rahasumma, mida haigekassa on kohustatud käesolevas seaduses sätestatud tingimustel maksma kindlustatud isikule tema tervishoiuks tehtud kulutuste eest ja ajutise töövõimetuse korral.

§ 50

lg 1 kohaselt on ajutine töövõimetushüvitis rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Vastavalt 19.09.2002. a vastu võetud sotsiaalministri määrusele nr 109 „Ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike dokumentide ja andmete koosseis ning hüvitise määramise ja maksmise kord“ § 2 ja 3 kohaselt määrab ja maksab Haigekassa hüvitist töövõimetuslehe alusel.

§ 50

lg 3 p 1,4 kohaselt on ajutise töövõimetuse liigiks haigushüvitis ja hooldushüvitis.

§ 53

lg 1 kohaselt ajutise töövõimetuse hüvitist makstakse töövõimetuslehe alusel.

§ 55

lg 1 sätestab, et kalendripäeva keskmine tulu arvutatakse, lähtudes Maksu- ja Tolliameti esitatud kindlustatud isikule arvestatud või makstud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu andmetest ja käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktides 1, 2, 4 ja 5. 5

(28)

§ 55

lg 2 sätestab, et käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punkti 1 või 2 alusel kindlustatud isiku kalendripäeva keskmine tulu võrdub töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud kalendriaastal kindlustatud isikule arvestatud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu ja arvu 365 jagatisega. Haigekassale valeandmete ja põhjendamata hüvitistaotluste esitamine R.Kartau poolt MTÜ Bussirendikeskuse poolt: Riho Kartau MTÜ Bussirendikeskus juhatuse liikmena esitas MTÜ Bussirendikeskus nimel Eesti Haigekassale ajavahemikul 23.01.

  1. a- 04.03.
  2. a töövõimetuslehed koos saatekirjaga, mille kohaselt oli hüvitise saajaks Riho Kartau. Nimetatud töövõimetuslehed Eesti Haigekassa aktsepteeris ja maksis nende alusel Riho Kartaule välja haigushüvitist summas 18 604,36 eurot.
  3. a Töövõimetuslehtede (edaspidi TVL) menetlemisel võeti keskmine arvestuslik päevatulu 2011 deklareeritud andmete põhjal, mis pidi olema 104,48 eurot, kuid 21.11.2014 Maksu-ja Tolliametilt saadud teate alusel pidi olema 32,88 eurot. Hooldusleht nr 00175782 (09.01.-23.01.2012) hüvitati 14 päeva eest summas 924,44eurot (p.o. 290,92eurot), hüvitati rohkem 633,52eurot Hooldusleht nr 00177104 (30.01.-06.02.2012) hüvitati 8 päeva eest summas 528,25eurot (p.o. 166,24eurot), hüvitati rohkem 362,01eurot Hooldusleht nr 00179629 (08.03.-14.03.2012) hüvitati 7 päeva eest summas 462,22eurot (p.o. 145,46eurot), hüvitati rohkem 316,76eurot Hooldusleht nr 00181995 (23.04.-27.04.2012) hüvitati 5 päeva eest summas 330,16eurot (p.o. 103,90eurot), hüvitati rohkem 226,26eurot Hooldusleht nr 00183688(28.05.-10.06.2012) hüvitati 14 päeva eest summas 924,44 eurot (p.o. 290,93 eurot), hüvitati rohkem 633,52 eurot Hooldusleht nr 00186108 (01.08.-10.08.2012) hüvitati 10 päeva eest summas 660,31 eurot (p.o. 207,80 eurot), hüvitati rohkem 452,51 eurot Haigusleht (tööõnnetus) nr 00187668 (04.09.-03.10.2012) hüvitati 29 päeva eest summas 2 393,64 eurot (p.o. 753,28 eurot), hüvitati rohkem 1 640,36 eurot Järg haigusleht nr 00189106 (04.10.-02.11.2012) hüvitati 30 päeva eest summas 2 476,18 eurot (p.o. 779,26 eurot), hüvitati rohkem 1 696,92 eurot Järg haigusleht nr 00191039 (03.11.-02.12.2012) hüvitati 30 päeva eest summas 2 476,18 eurot (p.o. 779,26 eurot), hüvitati rohkem 1 696,92 eurot Järg haigusleht nr 00193304 (03.12.2012-01.01.2013) hüvitati 30 päeva eest summas 2 476,18 eurot (p.o. 779,26 eurot), hüvitati rohkem 1 696,92 eurot 6

(28)Järg haigusleht nr 00194578 (02.01.-31.01.2013) hüvitati 30 päeva eest summas 2 476,18 eurot (p.o. 779,26 eurot), hüvitati rohkem 1 696,92 eurot. Järg haigusleht nr 00197304 (01.02.02.03.2013) hüvitati 30 päeva eest summas 2 476,18 eurot (p.o. 779,26 eurot), hüvitati rohkem 1 696,92 eurot. Tegelikkuses oli Riho Kartau õigustatud töövõimetushüvitist vastavatel perioodidel saama 5 854,83 euro. Ümberarvestuse tulemusena hüvitati
  1. a eest kokku rohkem 12 749,53 eurot. OÜ HJK Varad poolt: Samuti Riho Kartau esitas OÜ HJK Varad poolt töövõimetuslehed koos tema poolt täpselt tuvastamata ajal ja kohas võltsitud saatekirjaga, milliseid tema täitis ja kirjutas alla M. Punt’i poolt, haigestumise kohta ajavahemikul 22.03.
  2. a kuni 01.10.
  3. a, mille kohaselt oli hüvitise saajaks Riho Kartau. Nimetatud töövõimetuslehed Eesti Haigekassa aktsepteeris ja maksis nende alusel Riho Kartau´le välja haigushüvitist summas 10823,19 eurot.
  4. a TVL-de menetlemisel oli keskmine päevatulu 104,48 eurot, kuid 21.11.2014 Maksu-ja Tolliametilt saadud teate alusel pidi olema 58,08 eurot. Töövabastuse periood 11.03.
  5. a - 22.03.
  6. a hooldatav isik IK (ik:XXXXXXXXXXX) kindlustatud isik Riho Kartau , Eesti Haigekassa otsus üle kanda 1188,49 eurot; Töövabastuse periood 25.03.
  7. a -01.04.
  8. a hooldatav isik IK (ik:XXXXXXXXXXX) kindlustatud isik Riho Kartau, Eesti Haigekassa otsus üle kanda 792,32 eurot; Töövabastuse periood 15.04.
  9. a - 05.05.
  10. a hooldatav isik IK (ik:XXXXXXXXXXX) kindlustatud isik Riho Kartau , Eesti Haigekassa otsus üle kanda 1126,59 eurot; Töövabastuse periood 23.05.
  11. a - 05.06.
  12. a hooldatav isik IK (ik:XXXXXXXXXXX) kindlustatud isik Riho Kartau, Eesti Haigekassa otsus üle kanda 1389,57 eurot; Töövabastuse periood 11.06.
  13. a - 25.06.
  14. a ja 26.06.
  15. a - 11.07.
  16. a haigestumine, kindlustatud isik Riho Kartau, Eesti Haigekassa otsus üle kanda 1993,19 eurot; Töövabastuse periood 12.07.
  17. a - 25.07.
  18. a ja 26.07.
  19. a - 31.07.
  20. a haigestumine, kindlustatud isik Riho Kartau, Haigekassa otsus üle kanda 1733.21 eurot; Töövabastuse periood 11.09.
  21. a - 02.10.
  22. a tööõnnetus, kindlustatud isik Riho Kartau, Eesti Haigekassa otsus üle kanda 2599,82 eurot; Riho Kartau ei omanud ajavahemikul 22.03.
  23. a kuni 01.10.
  24. a OÜ HJK Varad (registrikood 12377879) kehtivat ravikindlustust. Riho Kartau ei olnud OÜ HJK Varad juhatuse liige ega volitatud isik. OÜ-l HJK Varad majandustegevus puudus, esitamata on töötasu väljamaksete deklaratsiooni vormid TSD. Samuti ei olnud Riho Kartau’l õigust saada hüvitist Eesti Haigekassalt taotletud summas, kuna töövõimetushüvitise aluseks olnud andmed R. Kartau sotsiaalmaksuga maksustatava tulu kohta
  25. a eest on olnud valed. Seega Riho Kartau´le eelnimetatud töövõimetuslehtede alusel väljamakstud ajutise töövõimetuse hüvitis kokku summas 10 823,19 eurot on olnud alusetu. 7
(28)MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsiooni poolt: Samuti Riho Kartau MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsiooni juhatuse liikmena esitas MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsiooni nimel Eesti Haigekassale ajavahemikul 11.11.
  1. a -10.06.
  2. a töövõimetuslehed koos saatekirjaga, mille kohaselt oli hüvitise saajaks Riho Kartau. Nimetatud töövõimetuslehed Eesti Haigekassa aktsepteeris ja maksis nende alusel Riho Kartau´le välja haigushüvitist summas 14 195,12 eurot.
  3. a TVL-de menetlemisel oli keskmine päevatulu 156.71 eurot, kuid 21.11.2014 Maksu-ja Tolliametilt saadud teate alusel pidi olema 58,08 eurot ja
  4. a TVL-de menetlemisel oli keskmine päevatulu 205,48 eurot, kuid 21.11.
  5. a Maksu-ja Tolliametilt saadud teate alusel pidi olema 16,44 eurot. Töövabastuse periood 21.10.
  6. a - 11.11.
  7. a haigestumine, kindlustatud isik Riho Kartau , Eesti Haigekassa otsus üle kanda 235,00 eurot ja kohtutäiturile 978,25 eurot; Töövabastuse periood 10.12.
  8. a - 12.01.
  9. a tööõnnetus, kindlustatud isik Riho Kartau, Haigekassa otsus üle kanda 363,00 eurot ja kohtutäiturile 3722,43 eurot; Töövabastuse periood 13.01.
  10. a - 13.02.
  11. a tööõnnetus, kindlustatud isik Riho Kartau, Eesti Haigekassa otsus üle kanda 1,63 eurot ja kohtutäiturile 3960,00 eurot; Töövabastuse periood 13.03.
  12. a - 17.03.
  13. a hooldatav isik IK (ik:XXXXXXXXXXX) kindlustatud isik Riho Kartau, Eesti Haigekassa otsus üle kanda 649,32 eurot; Töövabastuse periood 24.04.
  14. a - 07.05.
  15. a hooldatav isik IK (ik:XXXXXXXXXXX) kindlustatud isik Riho Kartau, Eesti Haigekassa otsus üle kanda 1818,09 eurot; Töövabastuse periood 21.05.
  16. a - 02.06.
  17. a hooldatav isik IK (ik:XXXXXXXXXXX) kindlustatud isik Riho Kartau, Eesti Haigekassa otsus üle kanda 1,22 eurot ja kohtutäiturile 1687,00 eurot; Töövabastuse periood 04.06.
  18. a - 09.06.
  19. a hooldatav isik IK (ik:XXXXXXXXXXX) kindlustatud isik Riho Kartau, Eesti Haigekassa otsus üle kanda 1,18 eurot ja kohtutäiturile 778,00 eurot; Kuna MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsioon reaalselt ei tegutsenud, deklaratsioonidel vormid TSD deklareeritud sotsiaalmaksuga maksustatavad väljamakseid ei tehtud ja deklareeritud sotsiaalmaksu ei tasutud, on Riho Kartau ravikindlustuskaitse alates 01.10.
  20. a alusetu. Samuti ei olnud Riho Kartau’l õigust saada Eesti Haigekassalt hüvitist taotletud summas, kuna töövõimetushüvitise aluseks olnud andmed Riho Kartau sotsiaalmaksuga maksustatava tulu kohta
  21. a ja
  22. a eest on olnud valed. Seega Riho Kartaule eelnimetatud töövõimetuslehtede alusel väljamakstud ajutise töövõimetuse hüvitis kokku summas 14 195,12 eurot on olnud alusetu. Haigekassale valeandmete ja põhjendamata hüvitistaotluste esitamine M.Pundi poolt 8
(28)M. Punt, olles teadlik, et R.Kartau poolt Maksuametile TSD deklaratsioonides esitatud M. Pundile tehtud ja sotsiaalmaksudega maksustatavate väljamaksete kohta andmed ei ole õiged, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatud Riho Kartauga, esitas OÜ HJK Travel nimel kokku kuuel korral töövõimetuslehed, mille alusel maksti tema poolt osutatud ER kontole kokku 2515.26 eurot, kuid pidi hüvitama 336.05 eurot, seega põhjendamatu väljamakse suurus on 2179.21 eurot. Kokkuvõtte Seega on Riho Kartau koos M. Punt`iga toime pannud eelnimetatud kuriteod, eesmärgiga saada pettuse teel varalist kasu- saada alusetult töövõimetushüvitist. Olles teadlikud asjaolust, et maksudeklaratsioonil näidatud sotsiaalmaksuga maksustatavad summad on aluseks mitmete riigi poolt makstavate hüvitiste arvutamisel, sh vanemahüvitise seaduse ja ravikindlustuse seaduse alusel makstavate hüvitiste arvutamisel; samuti on andmed olulised pensionistaaži ja väljamaksmisele kuuluva pensioni suuruse arvestamisel, lõid eelpoolnimetatud ühingute nimel Riho Kartau ja M. Punt Maksu - ja Tolliametile maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise kaudu väära ettekujutuse deklareeritud väljamakseid saanud isikute töötamisest nendes ühingutes, väljamakstud summadelt deklareerimisele ja tasumisele kuuluvatest sotsiaalmaksusummadest ja esitasid töövõimetuslehtedes Haigekassale taotlused hüvitiste väljamaksmiseks, mida ka hüvitati, millise tegevusega on käesolevaks hetkeks tekitatud Eesti Vabariigile kahju mitte vähem kui 39947.05 eurot. Seega Riho Kartau pani toime kelmuse, st varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel grupis, isiku poolt , kes on varem toimepannud kelmuse, ning suures ulatuses , s.o KarS § 209 lg 2 p 1, 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Sama tegu on endiselt kriminaalkorras karistatav kui teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil KarS § 209 lg 2 p 1, 3 ja 4 järgi kvalifitseeritavana kuriteona. [RT I, 12.07.2014, 1 - jõust. 01.01.2015] KarS § 344 lg 1 Samuti Riho Kartau´t (ik 37607284234) süüdistatakse KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi, võltsimises, mis seisnes sellest, et tema , omamata õigust esineda juriidilise isiku esindajana, kindlakstegemata kohas ja ajal , kuid hiljemalt kui dokumendis näidatud kuupäeval võltsis Töövõimetuslehtede saatekirja täitis sellel oma käega alljärgneva teksti: „ OÜ HJK VARAD“ „ 12377879“ „22 03 2013“ „LAKI 19 TALLINN HARJU 12915“ „XXXXXXXX“ „MARGE PUNT“ ja allkirja Marge Punti nimelt, samuti võltsis töövõimetuslehe nr 00200867 kirjutades sellele käsikirjalise teksti – „12377879“ „OÜ HJK VARAD“ „4000-„ „22 03 2013“ „MARGE PUNT“ „XXXXXXXX“ ja allkirja Marge Punti nimelt. Samuti võltsis kindlakstegemata kohas Töövõimetuslehtede saatekirja täitis sellel oma käega alljärgneva teksti: „ OÜ HJK VARAD“ „ 12377879“ „08 04 2013“ „LAKI 19 TALLINN HARJU 12915“ „XXXXXXXX“ „MARGE PUNT“ ja allkirja Marge Punti nimelt, samuti võltsis töövõimetuslehe nr 00202330 kirjutades sellele käsikirjalise teksti – „12377879“ „OÜ HJK VARAD“, „5000-„, „08 04 2013“ „MARGE PUNT“ „XXXXXXXX“ ja allkirja Marge Punti nimelt. Samuti võltsis kindlakstegemata kohas Töövõimetuslehtede saatekirja täitis sellel oma käega alljärgneva teksti: „ OÜ HJK VARAD“ „ 12377879“ „03 05 2013“ „LAKI 19 TALLINN HARJU 12915“ „XXXXXXXX“ „MARGE PUNT“ ja allkirja Marge Punti nimelt, samuti võltsis töövõimetuslehe nr 00203580 kirjutades sellele käsikirjalise teksti – „12377879“ „OÜ HJK VARAD“, „6000-„, „03 05 2013“ „MARGE PUNT“ „XXXXXXXX“ ja allkirja Marge Punti nimelt. Samuti võltsis kindlakstegemata kohas Töövõimetuslehtede saatekirja täitis sellel oma käega alljärgneva teksti: „ OÜ HJK VARAD“ „ 12377879“ „05 06 2013“ „LAKI 19 TALLINN 9
(28)HARJU 12915“ „XXXXXXXX“ „MARGE PUNT“ ja allkirja Marge Punti nimelt, samuti võltsis töövõimetuslehe nr 00206182 kirjutades sellele käsikirjalise teksti – „12377879“ „OÜ HJK VARAD“, „5000-„, „05 06 2013“ „MARGE PUNT“ „XXXXXXXX“ ja allkirja Marge Punti nimelt. Samuti võltsis kindlakstegemata kohas Töövõimetuslehtede saatekirja täitis sellel oma käega alljärgneva teksti: „ OÜ HJK VARAD“ „ 12377879“ „12 07 2013“ „LAKI 19 TALLINN HARJU 12915“ „XXXXXXXX“ „MARGE PUNT“ ja allkirja Marge Punti nimelt, samuti võltsis töövõimetuslehe nr 00207320 kirjutades sellele käsikirjalise teksti – „12377879“ „OÜ HJK VARAD“, „6000-„, „12 07 2013“ „MARGE PUNT“ „XXXXXXXX“ ja allkirja Marge Punti nimelt. Samuti võltsis kindlakstegemata kohas Töövõimetuslehtede saatekirja täitis sellel oma käega alljärgneva teksti: „ OÜ HJK VARAD“ „ 12377879“ „01 08 2013“ „LAKI 19 TALLINN HARJU 12915“ „XXXXXXXX“ „MARGE PUNT“ ja allkirja Marge Punti nimelt, samuti võltsis töövõimetuslehe nr 00208800 kirjutades sellele käsikirjalise teksti – „12377879“ „OÜ HJK VARAD“, „6000-„, „31 07 2013“ „MARGE PUNT“ „XXXXXXXX“ ja allkirja Marge Punti nimelt. Samuti võltsis kindlakstegemata kohas Töövõimetuslehtede saatekirja täitis sellel oma käega alljärgneva teksti: „ OÜ HJK VARAD“ „ 12377879“ „03 10 2013“ „LAKI 19 TALLINN HARJU 12915“ „XXXXXXXX“ „MARGE PUNT“ ja allkirja Marge Punti nimelt, samuti võltsis töövõimetuslehe nr 00211991 kirjutades sellele käsikirjalise teksti – „12377879“ „OÜ HJK VARAD“, „6000-„, „11 09 2013“, „01 10 2013“, „MARGE PUNT“ „XXXXXXXX“ ja allkirja Marge Punti nimelt, 14.03.2013.a. Kindlustatavate isikute nimekirja kirjutades sinna oma käega äriühingu regisrti koodi „12377879“, sotsiaalmaksja maksja nimi „OÜ HJK VARAD“, aadress „TALLINN , LAKI, 19, HARJU, 12915“ (postiindeks) , kindlustatud isiku isikukoodi „37607284234“, nimi „RIHO KARTAU“, tööle asumise kuupäeva „08.03.2013“, kontaktisiku nimi : „MARGE PUNT“, kontakttelefon „XXXXXXXX“, e-posti aadress XXX, esitamise kuupäev „ 14.03.2013“, esindaja MARGE PUNT“ ja allkija Marge Pundi nimel, eesmärgiga esitada võltsitud töövõimetuslehtede saatekirjad ja töövõimetuslehed Eesti Haigekassale töövõimetushüvitiste arvestamiseks ja hiljem nende alusel väljamakstavate hüvitiste omandamiseks. Kirjeldatud viisil võltsitud dokumendiga oli võimalik saada õiguse , esinedes haigestunud isiku tööandja-juriidilise isiku esindajana seaduse alusel , koostada ja edastada andmeid Haigekassale juriidilise isiku nimel. Seega tema dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi, võltsimisega pani Riho Kartau toime KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KarS § 345 lg 1 Samuti Riho Kartau´t süüdistatakse KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o võltsitud dokumendi kasutamises, mis seisnes selles, et tema esitas Tallinnas Lastekodu tn 48, Eesti Haigekassa Harju osakonnale enda poolt võltsitud Töövõimetuslehtede saatekirju koos töövõimetuslehtedega alljärgnevalt: - 22.03.2013. a esitas võltsitud Töövõimetuslehtede saatekiri koos Töövõimetuslehega nr 00200867, - 08.04.2013. a esitas võltsitud Töövõimetuslehtede saatekiri koos Töövõimetuslehega nr 00202330, - 03.05.2013. a esitas võltsitud Töövõimetuslehtede saatekiri koos Töövõimetuslehega nr 00203580, - 05.06.2013. a esitas võltsitud Töövõimetuslehtede saatekiri koos Töövõimetuslehega nr 00206182, - 12.07.2013. a esitas võltsitud Töövõimetuslehtede saatekiri koos Töövõimetuslehega nr 00207320, 10
(28)- 01.08.
  1. a esitas võltsitud Töövõimetuslehtede saatekiri koos Töövõimetuslehega nr 00208800, - 01.10.
  2. a esitas võltsitud Töövõimetuslehtede saatekiri koos Töövõimetuslehega nr 00211991, - 14.03.2015.a. esitas võltsitud dokumendi, Ravikindlustuse seaduse § 5 lg 2 punktides 1,2,4 ja 5 nimetatud isikutest „ Kindlustatud isikute nimekiri“ eesmärgiga omandada juriidilise isiku OÜ HJK Varad reg.kood 12377879 ja füüsilise isiku Marge Punt’i õigusi esineda äriühingu nimel. Seega Riho Kartau võltsitud dokumendi kasutamisega, eesmärgiga omandada õigusi, pani toime KatS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  3. Maakohtu 05.05.2016 otsus Harju Maakohtu 05.05.2016 otsusega üldmenetluse korras tunnistati Riho Kartau süüdi KarS § 209 lg 2 p 1,2 (alates 01.01.2015 kehtima hakanud redaktsioonis § 209 lg 2 p 1,3), § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ja karistati teda KarS § 63 lg 1 alusel vangistusega 2 (kaks) aastat. Riho Kartau mõisteti õigeks KarS § 209 lg 2 p 1,3 järgi talle esitatud süüdistuses kuriteoepisoodis, mis puudutas Marge Pundi poolt OÜ HJK Travel nimel 6 töövõimetuslehe esitamist. KarS § 65 lg 1 alusel moodustati liitkaristus Pärnu Maakohtu 02.09.2014 otsusega mõistetud karistusega ning KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 02.06.2010 otsusega mõistetud karistusega, suurendades käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistust ärakandmata karistuse 4 aasta 7 kuu ja 16 päeva võrra ning liitkaristuseks mõisteti 6 (kuus) aastat 7 (seitse) kuud ja 16 (kuusteist) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 15.10.-16.10.2014, s.o 2 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loetakse 6 (kuus) aastat 7 (seitse) kuud ja 14 (neliteist) päeva vangistust. Määrati, et karistuse kandmise algust loetakse karistuse kandmisele asumise päevast või Riho Kartau kinnipidamise päevast. KarS § 491 lg 1 alusel kohaldati Riho Kartau suhtes lisakaristusena ettevõtluskeeldu, mille kohaselt ta ei tohi 2 (kahe) aasta jooksul olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija, prokurist ega muul viisil osaleda juriidilise isiku juhtimises.
  4. Ringkonnakohtu 07.09.2016 määrus Maakohtu 05.05.2016 otsuse vaidlustas R. Kartau kaitsja ning apellatsioonimenetluses asja lahendamise tulemusena
  5. septembril 2016 Tallinna ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu
  6. mai
  7. a otsuse osaliselt, s.o Riho Kartau süüdimõistmises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p-de 1,2 (alates 1.01.2015 KarS § 209 lg 2 p 1,3) järgi ning Riho Kartaule liitkaristuse mõistmise osas, ja saatis kriminaalasja Harju Maakohtule selles osas nõupidamistoas uue, põhistatud kohtulahendi koostamiseks samas kohtukoosseisus. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Oma määruses Tallinna Ringkonnakohus asus järgnevatele seisukohtadele. 3.
  8. Kolleegium märkis, et apellant ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid, vaid vaidles vastu süüdistuses KarS § 209 alusel kvalifitseeritud R. Kartau tegevusele antud õiguslikule hinnangule, leides, et kelmuse asemel on tegemist maksusüüteoga tegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 3892 lg 1 järgi. 11
(28)3.2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus käsitlenud R. Kartaule esitatud süüdistust KarS § 209 järgi õigesti kelmuse, mitte maksusüüteona. Apellandi viidatud Riigikohtu lahendis 3-1-1-94-06 mõisteti isik algselt kelmuse katses süüdi, kuna ta esitas maksuhaldurile valeandmeid sisaldava tuludeklaratsiooni, milles näitas tulumaksu enammakset ja taotles olematu enammakse tagastamist. Riigikohus leidis, et tegemist ei ole kelmuse, vaid maksusüüteoga, märkides p-s 11.6, et teole karistusõigusliku hinnangu andmisel on otsustava tähtsusega, et isik esitas valeandmeid maksumenetluse (tuvastusmenetluse) raames maksuõigussuhte tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta ja valeandmete esitamise eesmärk oli saada riigi maksulaekumiste arvelt varalist kasu maksuhalduri poolt maksumenetluses (otsustusmenetluses) maksuõiguslike normide alusel tehtava otsustuse tulemusel. Süüdistuse kohaselt esitas R. Kartau muuhulgas valeandmeid maksumenetluses, kuid ta ei taotlenud varalist kasu maksuhalduri poolt maksumenetluses maksuõiguslike normide alusel tehtava otsustuse, vaid ravikindlustuse seaduses (

-s) määratletud korra alusel sundkindlustuse kindlustusandja, s.o haigekassa, otsustuse alusel.

§ 50

lg 1 kohaselt maksab ajutise töövõimetuse hüvitist haigekassa,

§-des 51-53 on sätestatud tingimused, mida haigekassa arvestab hüvitise määramise otsustamisel,

§-des 54 ja 55, kuidas haigekassa arvestab hüvitise suuruse.

§ 50

lg 3 p-de 1 ja 3 kohaselt on ajutise töövõimetuse hüvitise liikideks haigus- ja hooldushüvitis. Nimetatud sätetele on osutatud ka süüdistuse tekstis ning pole vaidlust, et R. Kartau tegeles eelmärgitud ajutise töövõimetuse hüvitiste taotlemisega. Apellandi hinnangul kohaldamisele kuuluva KarS § 3892 lg 1 koosseisutunnuseks on maksuhaldurile teadvalt valeandmete esitamine tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil. Tagastusnõue on MKS § 31 lg 1 p 3 kohaselt isiku õigus saada tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu enammakse vastavalt MKS §-le 33. Süüdistuse kohaselt heidetakse R. Kartaule ette, et deklareeris sissetulekuid, mida tal ei esinenud. Kolleegium nõustus maakohtuga, et kirjeldatud olukorras ei ole süüdistataval maksukohustust tekkinud, mistõttu küsimus maksusüüteo toimepanemisest tegelikkuses ei tõusetu. Seejuures taotles R. Kartau süüdistuse kohaselt

tähenduses ravikindlustushüvitist, mitte MKS § 33 tähenduses enammakstud maksusumma tagastamist. 3.3. Kolleegium märkis kokkuvõtlikult, et R. Kartaud süüdistatakse KarS § 209 järgi selles, et ta esitas aastatel 2011-2013 valeandmeid maksuhaldurile, s.o Maksu- ja Tolliametile tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioone, näidates tulusid, milliseid tegelikkuses ei esinenud või esines väiksemas ulatuses. Valesti näidatud sissetulekutele toetuvalt oli R. Kartaul võimalik süüdistuse kohaselt 2012-2014 taotleda haigekassalt alusetult ja sellises määras ajutise töö– ja hooldusvõimetuse hüvitist, milleks ta tegelikkuses ei olnud õigustatud, kuna maksumenetluses esitatud valeandmed olid mh aluseks haigekassalt taotletavate hüvitiste määramisel. Süüdistuses kirjeldatud perioodil, s.o 2011-2014, kehtinud KarS § 209 lg 1 nägi ette kriminaalvastutuse varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. R. Kartau pettuslik tegu seisneb süüdistuse kohaselt valeandmete, s.o tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonide esitamises Maksu- ja Tolliametile 2011-2013 ning töövõimetuslehtede ja saatekirjade esitamises MTÜ Bussirendikeskus, OÜ HJK Varad ja MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsiooni nimelt haigekassale 2012-2014, mille tulemusena haigekassa maksis R. Kartaule ekslikult hüvitist. Maakohus on otsuse lk-del 12-16 tuvastanud R. Kartau pettusliku teona valeandmete esitamise aastatel 2011-2013 Maksu- ja Tolliametile, s.o oma tulu näitamist tegelikkusest suuremana. Seejuures on maakohus lk-del 15-16 tuvastanud, et maksuhaldurile esitatud valeandmetest tulenes ajavahemikul 2012-2014 R. Kartau kalendripäeva keskmise tulu arvutamine haigekassa poolt suuremas ulatuses, kui see oleks pidanud tegelikult olema. Kaitsja apellatsioonis maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid vaidlustatud ei ole. Maakohtu otsuse lk-del 16-17 on lõik pealkirjaga „Valeandmete esitamine Eesti Haigekassale“, kus maakohus on lugenud tuvastatuks, et R. Kartau esitas haigekassale ravikindlustushüvitise saamiseks valeandmeid, s.o töövõimetuslehti OÜ HJK Varad ja MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsiooni nimel (otsuse lk 17). Maakohus on leidnud, et 12

(28)pettuslik tegu seisnes haigekassale valeandmete esitamisel selles, et nende esitamisel lõi R. Kartau haigekassale ettekujutuse, et tal on

-i tähenduses kindlustuskaitse OÜ-s HJK Varad ja MTÜ-s Eesti Transpordi Assotsiatsioon. OÜ HJK Varad nimel esitatud hüvitistaotluste osas nähtub süüdistusest, et R. Kartau esitas haigekassale taotlused perioodil 22.03.2013-1.10.2013, kuid tal ei olnud sel perioodil kehtivat ravikindlustust ning andmed hüvitise suuruse arvutamise aluseks olnud 2012.a. tulude kohta olid olnud valed. MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsioon nimel esitatud taotluste osas nähtub süüdistusest, et R. Kartau esitas taotlused haigekassale ajavahemikul 11.11.201310.06.2014, kuigi R. Kartaul ei olnud tegelikkuses alates 1.10.2013 ravikindlustuskaitset ning andmed 2012 ja 2013.a tulude kohta olid olnud valed. OÜ HJK Varad ja MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsiooni nimel esitatud hüvitistaotluste osas on maakohus tõendeid hinnanud ja lugenud tuvastatuks, et R. Kartau pettis haigekassat sellega, et lõi eksituse enda ravikindlustuskaitse kohta OÜ-s HJK Varad ja MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsioon (otsuse lk-d 16-17, lk 18 kolmas lõik). 3.4. Ringkonnakohus märkis, et lisaks OÜ HJK Varad ja MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsiooni nimel valeandmete esitamises haigekassale, heidetakse R. Kartaule süüdistuses ette valeandmete, hüvitistaotluse esitamist MTÜ Bussirendikeskus nimelt. MTÜ Bussirendikeskuse nimel esitatud hüvitistaotluste osas ei ole maakohus oma motiivides, seejuures lk-del 16-17 pealkirjastatud osas „Valeandmete esitamine Eesti Haigekassale“, märkinud mitte midagi. Ringkonnakohus sedastas, et süüdistusest nähtub, et R. Kartau esitas hüvitistaotlused MTÜ Bussirendikeskuse nimel haigekassale ajavahemikul 23.01.2012-4.03.2013 ning selle tulemusena maksis haigekassa, võttes aluseks R. Kartau 2011.a. deklareeritud tegelikkusest suurema tulu, ekslikult 12 749,53 eurot. Maakohtu istungiprotokollidest ei nähtu, et prokurör oleks loobunud süüdistusest MTÜ Bussirendikeskuse episoodi puudutavas osas. Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et R. Kartau poolt väidetavalt tekitatud kahju oli 39 947,05 eurot, kuid see pole käsitatav kahjuna suures ulatuses. Kolleegium märkis, et arvestades eelnevas ps 10 tuvastatut, ei ole ringkonnakohtule jälgitav maakohtu järeldus lk-l 19 selle kohta, et R. Kartau tuleb süüdi mõista KarS § 209 lg lg 2 p-de 1,2 (alates 1.01.2015 KarS § 209 lg 2 p 1,3) kelmuses suures ulatuses. Nimelt on maakohus seal järeldusena väljendanud, et kvalifitseeriva tunnusena esineb suur ulatus R. Kartau tegevuses tulenevalt järgmistes episoodides tekitatud varalisest kahjust: MTÜ Bussirendikeskus episoodis 12 749,53 eurot, OÜ HJK Varad episoodis 10 823, 19 eurot ning MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsiooni episoodis 14 195,12 eurot, s.o kokku 37 767,84 eurot, mitte 39 947,05 eurot. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna maakohus ei ole oma motiivides üleüldse käsitlenud MTÜ Bussirendikeskusega seotud süüdistuse osa, seejuures ei ole maakohus tuvastanud R. Kartau poolt MTÜ Bussirendikeskus nimel haigekassale hüvitistaotluste, valeandmete esitamist, on maakohtu järeldus, lugeda varalise kahju hulka MTÜ Bussirendikeskuse nimel saadud haigekassa väljamakseid, motiveerimata. Lisaks märkis kolleegium, et kuigi maakohus tuvastas R. Kartau pettuslike tegudena OÜ HJK Varad ja MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsioon nimel valeandmete esitamise haigekassale, ei nähtu tegelikkuses maakohtu motiividest, et maakohus oleks nendes süüdistuse osades järgnevalt hinnanud tõendeid varalise kahju tekkimises summades 10 823,19 eurot ja 14 195,12 eurot. Maakohus on otsuse lk-l 16 üldsõnaliselt märkinud vaid, et tekkinud kahju suuruse kindlaksmääramisel on lähtutud haigekassa poolt alusetult välja makstud ravikindlustushüvitiste suurusest, mille kindlaksmääramisel lähtuti omakorda Maksu- ja Tolliametile esitatud keskmise tulu suurusest, samuti R. Kartau esitatud töövõimetuslehtede ajutise töövõimetuse ajaperioodidest ning ravikindlustuse seaduse sätetest. Seda, et maakohus oleks tuvastanud summades 12 749,53 eurot, 10 823,19 eurot ja 14 195,12 eurot R. Kartau poolt taotluste esitamise või nendes summades haigekassa poolt varakäsutuste tegemise R. Kartau taotlustele tuginevalt tõendite analüüsi alusel, maakohtu otsusest ei nähtu. Eelnevat arvestades, asus ringkonnakohus seisukohale, et maakohtu seisukoht R. Kartau süüdimõistmises kelmuses on suures ulatuses motiveerimata, kuivõrd hindamata on jäänud MTÜ Bussirendikeskust puudutav süüdistuse osa ning tuvastamata suure ulatuse puhul tõendite pinnalt varaline kahju. 13

(28)3.
  1. Tulenevalt eelpool tuvastatust leidis kolleegium, et maakohus on R. Kartau tegevuse kvalifitseerimisel kelmusena suures ulatuses rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Ringkonnakohus leidis, et käesoleval juhul maakohtu otsuses tervikuna puuduvad põhjendused MTÜ Bussirendikeskust puudutavas süüdistuse osas. Ringkonnakohus leidis, et kriminaalasi tuleb tagastada maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas koosseisus, kuna tuvastatud rikkumised puudutavad üksnes kohtulahendi koostamist, mida kohtul on võimalik kõrvaldada nõupidamistoas – nimelt tuleb samal koosseisul motiveerida järeldust varalise kahju suure ulatuse kohta, mille osas maakohus on jätnud MTÜ Bussirendikeskusega seotud süüdistuses ning varalise kahju faktilised asjaolud tuvastamata. 3.
  2. Apellatsiooni väitega, et R. Kartau tekitatud varalise kahju suure ulatuse määratlemisel tuleb aluseks võtta kehtiva KarS § 121 järgi 40 000 eurot, kohtukolleegium ei nõustunud. Ringkonnakohus leidis sarnaselt maakohtuga, et suur ulatus teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 209 lg 2 p 2 tähenduses on arutataval juhul 35 500 eurot. Vaidlust ei ole selles, et R. Kartau teod on süüdistuse kohaselt toime pandud aastatel 2011-
  3. Toona oli suure ulatuse puhul aluseks KarSRS § 8 p 2, mitte apellatsioonis viidatud KarS § 121 p
  4. Riigikohus on leidnud lahendi 3-1-14-08 p-s 21, et suure kahju määr ei ole kohaldatav tagasiulatuvalt, kuivõrd tegemist ei ole isiku olukorda kergendava seadusega KarS § 5 lg 2 tähenduses. Maakohus on vastavatest seisukohtadest juhindunud. Kaitsja pole apellatsioonis maakohtu seisukohtadele selles osas vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et KarS § 8 p 2 ja Vabariigi Valitsuse 28.11.2013 määruse nr 166 § 1 p 1 alusel on suureks ulatuseks 2014.a. kehtinud kuupalga alammäära (s.o 355 eurot) sajakordselt ületanud summa, s.o 35 500 eurot. 3.
  5. Ringkonnakohus märkis, et apellatsioonis on esitatud vastuväiteid üksnes R. Kartau süüdimõistmises KarS § 209 osas. Samas on apellatsiooni lõpus kaitsja üldsõnaliselt märkinud, et kaitsja taotleb R. Kartau õigeksmõistmist kõigis kuritegudes. Ringkonnakohus leidis, et see taotlus on põhjendamata. R. Kartau mõisteti süüdi ka KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi, maakohus on seda motiveerinud (otsuse lk-d 20-21), ringkonnakohus selles osas menetlusõiguse olulist rikkumist ei tuvastanud, mistõttu nendes osades jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. 3.
  6. Tallinna Ringkonnakohtu 07.09.2016 määrus jõustus 11.10.2016 edasi kaebamata.
  7. Maakohtu 01.11.2016 otsus Harju Maakohtu 01.11.2016 otsuse resolutsioon jäi samaks, mis 05.05.2016 tehtud otsuses. 4.
  8. Harju Maakohtu 01.11.2016 otsusega tunnistati süüdi Riho Kartau KarS § 209 lg 2 p 1,2 (alates 01.01.2015 kehtima hakanud redaktsioonis § 209 lg 2 p 1,3), § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ja karistati teda KarS § 63 lg 1 alusel vangistusega 2 (kaks) aastat. Riho Kartau mõisteti õigeks KarS § 209 lg 2 p 1,3 järgi talle esitatud süüdistuses kuriteoepisoodis, mis puudutas Marge Pundi poolt OÜ HJK Travel nimel 6 töövõimetuslehe esitamist. KarS § 65 lg 1 alusel moodustati liitkaristus Pärnu Maakohtu 02.09.2014 otsusega mõistetud karistusega ning KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 02.06.2010 otsusega mõistetud karistusega, suurendades käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistust ärakandmata karistuse 4 aasta 7 kuu ja 16 päeva võrra ning liitkaristuseks mõisteti 6 (kuus) aastat 7 (seitse) kuud ja 16 (kuusteist) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 15.10.-16.10.2014, s.o 2 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 6 (kuus) aastat 7 (seitse) kuud ja 14 (neliteist) päeva vangistust. 14
(28)Määrati, et karistuse kandmise algust loetakse karistuse kandmisele asumise päevast või Riho Kartau kinnipidamise päevast. KarS § 491 lg 1 alusel kohaldati Riho Kartau suhtes lisakaristusena ettevõtluskeeldu, mille kohaselt ta ei tohi 2 (kahe) aasta jooksul olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija, prokurist ega muul viisil osaleda juriidilise isiku juhtimises. Riho Kartault mõisteti välja kriminaalmenetluse kulud järgmiselt: Käekirjaekspertiisi maksumus (ekspertiisiakt nr 14E-DK0155) 564 eurot. Käekirjaekspertiisi maksumusest jäänud 50 % summas 282 eurot jäeti riigi kanda. 4.2. Oma otsuse põhjendavas osas maakohus sedastas, et süüdistuse kohaselt käsitletakse R. Kartau poolt valeandmete esitamist enda kontrolli all olevate ettevõtete 2011-2013 maksustatava tulu suuruse osas ning Eesti Haigekassale valeandmete esitamist enda ravikindlustuse olemasolu osas OÜ-s HJK Varad ja MTÜ-s Eesti Transpordi Assotsiatsioon pettusena kelmuse objektiivse koosseisu elemendina. Prokuröri seisukoha kohaselt lõi Riho Kartau valeandmete esitamisega kannatanule, s.o läbi Maksu- ja Tolliameti ja Eesti Haigekassa riigile teadvalt ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest varalise kasu saamise eesmärgil ning tekitas varalist kahju. Maakohus märkis, et süüdistatav ise ei ole eitanud tema poolt 2011-2013 aastatel saadud tulu suuruse kohta valeandmete esitamist, kohtumenetluse käigus ei ole ka kaitsja esitanud vastuväiteid süüdistusaktis väljatoodud faktiliste asjaolude osas. Kaitsja asus seisukohale, et Riho Kartau tegevus tulnuks hinnata maksukelmusena, kuid tekitatud kahju suuruse tõttu, ei saa R. Kartaud selles süüdi tunnistada vastava koosseisu puudumise tõttu. Maakohus ei nõustud sellise kaitse positsiooniga. R. Kartaule inkrimineeritud tegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 3892–s sätestatud objektiivne koosseis moodustub maksuhaldurile teadvalt valeandmete esitamisest tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati aluselt suurele kahjule vastav summa. Alates 01.01.2015 kehtima hakanud redaktsiooni järgi on loodud ühendkoosseis, paragrahvides 3892 ja 3891 sätestatud koosseisud on jätkuvalt kuriteona karistatavad § 3891 järgi. Maakohus leidis, et R.Kartaule KarS § 209 järgi inkrimineeritud tegevus koosneb sisuliselt kahest käitumisaktist, millest vaid üks leidis aset maksumenetluse raames, kuid ei oleks läinud nende raamide piiridest üle, kui ta poleks tegutsenud edasi, taotledes varem esitatud valeandmete põhjal ravikindlustushüvitise saamist suuremas summas või lausa alusetult, pidades silmas hüvitise saamiseks õiguse puudumist. R. Kartau poolt TSD deklaratsioonides valeandmete esitamine ei kujuta maakohtu hinnangul käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse aspektis endast iseseisvat tegu, mille tulemusena oleks maksudena jäänud laekumata, tagastatud, tasaarvestatud või hüvitatud alusetult teatud summa, vaid kujutab endast pettusliku skeemi üht vajalikku elementi, mis iseenesest ei ole kaasa toonud maksuolukorra muutmist, vaid teenis eesmärki saada varalist kasu, kasutades ära eksituse järgselt tekkinud võimaluse. R. Kartau poolt TSD deklaratsioonides valeandmete deklareerimine ei olnud suunatud tulude varjamisele, tagastusnõude suurendamisele või tekitamisele, vastupidi R. Kartau on sellega teinud enda ettevõtete maksukoorema raskemaks, mitte soodsamaks, mida tavaliselt püütakse saavutada maksualaste süütegude toimepanemise puhul. Süüdistatava poolt mitme ettevõte TSD deklaratsioonides deklareeritud tulu ei olnud tegelikkuses maksudega maksustatav sel põhjusel, et deklareeritud tulu ei olnud tegelikult olemaski. Olematu tulu deklareerimisega rikuti maksuõiguslikke norme niivõrd, kuivõrd maksudega seotud majanduse valdkonnas kehtivad seadused näevad maksukohustuse täitmise nõuded ette. Samas on maakohtu 15
(28)hinnangul käesolevas kriminaalasjas tegemist olukorraga, kus maksudeklaratsioone esitanud juriidilistel isikutel ei teki maksukohustust majandustegevuse maksustamisel ja seda põhjusel, et puudus tulu ning tulu näitamine oli R. Kartau jaoks vajalik selleks, et eelmise kalendriaasta tulu deklareerimise kaudu oleks tal võimalik taotleda riikliku hüvitise saamist soovitud ulatuses. Seega ei olnud TSD deklaratsioonides valeandmete esitamine suunatud riigile maksude korrapärase laekumise vastu ega mõjutanud maksundust. Sellest tulenevalt nõustus maakohus prokuröriga, et süüdistatava tegevust tuleb käsitleda kelmusena KarS § 209 tähenduses. Enne 01.01.2015 kehtinud redaktsioonis oli kelmusena karistatav varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse objektiivsed tunnused seisnevad pettuses, st tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomises, mille tulemusena satub kannatanu eksimusse ja teeb varakäsutuse, süüdlane aga saab varalist kasu. Tegelike asjaoludena kelmuse koosseisu tähenduses tuleb mõista objektiivselt kontrollitavaid sündmusi, olukordi või seisundeid, mille kohta väär väide esitatakse. Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste kui sisemiste asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust varakäsutuse tegemiseks, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega. Maakohus leidis, et käesolevas kriminaalasjas on uuritud tõenditega üheselt ja vaieldamatult tuvastatud, et Riho Kartau oli esitanud aastatel 2011-2013 valeandmeid enda tulude kohta, suurendades neid alusetult, millele järgnes ajavahemikul 2012-2014 tema kalendripäeva keskmise tulu arvutamine suuremas ulatuses, kui see oleks pidanud tegelikult olema. Pettus arutatava teo puhul seisnes samuti Eesti Haigekassa eksitusse viimises asjaolu kohta, et Riho Kartaul on ravikindlustuse seaduse tähenduses kindlustuskaitse OÜ-s HJK Varad ja MTÜ-s Eesti Transpordi Assotsiatsioon. Pettuse tulemusel maksis talle Eesti Haigekassa ravikindlustushüvitist esimesel puhul suuremas summas ning teisel puhul oli hüvitise väljamaksmine alusetu algusest peale. Mõlemal korral on Riho Kartau oma käitumisega viinud eksitusse Maksu- ja Tolliameti ning Eesti Haigekassa kaudu Eesti Vabariiki, mis tingis varalise kahju tekkimise ning Riho Kartau sai sellest varalist kasu. Seega on kohtu hinnangul tegemist kelmusega KarS § 209 tähenduses ning Riho Kartau süü selles on täielikult tõendamist leidnud. Maakohus analüüsis eraldi aga Riho Kartaule esitatud süüdistust osas, kus teda süüdistatakse kelmuse toimepanemises ühiselt ja kooskõlastatult Marge Pundiga. Süüdistuse tekstis on see pealkirjastatud „Haigekassale valeandmete ja põhjendamata hüvitistaotluste esitamine M. Pundi poolt“. Maakohus leidis, et selles osas esitatud süüdistus on puudulik, ei sisalda faktilisi asjaolusid ning on sõnastatud nii, et sellest ei ole võimalik aru saada, kelle vastu see on esitatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud, et nõudes süüdistusfunktsiooni kandjalt süüdistatavale omistatava tegevuse täpset kirjeldamist ja karistusseaduse nende sätete ära näitamist, mille põhjal isiku käitumine moodustab kuriteo, kujutab see endast kaitseõiguse keskset garantiid. Otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-12-16 on Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastanud järgmist: „KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, st need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks“. 16
(28)Maakohus leidis, et Riho Kartaule arutatavas kuriteoepisoodis esitatud süüdistus ei vasta eelpool nimetatud kriteeriumidele, see ei sisalda ühtegi faktilist asjaolu, mistõttu isiku süü analüüsimisel kohtuotsuses oleks kohus vältimatult väljunud süüdistuse piiridest. Pealegi võib süüdistuse teksti sõnastusest järeldada, et süüdistus on esitatud Marge Pundile, kuna peale ühe viite kuriteo toimepanemisele ühiselt ja kooskõlastatult R. Kartauga ei ole R. Kartaule omistatavat tegu mainitud üldse. Sellest tulenevalt on maakohus jõudunud seisukohale, et arutatavas kuriteoepisoodis tuleb R. Kartau õigeks mõista ning esialgsest kvalifikatsioonist tuleb välja jätta ka p-s 3 sätestatud koosseisuline tunnus - kelmuse toimepanemine grupi poolt. KarS § 209 lg 2 p 1,2,3 (alates 01.01.2015 kehtima hakanud redaktsioonis KarS § 209 lg 2 p 1,3,4) süüdistuse osas leidis maakohus, et Riho Kartau tegevus tuleb kvalifitseerida enne 01.01.2015 kehtinud redaktsiooni KarS § 209 lg 2 p 1 ja 2 järgi. Riho Kartau on tekitanud Eesti Vabariigile varalist kahju summas 37 767,84 eurot (MTÜ Bussirendikeskuse kuriteoepisoodis 12 749,53 eurot, OÜ HJK Varad kuriteoepisoodis 10 823,19 eurot ja MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsioon kuriteoepisood 14 195,12 eurot). Tekitatud kahju suuruse kindlaks määramisel on lähtutud Eesti Haigekassa poolt Riho Kartaule alusetult väljamakstud ravikindlustushüvituse suurusest, mille omakorda kindlaksmääramisel lähtuti Maksu- ja Tolliameti elektroonilise sotsiaalmaksu andmebaasi alusel võetud kalendripäeva keskmise tulu suurusest, milliseks oli vastavalt Eesti Haigekassa kinnitusele 2012 aastal 32,88 eurot, 2013.aastal 58,08 eurot ja 2014.aastal 16,44 eurot (V köide tlk 115-116). Riho Kartau poolt Eesti Haigekassale esitatud töövõimetuslehtedel märgitud ajutise töövõimetuse ajaperioodidest ning ravikindlustuse seaduse sätetest. Enne 01.01.2015.a. kehtima hakanud KarS § 121 lähtuti kuriteoga tekitatud kahju ulatuse määramisel KarSRS §-s 8 toodud kriteeriumidest, nimelt igal aastal kehtestatavast palga alammäärast. Suureks kahjuks hinnati kooskõlas KarSRS § 8 p-ga 2 summa, mis ületab palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-72-10 asuti seisukohale, et kelmuse toimepanemise ajaks tuleb lugeda aega, mil süüdlane pani toime pettusliku teo. Arutatavas kriminaalasjas esitatud süüdistuse kohaselt pani Riho Kartau toime viimase pettusliku teo – valeandmete esitamine Eesti Haigekassale, esitades töövõimetuslehed MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsioon nimel, 2014.aastal. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 28.11.2013 määruse nr 166 § 1 p-le 1 kehtestati 01. jaanuarist 2014.a. kuutasu alammääraks 355 eurot, seega tuleb suureks ulatuseks lugeda summat, mis ületab 35 500 eurot. Maakohus nõustus prokuröri käsitlusega selles, et kuigi alates 01.01.2015.a. kehtima hakanud KarS § 12 1 lg 1 sätestab olulise kahju suuruseks 40 000 eurot, ei kohaldu R. Kartau suhtes KarS § 5 lg 2 sätted ning tagasiulatuvalt kohalduvad kuriteo toimepanemise ajal kehtinud karistusnormid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08 märkinud, et kahju suuruse sidumine palga alammääraga oli tingitud seadusandja tahtest siduda kahju suuruse arvestamiste alused majandusliku olukorra näitajatega. „Tegemist ei ole sisuliselt isiku olukorda kergendava seadusega KarS § 5 lg 2 tähenduses, vaid kahju suuruse rahalise väljenduse korrigeerimisega vastavalt ajas muutunud majandusnäitajatele, mis jätab olulise ja suure kahjumäära reaalväärtuse samaks.“ Maakohus leidis, et toodud lähenemine on aktsepteeritav ka kehtiva karistusõiguse puhul, kuna karistusseadustiku täiendamine uue sättega oli tingitud arusaamast, et varalist kahju reguleerivate sätete paiknemine karistusseadustiku rakendamise seaduses on vale, kuna need pole olemuslikult üleminekunormid või rakendussätted (vt karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskirja). Sellest tulenevalt leidis maakohus, et kahju suuruse hindamise kriteeriumiks on endiselt kuriteo 17
(28)toimepanemise ajal kehtinud majandusliku olukorra näitajad ning majandusnäitajate muutumine ei ole käsitatav isiku olukorda kergendava karistusseadusena. Maakohus leidis, et Riho Kartau oli kelmuse toime pannud kavatsetult. Ta oli teadlik, et ettevõtetes, kelle kohta ta on korduvalt deklareerinud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ning endale töötasu väljamaksmist, puudus majandustegevus, seega oli ta teadlik esitatud deklaratsioonides deklareeritud andmete ebaõigsusest, samuti oli teadlik, et tal puudus õigus esitada Eesti Haigekassale töövõimetuslehti ja taotleda seeläbi ravikindlustushüvitise väljamaksmist OÜ HJK Varad ja MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsioon nimel. R. Kartau tahe oli suunatud pettuse teel varalise kasu saamisele, tekitades sellega riigile varalist kahju. Maakohus märkis, et selline järeldus põhineb mitte üksnes kohtulikul uurimisel uuritud tõendite analüüsil, vaid ka Riho Kartau kohtueelses menetluses antud ja kohtulikul uurimisel avaldatud ütlustel, mille kohaselt ta rääkis, kuidas tuttav soovitas talle asutada mitmeid firmasid eesmärgiga näidata töötasu ja muid hüvesid ning kes lubas talle kaasabi Eesti Haigekassas olevate sidemete kaudu hüvitiste väljamaksmisel (VI köide tlk 59-60). Alates 01.01.2015.a kehtima hakanud redaktsiooni järgi on kelmusena karistatav teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Teisele isikule kahju tekitamine on objektiivse koosseisu elemendina dispositsiooni sisse viidud ning R. Kartaule inkrimineeritud käitumine on endiselt kuriteona karistatav, arvestades seejuures ka tema poolt Eesti Vabariigile varalise kahju tekitamist summas 37 767,84 eurot. Dokumentide, mille alusel on võimalik omandada õigusi, võltsimise ja võltsitud dokumentide kasutamise osas leidis maakohus järgmist. Süüdistuse kohaselt süüdistatakse Riho Kartaud KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi Eesti Haigekassale OÜ HJK Varad nimel töövõimetuslehtede ja saatekirjade võltsimises ja nende kasutamises. Maakohus leidis, et ka selles osas on Riho Kartau süü tõendamist leidnud. Süüdistatav on enda ütluste kohaselt tunnistanud, et käitus valesti, kui esitas töövõimetuslehed OÜ HJK Varad nimel ja pannud allkirja Marge Pundi asemel, ta on kinnitanud tema ja OÜ HJK Varad vahel seose puudumist, ta ei ole tööd teinud selles firmas ega kunagi töötasu saanud (VI köide tlk 45). Ka Marge Pundi poolt antud ja kohtulikul uurimisel avaldatud ütlustest (I köide tlk 6) nähtub, et tema ei ole Eesti Haigekassale töövõimetuslehti ega saatekirju esitanud OÜ HJK Varad nimel. Ta teadis, et R. Kartau oli seoses lapse haigestumisega haiguslehel, aga ei tea, et R. Kartau oleks selleks kasutanud OÜ-d HJK Varad. Nimetatud töövõimetuslehtedele ja saatekirjadele (III köide tlk 113-126) oli Riho Kartau M. Pundi nimel kirjutanud kõik tööandjat puudutavad andmed, pannud kuupäeva ja allkirja. Käekirja ekspertiisiakti nr 14E-DK0155 kohaselt on töövõimetuslehtede saatekirjadel ja töövõimetuslehtedel ees- ja perekonnanimi ja allkirjad kirjutatud Riho Kartau poolt (IV köide tlk 7-10). Maakohus asus seisukohale, et Riho Kartau käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ja ta on selle teo toime pannud kavatsetult. Võltsides süüdistuses loetletud dokumente ja esitades need Eesti Haigekassale, sai R. Kartau võimaluse, seega omandas õiguse taotleda ravikindlustushüvitise saamist. Dokumentide võltsimine ja võltsitud dokumentide kasutamine kujutab endast käesoleva kriminaalasja aspektis pettuslikku tegu, st Eesti Haigekassale ebaõige ettekujutuse loomist tegelikest asjaoludest ehk asjaolust, et R. Kartau oleks ettevõte OÜ 18
(28)HJK Varad kaudu ravikindlustusega kindlustatud isik, samuti oli dokumentide võltsimine pettuse realiseerimise vahendiks, kuna OÜ HJK Varad juhatuse liikmeks oli Marge Punt ning töövõimetuselehtede esitamise järgselt hüvitise saamine oleks võimalik vaid juhul, kui tööandja kohta käivate andmete sissekandmine oleks täidetud Marge Pundi nimel. Sellest tulenevalt maakohus leidis, et antud kriminaalasjas R. Kartaule inkrimineeritud dokumentide võltsimine ja võltsitud dokumentide kasutamine moodustab kogumi kelmusega, mistõttu karistuse mõistmisel tuleb juhinduda KarS § 63 lg 1 sätetest. 4.3. Ringkonnakohtu poolt tühistatud osas maakohus täiendas oma otsust järgnevate põhjendustega. MTÜ Bussirendikeskus nimel töövõimetushüvitise saamisega riigile tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtub maakohus alljärgnevast: töövõimetushüvitise tegeliku suuruse arvutamisel tuleb kõigepealt arvesse võtta R. Kartau tegelik keskmine päevatulu, mis oli vastavalt eelpool refereeritud tõendite pinnalt tuvastatule MTÜ Bussirendikeskus episoodi puhul 104,48 euro asemel 32,88 eurot, seejärel korrutada see töölt puudutud päevade arvuga. Seejärel sõltuvalt asjaolust, kas oli tegemist lapse hooldamisega (80 %) või tööõnnetuse tagajärjel tekkinud haigestumisega (100 %), saadakse arvestatud summa, millest peetakse kinni tulumaks. Näiteks, hoolduslehe nr 00175782 alusel tegelikult maksmisele kuuluva hüvitise suuruseks pidi olema 924,44 euro asemel 290,92 eurot (keskmine päevatulu 32,88 x 14 päeva=460,32; sellest 80 % 368,25 eurot miinus 77,33 tulumaks (21 %) = 290,92 eurot). Kirjeldatud skeemi järgi kuulusid Riho Kartaule väljamaksmisele järgmised summad: hoolduslehe nr 00177104 alusel 166,24 eurot (528,25 euro asemel); hoolduslehe nr 00179629 alusel 145,46 eurot (462,22 euro asemel); hoolduslehe nr 00181995 alusel 103,90 eurot (330,16 euro asemel); hoolduslehe nr 00183688 alusel 290,93 eurot (924,44 euro asemel); hoolduslehe nr 00186108 alusel 207,80 eurot (660,31 euro asemel); haiguslehe (tööõnnetus) nr 00187668 alusel 753,28 eurot (2393,64 euro asemel); järg haiguslehe nr 00189106 alusel 779,26 eurot (2476,18 euro asemel); järg haiguslehe nr 00191039 alusel 779,26 eurot (2476,18 euro asemel); järg haiguslehe nr 00193304 alusel 779,26 eurot (2476,18 euro asemel); järg haiguslehe nr 00194578 alusel 779,26 eurot (2476,18 euro asemel); järg haiguslehe nr 00197304 alusel 779,26 eurot (2476,18 euro asemel). Riho Kartau sai petmise tagajärjel MTÜ Bussirendikeskus nimel haigekassale esitatud töövõimetusja hoolduslehtede esitamise kaudu ravikindlustuse hüvitamise taotlemisega riigilt seega varalist kasu kokku summas 12 749,53 euro ja samas ulatuses tekitas riigile varalist kahju. Kohtu hinnangul ei oma isiku käitumises kelmuse objektiivse koosseisu tuvastamisel tähtsust asjaolu, et andmed tema poolt MTÜ Bussirendikeskus puhul Maksu- ja Tolliametile 2011-2013 deklareeritud sotsiaalmaksuga maksustatava tulu osas tuleb lugeda õigeks. Peale nimetatud ettevõtte oli Riho Kartau samal ajaperioodil deklareerinud ka teiste erinevate ettevõtete kaudu sotsiaalmaksuga maksustatavad väljamaksed, mida ta ei ole tegelikult saanud, suurendades sellega põhjendamatult saadud üldist tulu, mis võetakse aluseks keskmise päevatulu arvutamisel. Maakohus märkis, et OÜ HJK Varad ja MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsioon nimel valeandmete esitamise osas haigekassale, millega süüdistuse kohaselt on tekitatud varaline kahju summades vastavalt 10 823,19 eurot ja 14 195,12 eurot, on varalise kahju tekkimine seotud Riho Kartau poolt taotletud töövõimetuhüvitise saamisega OÜ HJK Varad ja MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsioon nimel Eesti Haigekassale töövõimetuslehtede esitamise kaudu, kuigi tal puudus õigus neid esitada seoses nimetatud ettevõtete kaudu ravikindlustuse puudumisega. Varalise kahju tekkimine on seotud Riho Kartau poolt varalise kasu saamisega, mis seisnes talle igal töövõimetuslehel eraldi näidatud väljamaksmisele kuuluvas summas – OÜ HJK Varad töövõimetuslehed asuvad III köites tlk 95-101, kokku 7-l korral maksti välja 10 820,19 eurot ning MTÜ Eesti Transpordi 19
(28)Assotsiatsioon töövõimetuslehed asuvad III köites tlk 102-108, kokku 7-l korral maksti välja 14 195,12 eurot. 4.4. Riho Kartaule karistuse mõistmise osas leidis maakohus järgmist. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt karistati Riho Kartaud varem Harju Maakohtu 02.06.2010.a. otsusega 5-aastase vangistusega tingimisi 5-aastase katseajaga KarS § 73 sätete alusel. Järgnevalt karistati teda Pärnu Maakohtu 02.09.2014.a. otsusega enne eelmise kohtuotsuse tegemist kuritegude toimepanemise eest ning liitkaristuse moodustamisel kohaldati absorptsioonipõhimõtet, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga, seega mõisteti talle liitkaristuseks KarS § 65 lg 1 alusel 5 aastat vangistust, millest arvati maha eelvangistuses viibitud aeg ning loeti ta karistusest vabastatuks eelmise, s.o Harju Maakohtu 02.06.2010.a. otsuse tingimustel. Katseaja alus ja lõpp jäeti eelmise, Harju Maakohtu 02.06.2010.a. kohtuotsusega määratud katseaja piiridesse. Ärakandmata karistuseks jäi 4 aastat 7 kuud ja 16 päeva vangistust. Enne 01.01.2015.a. karistusseadustiku täiendamist KarS § 65 lg-ga 3 valitses kohtupraktikas arusaam ning Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt tõdenud, et kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi. Kriminaalasja otsuse 3-1-1-66-10 punktis 11.6 on Riigikohus selgitanud, et kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest liitkaristust moodustaval kohtul ei ole võimalik muuta eelmist kohtuotsust osas, millega määrati kindlaks karistuse kohaldamata jätmise tingimused. „Siit järeldub, et juhul, kui isik on eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristusest tingimuslikult vabastatud, siis on seda karistust võimalik täitmisele pöörata üksnes KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 viimases lauses sätestatud tingimustel. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel.“ Pärnu Maakohtu 02.09.2014.a. otsuse resolutiivosast nähtub, et R.Kartaule KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamisel ei olnud R. Kartaule eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg veel möödunud, mistõttu jäeti see kulgema varem määratud tingimustel, st jäeti katseaja nii algus kui ka lõpp eelmise kohtuotsuse piiridesse. Kõnealuses kriminaalasjas liitkaristuse moodustamisel on sellel asjaolul määrav tähtsus, kuna Pärnu Maakohus, määrates 02.09.2014 kohtuotsuses katseaja kulgemist mitte oma otsuse tegemise päevast, vaid eelmise kohtuotsuse tegemise päevast, sidus liitkaristusena mõistetud vangistuse võimaliku täitmisele pööramise tingimused Harju Maakohtu 02.06.2010.a. otsuses määratud tingimustega. Seega, otsustades käesolevas kohtuotsuses liitkaristusena mõistetava vangistuse kandmise viisi, lähtub kohus olukorrast, et Riho Kartau on temale süükspandud teod toime pannud mõlema kohtuotsusega määratud katseaja kestel ning seetõttu tuleb talle eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus pöörata täitmisele. Kohus märgib, et Riho Kartau suhtes eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramine on kooskõlas enne 01.01.2015.a. kehtinud kohtupraktikaga, mille kohaselt liitkaristuse mõistmisel kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral, pidi looma olukorra, kus enne eelmise kohtuotsuse kuulutamist kuriteo toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne. 20
(28)Tavaolukorras oleks pidanud arutama R. Kartaule käesolevas kriminaalasjas inkrimineeritud tegusid koos tegudega, mille eest teda karistati 02.09.2014.a. Arvestades seda, et Riho Kartau pani arutatavad kuriteod toime Harju Maakohtu 02.06.2010.a. otsusega määratud katseajal ning järgides seejuures KarS § 65 lg 2 põhimõtteid, pidanuks juba 2014.a. otsuse teinud kohus pöörama ärakandmata karistuse täitmisele. Lisaks põhikaristusele pidas maakohus vajalikuks mõista Riho Kartaule lisakaristusena KarS § 491 sätestatud ettevõtluskeeldu. Riho Kartaud on korduvalt karistatud tegude eest, millised on toime pandud eraettevõtluse valdkonnas, osaledes erinevate juriidiliste isikute juhtimises. Maakohus järeldas sellest, et uute sellega seotud kuritegude toimepanemise oht on Riho Kartau puhul märkimisväärne. Seega on lisakaristuse mõistmine põhjendatud. ESITATUD APELLATSIOONID
  1. Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja, kes leiab, et kohtuotsus on ebaõige põhjendavas osas ja resolutsioonis ning seega ebaõigesti on kohaldatud materiaalõiguse norme. Kaitsja on seisukohal, et süüdistus KarS § 209 järgi on kvalifitseeritud ekslikult ning peaks olema kvalifitseeritud KarS 209 asemel maksualase süüteona. Selles osas on olnud varasemas kohtupraktikas erimeelsusi, kui Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu võttis 2007.a järgmise kokkuvõtliku seisukoha, mis kehtib tänaseni. Riigikohtu lahendi 3-1-1-94-06 p.11.4,5 kohaselt „Kriminaalkolleegiumi täiskogu jagab arvamust, et Karistusseadustiku kohaselt ei ole riigi maksulaekumiste mõjutamine pettuslike manipulatsioonidega käsitatav kelmusena (KarS § 209), kuna seaduses on maksupettuste kohta kehtestatud karistusõiguslik eriregulatsioon. Maksumenetluse raames toimepandud pettused, mis on suunatud riigi maksutulude vähendamisele, on kvalifitseeritavad üksnes maksusüütegudena (Karistusseadustiku
  2. peatüki
  3. jagu, Maksukorralduse seaduse
  4. peatükk). Seejuures tuleb arvestada, et nii maksudeklaratsiooni esitamine kui ka kõik toimingud, mida maksuhaldur teeb selleks, et kontrollida maksudeklaratsiooni õigsust, sh deklaratsiooni esitaja identiteeti ja esindusõiguse olemasolu toimuvad maksumenetluse raames. Samuti on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluva või riigi poolt tagastatava maksusumma määramine alati maksumenetluse osa ja see toimub maksuõiguslike normide alusel. Puudub alus väita, et selleks mitteõigustatud isiku poolt esitatud maksudeklaratsiooni menetlemine toimub mingis muus menetluses kui maksumenetluses. Seega ei ole maksusüütegude ja kelmuse piiritlemisel oluline mitte see, kes valeandmete esitamisega riigilt raha välja petab, vaid see, kas pettus riigilt raha saamiseks leiab aset maksumenetluses maksuõiguslikke norme rikkudes või väljaspool maksumenetlust ja kas pettus on suunatud riigi maksulaekumiste või kolmanda isiku vara vastu. Kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et maksude väärarvutuse (MKS § 152, KarS § 386) subjektiks saab olla vaid maksudeklaratsiooni esitamiseks kohustatud isik. Maksukorralduse seaduse § 152 lg 1 ja KarS § 386 lg 1 objektiivne koosseis ei näe ette erisubjekti, s.t ei piira maksude väärarvutuse eest karistatavate isikute ringi üksnes maksukohustuslase ja tema pädeva esindajaga. Maksudeklaratsiooni või muu teabe maksuhaldurile esitamata jätmise kui tegevusetusdelikti eest (MKS § 154, KarS § 390) saab täideviijana karistada tõepoolest üksnes maksudeklaratsiooni või muu teabe esitamiseks kohustatud isikut. Seevastu maksude väärarvutuse kui tegevusdelikti puhul ei ole oluline, kas isik, kes esitab valeandmeid mingi maksuõigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise aluseks olevate asjaolude kohta, on ise selle (väidetava) maksuõigussuhte pool (tema pädev esindaja) või hoopis kõrvaline isik. Maksukorralduse seaduse §ga 152 ja KarS §-ga 386 kaitstava õigushüve - maksude korrapärase laekumise - kahjustamise aspektist pole erinevust, kes maksude väärarvutuse esitab. Tähtis on see, et ebaõige maksuarvutus, sõltumata selle esitajast, takistab õiguspärast maksumenetlust ja on käsitatav ründena riigi 21
(28)maksulaekumiste vastu. Näiteks maksudeklaratsioonis valeandmeid esitades loodud näilik tagastusnõue kahjustab riigi maksulaekumisi ühtemoodi olenemata sellest, kas näiliku tagastusnõude looja nimetab (tegelikult olematu) maksuõigussuhte poolena iseennast või kedagi teist. Ka maksudeklaratsioonis maksuõigussuhte kohta esitatud andmete sisulise õigsuse kontrollimise keerukus ja õiguserikkumise avastamise raskus ei sõltu asjaolust, kas deklaratsiooni esitas selleks õigustatud või mitteõigustatud isik. Järelikult on maksudeklaratsioonis valeandmete esitamine karistatav MKS § 152 või KarS § 386 järgi sõltumata sellest, kas maksudeklaratsiooni on esitanud maksukohustuslane ise (tema pädev esindaja) või isik, kellel ei ole volitusi maksudeklaratsiooni esitamiseks.“ Kaitsja leiab, et käesoleval juhul on tegemist ilmselgelt analoogse situatsiooniga kui viidatud Riigikohtu lahendis, süüdistus on kvalifitseerinud maksualase süüteo kelmusena ning isik tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista, kuna suure kahju piirmäär oli KarS § 1211 kohaselt 40 000 eurot. Käesolevas kriminaalasjas on etteheidetava kahju tekitamise ulatus 39 947,05 eurot. Kaitsja märgib, et teo toimepanemise ajal kehtis Karistusseadustiku redaktsioon järgmises sõnastuses: § 389-2. Maksukelmus suures ulatuses
(1)Maksuhaldurile teadvalt valeandmete esitamise eest tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või enam, – karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistusega. Kaitsja leiab, et seadusandja on sellise eriregulatsiooni kehtestanud teadlikult. Iga maksudeklaratsiooniga seotud vaidlus ilmselgelt ei saa endas kätkeda süüteokoosseisu, vaid tavajuhtumil tuhanded vaidlused ja eriarvamused maksudeklaratsioonidega seoses lahendatakse maksumenetluse sätete alusel, millega praktiliselt iga ettevõtja või raamatupidaja kokku puutub. Maksukuriteona saab ikkagi ja ainult kätkeda olukorda, kus antud juhul on välja makstud hüvitist üle suurele kahjule 40000 eurole vastava summa. Haigekassa tunnistaja sõnul on selliseid juhtumeid neil märkimisväärseid, seaduse ühetaolise kohaldamise korral tuleks kõik vastavad isikud vastutusele võtta. See ei vastaks seadusandja mõttele ega sättele. Prokuratuur esitas kohtuvaidluste käigus uue nägemuse, kuid see on ilmselgelt kunstlik. Süüdistusaktis on kirjeldatud situatsiooni kohtuvaidlustest erinevalt. Süüdistuse väide on, et eksitamine esineb deklaratsioonide esitamises Maksu- ja Tolliametile. See on juriidiliselt ka ilmselge tegelikkus. Kohtuvaidluses öeldu ei vasta süüdistusaktile ning väljub selle raamest. Seega ei esine Riho Kartau tegevuses süüteokoosseisu. Kaitsja leiab, et süüdistatava süü tuvastamisel peab karistuste liitmisel lähtuma põhimõttest, et süüdistusaktis toodud tegevuse ajal ei olnud veel Riho Kartau suhtes katseaega kohaldatavat kohtuotsust veel tehtud. KarS § 65 lg 1 alusel, kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdlane on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus § 64 sätestatud korras. Küsitud karistus ilmselgelt ei vasta tavapärasele kohtupraktikale. Kaitsja märgib, et prokuröri loogika karistuste liitmise kohta on samuti pretsetenditu ning vastuolus varasema kohtu ja prokuratuuri praktikaga. On ilmselge, et kui isiku suhtes on teine asi paralleelselt menetluses, siis ei ole võimalik kohaldada karistust analoogsetel põhimõtetel kui juhul, kui tegu on toime pandud peale kohtuotsust. Vastasel korral tekiks absurdne olukord, kus isikud, kelle puhul ühendatakse kaks episoodi ühte menetlusse, saavad ühesuguse kohtlemise ja kelle suhtes riik uurib teist kriminaalasja kauem, viibivad juba katseajal ja saavad oluliselt karmima kohtlemise. Kaitsja hinnangul on kõige loogilisem võimalik karistus süüdimõistmise korral lugeda karistus varasemaga kaetuks. 22
(28)KarS § 74 lg 5 uus redaktsioon võimaldab ka karistuse kohaldamist käitumiskontrolliga. Antud juhul oleks see võimalik, arvestades et isik on sõlminud Haigekassaga kokkuleppe ning täidab seda graafiku alusel. Taolise karistuse kohaldamisel oleks rahuldatud ka kannatanu huvid, kuna hüvitatud saaks nende tsiviilhagi. Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 05.05.2016.a otsus kriminaalasjas nr 1-15-10113 Riho Kartau süüdimõistmises täies ulatuses ning mõista isik kõikides süüdistustes õigeks, jättes seejuures menetluskulud riigi kanda. 6. Apellatsiooni Harju Maakohtu 01.11.2016 otsusele esitas ka prokuratuur. Vaidlustamata otsust tervikuna, leiab prokuratuur, et see kuulub täiendamisele R. Kartaule inkrimineeritud tegudele õigusliku hinnangu andmise osas, ja nimelt. Riho Kartau on tunnistatud KarS § 209 lg 2 p1 ja 2 järgi süüdis selles, et tema tekitas teisele isikule varalise kahju tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Kuritegelik käitumine seisnes kokkuvõtvalt selles, et R. Kartau, esiteks, esitas e-Maksuameti keskkonna kaudu enda juhitud ja enda kontrolli all olevate mittetulundusühingute poolt esitatavates tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonides ebaõiged andmed endale ja enda elukaaslasele M. Pundile väljamakstavate summade kohta, teiseks – esitas MTÜ Bussirendikeskus, MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsioon ja HJK Vara OÜ nimel töövõimetus- ja hoolduslehed Eesti Vabariigi Haigekassale ja juba sealt sai raha. Maakohus leidis õigesti, et R. Kartaul puudus olemuslikult õigus esitada Haigekassale töövõimetuslehti kahe ettevõtte poolt, kuna asjas tuvastati MTÜ-s Eesti Transpordi Assotsiatsioon ja HJK Vara OÜ-s ravikindlustuse puudumist. Selles valguses juba ainuüksi Haigekassa poole pöördumises ühingu nimel, kus isik on väidetavalt tööl ja justkui ravikindlustatud, peitub Haigekassat sihilik eksitusse viimine eesmärgiga saada põhjendamatult ravikindlustuse väljamakse, mistõttu jäeti kohtu poolt kõrvale nende ühingute puhul teised asjaolud, mis olid seotud teiste ebaõige andmetega ja nende esitamisega. Haigekassa eksimus küsimuses, kas R. Kartau oli eelmainitud ühingutes ravikindlustatud isik või ei olnud, osutus piisavaks asjaoluks töövõimetushüvitise arvutamiseks ja tasumiseks ning teised tegelikkusele mittevastavad asjaolud, nagu valesti arvestatud keskmine päevamäär, dokumentides esitatud valed andmed jooksva kuupalga ja teatud juhul ka töövõimetuslehe väljastamiseks faktilise aluse (haigestumise) puudumise kohta, olid sekundaarse iseloomuga ning ainult süvendasid esialgset eksimust. Erinevalt MTÜ-st Eesti Transpordi Assotsiatsioon ja OÜ-st HJK Vara, oli R. Kartaul MTÜ-s Bussirendikeskus ravikindlustus. Nendel asjaoludel asus maakohus seisukohale, et kuigi R. Kartaul oli põhimõtteliselt õigus esitada enda töövõimetuslehti Haigekassale hüvitiste saamiseks, seisnes pettus selles, et R. Kartau, esitades eelnevalt erinevate ühingute nimelt tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonides Maksuametile valed andmed endale tegelikult väljamakstud summade kohta, suurendas hüvitise maksmiseks aluseks olevat päevamäära. Prokuratuur nõustub selle tõlgendusega vaid osaliselt ja seda alljärgnevatel põhjustel. Maakohus aktsepteeris prokuratuuri nägemust selles, et Maksuametile valeandmete esitamisel lähtus R. Kartau algusest peale sellest, et suurendades endale justkui väljamakstud summade suurust, suurendab tema sellega ühtlasi ka keskmist päevamäära. Ja seda teadmises, et keskmine päevamäär on aluseks järgmisel aastal töövõimetushüvitiste arvutamiseks ja tasumiseks. Seega esitas R. Kartau valed andmed Maksuametile varalise kasu saamise eesmärgil. Ent prokuratuur leiab, et on ebaõige kohtuotsusest väljaloetav kohtu seisukoht, mille kohaselt lõppes Haigekassa poolt makstavate MTÜ Bussirendikeskus kaudu saadud summade osas pettuslik käitumine Maksuametile viimases deklaratsioonis valeandmete esitamise hetkel. 23
(28)Antud maakohtu seisukoht on põhimõtteliselt kooskõlas Riigikohtu
  1. septembri 2010.a otsuse nr 3-1-1-72-10 (VV süüdistusasi) punktis 12 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt tulenevalt KarS § 12 lg 2 on karistusõiguslikus mõttes tegu (tegevus või tegevusetus) ja sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg objektiivse süüteokoosseisu eraldiseisvad tunnused, millest üks ei saa olla teise osa ega sellega kattuda. Siinjuures toonitab prokuratuur, et kuigi prokuratuur ei nõustu maakohtuga küsimuses, millal konkreetselt lõppes R. Kartaule süüksarvatav tegu, ei mõjuta see tema teole antavat karistusõiguslikku hinnangut. Nentides, et R. Kartau kuritegelik käitumine oli algusest peale tingitud soovist suurendada järgmisel aastal arvutatavat keskmist päevamäära ning saada lõppkokkuvõttes selle vääriti arvestatud päevamäära alusel Haigekassa poolt arvutatud hüvitis, tuleb tunnistada, et ka sellisel juhul täidab tema käitumine KarS § 209 koosseisu. Ent maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et R. Kartau käitumine koosnes kahest ajaliselt üks teisest eraldatud käitumisaktist, kusjuures igaüks neist on võrdselt oluline koosseisu sisustamisel. Nimelt eelpoolviitatud VV süüdistusasjas tuvastatu kohaselt maksti süüdistatavale Tallinna Pensioniameti
  2. märtsi 2001 otsuse alusel ajavahemikul
  3. märtsist 2001
  4. maini 2007 igakuiselt alusetult väljateenitud aastate pensioni. Ei pensioni määramist, ei makstavate summade korrigeerimist, ei raha tasumist VV hilisem käitumine ei mõjutanud ega saanud mõjutada. Juhul, kui VV jätaks endale arvestatud ja kontole kantud summad, näiteks, välja võtmata või isegi juhul, kui need rahad oleksid jäetud temale maksmata, tekkinuks temal vähemalt sissenõutav nõudeõigus sotsiaalhoolekande organite vastu. R. Kartau puhul on aga oluline, et esitades valeandmeid sisaldavad deklaratsioone Maksuametile, asus tema küll kuriteo toimepanemisele KarS § 25 lg 1 ja 2 mõttes, kuid kuritegeliku plaani täielikuks realiseerimiseks oli ilmtingimata vajalik isiku poolne töövõimetuslehe arstilt saamine, tööandjale (antud juhul enda juhitud ettevõttele) esitamine ning Haigekassale seadusega ettenähtud vormis (koos tööandja saatelehega) töövõimetuslehe edastamine, taotlemaks hüvitise maksmist. Need asjaolud on põhjuslikus seoses taotleva eesmärgiga (Haigekassa arvelt saamine varalise kasu ja seeläbi kahju tekitamine), need ei ole võimalikud ilma huvitatud isiku aktiivse tegutsemiseta ning ühe vajaliku elemendi väljalangemine muudaks Maksuametile valeandmete varasemat esitamist sisutühiseks. Oluliseks prokuratuur peab ka asjaolu, et kuna R. Kartau töötajana ja R. Kartau tööandja esindajana langes ühes isikus kokku, ei olnud temal ilmselgelt vajalik saada töövõimetuslehte töölt puudumise õigustamiseks, vaid ainult rahalise hüvitise saamiseks. Teisisõnu, prokuratuur on seisukohal, et olukorras, kui nn kolmnurkkelmuses on kolmanda isiku poolt vastava tehte tegemiseks, antud juhul Haigekassa poolt varasemalt esitatud andmete alusel hüvituse suuruse arvutamiseks ja varakäsutuse otsustamiseks, on vajalik täiendav otsustamist initsieeriv toiming, lõpeb kuritegelik käitumine selle toimingu initsieeriva käitumisakti tegemisega. Maakohus sisuliselt leidis, et R. Kartau tegevus lõppes deklaratsioonides andmete esitamisega ning hilisem situatsioon on vaadeldav ainult kasu saamisena, mitte teona. Nendel asjaoludel maakohtu otsuses tuvastatud faktilised asjaolud ei vasta nendele asjaoludele kohtu poolt antud õiguslikule hinnangule, mis omakorda nõuab otsuse täpsustamist KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel. Süüdistuse kohaselt on R. Kartaule heidetud ette, et tema esitas Maksu- ja Tolliametile ja Eesti Haigekassale valed andmed, millega lõi nende asutuste töötajates ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest ja tekitas Eesti Haigekassale kahju suures ulatuses. Maakohus oma otsuses leidis, et „Riho Kartau sai petmise tagajärjel MTÜ Bussirendikeskus nimel haigekassale esitatud töövõimetus- ja hoolduslehtede esitamise kaudu ravikindlustuse hüvitamise taotlemisega riigilt seega varalist kasu kokku summas 12 749,53 euro ja samas ulatuses tekitas riigile varalist kahju. Kohtu hinnangul ei oma isiku käitumises kelmuse objektiivse koosseisu tuvastamisel tähtsust asjaolu, et andmed tema poolt MTÜ Bussirendikeskus puhul Maksu- ja Tolliametile 2011-2013 deklareeritud sotsiaalmaksuga maksustatava tulu osas tuleb lugeda õigeks. Peale nimetatud ettevõtte oli Riho Kartau samal ajaperioodil deklareerinud ka teiste erinevate ettevõtete kaudu sotsiaalmaksuga maksustatavad väljamaksed, mida ta ei ole tegelikult saanud, 24
(28)suurendades sellega põhjendamatult saadud üldist tulu, mis võetakse aluseks keskmise päevatulu arvutamisel.“ (maakohtu otsuse lk 15). R. Kartau küll lõi esmalt vale ettekujutuse endale väljamakstavate summade kohta Maksuametil, kuid samas tekkis ebaõige ettekujutus keskmise päevamäära kohta Haigekassa töötajatel, kes menetlesid R. Kartau töövõimetuslehti. Varalise kasu saamine poleks olnud võimalik ilma, et R. Kartau ei oleks oluliselt panustanud andmete kasutusele võtmisele Haigekassa poolt ning seega on tema poolt töövõimetuslehtede koos saatekirjadega esitamine Haigekassale vaadeldav valeandmete esitamisena. Seega prokuratuur taotleb MTÜ Bussirendikeskus kaudu esitatud haiguslehtede osas otsuse põhjenduse muutmist ja nimelt otsuse motiveeriva osa täpsustamist, et R. Kartau pani toime kelmuse MTÜ Bussirendikeskus osas esiteks esitades tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonides valed andmed Maksuametile ning seejärel Maksuameti kaudu Haigekassale. Seejuures palub prokuratuur jätta otsuse resolutsioon muutmata. KAITSJA VASTUS PROKURATUURI APELLATSIOONILE
  1. Kaitsja vaidleb oma vastuses prokuratuuri apellatsioonile vastu. Kaitsja märgib, et prokuratuuri apellatsiooni põhisisu on suunatud arutlemisele, milline süüdistatava käitumisakt täitis kuriteokoosseisu ja kas hilisemaid käitumisakte tuleks lugeda koosseisu osadeks või mitte. Kaitsja jätkuvalt leiab, et kriminaalasjale õigusliku hinnangu andmisel on keskseks küsimuseks see, kas esitades Maksu- ja Tolliametile ebaõigeid andmeid, täitis süüdistatav KarS § 209 või § 389¹ kirjeldatud teo dispositsiooni. Kaitsja on seisukohal, et olukorras kus süüdistusaktis kirjeldatud ja kohtuotsuses tuvastatud käitumine vastab maksukelmusele, mitte kelmuse üldkoosseisule, tuleb see kvalifitseerida vastava erinormi, mitte üldnormi järgi. Käesolevas asjas esitati väidetavalt sotsiaalmaksukohustuse osas Maksu- ja Tolliametile ebaõigeid andmeid, misjärel haigekassa (mida finantseeritakse sotsiaalmaksu alusel) hüvitas isikule väidetavalt liiga suured summad. Sellised tuvastatud asjaolud vastavad teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 389² (hetkel kehtivas õiguses KarS § 389¹) dispositsioonile, mitte KarS § 209 sätestatule. Tulenevalt põhimõttest lex specialis derogat legi generali kuulub kohaldamisele KarS § 389¹ mitte KarS § 209, ehk siis seaduskonkurentsi puhul kohaldatakse erinormi, mitte üldnormi. Kaitsja on seisukohal, et prokuratuuri apellatsioonis toodud mõttekäik, et kuriteokoosseisu osaks tuleb lugeda lisaks valeandmete esitamisele ka varalise kasu saamist, ei ole täpne. Teo raskuskese on Maksu- ja Tolliametile andmete esitamine, mitte hilisemad töövõimetuslehed. Kelmuse ja ka maksukelmuse puhul on teokoosseisu osaks ebaõige ettekujutuse loomine valeandmete esitamisega, mitte nende ebaõigete andmete alusel varalise kasu saamine, mis on tagajärg, kuid mitte teo osa. Prokuratuuri analoogilised arutlused on saanud ammendava vastuse Riigikohtu lahendiga nr 3-1-172-10, millele ka prokuratuur on apellatsioonis viidanud. Kaitsja hinnangul puudub arusaadav põhjendus, miks käesolevas asjas ei tuleks järgida Riigikohtu juhiseid seaduse kohaldamisel. Seetõttu palun jätta prokuratuuri apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Vastuseks kaitsja apellatsioonile ringkonnakohus kordab oma varasemat seisukohta käesolevas kriminaalasjas, et maakohus on käsitlenud R. Kartaule esitatud süüdistust KarS § 209 järgi õigesti kelmuse, mitte maksusüüteona. Apellandi viidatud Riigikohtu lahendis 3-1-1-94-06 mõisteti isik algselt kelmuse katses süüdi, kuna ta esitas maksuhaldurile valeandmeid sisaldava tuludeklaratsiooni, milles näitas tulumaksu enammakset ja taotles olematu enammakse tagastamist. Riigikohus leidis, et tegemist ei ole kelmuse, vaid maksusüüteoga, märkides p-s 11.6, et teole 25
(28)karistusõigusliku hinnangu andmisel on otsustava tähtsusega, et isik esitas valeandmeid maksumenetluse (tuvastusmenetluse) raames maksuõigussuhte tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta ja valeandmete esitamise eesmärk oli saada riigi maksulaekumiste arvelt varalist kasu maksuhalduri poolt maksumenetluses (otsustusmenetluses) maksuõiguslike normide alusel tehtava otsustuse tulemusel. Süüdistuse kohaselt esitas R. Kartau muuhulgas valeandmeid maksumenetluses, kuid ta ei taotlenud varalist kasu maksuhalduri poolt maksumenetluses maksuõiguslike normide alusel tehtava otsustuse, vaid ravikindlustuse seaduses (

-s) määratletud korra alusel sundkindlustuse kindlustusandja, s.o haigekassa, otsustuse alusel.

§ 50

lg 1 kohaselt maksab ajutise töövõimetuse hüvitist haigekassa,

§-des 51-53 on sätestatud tingimused, mida haigekassa arvestab hüvitise määramise otsustamisel,

§-des 54 ja 55, kuidas haigekassa arvestab hüvitise suuruse.

§ 50

lg 3 p-de 1 ja 3 kohaselt on ajutise töövõimetuse hüvitise liikideks haigus- ja hooldushüvitis. Nimetatud sätetele on osutatud ka süüdistuse tekstis ning pole vaidlust, et R. Kartau tegeles eelmärgitud ajutise töövõimetuse hüvitiste taotlemisega. Apellandi hinnangul kohaldamisele kuuluva KarS § 3892 lg 1 koosseisutunnuseks on maksuhaldurile teadvalt valeandmete esitamine tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil. Tagastusnõue on MKS § 31 lg 1 p 3 kohaselt isiku õigus saada tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu enammakse vastavalt MKS §-le 33. Süüdistuse kohaselt heidetakse R. Kartaule muuhulgas ette, et deklareeris sissetulekuid, mida tal ei esinenud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kirjeldatud olukorras ei ole süüdistataval maksukohustust tekkinud, mistõttu küsimus maksusüüteo toimepanemisest tegelikkuses ei tõusetu. Seejuures taotles R. Kartau süüdistuse kohaselt

tähenduses ravikindlustushüvitist, mitte MKS § 33 tähenduses enammakstud maksusumma tagastamist. Kohtukolleegium nõustub seega täielikult maakohtu seisukohaga, et R. Kartau poolt TSD deklaratsioonides valeandmete esitamine ei kujuta käesolevas kriminaalasjas endast iseseisvat tegu, mille tulemusena oleks maksudena jäänud laekumata, tagastatud, tasaarvestatud või hüvitatud alusetult teatud summa, vaid kujutab endast pettusliku skeemi üht vajalikku elementi, mis iseenesest ei ole kaasa toonud maksuolukorra muutmist, kuna deklareeritud tulu ei olnud olemaski, vaid teenis eesmärki saada varalist kasu, kasutades ära eksituse järgselt tekkinud võimaluse, mis seisnes haiguslehtede esitamises süüdistuses nimetatud perioodil Eesti Haigekassale ravikindlushüvitiste alusetuks saamiseks. 9. Kohtukolleegium nõustub prokuratuuri seisukohaga, et erinevalt MTÜ-st Eesti Transpordi Assotsiatsioon ja OÜ-st HJK Vara, kus süüdistataval ei olnud mitte mingisuguseid sissetulekuid, seega ravikindlustushüvitis Eesti Haigekassalt oli saadud alusetult, oli R. Kartau ravikindlustatud MTÜ-s Bussirendikeskus ning oli õigustatud 23.01.2012.a - 04.03.2013.a töövõimetushüvitist saama 5 854,83 eurot, kuid pettuse teel sai 12 749,53 euro võrra suurema summa. Esitatud apellatsioonis prokuratuur leidis, et ebaõige on maakohtu otsusest väljaloetav kohtu seisukoht, mille kohaselt lõppes Haigekassa poolt makstavate MTÜ Bussirendikeskus kaudu saadud summade osas pettuslik käitumine Maksuametile viimases deklaratsioonis valeandmete esitamise hetkel. Kohtukolleegium, tutvunud maakohtu otsuse põhjendustega ei nõustu prokuratuuri nägemusega, et maakohus on asunud seisukohale, et Haigekassa poolt makstavate MTÜ Bussirendikeskus kaudu saadud summade osas pettuslik käitumine lõppes Maksuametile viimases deklaratsioonis valeandmete esitamisega.

§ 55

lg 1 kohaselt kalendripäeva keskmine tulu arvutatakse, lähtudes Maksu- ja Tolliameti esitatud kindlustatud isikule arvestatud või makstud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu andmetest ja

§ 5

lõike 2 punktides 1, 2, 4 ja 5.

§ 55

lg 2 kohaselt

§ 5

lõike 2 punkti 1 või 2 alusel kindlustatud isiku kalendripäeva keskmine tulu võrdub töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud kalendriaastal kindlustatud isikule arvestatud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu ja arvu 365 jagatisega. Ehk teisi sõnu,

alusel isikule ravikindlustushüvitise määramisel arvestatavaks tuluks on isiku eelmise 26

(28)aasta kogutulu, mis on saadud

§ 5lg 2 p 1, 2, 4 ja 5 alusel.

Käesolevas kriminaalasjas R. Kartau esitatud süüdistuse kohaselt tulu arvestati andmetest, mis olid süüdistatava poolt Maksuametile esitatud MTÜ Bussirendikeskus, OÜ HJK Varad, MTÜ Eesti Transpordi Assotsiatsiooni kohta. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et süüdistatav esitas Maksuametile valeandmeid 2011-2013 aastatel OÜ-st HJK Varad, MTÜ-st Eesti Transpordi Assotsiatsioon saadud tulu kohta. Maakohus märkis õigustatult, et kelmuse objektiivse koosseisu tuvastamisel ei oma isiku käitumises tähtsust asjaolu, et andmed tema poolt MTÜ Bussirendikeskus puhul Maksu- ja Tolliametile 2011-2013 deklareeritud sotsiaalmaksuga maksustatava tulu osas tuleb lugeda õigeks. Kohtukolleegium märgib, et süüdistatav oli teadlik, et temale väljamakstav ravikindlustushüvitis alusetult suureneb ka MTÜ Bussirendikeskuse poolt esitatavate haiguslehtede osas põhjusel, et ta esitas eelnevalt teiste ühingute nimelt tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonides Maksuametile valed andmed endale tegelikult väljamakstud summade kohta. Kohtukolleegium märgib sedagi, et maakohus märkis ainuõigesti, et R. Kartaule KarS § 209 järgi inkrimineeritud tegevus koosneb sisuliselt kahest käitumisaktist, millest vaid üks leidis aset maksumenetluse raames, kuid ei oleks läinud nende raamide piiridest üle, kui ta poleks tegutsenud edasi, taotledes varem esitatud valeandmete põhjal ravikindlustushüvitise saamist suuremas summas või lausa alusetult, pidades silmas hüvitise saamiseks õiguse puudumist. Seega põhjendamatu on prokuratuuri apellatsioonis sedastatu, et maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et R. Kartau käitumine koosnes kahest ajaliselt üks teisest eraldatud käitumisaktist, kusjuures igaüks neist on võrdselt oluline koosseisu sisustamisel. Maakohus sedastas, et pettus arutatava teo puhul seisnes Eesti Haigekassa eksitusse viimises asjaolu kohta, et Riho Kartaul on ravikindlustuse seaduse tähenduses kindlustuskaitse OÜ-s HJK Varad ja MTÜ-s Eesti Transpordi Assotsiatsioon. Pettuse tulemusel maksis talle Eesti Haigekassa ravikindlustushüvitist esimesel puhul suuremas summas ning teisel puhul oli hüvitise väljamaksmine alusetu algusest peale. Kohtukolleegium märgib, et maakohtu põhjenduste nimetatud osast küll puudub viide MTÜ-le Bussirendikeskus, kuid otsuste põhjendustest tervikuna on väljaloetav, et maakohus jaatas, et R. Kartau käitumine koosnes kahest ajaliselt üks teisest eraldatud käitumisaktist ka MTÜ Bussirendikeskus osas. Maakohus oma 01.11.2016 otsuses nimetas ka konkreetseid haigulehti ning pettuse teel saadud summasid ka MTÜ Bussirendikeskus osas. Kohtukolleegium nõustub seega maakohtu lõppjäreldusega, et Riho Kartau oma käitumisega viinud eksitusse Maksu- ja Tolliameti ning Eesti Haigekassa kaudu Eesti Vabariiki, mis tingis varalise kahju tekkimise ning Riho Kartau sai sellest varalist kasu, mis on kvalifitseeritav kelmusena KarS § 209 tähenduses ning Riho Kartau süü selles on täielikult tõendamist leidnud. 10. Kohtukolleegium kordab ka oma varasemat seisukohta käesolevas kriminaalasjas, et apellatsiooni väitega, et R. Kartau tekitatud varalise kahju suure ulatuse määratlemisel tuleb aluseks võtta kehtiva KarS § 121 järgi 40 000 eurot, ringkonnakohus ei nõustu. Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et suur ulatus teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 209 lg 2 p 2 tähenduses on arutataval juhul 35 500 eurot. Vaidlust ei ole selles, et R. Kartau teod on süüdistuse kohaselt toime pandud aastatel 2011-2014. Toona oli suure ulatuse puhul aluseks KarSRS § 8 p 2, mitte apellatsioonis viidatud KarS § 121 p 2. Riigikohus on leidnud lahendi 3-1-1-4-08 p-s 21, et suure kahju määr ei ole kohaldatav tagasiulatuvalt, kuivõrd tegemist ei ole isiku olukorda kergendava seadusega KarS § 5 lg 2 tähenduses. Maakohus on vastavatest seisukohtadest juhindunud. Kaitsja pole apellatsioonis maakohtu seisukohtadele selles osas vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et KarS § 8 p 2 ja Vabariigi Valitsuse 28.11.2013 määruse nr 166 § 1 p 1 alusel on suureks ulatuseks 2014.a. kehtinud kuupalga alammäära (s.o 355 eurot) sajakordselt ületanud summa, s.o 35 500 eurot. 27

(28)
  1. Esitatud apellatsioonis kaitsja leiab, et süüdistatava süü tuvastamisel peab karistuste liitmisel lähtuma põhimõttest, et süüdistusaktis toodud tegevuse ajal ei olnud veel Riho Kartau suhtes katseaega kohaldatavat kohtuotsust veel tehtud. Kohtukolleegium kaitsja sellise argumendiga ei nõustu ning sarnaselt maakohtuga juhib tähelepanu, et Pärnu Maakohtu 02.09.2014.a. otsuse resolutiivosast nähtub, et R. Kartaule KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamisel ei olnud R. Kartaule eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg veel möödunud, mistõttu jäeti see kulgema varem määratud tingimustel, st jäeti katseaja nii algus kui ka lõpp eelmise kohtuotsuse piiridesse. Kõnealuses kriminaalasjas liitkaristuse moodustamisel on sellel asjaolul määrav tähtsus, kuna Pärnu Maakohus, määrates 02.09.2014 kohtuotsuses katseaja kulgemist mitte oma otsuse tegemise päevast, vaid eelmise kohtuotsuse tegemise päevast, sidus liitkaristusena mõistetud vangistuse võimaliku täitmisele pööramise tingimused Harju Maakohtu 02.06.2010.a. otsuses määratud tingimustega. Seega, otsustades käesolevas kohtuotsuses liitkaristusena mõistetava vangistuse kandmise viisi, lähtus kohus õigesti olukorrast, et Riho Kartau on temale süükspandud teod toime pannud mõlema kohtuotsusega määratud katseaja kestel ning seetõttu tuleb talle eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus pöörata täitmisele. Ringkonnakohus nõustub Harju maakohtu seisukohaga ka selles osas, et arvestades asjaoluga, et Riho Kartau pani arutatavad kuriteod toime Harju Maakohtu 02.06.2010.a. otsusega määratud katseajal ning järgides seejuures KarS § 65 lg 2 põhimõtteid, pidanuks juba 2014.a. otsuse teinud kohus pöörama ärakandmata karistuse täitmisele. Kohtukolleegium lisab, et kuna Pärnu Maakohus 02.09.2014 otsusega kohaldas karistuste liitmisel absorbtsioonipõhimõtet, jäi sisuliselt Pärnu Maakohtu poolt arutatud kuriteo KarS § 344 lg 1 järgi ebaõigus sootuks arvestamata. Kohtukolleegium leiab, et reaalne vangistus on ainuvõimalik karistusliik isikule, kes on varasemalt korduvalt kohtulikult karistatud arutatava kuriteoga samalaadsete kuritegude toimepanemise eest, kuid ei ole enda jaoks vastavaid järeldusi teinud ning jätkab kuritegude toimepanemist, millest on kriminaalasja materjalidest ning tema suhtes tehtud eelmistest kohtuotsustest nähtuvalt kujunenud tema sissetulekute allikas.
  2. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , § 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  3. novembri 2016.a. otsuse Riho Kartau suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 28
(28)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.