Obsah (7)

§ 163§ 179§ 190§ 162§ 657§ 652§ 634

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Liis Arrak, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-11-4314

§ 163

lg-st 1 leidis maakohus, et hageja menetluskuludest 50% kuuluvad jätmisele kostja ja kostja menetluskuludest 50% hageja kanda. Kohus määras hageja esindaja riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks kokku 639,60 eurot (sh käibemaks) ning jättis need kulud riigi kanda. Kostja palus hagejalt välja mõista menetluskulud summas 1160 eurot ja riigilõivu 850 eurot. Maakohus leidis, et hagejalt kuulub väljamõistmisele kostja kasuks 50 % 1160 eurost, s.o 580 eurot. Pärnu Maakohtu 20.02.2012 määrusega vabastati hageja riigilõivu 3515,14 eurot maksmisest. Pärnu Maakohtu 02.12.2014 määrusega vabastati hageja riigilõivu 50 eurot tasumisest hagi tagamise avalduse esitamisel. Pärnu Maakohtu 23.01.2013 määrusega vabastati hageja ekspertiisitasu 375 eurot maksmisest kinnisvara hindamise ekspertiisi määramisel. Pärnu Maakohtu 14.05.2013 määrusega maksti välja eksperdile riigieelarvest 375 eurot. Pärnu Maakohtu 25.05.2015 määrusega maksti välja eksperdile riigieelarvest 2500 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust ja lähtudes

§ 179

lg-st 1 ja

§ 190

lg-st 4 mõistis kohus kummaltki poolelt 50% riigilõivust (1757,57 eurot ja 25 eurot) ja ekspertiisitasudest (187,50 eurot ja 1250 eurot) välja riigi tuludesse. Hageja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. 10.01.2016 esitas hageja Pärnu Maakohtu 11.12.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagiavalduse tervikuna rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei olnud kostja Kuldranna kinnistu maja renoveerimise ajal selle omanik. Tunnistaja JR kinnitas, et tema tegi eskiisiprojekti, kuid katuse renoveerimistöödes tema ei osalenud ning ta ei olnud kindel ajas, millal katus võidi ümber ehitada. Seega ei saa tema poolt väljendatut kasutada katuse renoveerimise aja määratlemisel. Lisaks viitas kohus, et kuna peale
3. aastat Eestis asbestiga eterniitplaate ei toodetud, on tõendatud, et katuse renoveerimistööd tehti enne, kui kostja sai hoone omanikuks. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et tootmise lõpetamine ei välista toote kasutamist ka peale
4. aastat, sest eterniidi müümine ja kasutamine ei olnud veel keelustatud. Eestis keelati 02.11.2000 sotsiaalministri määrusega nr 72 asbesti sisaldavate toodete kasutamine ja müük. Seega ei saa tõsikindlalt väita, et eterniidi kasutamine katuse renoveerimisel oli peale
5. aastat võimatu. Antud asjaolu langeb kokku ka tunnistaja KK ütlustega, mille kohaselt kostja enda sõnul renoveeriti katus umbes
6. aasta paiku.
7. Tunnistaja KK on selgitanud, et ta elas koos kostjaga, kui kinnistu oli müügis. Kostja avaldas tunnistajale, et majas on niiskus sees ja see hakkab lagunema. Ekspert HK ekspertiisiaktis on kirjas, et katuse ühendus on korralikult ühendamata. Seega oli kostja katuse ehituslikest vigadest teadlik. Hagejale ei olnud maja ostmise hetkel teada, et sellel on mingeid puudusi. Kostja esitas küll hagejale eskiisprojekti, kuid seda ei saa lugeda lepingu mõtte kohaselt asjakohaseks dokumentatsiooniks, sest hageja ei omandanud mitte pooleliolevat ehitist, vaid juba aastaid tagasi valminud maja.
8. Kohus on asunud ekslikult seisukohale, et hageja ei lükanud katuselt lund. Hageja on selgitanud, millal ja kuidas ta seda tegi. Ükski kohtus ütlusi andnud tunnistaja ei viibinud sel ajal väljas. Kuna oli tegemist eriti lumerohke talvega, siis öö ja järgneva päeva jooksul sadas ja tuiskas katus uuesti lund täis. Õhtul koju saabudes lükkas hageja lume taas katuselt. Seega ei ole antud juhul tegemist segasüüga, vaid kostja ainuisikulise tegevusetuse tagajärjega. 6
9. Hageja ei ole nõus menetluskulude jaotusega, kuna hageja ei ole hagiavalduses märgitud sündmust põhjustanud. Katuse vajumine on tingitud kostja süüst ning seetõttu on ebaõige jätta 50% kostja menetluskuludest hageja kanda.

§ 162

lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Arvestades asjaolu, et hagi esitati kostjast tingitud põhjustel, siis on äärmiselt ebamõistlik ja ebaõiglane kohustada hagejat hüvitama kostjale kohtukulud isegi pooles ulatuses. Maakohus on valesti tõlgendanud ka

§ 190lg 4.

See säte ei reguleeri hagi osaliselt rahuldamist. Hageja ei peaks tasuma menetluskulusid riigituluduesse. Kostja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. 10.01.2016 esitas kostja Pärnu Maakohtu 11.12.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda.
2. 16.10.2009 sõlmiti hageja ja kostja vahel vara üleandmise ja vastuvõtmise akt, millel hageja kinnitas, et on kontrollinud müügilepingu täitmist ja tal ei ole müüjale materiaalseid pretensioone. Kuna hageja ei teatanud lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt, puudub tal igasugune õigus nõuda 2,4 aastat hiljem maja ostmisest ja üle aasta hiljem kahju tekkimisest, et müüja hüvitaks kahju.
3. Kohus on otsuses ebajärjekindel. Kohtuotsuse viiendal lehel märgib kohus, et tõenditena ei saa arvestada KK ütlusi ja VT kirja. Samas on kohus tuginenud KK ütlustele ja teinud meelevaldsed järeldused, et kostja teadis ebaõigest katusekonstruktsioonist. Ehitustehnilise ekspertiisi järgi ehitati viilkatus tõenäoliselt 1994.a sügisel, s.o enne maja omandamist kostja poolt. Seega ei saanud ta kuidagi vastutada ebaõige katusekonstruktsiooni ehitamise eest. Pealegi kasutati antud hoonet aastaid ilma mingite probleemideta ja valesti ehitatud katusekonstruktioon tuli välja alles ehitusekspertiisi tulemusel. Kostja ei saanud kuidagi teada, et tema poolt müüdud majal on mingi oluline puudus. Antud juhul saab väita, et õnnetus toimus hageja hoolsuskohustuse mittetäitmise tõttu. Hageja saanuks olukorra lahendada koheselt õnnetusejärgselt väikeste kulutuste tegemisega ja ka kostjat õigeaegselt teavitades. Lisaks on kohus hüvitise määramisel lähtunud eksperdi hinnangust katuse taastamisväärtusest 2015.a hindades, mitte 2010.a hindadest. Samas on selge, et hageja ei soovigi antud elamut taastada ning püüab ka praegusel ajal kinnistut võõrandada. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus leiab, et Pärnu Maakohtu 11.12.2015 otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis mõlemalt poolelt välja hagi esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu katteks 1757,57 eurot riigituludesse. Kohus teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab nii hagejalt kui kostjalt välja hagi esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu katteks riigituludesse riigilõivu 500 eurot. Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

1. Pooled ei vaidle apellatsiooniastmes selle üle, et vaidlusaluse elamu katusekonstruktsioonis olid ehituslikud puudused. VÕS § 220 lg 1 sätestab, et ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Katuse varing toimus 7 25.12.
2. Hageja esitas hagi kohtusse 13.09.
3. Kostja sai hagimaterjalid kätte 25.02.
4. Maakohus tuvastas, et kohtueelselt hageja kostjale varingust ei teatanud. Eeltoodule tuginedes nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja ei teavitanud kostjat puudustest mõistliku aja jooksul.
5. Vastavalt VÕS § 221 lg 1 p 2 võib ostja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma määravat tähtsust see, kas kostja oli katuse ehitamise ajal vaidlusaluse maja omanik. VÕS § 221 lg 1 p 2 kohaldamiseks omab tähendust, kas kostja müügilepingu sõlmimisel teadis katuse puudustest või pidi nendest teadma, ning kas ta teavitas nendest hagejat. Maakohus on põhjendatult leidnud, et tunnistaja KK ütlustest nähtub, et kostja teadis, et katus ei olnud nõuetekohaselt ehitatud. Kostja ei ole menetluses esitanud tõendeid, mis lükkaksid KK ütlused ümber. Asjaolu, et maakohtu tuvastatu kohaselt ei olnud kostja katuse ehitamise ajal elamu omanik, ei tähenda, et kostja ei saanud teada katuse puudustest. Kostja on apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus on KK ütluste hindamisel olnud vastuoluline, kuna oli eelnevalt otsuses asunud seisukohale, et ei loe KK ütlusi tõendiks. Kolleegium sellega ei nõustu. Maakohus on katuse ehitamise aja määramisel asunud seisukohale, et KK ütlused katuse ehitamise aja kohta ei lükka ümber ekspert HK arvamust katuse ehitamise aja kohta. See ei tähenda, et asjaolu tuvastamisel, kas kostja teadis katuse puudustest, ei saanud maakohus KK ütlustega arvestada. Vaidlust ei ole, et kostja katuse puudustest hagejat ei teavitanud. Seega saab hageja VÕS § 221 lg 1 p 2 alusel katuse puudustele tugineda, hoolimata sellest, et ta lepingutingimustele mittevastavustest kostjat õigeaegselt ei teavitanud.
6. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuna kostja müüs hagejale kinnistu, millel asuva maja katuse konstruktsioon ei olnud nõuetekohane, siis on kostja rikkunud müügilepingut ning hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist. Kahju hüvitamist saab hageja nõuda VÕS § 115 lg 1 ja § 132 lg 3 alusel. HK 29.04.2015 ehitustehnilise ekspertiisiakti kohaselt on katuse taastamise maksumus 2015.a seisuga 43 448,40 eurot. Kostja on apellatsioonkaebuses viidanud, et lähtuda tuleb 2010.a hindadest. Kolleegium märgib, et kostja ei ole maakohtu menetluses väitnud, et katuse taastamise maksumuse määramisel tuleks lähtuda millestki muust, kui HK ekspertiisiaktis märgitud hinnast. Seega ei saa kostja sellist väidet esmakordselt apellatsiooniastmes esitada (

§ 652lg 4).

Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtul lähtuda maakohtu tuvastatud katuse taastamise maksumusest. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks saanud kahju vähendada juhul, kui ta oleks teinud õnnetusejärgselt koheselt väiksemaid kulutusi (katnud katuse ajutiselt koormakattega, et vältida sademete sattumist hoonesse). HK 29.04.2015 ehitustehnilisest ekspertiisiaktist nähtuvalt oleks hageja saanud sellega vältida sademete sattumist siseruumidesse ja siseviimistluse hävimist. Ekspertiisiaktist ei tulene, et katuse ajutise katmisega oleks saanud vähendada katuse taastamise kulusid. Hagis nõuab aga hageja just katuse taastamiskulude maksumust. Ka ekspert on andnud hinnangu katuse taastamiskulude kohta ning võtnud arvesse, et hageja ei kaitsnud hoonet sademete mõju eest (ekspertiisiakti p 2.8.4.22). Muid väiteid kahju suuruse vaidlustamiseks ei ole kostja apellatsiooniastmes esitanud.

1. Kolleegiumi hinnangul on tunnistajate IK ja LK ütlustega piisavalt tõendatud, et hageja ei ajanud 2010.a talvel oma maja katust lumest puhtaks. Hageja väited, et ta puhastas maja katust lumest, on jäänud paljasõnalisteks. HK 29.04.2015 ehitustehnilise ekspertiisiakti kohaselt oli lume liigne kogunemine katusele samuti katuse varingu üheks põhjuseks. VÕS 8 § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kuna kahju tekkis osaliselt hagejast tulenevatel asjaoludel, on maakohus õigesti VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitise suurust vähendanud. Arvestades tsiviilasja asjaolusid ning seda, et ei ole võimalik üheselt määrata, kui suures ulatuses oli kahju tekkimise põhjuseks katuse ebaõige konstruktsioon, ning kui suures ulatuses lume liigne kogunemine katusele, on maakohtu määratud kahjuhüvitise suurus 21 724,20 eurot põhjendatud.
2. Ülaltoodust tulenevalt puudub alus muuta maakohtu otsust hagi osalise rahuldamise osas.
3. Kolleegium märgib, et hageja on 04.11.2016 dokumendis esitanud apellatsioonkaebusega võrreldes uusi väiteid. Hageja on väitnud, et eksperdi käsutuses olnud fotodega ei saa kindlaks teha tema maja katusel olnud lume kogust varingu hetkel; et eksperdi nimetatud lumekoormuse normid on ebaõiged; et tunnistajate IK, LK ja EK ütlused ei ole usaldusväärsed. Kuna need väited on esitatud pärast apellatsioonkaebuse tähtaega, siis jätab kohus need tähelepanuta (

§ 634lg 1).

Menetluskulude jaotus 30. Kuna maakohtu otsus jääb hagi osalise rahuldamise osas muutmata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohtu määratud menetluskulude jaotus on hageja suhtes ebaõiglane. Maakohus tuvastas, et kahju on osaliselt tekkinud hagejast endast tulenevatel asjaoludel ning rahuldas hagi 50 % ulatuses. Sellest tulenevalt puuduvad

§ 162lõike 4 kohaldamise eeldused.

Ebaõige on hageja seisukoht, et

§ 190

lg 4 ei võimalda menetlusabi saanud hagejalt menetluskulusid riigituludesse välja mõista, kui hagi rahuldati osaliselt.

§ 190

lg 4 mõtte kohaselt mõistetakse menetlusabi saanud hagejalt menetluskulud välja võrdeliselt hagi rahuldamata jäetud osaga. Maakohtu määratud menetluskulude rahalise kindlaksmääramise suhtes ei ole apellatsioonkaebustes muid vastuväiteid esitatud.

1. Siiski on ringkonnakohtu hinnangul maakohus põhjendamatult mõistnud hagi esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu katteks mõlemalt poolelt välja riigilõivu summas 1757,57 eurot riigituludesse. Pärnu Maakohus on 20.02.2012 määrusega vabastanud hageja riigilõivu summas 3515,14 eurot maksmisest hagi esitamisel kostja vastu ostetud kinnistu müüjale tagastamiseks või 32 000 euro väljamõistmiseks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 14.01.2014 otsuses kohtuasjas nr 3-4-1-53-13 tunnistanud, et riigilõivuseaduse § 57 lõige 1 ja lisa 1 olid
2. jaanuarist 2011 kuni
3. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 31 955,82 euro kuni 38 346,98 eurot tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 3515,14 eurot. Ringkonnakohus märgib, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (

RS) § 21 sätestab, et tsiviilkohtumenetluses avalduse, hagi, apellatsioon- või määruskaebuse esitamisel

1. aasta
2. jaanuarist kuni
3. aasta
4. juunini kehtinud määras tasutud riigilõiv tagastatakse menetlusosalise avalduse alusel, kui avalduse esitamise päevaks ei ole kohtumenetlus jõustunud lõpplahendiga lõppenud, osas, mis ületab riigilõivu tagastamise otsustamise ajal sama menetlustoimingu tegemise eest kehtivat riigilõivumäära rohkem kui 50 eurot. Lähtudes

RS § 21 ja

§ 179

lg 1 mõttest ning arvestades, et 43 448,40 euro suuruselt nõudelt tuli maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud riigilõivuseaduse redaktsiooni (ja ka ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kehtiva redaktsiooni) kohaselt tasuda riigilõivu 1000 eurot, siis peab kohus põhjendatuks mõista 9 maakohtus hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu katteks mõlemalt poolelt riigituludesse välja riigilõivu 500 eurot.

1. Kuna mõlemad apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele võrdses osas, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda, välja arvatud tasu hagejale osutatud riigi õigusabi eest, mis tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda (Pärnu Maakohtu 20.02.2012 määrusega anti hagejale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud). Pooltel ei tule teineteise ringkonnakohtu menetluskulusid hüvitada.
2. Tallinna Ringkonnakohus vabastas 01.02.2016 määrusega hageja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 900 eurot.

§ 190

lg 4 kohaselt, kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja.

§ 190

lg 7 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 3–6 nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Arvestades menetlusabi taotlusest nähtuvat hageja majanduslikku olukorda ning seda, et maakohtu menetluskulude katteks on juba hagejalt riigituludesse välja mõistetud mitmed rahasummad, siis peab kohus põhjendatuks vabastada hageja apellatsioonkaebuse riigilõivu summas 900 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu 10