Obsah (4)

§ 123§ 134§ 143§ 135

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-16-7220 Määruse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2017, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Liis Arrak, Krista Kirspuu Tsiviilasi Tallinna

§ 123

kohaselt teeb kohus esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

1. Kohus asus seisukohale, et avaldaja on veenvalt põhistanud ja tõendanud, et puudutatud isikud III ja IV ei ole suutnud tagada oma lastele normaalset kasvukeskkonda koos elementaarse hoolitsusega. Arvestades tuvastatud asjaolusid on tõenäoline, et laste elama asumisel oma vanematega jätkub samasugune olukord, mis on ilmselgelt laste huvidega vastuolus ning ohuks nende tervisele ja arengule. Tekkinud olukord on tingitud vanemate tegevusetusest, mis arvestades eelöeldut on väga tõenäoliselt jätkuv ka edaspidi. Vanemad pole pika aja kestel üles näidanud vähimatki tahet olukorda parandada. Vanemate eluviisid ja soovimatus hoolitseda oma laste eest ning erivajadusega lapse jätmine ilma teda arendava abi ja hädavajaliku ravita seavad ohtu laste füüsilise ja vaimse tervise, hariduse omandamise ja kaugemas perspektiivis ka elu. Lapsed on jäetud abitusse olukorda, kuna nad ei suuda oma vanusest tulenevalt ise enda eest hoolitseda ja vajavad vanemate igapäevast abi ja tähelepanu täisväärtuslikuks arenguks, kuid seda vanemate poolt antud olukorras pole. Olukorras, kus laste heaolu on ohustatud, tuleb selle tagamiseks võtta tarvitusele vajalikud abinõud. Eeltoodud seisukohta on Riigikohus kinnitanud lahendis 3-2-1-78-15, et kohtul tuleb lapse heaolu tagamiseks kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil positiivset mõju ei oleks, saab kohus võtta vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära. 4
2. Kohus märkis, et ei pea vajalikuks laste ärakuulamist, kuna kohaliku omavalitsuse poolt esitatud asjaoludest nähtub avalduse põhjendatus ja vajadus lapsed perekonnast eraldada. Lisaks sellele on laste vanemad 16.06.2016 toimunud kohtuistungil avaldanud, et nad on avaldusega nõus, vastuväiteid ei ole. Maakohus leidis, et põhjendatud on määrata laste eestkostjaks avaldaja. Määruskaebus
3. 04.07.2016 esitasid puudutatud isikud III ja IV Harju Maakohtu 17.06.2016 määruse peale määruskaebuse, millega palusid maakohtu määruse tühistada ning jätta avalduse rahuldamata. Menetluskulud palusid puudutatud isikud III ja IV jätta poolte endi kanda.
4. Puudutatud isikud III ja IV vaidlevad vastu kohtumääruses märgitule, et nad nõustusid avaldusega ning esitasid kohtuistungil allkirjastatud kinnituse, et neil ei ole avaldusele vastuväiteid. Kohtuistungil viis tõlk puudutatud isikud III ja IV eksitusse, selgitades neile, et nad peavad allkirjastama kinnituse vanemaõiguste ajutiseks äravõtmiseks, kuna muidu võetakse neilt vanemaõigused alaliselt ära. Kui kohus leiab, et nõusolek on antud, siis võtavad puudutatud isikud III ja IV selle tagasi. Hooldusõiguse vanematelt äravõtmiseks puudus alus, kuna selle eelduseks on

§-st 135 tulenevalt eelnev teiste abinõude rakendamine. Ka laste heaolu ohustamine ei ole aset (ega tõendamist) leidnud. Käesoleval juhul saab kohaldada perekonda toetavaid meetmeid ning hooldusõiguse äravõtmine ei ole proportsionaalne meede. Vanemad üritavad oma eluviisi muuta ja olukorda lahendada. Määruskaebuse esitajad viitasid Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15. Maakohtul ei olnud määruse tegemise ajaks veel selge, kas vanemad suudavad

§ 134lg 1 mõttes olukorda muuta.

Seega ei olnud maakohus lahendi tegemise ajaks asja ammendavalt arutanud ega selgitanud välja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Olukorras, kus vanem soovib last ise kasvatada ja osaleb lapse elus ka pärast lapse perekonnast eraldamist ning on nõus oma elukombeid ja senist elukorraldust muutma ja tegema selleks linnavalitsusega koostööd, tuleb vanemale, enne hooldusõiguse äravõtmist, kohaldada muid abinõusid ja anda võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardanud ohu kõrvaldada. Pärast laste perekonnast eemaldamist külastavad vanemad oma lapsi pidevalt selleks ettenähtud ajal ja korras. Lapsed armastavad oma vanemaid ning nii lapsed kui vanemad soovivad elada koos. Vastused määruskaebusele

1. Avaldaja oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Vanemad on aastate jooksul jätnud tegemata laste jaoks olulised meditsiinilised toimingud, mistõttu on kannatada saanud laste tervis. Vanemad teatasid lastekaitse töötajatele korduvalt, et saavad ise hakkama ega vaja kõrvalabi. Aja kulgedes muutus raskemaks ka kodukülastuste tegemine. Vanemad ohustasid puudutatud isiku I vaimset ja psühholoogilist eakohast arengut. Täielik ükskõiksus ja huvi puudumine lapse edasijõudmise suhtes viis selleni, et kaks aastat esimeses klassis käinud tüdruk viiakse teise klassi piisavate teadmisteta, sest seadus ei anna võimalust kolmandat aastat esimese klassi jätkamiseks. Käesolevaks ajaks on selgunud, et puudutatud isiku II vaimne areng võinuks olla väiksema mahajäämusega normist, kui vanemad oleks vaevunud lapse logopeedilise vajadusega tegelema. Samuti on selgunud, et laste suuhügieeniga ei ole tegeletud ning laste hambad vajavad pikaajalist ravi. Pärast laste eraldamist perekonnast on vanemate huvi laste ravi ja käekäigu vastu olnud passiivne. Puudutatud isik III ei soovinud võtta osa puudutatud isikuga II nahaarsti külastamisest ning logopeedi vastuvõtule minnes teatasid vanemad, et neil ei ole aega. Vanemad käivad lapsi vaatamas vaheldumisi ning on esinenud aegu, mil vanemad kohale 5 ei ilmu. Turvakeskuse töötajate andmetel on vanemad kahel korral käinud lapsi vaatamas alkoholi joobes.
2. Lastele määratud esindaja oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Asjas puuduvad tõendid, et vanemad oleksid oma elukorraldust muutnud ja laste vajadustele vastavaks kohaldanud. Vanemate nõustamine ei ole soovitud tulemust andnud. Hooldusõiguse puudumine ei takista vanematel lastega suhtlemast. Edasine menetluse käik
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 17.06.2016 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning puudutatud isikute III ja IV määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 18.

§ 134

lg 1 kohaselt, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas

§ 143

lg-s 3 ning

§-des 135 ja 136 loetletuid.

§ 135

lg 2 kohaselt võib kohus hooldusõiguse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Riigikohus on selgitanud, et vanemalt hooldusõiguse äravõtmine või hooldusõiguse peatamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (Riigikohtu 16.11.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 17). Ringkonnakohtu arvates on maakohus tuvastanud õigesti asjas tähtsust omavad asjaolud, on oma seisukohti põhjendanud ning lähtunud otsustuse tegemisel laste huvidest. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole diskretsioonipiiridest väljunud ning seega puudub alus maakohtu määruse muutmiseks.

1. Alusetu on määruskaebuse väide, mille kohaselt ei ole laste heaolu ohustamine tõendamist leidnud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asjas esitatud tõendite alusel leidnud põhjendatult, et vanemate eluviis ning suutmatus täita oma kohustusi on seadnud ohtu ning kahjustanud laste tervist ning vaimset heaolu. Vanemad on suhtunud hoolimatult puudutatud isiku I koolikohustuse täitmisesse ning hariduse omandamisse. Sealjuures on laps jäänud kordama esimest klassi ning viidud lõpuks üle teise klassi ebapiisavate teadmistega. Vanemad ei ole tegelenud puudutatud isiku II puudest tulenevate erivajadustega ega ole taganud talle vajalikku ravi. Pärast lapse perest eraldamist selgus, et lapsel on ravimata nahalööve, mis vajab pikaajalist ravi. Samuti on avaldaja määruskaebusele esitatud vastuses välja toonud, et laste suuhügieeniga ei oldud tegeletud, mistõttu vajasid mõlemad lapsed kohest hambaravi.
2. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, mille kohaselt puudus vanematelt hooldusõiguse äravõtmiseks alus, kuna määruse tegemise ajaks ei olnud veel selge, kas 6 vanemad suudavad olukorda muuta ning kohus oleks pidanud kohaldama teisi abinõusid.

§ 135

lg 2 võimaldab hooldusõiguse täielikult ära võtta, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Arvestades asjaolusid ei oleks muud meetmed käesoleval juhul küllaldased ohu ärahoidmiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on Mustamäe Linnaosavalitsuse lastekaitsetöötajad tegelenud perega enne kohtule avalduse esitamist 1 aasta jooksul ning teinud sealjuures kaheksa kodukülastust. Vanematele on selle aja jooksul antud võimalus olukorda parandada. Vanemaid on kohaliku omavalitsuse töötajate poolt nõustatud ning neile on pakutud abi, kuid eeltoodu ei ole tulemusi andnud. Ringkonnakohus märgib, et abistavate meetmete rakendamiseks peab ka abistatav isik ise olema valmis abi vastu võtma. Vanemad on vältinud eestkosteasutusega koostööd, sealjuures on kodukülastuse tegemiseks olnud vajalik ka politsei kaasabi. Vanemad ei ole suutnud tagada laste jaoks sobivat ja puhast kasvukeskkonda ning nad ei ole tulnud toime laste hooldamisega, jättes lapsed ilma arenguvõimalustest ning vajalikust ravist. Käesoleval juhul on põhjust arvata, et vanematel puudub tegelik huvi laste käekäigu vastu ning arusaam laste hooldamisest ja kasvatamisest. 21. Määruskaebuse esitajad ei ole ka ise põhjendanud, milliseid perekonda toetavad meetmeid oleks maakohus pidanud hooldusõiguse äravõtmise asemel kohaldama. Üksnes paljasõnalised väited selle kohta, et vanemad soovivad oma elukorraldust muuta ning on selleks valmis tegema koostööd, ei ole maakohtu määruse muutmise jaoks piisavad. Avaldaja on vastuses määruskaebusele välja toonud, et ka pärast laste perekonnast eraldamist ei ole vanemad oma eluviise muutnud. Vanematel on olnud võimalus lastega regulaarselt suhelda, kuid vanemate huvi laste käekäigu vastu on olnud passiivne. Määruskaebuse vastuse kohaselt ei ole puudutatud isik III soovinud võtta osa puudutatud isikuga II nahaarsti külastamisest ning logopeedi vastuvõtule minnes teatasid vanemad, et neil ei ole aega. Osadel kokkulepitud külastusaegadel on vanemad jätnud kohale tulemata, sealjuures on vanemad käinud lapsi vaatamas alkoholi tarvitamise tundemärkidega või alkoholijoobes. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust eeldada, et muude abinõude kohaldamine võiks olla ohu ärahoidmiseks ja laste heaolu tagamiseks piisav. Seega on maakohus leidnud põhjendatult ning kooskõlas laste huvidega, et on olemas alus hooldusõiguse äravõtmiseks (

§ 135lg 2).

1. Lisaks on vanemad määruskaebuses väitnud, et allkirjastasid kohtuistungil ekslikult nõusoleku hooldusõiguse äravõtmiseks ning soovivad selle tagasi võtta. TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi lahendatakse hooldusõiguse asjad hagita menetluses. Hagita menetluses ei ole kohus tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus on määruse põhjendustes küll märkinud, et vanemad on avaldusega nõustunud, kuid avalduse rahuldamist on maakohus põhjendanud muude asjaoludega. Seega ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse muutmiseks.
2. Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
3. TsMS § 171 lg 1 järgi kannab kaebuse rahuldamata jätmise korral menetluskulud kaebuse esitaja. Hagita menetluses kannab menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi isik, kelle huvides lahend tehakse, või kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Muuhulgas võib kohus TsMS § 172 lg 3 teise lause järgi jätta hagita perekonnaasja menetluskulud täielikult või osaliselt riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jätab 7 kolleegium määruskaebuse esitamisest tingitud puudutatud isikute I ja II menetluskulud riigi kanda. Määruskaebus esitamisest tingitud avaldaja ja puudutatud isikute III ja IV menetluskulud on kohtuasja olemust arvestades põhjendatud TsMS § 171 lg 1 ja TsMS § 172 lg 1 alusel jätta nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu 8