) § 118 kohaselt teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu.
lg 3 järgi lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamisel ja hooldusõiguse ühele vanemale üleandmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi.
kohaselt peab kohus vanemate õigusi ja kohustusi käsitlevate asjade läbivaatamisel tegema lahendi, mis esmajoones lähtub lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Lapse isa on viimasel ajal hakanud siiski oma pojaga suhtlema. Kõigi menetlusosaliste seisukohti arvesse võttes leidis kohus, et ei ole õige kõrvaldada isa poja elus kaasarääkimisest. Asja menetluse käigus on ilmnenud, et noortel vanematel puuduvad oskused ja kogemused lapse huvides tehtavate otsustuste vastuvõtmiseks. Nad on teineteise reaktsioone tõlgendanud sageli ebakohaselt. Seepärast vajavad mõlemad vanemad lepitusmenetluse läbimist. Selleks on ka mõlemad andnud oma nõusoleku ja kinnitanud, et vajavad abi. Lapse elukoha osas vaidlust ei ole. Seepärast võib emale anda hooldusõiguse lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires, samuti lapse terviseküsimuste lahendamise osas. Igapäevaelu küsimused lahendab see vanem, kellega laps elab. 4 Lähtudes TsMS § 172 lg 1 esimeses lauses ja sama paragrahvi lg 3 teises lauses sätestatust, tuleb kohtu hinnangul jätta praeguses asjas riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus 15.11.2016 esitatud määruskaebuses palub avaldaja tühistada Harju Maakohtu 03.11.2016 määruse osas, millega kohus andis lapse isikuhooldusõiguse tema elukoha määramise osas üle avaldajale ja teha uus lahend, millega anda lapse isikuhooldusõigus tema viibimiskoha määramise osas üle avaldajale. Ülejäänud osas palub avaldaja jätta maakohtu määruse muutmata. Avaldaja leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni p 1 lapse elukoha määramise osas ei ole õiguslikult asjakohane. Pärast perekonnaseaduse jõustumist 1.07.2010 ei reguleerita kohtu poolt enam lapse elukoha määramist. Kohus, lähtuvalt perekonnaautonoomia põhimõttest, ei otsusta enam vanema eest ja asemel, kus asub lapse elukoht, vaid annab vajadusel ühele vanemale otsustusõiguse lapse viibimiskoha määramiseks. Lapsevanem, kes kohtulahendiga saab lapse viibimiskoha määramise osas otsustusõiguse võib ise otsustada teisest vanemast sõltumatult, kus asub lapse elukoht. Seega, kui kohus annab viibimiskoha määramise osas otsustusõiguse avaldajale üle, siis võib avaldaja määrata lapse elukoha oma äranägemisel sinna kuhu ta soovib. Vanema isikuhooldusõigus hõlmab
lg 1 ja § 126 lg 2 järgi mh vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Hooldusõigusliku vanema õigus määrata lapse viibimiskohta ja suhtlusringkonda hõlmab mh ka vanema õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab, ning see loob ühtlasi eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus
järgi vanema taotlusel anda lapse elu puudutava küsimuse otsustamise õiguse üle ühele vanematest. Riigikohus märgib, et
järgi ei otsusta kohus ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o. ilma teise vanemata (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-4511). Seejuures peab kohus seda otsust tehes lähtuma
lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Lähtudes lapse huvidest ei ole kohus täiel määral vanemate vahelist vaidlust lahendanud ning võimaluse konfliktide ja vastuolude tekkimiseks tulevikus. Nimelt kohtumenetluse käigus oli tuvastatud, et lapse isa ei lubanud avaldajal sõita lapsega puhkusele Egiptussesse, mis iseenesest oli lapse huvides ning tema tervisele kasulik. Kuid kohus jättis avaldaja nõude anda ainuhooldusõigus lapse igakordse viibimiskoha määramisel avaldajale rahuldamata ja määras isikuhooldusõiguse lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires tema emale. Kohus jõudis järeldusele, et kuna lapse elukoha osas vaidlust ei ole, võib emale anda hooldusõiguse lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires. Avaldaja on seisukohal, et kuna vanemate vahel on vaidlus lapse viibimiskoha määramise osas, siis on kohtul vajalik vaidlus lahendada ja lõpetada selles osas vanemate ühine hooldusõigus.
lg 3 järgi lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamisel ja hooldusõiguse ühele vanemale üleandmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi.
kohaselt peab kohus vanemate õigusi ja kohustusi käsitlevate asjade läbivaatamisel tegema lahendi, mis esmajoones lähtub lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. 5 Avaldaja rõhutab, et Haabersti Linnaosa Valitsus toetas oma seisukohas avaldust hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks, andes otsustusõiguse lapse viibimiskoha, vältimatu terviseabi ja haridusasutuse valiku osas avaldajale. Lapse esindaja pooldas avalduse rahuldamist osaliselt, s.t. ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja avaldajale ainuhooldusõiguse andmist lapse igakordse viibimiskoha määramisel. Lähtudes eeltoodust, vanemate seisukohtadest, omavalitsuse seisukohast ja lapsele määratud esindaja arvamusest on põhjendatud ja lapse huvides anda lapse isikuhooldusõigus tema viibimiskoha otsustamise osas ja terviseküsimuste lahendamise osas üle tema emale. Ülejäänud osas on vanematel lapse suhtes ühine hooldusõigus. Vastused määruskaebusele Lapsele määratud esindaja toetab määruskaebuse rahuldamist ja jääb varasema seisukoha juurde, et lapse emale ainuhooldusõiguse andmine lapse igakordse viibimiskoha määramise osas ei ole vastuolus lapse huvidega. Tallinna linn Haabersti Linnaosa Valitsuse kaudu toetab samuti avaldaja taotlust ning leiab, et lapse parimates huvides on anda otsustusõigus lapsevanemale, kelle viibimiskohas laps alaliselt viibib. Lapse isa avaldas 13.02.2017 esitatud e-kirjas soovi kohtuda paar korda kuus oma pojaga ilma tema emata. Samuti avaldas lapse isa, et ta ei ole nõus avaldaja nõudmisega anda lapse isikuhooldusõigus tema viibimiskoha määramise osas üle avaldajale. Lapse isa peab absurdseks, kui lapse isa ei või küsida ega teada oma poja asukohta/viibimiskohta. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 03.11.2016 määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, millega maakohus andis lapse isikuhooldusõiguse tema elukoha määramise osas avaldajale. Tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks lapse viibimiskoha osas ühise hooldusõiguse lõpetamise ja vastavas osas hooldusõiguse avaldajale üleandmise osas. Muus osas tuleb maakohtu määrus jätta muutmata. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus kontrollib kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 ja §-ga 659 maakohtu määrust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebusest nähtuvalt vaidlustab avaldaja maakohtu määrust üksnes osas, milles kohus andis lapse isikuhooldusõiguse tema elukoha määramise osas üle avaldajale. Avaldaja palub anda talle üle lapse isikuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas. TsMS § 436 lg-st 1 ja § 463 lg-st 2 tulenevalt peab hagita asjas lõpplahendina tehtav kirjalik kohtumäärus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 465 lg 2 p 8 kohaselt märgitakse kirjalikus määruses, mille peale saab esitada määruskaebuse, põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis, samuti õigusaktid, millest kohus juhindus. Avaldaja on pöördunud kohtusse avaldusega lapse suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning lapse viibimiskoha, tervise ja igapäevaelu küsimuste määramise osas ainuotsustusõiguse saamiseks. Vaatamata asjaolule, et avaldaja esindaja poolt 13.10.2016 ärakuulamisel avaldatu kohaselt 6 on avaldus esitatud ka lapse elukoha määramise osas ainuotsustusõiguse üleandmiseks, nähtub asja materjalidest, et lapse elukoha küsimuses pooltel vaidlus puudub, kuivõrd laps on senini elanud koos emaga ning lapse isa on nõus, et laps elab koos emaga. Arvestades, et lapse elukoha küsimuses vanemate vahel vaidlus puudub, puudus kohtul ka vajadus anda lapse elukohta puudutavas küsimuses otsustusõigus ühele vanemale ja ühine hooldusõigus selles osas lõpetada. Sel põhjusel kuulub vaidlustatud maakohtu määrus lapse elukoha määramise küsimuse osas kolleegiumi hinnangul tühistamisele. Lapse elukoha määramise osas ei ole asjakohased kaebuses osundatud perekonnaseaduse (
) § 119 ega Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-11, mille kohaselt ei otsusta kohus
lg 1 järgi ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o ilma teise vanemata. Lisaks asjaolule, et käesolevas asjas puuduvad vanematel erimeelsused lapse elukoha osas, on kaebuse sellekohased väited põhjendamatud ka seetõttu, et käesolevas asjas ei ole avaldaja esitanud kohtule lapse elukoha määramise nõuet ning kohus ei ole ka otsustanud lapse elukoha üle, vaid on üksnes otsustanud vanemate hooldusõiguse üle lapse elukoha määramise küsimuses. Viidatud Riigikohtu lahendist tulenevalt ei ole käesoleval juhul õiguslikult asjakohane ka kaebuses viidatud
. Arvestades muu hulgas, et avaldaja on taotlenud hooldusõiguse osalist lõpetamist, tuleb avaldaja taotlust kvalifitseerida kui
lg 1 järgset nõuet hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja temale vaidlusalustes küsimustes ainuotsustusõiguse andmiseks. Ringkonnakohus selgitab, et vanemale otsustusõiguse andmise nõue (
) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (
) on alternatiivsed nõuded, mistõttu saab kohus sõltuvalt taotletavast eesmärgist lahendada avalduse kas
Praegusel juhul ei ole tegemist
kohaldamisalasse kuuluva olukorraga, kus vanemad ei jõua üksmeelele lapsesse puutuvas konkreetses ja ühekordselt otsustatavas olulises küsimuses. Nähtuvalt asja materjalidest on vanematel vaidlus lapse viibimiskoha osas, nt ei ole lapse isa andnud nõusolekut lapsega Egiptusesse puhkusereisile minekuks. Vaidlustatud maakohtu määrusest nähtuvalt ei ole kohus avaldust lapse viibimiskoha määramise osas ainuotsustusõiguse saamiseks rahuldanud. Samas ei ole maakohus määruse põhjendustest nähtuvalt tuvastanud ka asjaolude kogumit, mis võimaldanuks jätta avaldus selles osas rahuldamata.
lg 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sama paragrahvi lõike 2 järgi avaldust ei rahuldata, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu (p 1) või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega (p 2). Arvestades asjaolu, et käesoleval juhul on laps, kelle hooldusõiguse üle vanemad vaidlevad, 1-aastane, saab
lõikest 2 tulenevalt jätta sama paragrahvi lõike 1 alusel esitatud avalduse rahuldamata üksnes põhjusel, et ühise hooldusõiguse (osaline) lõpetamine ja ühele vanematest ainuhooldusõiguse määramine ei oleks kooskõlas lapse huvidega. Maakohtu lahendist ei nähtu põhjendusi, millest tuleneks, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja lapse emale ainuotsustusõiguse määramine lapse viibimiskoha osas oleks vastuolus lapse huvidega. Arvestades eeltoodut nõustub ringkonnakohus avaldaja seisukohaga, et kohus ei ole lapse huvidest lähtudes vanemate vahelist vaidlust täiel määral lahendanud, jättes seega selles osas võimaluse konfliktide ja vastuolude tekkimiseks tulevikus. Maakohus on teinud põhjendamatu lahendi, jättes hooldusõiguse osalise lõpetamise avalduse lapse viibimiskoha määramise osas sisuliselt lahendamata. Ringkonnakohtul ei ole võimalik nimetatud puudust 7 kõrvaldada, esmalt tuleb avaldused sisuliselt lahendada maakohtul (TsMS § 9 lg 3). Seetõttu tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht avaldaja taotluse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja lapse viibimiskoha määramise osas ainuotsustusõiguse avaldajale üleandmiseks. Vastavalt TsMS § 173 lg 3 teisele lausele otsustab menetluskulude jaotuse maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.