KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 31. märts 2017,

) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja määras kindlaks, et kostjal tuleb hüvitada hagejale menetluskulude katteks 350 eurot. Maakohus tuvastas, et kostjal on lisaks hagejale veel kaks alaealist last. Neil lastel on kostja juures vahelduv elukoht ja vanemate vahel on kokkulepe, et sel ajal peab vanem lapsi üleval. Kostja maksab laste koorikooli eest kuus 110 eurot ja ühe lapse majandusõpingute eest 6,40 eurot. Kostja kannab ka nende laste kooliga seotud kulud (ekskursioonid, väiketarvikud jms) ca 100 eurot poole aasta kohta. Maakohtu hinnangul ei jää need lapsed varaliselt vähem kindlustatuks, kui kostja kasutab seni nende koorikooli, majandusõppe ja klassiekskursioonide kulude katmiseks kulunud raha miinimummääras elatise maksmiseks oma kolmandale lapsele (hagejale). Kostja sissetuleku suurus ei vabasta kostjat hageja ülalpidamiskohustusest. Kohtumenetluses ei ole kostja väitnud, et ta ei saa suuremat sissetulekut teenida nt tervise tõttu. Seega puudub alus igakuise elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. Maakohtu hinnangul ei sea tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjat äärmiselt raskesse olukorda, sest hageja nõuab elatist tagasiulatuvalt kolme kuu ja 13 päeva eest. Sellises ulatuses tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei koorma kostjat liigselt, kuna kostja hageja vanemana 3

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis asja lahendamisel arvesse võtmata menetluse ajal tasutud elatise summas 220 eurot. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega kostjalt kohtuotsusega välja mõistetud elatist selle summa võrra vähendada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles hagi jäi osaliselt läbi vaatamata. Kaebuses ei ole väiteid, et maakohus oleks eksinud menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel ja sellega seonduva taotluse lahendamisel. Samuti ei käsitle kostja oma kaebuses maakohtu otsusega määratud otsuse täitmise korda. Seega on nende otsustuste osas maakohtu otsus edasi kaebamata jõustunud.

1. Tulenevalt kostja kaebusest on apellatsiooniastmes vaidluse all, kas maakohus mõistis põhjendatult kostjalt hageja kasuks välja:  alates hagi esitamisest igakuise elatise PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammääras või oleks tulnud elatist PKS § 102 lg-te 1 ja 2 alusel vähendada;  enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud elatise summas 738,16 eurot, samuti aga  kas ja kuidas oleks tulnud otsuse tegemisel arvestada menetluse ajal makstud elatisega summas 220 eurot.
2. Juhindudes

§ 652

lg 1 p-st 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, sest neid ei ole kaebusega vaidlustatud ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole tõendite hindamisel menetlusnorme oluliselt rikkunud. Samadel põhjustel ei 4

§ 652

lg 5 järgi vaja uuesti koguda, uurida ega hinnata maakohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud otsuse elatise väljamõistmise, sh igakuise elatise summa ja tagasiulatuava elatise summa osas muutmata. Vastavalt

§ 654lg-le 6 märgib ringkonnakohus, et nõustub maakohtu sisuliste põhjendusega.

Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Kostja leiab, et maakohus eksis PKS § 101 ja 102 kohaldamisel, kui jättis arvesse võtmata kostja tegeliku sissetuleku ja kohustuse anda ülalpidamist veel kahele alaealisele lapsele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see väide põhjendatud. Kohtu järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse (Riigikohtu
2. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). Eelnevast tuleneb, et kostja pidi esile tooma, millised on tema teiste laste vajadused ja millise osa vastavatest kuludest kannab kumbki vanem. Kuna kostja vastavat asjaolude esile toomise koormist ei täitnud, siis ei saanud maakohus ka kohaldada PKS § 101 ja 102 kostja soovitud viisil, st vähendades nende alusel hageja kasuks välja mõistetavat elatist alla seadusega ette nähtud alammäära. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja ei ole toonud esile ka mõjuvat põhjust tema sissetuleku ebapiisavuseks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, nt vajadusel müües oma vara (Riigikohtu
3. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11 esimene lõik, samuti selles viidatud
4. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15;
5. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14, ja
6. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 32-1-19-07, p 12). Kostja ei toonud esile asjaolusid, mis takistavad tal teenida vähemalt riigi keskmist palka. Kui kostjal puudub mõjuv põhjus keskmisest madalama töötasu teenimiseks, siis ei esine ka mõjuvat põhjust PKS § 102 lg 2 kolmanda lause tähenduses.
7. Lisaks heidab kostja maakohtule ette tõendite vääralt hindamist ja selle arvestamata jätmist, et osa hageja vajadustest on kaetud riiklike toetustega, mis kantakse hageja ema kontole. Ka see apellatsiooniväide ei ole põhjendatud. Kostja ei tuginenud nimetatud asjaolule maakohtus. Kuigi osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, siis tuleb kohtul sellega arvestada üksnes juhul, kui pool vastavale asjaolule tugineb (vt Riigikohtu
8. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 11 kolmas lõik, samuti aga varasemalt
9. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16 teine ja kolmas lõik, ning
10. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p-d 14 ja 15).

§ 5

lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Maakohus ei pidanud võtma arvesse, et osa hageja vajadustest on kaetud riiklike toetustega, mis kantakse hageja ema kontole, sest kostja ei toonud seda asjaolu esile. Tulenevalt

§ 652lg-test 1, 3 ja 4 ei saa sellele asjaolule enam tugineda ringkonnakohtus.

11. Enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud elatise nõude õiguslik alus on PKS § 108, mis mh sätestab, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda 5

§ 206

lg 1 hagejal nõuet suurendada, millele kostja maakohtus vastuväiteid ei esitanud. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja käsitlus nagu oleks hageja esitanud nõude üksnes kuni

1. jaanuarini
2. Maakohtu otsuse resolutsioonis on tagasiulatuva elatise perioodi alguskuupäevaks märgitud
3. jaanuar
4. Põhjendava osa p 27 järgi lahendas kohus nõuet kolme kuu ja 13 päeva eest. Tegemist ebatäpsusega

§ 447lg 2 tähenduses, mille ringkonnakohus saab parandada.

1. Lõpuks hõlmab vaidlus praeguses menetlusstaadiumis kostja poolt menetluse kestel tasutud summat 220 eurot. Selles summas elatise maksmisele ei ole hageja vastuväiteid esitanud, samuti ei käsitlenud hageja seda küsimust apellatsioonivastuses. Maakohus tuvastas sisuliselt vastava asjaolu vaidlustatud otsuse p-s
2. Vähemalt üldjuhul tuleb elatise nõude rahuldamisel arvestada ka sellega, millises ulatuses on ülalpidamise andmiseks kohustatud vanem seda kohtumenetluse ajal teinud (Riigikohtu
3. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 18 teine lõik, ja selles viidatud
4. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul oleks pidanud maakohus ka käesolevas asjas arvestama menetluse kestel tasutud elatisega, sest vastav asjaolu oli kohtu ette toodud ja selle üle ei olnud pooltel ka vaidlust. Menetluse kestel tasutud elatise maksetega arvestamata jätmine võib põhjustada asjatuid vaidlusi hilisemas täitemenetluses, seda eelkõige juhul, kui elatis mõistetakse välja mitme erineva perioodi katteks ja makseid kajastavatest dokumentidest ei tarvitse olla üheselt selge, millise kohutuse katteks on iga makse tehtud. Vastavalt
5. aasta mais ja juunis tasutud osasummad 110 eurot (tl 54 ja 58) saab arvata maha erinevate perioodide elatise maksmise kohustusest. Nimelt tuleb kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg-ga 1 juhinduda
6. aasta juuni kuu eest tehtud makse puhul maksekorraldusel märgitud perioodist, st selle kuu elatise võlg kohtuotsuse järgi on 105 eurot 6

§ 442

lg 5 teine lause sätestab, et otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Maakohus mõistis vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 4 esimeses lauses kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise igakordses miinimummääras. Samas ei sisalda kehtiv õigus sellist mõistet nagu elatise miinimummäär. Riigikohus on kõnealuses küsimuses märkinud, et ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides on määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutu kohtulahendiga väljamõistetud elatis miinimumelatisest väiksemaks. Resolutsioonis saab selle määrata nt viisil, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (28. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13 kolmas lõik, aga ka hiljutine Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 10 kolmas lõik). Ringkonnakohtu hinnangul vastab elatise väljamõistmise otsus kõige paremini

§ 442

lg 5 teise lause nõuetele siis, kui selles on märgitud otsuse tegemise ajal teada olevad igakuise elatise summad numbriliselt ja kui hageja on taotlenud elatise summa muutumist vastavalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäärale, siis sellele viitav indekseerimine. Arvestades Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 p-s 14 esitatud seisukohti ja võimalust, et seadusandja järgib Riigikohtu soovitust vaadata üle elatise alammäära ette nägeva PKS § 101 lg 1 sõnastus, on otstarbekas piirduda resolutsiooni sõnastamisel viitega perekonnaseaduse normile ja mitte korrata selles praegu märgitud suhet töötasu alammääraga. Esiteks võib selle aja jooksul, mil kostjal tuleb hagejale elatist maksta, muutuda nii vastav suhtarv; teiseks aga võib seadusandja soovida siduda elatise alammäära edaspidi mõne muu majandusnäitajaga. Vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist

§ 459

lg 1 alusel, on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks eelkõige viisil, mis tagab kohtulahendi resolutsiooni selguse ja täidetavuse võimalikult pika aja vältel. Lähtudes käesolevas punktis märgitust tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada viitega PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäärale. 15. Maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 8 otsustanud otsuse kättetoimetamise. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ja muudab maakohtu otsust menetluse ajal tasutud summa 220 eurot osas, siis tuleb ringkonnakohtul

§ 654lg 2² järgi esitada kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus.

Selle sätte eesmärk on võimaldada nt pooltel ja kohtutäituril olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi osaliselt või muudab seda, paremini aru saada sellest, milline on otsuse resolutsiooni terviktekst (Riigikohtu 10. detsembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 18 kolmas lõik). Ringkonnakohus asub seisukohale, et maakohtu otsuse kättetoimetamise otsustuse kordamine ei ole otsuse resolutsiooni terviklikus sõnastuses vajalik.

§ 655lg 1 näeb ette otsuse menetlusosalistele kättetoimetamise sõltumata sellest, kas kohus seda otsuses märgib või mitte. 7

§ 455

lg 1, st ka maakohtul ei olnud otsest põhjust lahendi edastamise korda eraldi otsustada. 16. Kuigi ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse osaliselt, ei anna see alust muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Sisuliselt on maakohus hagi õigesti rahuldanud ja ringkonnakohus muutis lahendit vaid menetluse kestel tasutud elatise võrra. Hageja suhtes ei oleks õiglane, kui pärast hagi esitamist tehtud elatise maksed mõjutaksid lisaks hagi rahuldamise ulatusele ka kulude jaotust. Kostja ei ole menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist eraldi ka vaidlustanud. Ringkonnakohtu menetluse kulud on põhjendatud jätta

§ 163lg 1 ja § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Kumbki pool ei esitanud kohtu määratud tähtajal menetluskulude nimekirja. Tulenevalt eeltoodust ei ole vaja apellatsiooniastme kulusid rahaliselt kindlaks määrata. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 8