) § 128 lg 1 p 2 kohase üleviimise kohta Tartu vangla saatmisosakonna valvuri ametikohalt Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale. 28.10.2015 teavitas R.E. Tartu vanglat, et ei nõustu ettepanekus toodud üleviimisega ning ei ole nõus asuma tööle Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale. 25.11.2015 Tallinn vangla andis välja käskkirja nr 3-2/892, millega otsustati viia kaebaja alates 01.01.2016 II klassi valvuri ametiastmele vastava Tartu vangla saatmisosakonna valvuri ametikohalt üle ning nimetati II klassi valvuri ametiastmele vastavale Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale. 01.12.2015 Tartu vangla andis välja käskkirja nr 3-2/821, millega otsustati kaebaja vabastada alates 01.01.2016 Tartu vangla teenistusest ning saatmisosakonna valvuri ametikohalt seoses kaebaja üleviimisega Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale. 28.12.2015 esitas R.E. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna vangla 25.11.2015 käskkirja nr 3-2/892 tühistamist ning Tartu vangla 01.12.2015 käskkirja nr 3-2/821 õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning lõpparve ja koondamishüvitise väljamõistmist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja: Tallinna vangla käskkiri tuleb tühistada seetõttu, et tegemist on kehtiva haldusaktiga, mis on täitmiseks kohustuslik igaühele. Antud juhul oli see aluseks Tartu vangla käskkirjale, millega kaebaja viidi üle teise riigiasutusse teisele ametikohale.
reguleerib vanglaametniku üleviimist teisele ametikohale, kuid ei anna alust tähtajatuks üleviimiseks teise asutusse. Viimast vangistusseadus ei reguleeri ja seetõttu tuleb juhinduda avaliku teenistuse seaduse §-st 98, mille lg 3 ütleb, et kui tähtajatul üleviimisel muutub ametikoha asukoht, „võib ametniku üle viia üksnes tema kirjalikul nõusolekul. Kui ametnik nõusolekut ei anna, vabastatakse ta teenistusest koondamise tõttu.“ Kaebaja soovib saada Tartu vangla teenistusest vabastatuks koondamise tõttu, sest talle on vastuvõetamatu täita senisest täiesti erinevaid teenistusülesandeid Tallinna vanglas, mis on teine riigiasutus ja asub teises paikkonnas. Kaebaja ei oleks vabatahtlikult Tartu vangla teenistusest lahkunud ja oleks tegelikult saanud seal jätkata oma seniste ülesannete täitmist ka peale struktuurimuudatust, sest tema ametiülesanded ei kadunud ära. Praegune töötamine Tallinna vangla järelevalveosakonnas on talle vastustajate tegevuse läbi pealesunnitud paratamatus ja seetõttu on tal õigus nõuda enda teenistusest vabastamist koondamise tõttu. Tartu vangla väitel kaotati saatmisosakond ja sellest tulenevalt tekkis koondamissituatsioon. Tartu vangla ei pakkunud kaebajale teist ametikohta, kuigi kaebaja teenistusülesanded läksid üle sama asutuse teisele struktuuriüksusele (saateüksusele) ja puudusid seaduslikud takistused kaebaja üleviimiseks uude struktuuriüksusesse täitma seniseid ülesandeid. Kaebaja ei vaidlusta tööandja õigust otsustada, kelle töölejätmist ta koondamissituatsioonis eelistab, kas isikut, kes neid ülesandeid seni täitis, või kedagi teist, kuid leiab, et kui tal ei ole tööandja tegevusest tingituna enam võimalik jätkata endiste või nendega vähemalt sarnaste ülesannete täitmist, siis on tal õigus sunnitud elukorralduse muutusest tulenevate ebamugavuste hüvitamisele, milleks on seaduses ette nähtud koondamishüvitis. Kaks Tartu vangla saatmisosakonna ametnikku U. Treier ja A. Saar nõudsid samas situatsioonis enda koondamist ja nende taotlused rahuldati ilma mingite vaidlusteta, st Tartu vangla tunnistas nende õigust nõuda enda koondamist vaatamata oletatavale õigusele viia nad tahtevastaselt teisele ametikohale. Vaidlustatud käskkirjad sisaldavad küll vastustajate argumente, miks oli vaja kaebaja ühest asutusest teise üle viia, ent puuduvad kaebaja huve puudutavad sisulised kaalutlused ehk neist ei nähtu, milline avalik huvi kaalus üles kaebaja huvi saada koondamishüvitist. Koondamine annaks kaebajale õiguse saada töötuskindlustushüvitist, millele tal omal soovil töölt lahkumise korral õigust ei ole. Koondamine võimaldaks kaebajal Tallinna vangla teenistusest lahkuda ja otsida endale meelepärast 2 tööd kodule lähemal. Praegune sunniviisiline töötamine Tallinna vanglas seab ta ebavõrdsesse olukorda võrreldes punktis 3 nimetatud kahe ametnikuga, kes vaidlusteta koondati ja kellele hüvitati kokkulepitud töö tegemise jätkamise võimatusega kaasnevatest elukorralduse muutustest tulenevad ebamugavused. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et
annab tõepoolest vastustajatele õiguse viia ametnik tema nõusolekuta tähtajatult teise riigiasutusse, mis asub lisaks ka teises paikkonnas, palub kaebaja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus hindamaks kõnealuse normi vastavust Põhiseaduse §-le 29. Tulenevalt Põhiseaduse §-st 29 on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud teenistuse eriliigid, mille hulka vanglateenistus ei kuulu. Iseenesest on õige, et enne ametniku koondamist tuleb kaaluda võimalusi tema teenistusse jätmiseks ning ametnikku ei vabastata, kui teda on võimalik nimetada teisele ametikohale, kuid teise ametikoha pakkumine peaks olema ametnikule võimalikult soodne, mitte formaalne nagu antud juhul. Tartu vangla viis kaebaja üle teises paikkonnas asuvasse asutusse ja teistsugusele ametikohale vastu tema tahtmist teades ette, et kaebajale on seal töötamine vastuvõetamatu ja seades ta olukorda, kus kaebajal on valik, kas jätkata töötamist sunniviisiliselt (sest tal ei ole võimalik päevapealt kusagile minna) või lahkuda omal soovil, kuid rahalise hüvitiseta. Kaebaja leiab, et tööandja selline käitumine on pahatahtlik, sest eesmärgiks on soov vältida koondamishüvitise maksmist, mitte mure kaebaja edasise käekäigu pärast. Vastustaja 1: Tallinna vangla 25.11.2015 käskkiri nr 3-2/892 on õiguspärane ning kaebaja teenistusest vabastamine Tartu vangla 01.12.2015 käskkirja nr 3-2/821 alusel on toimunud õiguspäraselt, millest tulenevalt puudub ka alus koondamishüvitise väljamõistmiseks. Vastustaja on seisukohal, et olenemata Tartu vangla saatmisosakonna töö ümberkujundamisest ei olnud Tartu vanglal kohustust kaebajat koondada. Erinevalt ametikohtadest, kuhu leiab ametnikke ka erasektoris töötanud isikute hulgast, on vanglateenistuses vajalike oskuste ja teadmiste, samuti kõlbeliste omadustega inimeste leidmine keerukam. Ühiskonna julgeoleku tagamise eesmärgiks aga on vajalik, et vanglateenistuja ametiülesandeid täidavad piisavate kogemuste, teadmiste ning oskustega isikud. Seega on vanglasüsteemis üldiseks eesmärgiks vältida väljaõppinud ning kogemustega vanglaametnike teenistusest lahkumist ning tagada kvalifitseeritud tööjõu säilitamine. Tagamaks organisatsiooni võimekus tegutseda igal ajal ja igas olukorras, on Vangistusseaduses (
) (§ 128 lg 1 p 2 ja lg 2) erinevalt Avaliku teenistuse seaduses (ATS) sätestatust ette nähtud võimalus vanglaametnik sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele üle viia vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel ka ilma vanglaametniku nõusolekuta. Sealjuures annab
Seega olukorras, kus Tallinna vanglas oli ligi 30 (21.10.2015 seisuga 28) kaebaja väljaõppele ja ametiastmele vastavat vakantset ametikohta, ei olnud tegemist koondamissituatsiooniga. Tallinna vangla eeltoodud seisukohta toetab ka kohtupraktika - nii on Tallinna Ringkonnakohus 15.04.2013 kohtuotsuses nr 3-12-2148 ja 26.06.2013 kohtuotsuses nr 3-12-2224 leidnud, et isegi kui asutuse struktuuris ja teenistujate koosseisus leiavad aset muudatused, pole ametniku puhul põhjust rääkida koondamissituatsioonist, kui teda on võimalik kas tema nõusolekul või ka ilma nõusolekuta üle viia teisele ametikohale. Eelviidatud kohtuasjades leidis ringkonnakohus ka, et juhul kui
nägi ette erisused avaliku teenistuse seadusest ning kui vanglaametniku üleviimine on viidatud
sätte alusel võimalik tema nõusolekust sõltumata, siis ei ole isik koondamissituatsioonis. Kuivõrd antud juhul oli Tallinna vanglal kriitiline vajadus kaebaja oskustele ja teadmistele vastavate II klassi valvuri ametiastmele vastavate valvuri ametikohtade täitmisele ning tööjõu puuduse tõttu oli raskendatud seaduses ette nähtud järelevalvetoimingute teostamine, esines teenistuslik vajadus kaebaja üleviimiseks (sama ametiastme piires). Erinevalt kaebaja seisukohast Tallinna vangla hinnangul kaebaja tööle jõudmise aeg oluliselt ei pikene - tööle jõudmiseks kuluks vaid ca 15 minutit rohkem ning teekond pikeneks 6,5 km. Ekslik on kaebaja 3 arusaam selle kohta justkui oleks Tallinnas püsivalt liiklusummikud – kaebajal on võimalik reguleerida sõitmiseaega selliselt, et vältida liiklusummikutesse sattumist. Seega ei esine kaebaja puhul
Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesanded on küll mõningal määral erinevad Tartu vangla saateülesandeid teostava valvuri teenistusülesannetest, kuid põhieesmärgilt kinnipeetavate saatmine, järelevalvetoimingute teostamine, läbiotsimiste teostamine, kinnipeetavate põgenemise takistamine - on samad. Kuna kaebajal on läbitud II klassi vanglaametniku ametiastmele vastav ettevalmistusteenistus ning tal on vajalik väljaõpe ametiastmele vastavate teenistusülesannete täitmiseks, on kaebajal teadmised ja oskused erinevates olukordades käitumiseks ning sellest tulenevalt ka pädevus Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesannete täitmiseks. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et kui õigusaktides ettenähtud nõudeid järgides on võimalik kaebaja teenistuses jätkamine teisele ametikohale üleviimise korras, puudub kaebajal õigus nõuda enda koondamist. Vastustaja leiab jätkuvalt, et koondamine on lubatud teenistuse ümberkorraldamise tõttu ametniku tööga kindlustamise võimatuse korral ning koondamishüvitise maksmise eesmärgiks on elukorralduse (töö kaotus) muudatustest tulenevate ebamugavuste kompenseerimine. Kuna käesoleval juhul oli Tallinna vanglal võimalik tagada kaebajale teenistuse jätkamine, ei saanud kaebajale tekkida koondamisega kaasnevaid ebamugavusi ja negatiivseid tagajärgi, mille kompenseerimiseks koondamishüvitis on ette nähtud. Asjaolu, et isik ei ole enam huvitatud vanglateenistuses jätkamisest, ei saa olla koondamise nõudmise eelduseks ja põhjuseks. Kui isik ei soovi töösuhet jätkata, on tal võimalik esitada lahkumisavaldus. Koondamishüvitis ei ole ette nähtud selleks, et hüvitada isikule tema vabatahtlik töötamisest loobumine. Vastustaja 2: Tartu vangla leiab, et Tallinna vangla 25.11.2015 käskkiri nr 3-2/892 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Samuti on R.E.i teenistusest vabastamine Tartu vangla 01.12.2015 käskkirja nr 3-2/821 alusel toimunud õiguspäraselt ning sellest tulenevalt puudub ka alus koondamishüvitise väljamõistmiseks. Tartu vangla hinnangul ei olnud R.E.i puhul tegemist koondamissituatsiooniga, sest teda oli võimalik üle viia teisele ametikohale, mille tööülesannete täitmise jaoks oli R.E.il olemas vastav väljaõpe. Tartu vangla on jätkuvalt seisukohal, et isikul puudub õigus nõuda enda koondamist, kui õigusaktides ettenähtud nõudeid järgides on võimalik tema teenistuses jätkamine teisele ametikohale üleviimise korras. Kuigi kaebaja on viidanud sellele, et vastustajate viited Tallinna Ringkonnakohtu otsustele nr 3-122148 ja 3-12-2224 ei ole asjakohased, sest kõnealustes haldusasjades oli kaebuse esemeks ametniku nõusolekuta üleviimine ühelt ametikohalt teisele samas asutuses, siis on vastustaja hinnangul viidatud otsustes toodud põhimõtted kasutatavad ka käesoleva asja lahendamisel. Nimelt rõhutas ringkonnakohus, et isegi, kui asutuse struktuuris ja teenistujate koosseisus leiavad aset muudatused, pole konkreetse ametniku puhul põhjust rääkida koondamissituatsioonist, kui teda on võimalik kas tema nõusolekul või ka ilma nõusolekuta üle viia teisele ametikohale. Võimaluse viia vanglaametnik lähtuvalt teenistuslikust vajadusest üle ühelt ametikohalt teisele ning seda viisil, kus üleviimisega kaasneb tema ametisse nimetamise õigust omavate isikute vahetumine, annab vanglateenistusele Vangistusseadus (
), mitte Avaliku teenistuse seadus (ATS) ning seda tulenevalt ATS § 2 lg-st 2.
lg 2 annab vanglale võimaluse viia vanglateenistuse ametnik teenistuslikest vajadustest tulenevalt sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele üle ilma vanglaametniku nõusolekuta.
lg 5 sätestab, et kui vanglaametniku üleviimisega kaasneb tema ametisse nimetamise õigust omavate isikute vahetumine, nimetatakse vanglaametnik ametisse senisele ametikohale nimetamise õigust omava isiku kirjalikul nõusolekul. Seega näeb Vangistusseadus ette erisuse, et vanglaametnikku võib ühelt ametikohalt teisele üle viia teenistuslikest vajadustest tulenevalt sama ametiastme piires ilma vanglaametniku nõusolekuta. Kuna
lg 5 näeb ette võimaluse, et üleviimisega võib kaasneda ka ametniku ametisse nimetamise õigust omavate isikute vahetumine, siis 4 võib ametniku üleviimine ühelt ametikohalt teisele toimuda ka erinevate vanglate vahel, arvestades seejuures
Kuigi kaebaja väidab, et kaebaja nõusolekuta üleviimisel ühest asutusest teise tegid vastustajad meelevaldse otsuse, jättes kaalumata erinevate lahendusvariantide, sh koondamise positiivsed ja negatiivsed küljed kaebajale, ning et vaidlusalustest käskkirjadest puuduvad tuvastatud faktilised asjaolud, mis viisid otsuse tegemisele ja kaalutlused, millest juhinduti, ei ole kaebaja sellised argumendid käesoleval juhul siiski asjakohased. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kuna Tartu vangla hinnangul ei olnud kaebaja koondamissituatsioonis, siis ei pidanud koondamise positiivsete ja negatiivsete külgedega seonduv ka vaidlusalustest käskkirjadest nähtuma. Vanglaametniku nõusolekuta üleviimise käskkirjas peab nähtuma üleviimise faktiline ja õiguslik alus, mis on Tartu vangla hinnangul 25.11.2015 käskkirjas nr 3-2/892 ära toodud. Tartu vangla hinnangul on käskkirjas toodud viited õiguslikele alustele, millele tuginedes R.E. otsustati üle viia. Samuti on käskkirjas piisava põhjalikkusega välja toodud, miks esineb teenistuslik vajadus R.E.i üleviimiseks ning samuti on kaalutletud, kas R.E.i osas esineb mõni
Haldusakti koormamine üleliigsete ning asjakohatute põhjendustega muudaks haldusakti selgusetuks ning selle mõistmine oleks raskendatud. Vastustajale jääb kaebaja poolt väljendatust paratamatult mulje, et kaebaja eesmärgiks käesoleva kaebuse esitamisel on koondamishüvitise arvel rikastumine, mitte koondamisest tekkivate ebamugavuste hüvitamine. Koondamishüvitise eesmärgiks on kompenseerida ebamugavused ning elukorralduse muutused, mis koondamise tõttu aset leidsid. Koondamine iseenesest on negatiivne nähtus, mida inimesed tavapäraselt püüavad vältida. Koondamine ei ole tavapäraselt midagi sellist, mida inimene ootaks või veel vähem nõuaks. Kui kaebaja eesmärgiks on tõepoolest saada vaba aega selleks, et leida endale kodule lähemal meelepärane töö, siis on tal võimalik selline olukord saavutada, lahkudes omal soovil teenistusest. Käesoleval juhul on vangla kaebajale taganud stabiilse sissetuleku ning seda nii kauaks, kui R.E. Tallinna vangla teenistuses on. Kui töö otsingud peaksid nõudma rohkem aega, kui R.E. esialgselt kavandas, on tal olemas püsiv sissetulekuallikas. Vaba aega teise töö leidmiseks saab leida ka töö tegemise kõrvalt, panemata iseennast olukorda, kus koondamishüvitise rahad saavad ühel päeval otsa, kuid meelepärast tööd ei ole ikka veel silmapiiril. Vastustaja jaoks jääb mõistmatuks ka kaebaja poolt loodud hüpoteetiline olukord, et teenistusliku vajaduse põhjendamisel on tegemist otsitud põhjusega ja tegelik üleviimise eesmärk oli koondamishüvitise maksmisest kõrvalehoidumine. Koondamishüvitise näol oleks jätkuvalt tegemist ühekordse väljamaksega kaebajale. Käesoleval juhul on R.E. Tallinna vangla teenistuses ning teenib püsivalt iga kuu palka ning seda nii kaua kuni R.E. on Tallinna vangla teenistuses. Summaarselt, olenevalt ajaperioodist mil R.E. teenistuslikke ülesandeid täidab, maksab Tallinna vangla R.E.ile kokkuvõtvalt võimalik et isegi suurema summa, kui seda on ühekordne koondamishüvitis. Tartu vangla on seisukohal, et R.E.i kaebuse rahuldamiseks puudub alus. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse esitaja soovib saada Tartu vangla teenistusest vabastatuks koondamise tõttu. Kaebuse esitaja väitel praegune töötamine Tallinna vangla järelevalveosakonnas on talle vastustajate tegevuse läbi pealesunnitud paratamatus ja seetõttu on tal õigus nõuda enda teenistusest vabastamist koondamise tõttu. Kaebaja väidab, et juhul, kui kohus asub seisukohale, et
annab tõepoolest vastustajatele õiguse viia ametnik tema nõusolekuta tähtajatult teise riigiasutusse, mis asub lisaks ka teises paikkonnas, palub kaebaja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus hindamaks kõnealuse normi vastavust Põhiseaduse §-le 29. 5 Vastustajad on seisukohal, et olenemata Tartu vangla saatmisosakonna töö ümberkujundamisest ei olnud Tartu vanglal kohustust kaebajat koondada. Vastustajad selgitavad, et erinevalt ametikohtadest, kuhu leiab ametnikke ka erasektoris töötanud isikute hulgast, on vanglateenistuses vajalike oskuste ja teadmiste, samuti kõlbeliste omadustega inimeste leidmine keerukam. Ühiskonna julgeoleku tagamise eesmärgiks aga on vajalik, et vanglateenistuja ametiülesandeid täidavad piisavate kogemuste, teadmiste ning oskustega isikud. Vangistusseaduse (
) § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 kohaselt on erinevalt Avaliku teenistuse seaduses (ATS) sätestatust ette nähtud võimalus vanglaametnik sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele üle viia vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel ka ilma vanglaametniku nõusolekuta.
Vastustajate kinnitusel Tallinna vanglal oli kriitiline vajadus kaebaja oskustele ja teadmistele vastavate II klassi valvuri ametiastmele vastavate valvuri ametikohtade täitmiseks ning tööjõu puuduse tõttu oli raskendatud seaduses ette nähtud järelevalvetoimingute teostamine, seega esines teenistuslik vajadus kaebuse esitaja üleviimiseks Tartu vanglast Tallinna vanglasse (sama ametiastme piires). Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on läbitud II klassi vanglaametniku ametiastmele vastav ettevalmistusteenistus ning tal on vajalik väljaõpe ametiastmele vastavate teenistusülesannete täitmiseks, seega on kaebajal teadmised ja oskused erinevates olukordades käitumiseks ning sellest tulenevalt ka pädevus Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesannete täitmiseks. Vastustajad on õigesti leidnud, et koondamine on lubatud teenistuse ümberkorraldamise tõttu ametniku tööga kindlustamise võimatuse korral ning koondamishüvitise maksmise eesmärgiks on elukorralduse (töö kaotus) muudatustest tulenevate ebamugavuste kompenseerimine. Kohus nõustub vastustajatega, et kuna käesoleval juhul oli Tallinna vanglal võimalik tagada kaebajale teenistuse jätkamine, ei saanud kaebajale tekkida koondamisega kaasnevaid ebamugavusi ja negatiivseid tagajärgi, mille kompenseerimiseks koondamishüvitis on ette nähtud. Kohus märgib, et R.E.i puhul ei olnud tegemist koondamissituatsiooniga, sest teda oli võimalik üle viia teisele ametikohale, mille tööülesannete täitmise jaoks oli tal vastav väljaõpe olemas. Kohus märgib, et isikul puudub õigus nõuda enda koondamist, kui õigusaktides ettenähtud nõudeid järgides on võimalik tema teenistuses jätkamine teisele ametikohale üleviimise korras. Vanglaametniku üleviimine on sätestatud Vangistusseaduse (
) §-s 128, mille lõike 1 kohaselt vanglaametnikku võib ühelt ametikohalt teisele üle viia: 1) vanglaametniku ettepanekul või 2) vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel. Sama paragrahvi lõige 2 ütleb, et käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 tähendatud juhul võib vanglaametniku teenistuslikest vajadustest tulenevalt viia sama ametiastme piires ühelt ametikohalt üle teisele ilma vanglaametniku nõusolekuta.
lg 2 annab vanglale võimaluse viia üle vanglateenistuse ametnik teenistuslikest vajadustest tulenevalt sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele ilma vanglaametniku nõusolekuta. Vanglaametnikku ei tohi tema nõusolekuta üle viia vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2, kui ametikoha vahetuse tõttu muutub ametniku elukoht või pikeneb oluliselt tööle jõudmise aeg (lg 4). Vanglaametniku üleviimise otsustab tema ametisse nimetamise õigust omav isik. Kui vanglaametniku üleviimisega kaasneb tema ametisse nimetamise õigust omavate isikute vahetumine, nimetatakse vanglaametnik ametisse senisele ametikohale nimetamise õigust omava isiku kirjalikul nõusolekul (lõige 5).
lg 5 näeb ette võimaluse, et üleviimisega võib kaasneda ka ametniku ametisse nimetamise õigust omavate isikute vahetumine, seega võib ametniku üleviimine ühelt ametikohalt teisele toimuda ka erinevate vanglate vahel, arvestades seejuures
lg-s 4 sätestatud tingimustega (ametniku elukoha vahetus või tööle jõudmise aja oluline pikenemine).
lg 51 sätestab, et vanglaametniku teenistusele ei kohaldu Avaliku teenistuse seaduse § 33 (ametniku tähtajaline üleviimine). Kohus märgib, et vastustajad on arvestanud kaebaja üleviimisel Tartu vanglast Tallinna vanglasse
lg-s 4 sätestatuga- ametniku elukoha vahetus või tööle jõudmise aja oluline pikenemine. Kohus nõustub Tallinna vanglaga, et kaebuse esitaja tööle jõudmise 6 aeg oluliselt ei pikene - tööle jõudmiseks kuluks tal ca 15 minutit rohkem ning teekond pikeneks vaid 6,5 km võrra, mistõttu kaebaja osas ei esine
Tallinna vangla möönab, et järelevalveosakonna valvuri teenistusülesanded on küll mõningal määral erinevad Tartu vangla saateülesandeid teostava valvuri teenistusülesannetest, kuid põhieesmärgilt- kinnipeetavate saatmine, järelevalvetoimingute teostamine, läbiotsimiste teostamine, kinnipeetavate põgenemise takistamine- on samad. Vaidlust ei ole, et kaebajal on läbitud II klassi vanglaametniku ametiastmele vastav ettevalmistusteenistus ning tal on vajalik väljaõpe ametiastmele vastavate teenistusülesannete täitmiseks, seega on kaebajal teadmised ja oskused vanglas erinevates olukordades käitumiseks ning sellest tulenevalt ka pädevus Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesannete täitmiseks. Kohus märgib, et vanglasüsteemi tõrgeteta toimimise üheks eesmärgiks on vältida väljaõppinud ja kogemustega vanglaametnike teenistusest lahkumist, mis tagaks kvalifitseeritud tööjõu säilimise. Tallinna vanglas on kaebuse esitajale tagatud stabiilne sissetulek ehk siis püsiv sissetulekuallikas palga näol on tal olemas vanglas teenistuses olles (sh kuni uue töökoha leidmiseni). Kaebaja soovib saada Tartu vangla teenistusest vabastatuks koondamise tõttu. Vastustajad on õigesti leidnud, et kui õigusaktides ettenähtud nõudeid järgides on võimalik kaebuse esitaja teenistuses jätkamine teisele ametikohale üleviimise korras, puudub kaebajal õigus nõuda enda koondamist. Kohus nõustub Tallinna vanglaga, et koondamine on lubatud teenistuse ümberkorraldamise tõttu ametniku tööga kindlustamise võimatuse korral ning koondamishüvitise maksmise eesmärgiks on elukorralduse (töö kaotus) muudatustest tulenevate ebamugavuste kompenseerimine, kuid kuna Tallinna vanglal oli võimalik tagada kaebuse esitajale teenistuse jätkamine, siis ei saanud kaebajale tekkida koondamisega kaasnevaid ebamugavusi ja negatiivseid tagajärgi, mille kompenseerimiseks koondamishüvitis on ette nähtud. Tartu vangla on asunud samale seisukohale, väites, et antud juhul tegemist ei olnud koondamissituatsiooniga, sest kaebajat oli võimalik üle viia teisele ametikohale, mille tööülesannete täitmise jaoks oli tal vastav väljaõpe olemas. Tartu vangla on seisukohal, et isikul puudub õigus nõuda enda koondamist, kui õigusaktides ettenähtud nõudeid järgides on võimalik tema teenistuses jätkamine teisele ametikohale üleviimise korras, millega nõustub ka kohus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2 kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus märgib, et nõustub vastustajate põhjendustega, mida kohus ei hakka üle kordama. Kohus ei algata kaebuse esitaja taotlusel põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust hindamaks Vangistusseaduse § 128 vastavust Põhiseaduse §-le 29 osas, mis lubab vanglaametniku sama ametiastme piires üle viia ühelt ametikohalt teisele vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel ilma vanglaametniku nõusolekuta, kuna leiab, et taotlus ei ole põhjendatud. Vastustajad on õigesti leidnud, et kuna kaebaja ei olnud koondamissituatsioonis, siis ei pidanud koondamisega seonduv kaevatavates käskkirjades kajastuma. Vanglaametniku nõusolekuta üleviimise käskkirjas (nr 3-2/892) on toodud üleviimise faktiline ja õiguslik alus ning selles on piisavalt põhjendatud, miks esineb teenistuslik vajadus R.E.i üleviimiseks, sh on arvestatud ka
Samuti on põhjendatud R.E.i vabastamine Tartu vangla teenistusest ning saatmisosakonna valvuri ametikohalt seoses tema üleviimisega Tallinna vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale (kk nr 3-2/821). Kohus kokkuvõtvalt asub seisukohale, et kaevatavad haldusaktid on õiguspärased ning puudub alus kaebuse esitaja nõuete rahuldamiseks. 7 Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus tehti kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.