← Eesti

3-15-1031/39

Obsah (4)§ 94§ 92§ 64§ 150

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 26. aprill 2016, Tallinn Haldusasja number Haldusasi 3-15-1031 OÜ Luidoor kaebus Maksu-

) § 94 lg 1, käibemaksuseaduse (KMS) § 3 lg 4 p 1 ja tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 ja lg 2 p-d 3 ja 4 ning § 54 lg

  2. OÜ Luidoor esitas 23.04.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks. Kaebaja avaldas 08.02.2016 seisukohas (IV kd, tl 66), et loobub Mustamäe tee 189 asuva parkla opereerimisega seotud maksu vaidlustamisest (kokku 2058,49 eurot). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  3. OÜ Luidoor leiab, et käibe- ja tulumaksu määramine kohviku Kuldrand tegevusega seonduvalt on õigusvastane järgmistel põhjustel: 1) Maksuotsus tuleb tühistada ainuüksi selle tõttu, et maksuotsusest ei selgu, kuidas on maksusumma määratud. Maksuotsusest puudub selle andmise õiguslik ja faktiline alus. Maksu määramise metoodika on arusaamatu; 2) Kohviku käive on deklareeritud õigesti. Maksuhaldur on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Alusetu on väita, et inimesed ei käi septembrikuus rannakohvikus. Käivet mõjutavad mitu tegurit.
  4. a septembri päevane õhutemperatuur ja päikselisus oli augustiga sarnane. Alusetu on hinnata käivet selle järgi, millised on kulud toorainele. Äritegevuses lähtutakse tavapäraselt soodsatest võimalustest ja kauem säilivad toiduained soetatakse pikemaks ajaks ette. Väljaminekute kaudu saab hinnata äriühingu ligikaudset käivet, kuid mitte perioodilise määratlusega, sest toidu hinnad on kõikuvad. MTA ei ole arvestanud, et Eestis tervikuna on kaardimaksete osakaal üle 65%. Kohviku töötajate ütlused ei ole vastuolus kaebaja deklareeritud andmetega. Kaebaja kasutas
  5. a septembris nädalavahetustel nn kiirtoitlustushaagist, pakkudes rannapiirkonnas jalutajatele šašlõkki ja suupisteid. Haagises ei olnud makseterminali kasutamise võimalust, mistõttu mõjutab haagise kasutamine sularaha ja kaardimaksete käibe suhet. MTA poolt esitatud septembri kassalaekumised kinnitavad, et nädalavahetustel ja nende järgselt on kassasse makstud summad suuremad; 3) Maksuhaldur ei ole kaebaja juhatuse liikmelt kohviku käibe kohta selgitusi küsinud, rikkudes seega uurimispõhimõtet. Maksuhaldur ei ole arvestanud, et mitmete kaebaja töötajate emakeel on vene keel, kuid protokollides puudub teave tõlkimise ja tõlkija vene keele oskuse kohta. Protokollidest ei ole üheselt selge, mida on seletuse andjalt küsitud. Käsikirjas koostatud seletuste protokollis puuduvad küsimused sootuks. Seega ei saa maksumenetluse käigus toodud seletustele tugineda või vähemalt ei saa ütlusi kasutada kontekstist väljakistuna; 4)

§-s 94 sätestatud hindamise eeldused ei ole täidetud. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole käibemaksu määramine hindamise teel lubatud ja isegi kui see oleks võimalik, ei ole hindamist korrektselt läbi viidud. Kaebajat ei ole hindamisprotsessi kaasatud ja seetõttu ei saa talle ette heita ka kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmist. 4. MTA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) Maksuotsus sisaldab õiguslikku ja faktilist alust, samuti põhjendusi selle kohta, kuidas on tasumisele kuuluv maksusumma määratud. Kontrollakt on maksuotsuse lahutamata lisa ja neid tuleb vaadata koos. Maksuotsuses on kasutatud konkreetset viitamist kontrollaktile, kus sisalduvad põhjendused. Kontrollakt ega maksuotsus ei sisalda oletusi; 2) Kontrollakti punktis 1.2.2.2 b) on toodud kuus väidet põhjendamaks, et kaebaja kogu sularahakäive ei ole maksuhalduri arvates käibedeklaratsioonil deklareeritud. Samas punktis on viidatud ka tõenditele, millel MTA väited põhinevad. Maksuhaldur ei ole lähtunud üksnes rannahooajast, vaid on küsitlenud kohviku töötajaid, analüüsinud ühe kuu kohta esitatud kassakokkuvõtet, sularaha osakaalu jne. MTA ei ole väitnud, et septembris inimesed rannakohvikus ei käi, vaid maksuhaldur võrdles septembri ning juuli-augusti käibeid ja sularaha 2

(8)osakaalu ning leidis, et on ebausutav, et suvekuudel on sularaha käive väiksem kui septembris. Kaebaja väidab ise ka, et augusti õhutemperatuur oli septembriga võrreldav, seega peaks olema võrreldavad ka augusti ja septembri sularahakäibed. Eluliselt on siiski usutavam, et septembris käivad inimesed vähem rannakohvikus kui juulis-augustis, kui on peamine puhkuste periood. Kaebaja väited seoses tooraine pikemaajalise ettesoetamisega on umbmäärased ja pole tõendatud, et kohvikus soetati kontrolliperioodil mingeid tooraineid sellisel viisil. Eesti kui terviku kaardimaksete osakaalust ei saa järeldada hindamise metoodika ebaõigsust.
  1. a septembris, kui maksuhaldur viis läbi reaalajas kontrolli, oli kohviku sularaha osakaal 69,8%, mis erineb Eesti keskmisest. Kaebaja analüüs kaardiga maksmise ja sularaha kontolt väljavõtmise kohta ei tõenda konkreetse müügikoha (kohviku) sularaha käibe ja kaardimaksete osakaalu. Rannapiirkonna kohviku puhul on usutav, et rannapiirkonnas kasutavad inimesed pigem rohkem sularaha kui kaardimakseid ja seda kinnitavad ka septembri sularahaaktid. Ka kohviku töötajad kinnitavad suuremat sularaha osakaalu. Kohviku töötajate ütlused ei ole kooskõlas kaebaja deklareeritud andmetega. Kaebaja ei ole kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt täitnud, nt on esitamata juuli ja augusti kassakokkuvõtted. Kiirtoitlustushaagise kasutamisega seonduvad väited on esitatud alles kohtumenetluses ja neile ei saa kaebaja enam edukalt tugineda. Pelgalt haagise olemasolu ei tõenda ka selle kasutamist müügitegevuses ning ükski töötaja ei ole selle olemasolu maininud. Kassa kohta esitati üksnes kassa sissetuleku order ja kohviku kassakokkuvõtted ning kusagilt ei nähtu, et nädalavahetustel oleks kassasse makstud suuremaid summasid. Nädalavahetuste suurem käive võib septembris olla seletatav ka sellega, et nädala sees on inimesed tööl ega külasta rannakohvikut. Kuna maksuotsus on piisavalt põhjendatud, on tõendamiskoormus üle läinud kaebajale; 3) Pole õige, et J. S. ei ole küsitud sularaha käibe kohta (vt MTA 18.12.2014 korraldus). J. S. oleks saanud vastuväiteid esitada ka kontrollaktile vastates. Kohviku töötajad peavad valdama piisavalt eesti keelt ja seetõttu pidid nad aru saama ka sellest, kas revident on ütlused õigesti kirja pannud. Ükski isik ei ole vastu vaielnud sellele, et protokollid koostatakse eesti keeles ja revident tõlgib seletused neile hiljem vene keelde. Protokolli sisule ei ole vastuväiteid esitatud. Seletusi andnud töötajatele on selgitatud õigust nõuda tõlgi kaasamist. S. M. 11.12.2014 protokolli on ekslikult jäänud väide Kõlakoda OÜ kohta, kuid protokollist on aru saada, millisele küsimusele S. M. vastas. MTA-l ei ole kohustust protokollides küsimusi kajastada. Pole tõendatud, et MTA kasutas töötajate seletusi kontekstist välja võetuna; 4) Hindamist rakendati puudulike ja ebapiisavate tõendite tõttu. Maksuhaldur tugines mh töötajate ütlustele, andmete võrdlusele ja elulisele usutavusele, mitte oletustele. Riigikohtu otsustest tulenevalt ei ole hindamise teel võimalik sisendkäibemaksu määramine. Kui välistada käibemaksu määramine hindamise teel, tähendaks see, et käibe varjamine on aktsepteeritav, kuid käibemaksupettused mitte. Hindamise teel maksustamist on põhjendatud kontrollakti punktis 1.2.2.1 c). Kontrollakti lk 10-11 on MTA selgitanud, mida kaebaja saanuks teha, et hindamise teel maksustamist vältida, kuid kaebaja ei kasutanud seda võimalust. KOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kaebaja avaldas 08.02.2016 seisukohas (IV kd, tl 66) ja kinnitas kohtuistungil (IV kd, tl 81), et loobub Tallinnas Mustamäe tee 189 asuva parkla opereerimisega kaasneva maksusumma (kokku 2058,49 eurot) vaidlustamisest. Kohus võtab kaebusest loobumise vastu ja lõpetab selles osas haldusasja menetluse (HKMS § 152 lg 1 p 3, § 153, § 155 lg 4). Loobumisega seotud menetluskulude jaotuse otsustab kohus allpool.
  3. Vaidlus jätkub selle üle, kas kaebaja varjas kontrolliperioodil kohviku Kuldrand tegelikku (sularaha)käivet. Sellest sõltub, kas kaebajal tuleb tasuda täiendavat käibe- ja tulumaksu. 3
(8)7. Kaebaja arvates tuleb maksuotsus tühistada ainuüksi põhjusel, et sellest ei selgu, kuidas maksusumma on määratud (puudub õiguslik ja faktiline alus ning maksu määramise metoodika on arusaamatu). Käibemaksu määramise õiguslik alus on KMS § 3 lg 4 p 1 ja

§ 94lg 1 (vt maksuotsuse lk 3).

KMS § 3 lg 4 p 1 kohaselt peab maksukohustuslane arvestama käibemaksu KMS § 1 lõikes 1 nimetatud tehingutelt ja toimingutelt, kusjuures KMS § 1 lõike 1 punktis 1 nimetatud käibe puhul peab ta maksma käibemaksu oma maksustamisele kuuluvalt käibelt. KMS § 1 lg 1 p 1 kohaselt on käibemaksu objektiks käive, välja arvatud maksuvaba käive, mille tekkimise koht on Eesti.

§ 94

lg 1 ls-d 1 ja 2 sätestavad, et maksuhaldur võib tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Tulumaksu määramise õiguslik alus on TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p-d 3 ja 4 (vt maksuotsuse lk 4). Nimetatud sätetest tulenevalt peab maksma tulumaksu ettevõtlusega mitte seotud kuludelt (§ 51 lg 1), milleks on väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument (§ 51 lg 2 p 3) ja kulud või väljamaksed maksumaksja ettevõtlusega mitteseotud teenuste ostmiseks (§ 51 lg 2 p 4). Maksuotsuse andmise õigusliku alusena on nimetatud lk 1 veel

§ 92lg 1 p 2 ja § 95 lg 1.

Maksuotsuse aluseks olevad faktilised asjaolud ja tõendite analüüs sisalduvad maksuotsuses ja selle lahutamatuks osaks olevas kontrollaktis. Seega tuleb neid dokumente vaadata koos. Maksuotsuse punkti 2.1 ja kontrollakti punkti 1.2.2 kohaselt jättis kaebaja kontrolliperioodil deklareerimata sularahakäibest tekkinud 20% määraga maksustatava käibe 49 308,67 eurot, millelt tuleb tasuda käibemaksu 9861,74 eurot. Maksuhaldur põhjendas sularaha käibe varjamist järgmiste asjaoludega: 1) kohvikus

  1. a juulis ja augustis töötanud S. M. ja J. N. seletuste kohaselt oli kohviku keskmine päevakäive suurem kui OÜ Luidoor esitatud käibeandmed; 2) OÜ Luidoor esitatud dokumentide kohaselt oli
  2. a septembris oluliselt suurem sularahakäive kui juulis või augustis. Kuna tegemist on rannakohvikuga, ei ole see eluliselt usutav; 3) kohvikus
  3. a juulis ja augustis töötanud isikute sõnul oli sularaha osakaal suurem kui nähtub OÜ Luidoor esitatud andmetest ning töötajate väiteid sularaha ligikaudse osakaalu kohta kinnitavad
  4. a septembri kohta reaalaja kontrolli käigus tuvastatud asjaolud; 4) OÜ Luidoor esitatud kassakokkuvõttest nähtub, et
  5. a septembris oli kohviku sularaha osakaal 69,8%, augustis 18,2% ja juulis 29,5%. Selline kõikumine kuude lõikes ei ole eluliselt usutav; 5) OÜ Luidoor ei esitanud kassakokkuvõtteid
  6. a juuli ja augusti kohta ning raamatupidamisdokumentidest ei nähtu kohviku igapäevast sularahakäibe arvestust, kuigi kaebaja töötaja S. M. väitel koostati kohvikus kogu kontrolliperioodi jooksul igapäevaselt kassakokkuvõte, mille alusel kontrolliti sularahakäibe suuruse õigsust; 6) OÜ Luidoor ostuarvete analüüsist nähtub, et soetatud toidu ja joogi osakaal kohviku käibest oli
  7. a juulis ja augustis tunduvalt suurem kui
  8. a septembris, kuigi kontrolliperioodil ei toimunud olulisi hinna või menüü muudatusi. Kohviku 20% määraga maksustatava käibe tuvastamisel võttis maksuhaldur maksuotsuse punkti 2.1.2 ja kontrollakti punkt 1.2.2.2 kohaselt aluseks kaebaja arveldusarvel kajastuvad kaardimaksutehingud;
  9. a septembri sularaha käibe osas kassa algdokumendid, mille esitas kaebaja; ning
  10. a juuli ja augusti sularaha käibe osas
  11. a septembri algdokumentide alusel arvutatud sularaha osakaalu, kohviku töötajate seletused (J. N. 12.12.2014, S. M. 11.12.2014) ja tooraine osakaalu muutused käibest. Kontrollakti punktis 3 ja maksuotsuse punktis 2.2 toodud selgituste kohaselt tähendab kontrolliperioodil kaupade ja teenuste sularahas müümisest tekkinud, kuid deklareerimata jäetud 20% määraga maksustatav käive, et kaebaja ettevõtlusesse on sisse tulnud raha koos käibemaksuga. Kuna varjatud käibest saadud raha ettevõtluses kasutamise kohta puuduvad 4

(8)nõuetekohased algdokumendid, tuleb see maksustada tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu. Kohviku
  1. a juuli ja augusti sularahakäibe suuruse tegi maksuhaldur kindlaks hindamise teel, selgitades hindamise metoodikat kontrollakti lk 8-9 järgmiselt: 1) usaldusväärne on kaardimaksetest tekkinud käive; 2) usaldusväärne on
  2. a septembri sularahakäibe osakaal 69,8 %, sest selle kohta esitas äriühing kassakokkuvõtted, see osakaal on kooskõlas töötajate nimetatud sularaha osakaaluga, tooraine osakaal käibest on tavapärane ja
  3. a septembris alustati kontrollimenetlust ja teostati kolm vaatlust, mille käigus loeti üle kohviku sularahakassa ja fikseeriti kaardimaksete summa ning selle käigus tuvastatud sularaha osakaal on lähedane OÜ Luidoor poolt esitatud dokumentide kohasele sularaha osakaalule; 3)
  4. a septembri kohta tuvastatud sularaha osakaalu alusel arvutati selle perioodi kaardimaksete osakaal (30,2%); 4)
  5. a juuli ja augusti varjatud käibe tuvastamiseks lähtuti eeldusest, et ka neil kuudel oli kaardimaksete osakaal kogukäibest sama suur kui septembris. Kontrollakti lk 10-11 selgitas maksuhaldur, et maksukohustuse aluseks olevad asjaolud määrati kindlaks hindamise teel, sest äriühingu esitatud dokumentide alusel ei olnud see võimalik. Maksuhaldur selgitas kaebajale kaasaaitamiskohustust ning seda, et kontrollaktis tuvastatu ümberlükkamiseks tuleb esitada täiendavaid tõendeid või luua võimalus oma väidete kontrollimiseks ning et hiljem ei saa kaebaja enda jaoks soodsatele asjaoludele tugineda. Kohtu arvates on eeltoodu põhjal piisavalt selge, milline on maksuotsuse õiguslik ja faktiline alus ning millistele asjaoludele ja tõenditele on maksuhalduri järeldus rajatud. Maksuhaldur on piisavalt selgitanud ka hindamise metoodikat ja seda, miks hindamine oli vajalik. Seega ei ole põhjust maksuotsust tühistada selle ebaselguse või vähese motiveerimise tõttu.
  6. Kaebaja väitel on alusetu hinnata käibe suurust tooraine kulude põhjal. Äritegevuses lähtutakse soodsatest võimalustest ja kauem säilivad toiduained soetatakse pikemaks ajaks ette. Kauem säiliva tooraine pikemaks ajaks ette soetamine võib küll olla majanduslikult mõistlik, kuid kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta ka tegelikult soetas kohviku tarbeks mingeid tooraineid ette ja et see mõjutas kontrolliperioodi käibemaksuarvestust.
  7. Kaebaja arvates ei ole maksuhaldur arvestanud, et Eestis tervikuna on kaardimaksete osakaal üle 65%. Eesti või isegi mitte Tallinna kaardimaksete keskmisest osakaalust ei saa järeldada maksuotsuse ebaõigsust, vaid arvestada tuleb konkreetse äriühingu majandustegevuse eripära ja muid tähtsust omavaid asjaolusid. Käesolevas asjas viis maksuhaldur
  8. a septembris kohvikus läbi reaalajas kontrolli ja tuvastas, et septembris oli kohviku sularaha osakaal 69,8%, mis erineb Eesti keskmisest. Kohviku töötajad kinnitasid maksumenetluses samuti suuremat sularaha osakaalu kui Eesti keskmine (vt J. N. 12.12.2014 ja S. M. 11.12.2014 seletused, I kd, tl 118123). Rannakohviku puhul on ka eluliselt usutav, et inimesed kasutavad rohkem sularaha kui kaardimakseid. Seetõttu ei ole käesolevas asjas põhjust kaardimaksete osakaalu arvestamisel aluseks võtta Eesti või Tallinna keskmist näitajat.
  9. Kaebuses väidetu kohaselt pole alust arvata, et inimesed ei käi septembrikuus rannakohvikus ning
  10. a septembri päevane õhutemperatuur ja päikselisus oli augustiga sarnane. Maksuhaldur ei ole väitnud, et septembris inimesed rannakohvikus ei käi, vaid pidas tuvastatud asjaolusid ja kogutud tõendeid arvestades ebausutavaks, et suvekuudel on sularaha käive väiksem kui septembris (vt kontrollakti lk 7-8). Kohus nõustub maksuhalduri hinnanguga. On üldteada, et Eestis puhkab suurem osa inimesi juulis ja augustis ning naaseb septembris tööle. Seetõttu on eluliselt usutav, et rannakohvikus käiakse septembris vähem isegi siis, kui õhutemperatuurid on juuli või augustiga võrreldavad. 5
(8)
  1. Kaebaja väidab, et kasutas
  2. a septembris nädalavahetustel nn kiirtoitlustushaagist, pakkudes rannapiirkonnas jalutajatele šašlõkki ja suupisteid. Haagises ei olnud makseterminali kasutamise võimalust, mistõttu mõjutab haagise kasutamine sularaha ja kaardimaksete käibe suhet. Kaebaja ei esitanud maksumenetluses kiirtoitlustushaagise kasutamise kohta ühtki väidet, rääkimata tõenditest, kuigi kaebajale pidi olema hiljemalt kontrollaktist selge, et maksuhaldur on tema kontrolliperioodi sularahakäibe õigsuse kahtluse alla seadnud. Juhatuse liikme J. Saharovi kohtuistungil esitatud selgitus (IV kd, tl 82), et kaebaja keeldus koostööst, sest talle ei sobinud maksumenetlust läbi viiv revident, ei ole tõsiseltvõetav põhjus kaasaaitamiskohustuse mittetäitmiseks. Teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumist reguleerib

§ 64ja ühelegi seal nimetatud alusele ei ole kaebaja tuginenud.

Ükski kohviku töötaja ei maininud samuti maksumenetluses kiirtoitlustushaagise kasutamist. Ka kohtumenetluses ei esitanud kaebaja seda väidet kohe kaebuses, vaid alles selle täienduses pärast lepingulise esindaja vahetamist. Kohtuistungil andsid kiirtoitlustushaagise väidetava kasutamise teemal ütlusi kaebaja juhatuse liige J. Saharov ning kohviku endised töötajad S. M. ja J. N. (IV kd, tl 82-85). J. Saharovi ütlused kiirtoitlustushaagise kasutamise kohta on ebamäärased ja kohati ka vastuolulised. Näiteks J. Saharovi esialgsest vastusest võib järeldada, et kiitoitlustushaagist kasutati enamasti (st mitte ainult) septembris, kuid hiljem väitis ta, et juulis-augustis ei saanud kiirtoitlustushaagist kasutada põhjusel, et suvel oli võimatu personali leida, ja see seisis parklas. J. Saharov väitis ka, et kiirtoitlustushaagises töötas kohviku personal. Samuti mainis J. Saharov kiirtoitlustushaagise kasutamise kohta, et mida rohkem müügikohti, seda suurem sissetulek. Kohus leiab, et kui suurem müügikohtade arv suurendab kohviku sissetulekut, nagu kaebaja väitis, ja kaebajal oli olemas kiirtoitlustushaagis, mida oleks saanud kasutada, ei ole puhkuste ja rannas viibimise kõrghooajal (juulis-augustis) selle tegevusetult parklas hoidmine majanduslikult mõistlik ja kaebaja ei ole usutavalt selgitanud, miks kiirtoitlustushaagist suvel ei kasutatud. J. Saharovi selgitus personali puudumise kohta ei ole kuigi veenev olukorras, kus kiirtoitlustushaagise tarbeks väidetavalt eraldi personali ei värvatudki ja kaebaja pole esitanud mingeid tõendeid, et ta üldse püüdis suveks lisapersonali värvata (töökuulutused vms), kuid see katse nurjus. J. Saharov ei mäletanud ka, mida kiirtoitlustushaagises müüdi (kas ainult šašlõkki või ka näiteks hamburgereid), kas ja millal kaebaja soetas šašlõki valmistamiseks grillsütt jms. J. Saharov ei mäletanud täpselt sedagi, millistel üritustel ja millistel kuupäevadel kiirtoitlustushaagist kasutati, väites üldsõnaliselt, et septembris oli igal nädalavahetusel mingi üritus. Tõendeid ühegi ürituse tegeliku toimumise ja kaebaja osalemise kohta ei ole esitatud. S. M. väitis, et on müünud lisaks kohvikus töötamisele kaupa ka liikuvast haagisest, ja viitas, et kiirtoitlustushaagisega osaleti valimisüritustel, nt Nõmme turul, kuid ei mäletanud, millal. Kohus märgib, et 2014. a toimusid üksnes Euroopa Parlamendi valimised ja needki enne kontrolliperioodi. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised toimusid 2013. a. J. Saharov mainis oma ütluses Lasnamäe turul toimunud üritust, kuid S. M. arvas kohtuistungil, et Lasnamäe turul millalgi küll käidi, kuid müüki ei toimunud, sest rahvast ei olnud. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebaja väited kiirtoitlustushaagise kasutamise kohta ei ole usaldusväärsed ja tuleb jätta kõrvale. Kuna kiirtoitlustushaagise kasutamine 2014. a septembris ei ole tõendatud, ei saanud see mõjutada ka maksuhalduri tuvastatud sularaha ja kaardimaksete käibe suhet. 12. Kaebaja arvates ei saa tugineda kohviku töötajate maksumenetluses antud seletustele, sest maksuhaldur ei ole arvestanud, et mitmete kaebaja töötajate emakeel on vene keel, kuid protokollides puudub teave tõlkimise ja tõlkija vene keele oskuse kohta. Protokollidest ei ole üheselt selge, mida on seletuse andjalt küsitud. Käsikirjas koostatud seletuste protokollis puuduvad küsimused sootuks. 6

(8)Kohviku sularahakäibe osakaalu määramisel tugines maksuhaldur S. M. 11.12.2014 seletusele ja J. N. 12.12.2014 seletustele (kontrollakti lk 7, seletused I kd, tl 118-123). Mõlemad isikud on allkirjaga kinnitanud tutvumist kolmanda isiku õiguste ja kohustustega, seejuures on neile õigusi, sh tõlgi kaasamisega seonduvat, tutvustatud vene keeles. Kumbki isik ei taotlenud seletuse juurde tõlgi kaasamist. Nii S. M. kui J. N. küsiti vastavalt 11.12.2014 või 12.12.2014 seletuse võtmisel konkreetne küsimus, millises vahemikus oli päevakassa ning milline oli sularaha ja kaardimaksete osakaal. Puudub alus arvata, et see küsimus ei olnud seletuse andjatele arusaadav või sellele vastamisel ei osanud nad end eesti keeles piisavalt väljendada. Pelgalt asjaolu, et seletusi andnud töötajate emakeel on vene keel, ei tähenda tingimata nende kasinat eesti keele oskust. Stroomi rannas asuvat kohvikut külastasid kontrolliperioodil eeldatavalt nii eesti kui vene keelt kõnelevad kliendid. Maksuhaldur väidab õigesti, et teenindussektoris töötavate ja igapäevaselt klientidega suhtlevate isikute puhul tuleb eeldada sellist eesti keele oskust, mis võimaldab baaridaami tööd teha ja sellega seonduvatele küsimustele vastata. S. M. selgitas ka kohtuistungil oma eesti keele oskuse kohta, et saab kõigest aru ja oskab ka rääkida, kuid ametlike asjade puhul ei saa end nii täpselt väljendada. Eeltoodut arvestades ei ole põhjust S. M. ja J. N. maksumenetluses antud seletusi kõrvale jätta. Kohus peab S. M. ja J. N. maksumenetluses sularaha käibe kohta antud seletusi usaldusväärsemaks kui kohtuistungil antud ütlusi, sest nende maksumenetluses antud hinnangud päevakäibe suuruse ja sularaha osakaalu kohta olid üldjoontes kattuvad, kohtuistungi ajaks oli kontrolliperioodist möödas juba rohkem kui 1,5 aastat ning seetõttu ei pruukinud detailid enam meenuda. See oli eriti märgatav S. M. puhul, kes ei mäletanud kohtuistungil ütlusi andes enam sedagi, millal ta täpselt kohvikus üldse töötas. Asjaolul, et J. N. ja S. M. ei töötanud kontrolliperioodil kõigil kohviku lahtioleku päevadel, ei ole määravat tähtsust, sest neilt ei küsitud käivet iga päeva kohta eraldi. Nende seletused päevakäibe ja sularaha osakaalu kohta on hinnangulised, kuid see ei tähenda, et seletusi ei oleks tohtinud maksumenetluses kasutada, seda enam, et maksuhaldur ei tuginenud sularahakäibe suuruse määramisel üksnes töötajate ütlustele, nagu kaebaja väidab, vaid see oli üks asjaolu tõendite kogumist. S. M. 15.09.2014 seletusele (kontrollakti lk 8, seletus I kd, tl 102-103) tugines maksuhaldur igapäevaste kassakokkuvõtete koostamist puudutavas osas. Protokollist nähtub, et see on S. M. vene keelde tõlgitud ja isik on kinnitanud, et see on arusaadav. Küsimuste kirjapanek muudaks seletuse kindlasti arusaadavamaks, kuid küsimuste kirjapanek ei ole kohustuslik ning ilmselt oli sellel antud juhul praktiline põhjus, kuna seletus võeti kohvikus etteteatamata vaatluse käigus, mitte maksuhalduri ruumides (vt korraldus I kd, tl 74-75). J. Saharov väitis kohtuistungil (IV kd, tl 82p) sarnaselt S. M., et kassakokkuvõtted 2014. a juuli ja augusti kohta olid olemas, kuid kaebaja ei esitanud neid maksuhaldurile, sest ei soovinud maksuhalduriga koostööd teha. Seega oleks maksuhalduri väide kassakokkuvõtete koostamise kohta tõendatud isegi juhul, kui S. M. 15.09.2014 seletus kõrvale jätta. Muus osas ei ole maksuotsuses (täpsemalt kontrollaktis) käibe varjamisega seonduvalt kohviku töötajate seletustele tuginetud. 13. Kaebaja arvates ei ole

§-s 94 sätestatud hindamise eeldused täidetud. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole käibemaksu määramine hindamise teel lubatud ja isegi kui see oleks võimalik, ei ole hindamist korrektselt läbi viidud. Kaebajat ei ole hindamisprotsessi kaasatud ja seetõttu ei saa talle ette heita ka kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmist.

§ 94

lg 1 ls-d 1 ja 2 sätestavad, et maksuhaldur võib tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, 7

(8)mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Maksuhaldur tegi hindamise teel kindlaks kohviku 2014. a juuli ja augusti sularahakäibe suuruse. Kohus leidis eespool, et maksuhaldur on kontrollaktis piisavalt selgitanud nii hindamise metoodikat kui esitanud põhjendused selle kohta, et hindamine viidi läbi puudulike ja ebapiisavate tõendite tõttu. Kaebaja juhatuse liikme J. Saharovi kohtuistungil antud ütlused, mille kohaselt ta ei soovinud maksumenetluses kaasaaitamiskohustust täita, kinnitavad maksuhalduri seisukohta, et tõendite ebapiisavuse tõttu oli hindamise läbiviimine vajalik. Maksuhaldur selgitas kaebajale kontrollakti lk 10-11 kaasaaitamiskohustust ning seda, et kontrollaktis tuvastatu ümberlükkamiseks tuleb esitada täiendavaid tõendeid või luua võimalus oma väidete kontrollimiseks. Seega pole alust väita, et kaebajale ei antud võimalust hindamises osaleda. Hindamise teel ei saa Riigikohtu praktika kohaselt määrata sisendkäibemaksu, kui tegelik müüja jääb välja selgitamata (nt otsuse nr 3-3-1-54-13 p 23 ja seal viidatud varasemad lahendid), kuid Riigikohus ei ole välistanud käibemaksu määramist hindamise teel käibe varjamise korral ning kohtupraktikas on seda samuti lubatavaks peetud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2013 otsus nr 3-11-717).

§ 94lg-t 1 ei saa tõlgendada viisil, mis muudaks maksukohustuse eiramise kasulikuks.

Maksuhaldur väidab õigesti, et kui välistada käibemaksu määramine hindamise teel, tähendaks see sisuliselt, et käibe varjamine ja selle kaudu käibemaksu tasumata jätmine on aktsepteeritav. 14. Kuna maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, lasus kaebajal kohtumenetluses kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti (

§ 150lg 1, Riigikohtu 25.03.2009 otsus nr 3-3-1-3-09, p 20).

Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja väited ja esitatud tõendeid ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks. Seega jääb kaebus rahuldamata.

  1. HKMS § 104 lg 6 p 2 kohaselt tagastatakse kaebusest loobumise korral pool tasutud riigilõivust, kui tasutud riigilõivu suurus ületab 31,94 eurot. Vaidlustatud maksusumma oli kokku 25 590,58 eurot ja kaebaja tasus sellelt riigilõivu 750 eurot. Kaebusest loobumisega vähenes maksusumma 2058,49 euro võrra, millega seoses saab tagastada kaebuse eest tasutud riigilõivust 22 eurot.
  2. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 7 kohaselt kannab kaebusest loobumise korral menetluskulud kaebaja. Kaebaja on kaebusest osaliselt loobunud ja ülejäänud osas tehakse otsus tema kahjuks, kuid MTA ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise taotlust. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Kohus märgib, et kaebaja saab nõuda liigselt makstud tunnistajatasu ettemakse tagastamist pärast TsMS § 160 lg-s 2 nimetatud tähtaja lõppemist (st kolme kuu möödumisel käesolevas asjas kohtuistungi toimumisest). /allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.