(15)AT’t, põhjustades löömisega füüsilist valu ja tervisekahjustustena vasakus tuharapiirkonnas 2 cm pikkuse veritseva haava ja paremas nimmepiirkonnas 3 cm pikkuse haava. Teisele inimesele tervisekahjustuse tekitamisega korduvalt pani Freddy Leppänen toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Hinnanud kriminaalasjas kogutud ja uuritud tõendeid nende kogumis maakohus tuli järeldusele, et F. Leppänen on esitatud süüdistuse järgi realiseerinud kõik KarS § 118 lg 1 p 7 kuriteokoosseisu objektiivseid tunnuseid. Vaidluse all ei ole asjaolu, et F. Leppänen 20.03.2016 kella 04:25 ajal Paide linnas, XXX ööklubis XXX, lõi noaga MM vastavalt kriminaalasjas tuvastatud kehapiirkondadesse. Eeltoodult kinnitab ka sündmuskoha vaatlusprotokoll. F. Leppänen tunnistas kohtuistungil, et lõi MM noaga reide, kuid selgitas, et tegi seda hädakaitseks. F. Leppäeni poolt MM noaga löömist kinnitavad lisaks tema enda ütlustele ka alljärgnevad tõendid kogumis: noa äratundmiseks esitamise protokoll, millise kohaselt on F. Leppänen ära tundnud XXX hoone vasakpoolse otsaseina vahetust lähedusest lumelt leitud, talle kuuluva noa; F. Leppäneni isiku läbivaatuse protokoll 20.03.2016, mille kohaselt avastatud tema parema labakäe sõrmede piirkonnas verekahtlast määrdumist ning ekspertiisiaktid, milliste kohaselt on nii F. Leppäneni noalt kui käelt võetud proov saadud DNA analüüsil DNA-profiil, mis on kokkulangev MM DNA-profiiliga. Ülekuulatud tunnistajatest keegi F. Leppäneni poolt MM noaga löömist pealt ei näinud. MM surm saabus patsiendikaardi kohaselt reiearteri vigastusega kaasnevast välisest verejooksust põhjustatud ägedast verekaotusest 20.03.2016 kell 05:
2. Ekspertiisi kohaselt oli MM surma põhjus torke-lõikehaav parema reie eespinnal koos reiearteri vigastusega, millega kaasnes äge verekaotust välisest verejooksust. Maakohtu hinnangul on seega tuvastatud põhjuslik seos F. Leppäneni poolt noaga MM reide löömise ning raske tervisekahjustuse tekitamises, mille tagajärg oli MM surm. F. Leppäneni tegu - kannatanu MM noaga reide löömine, on vastavalt ekspertiisaktile kausaalseoses tagajärje, s.o kannatanu surmaga. Subjektiivse koosseisu tuvastamise osas maakohus leidis, et F. Leppänen pani teo toime otsese tahtlusega. F. Leppänen lüües noaga MM reide, teadis, et noatera võib tekitada MM-le raske tervisekahjustuse. Vaatamata sellele, et tegemist oli ühe löögiga, viitab otsesele tahtlusele juba baari kaasavõetud terariista kasutamine. F. Leppänen avaldas kohtuistungil, et ei soovinud MM tappa. Ei ole tuvastatud, et F. Leppänen kannatanut jalga lüües soovis tabada just arterit. Surma kui tagajärje põhjustas F. Leppänen kohtu hinnangul ettevaatamatusest, ta ei näinud hooletusest ette, et üks noalöök reide, mis ei ole elutähtsate organite piirkond, võib tabada arterit ning tekitada surmava verejooksu, kuigi ta oleks võinud ja pidanud seda ette nägema, sest igasugune terariistaga teise inimese löömine ning talle raske tervisekahjustuste tekitamine kujutab ohtu inimese elule. Peale kuriteosündmust kõndis kannatanu, küll veritsedes, sündmuskohalt ise ära välja tänavale, mis ei andnud märku sellest, et kannatanu võib koheselt surra. Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et F. Leppäneni tegevust tuleb kvalifitseerida KarS § 117 lg 1 järgi. Maakohus märkis, et KarS § 117 subjektiivne koosseis eeldab ettevaatamatust nii tagajärje kui teo suhtes, seega kui toimepanija on ettevaatamatu ainult tagajärje, s.o surma suhtes, teo aga paneb toime tahtlikult, vastutab ta KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Maakohus sedastas, et vastastikune kaklus, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetuvad, välistab üldjuhul hädakaitseseisundi esinemist. Tegemist on teadliku eneseohustamisega, kus mõlemad kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena (RKKKo 3-11-34-08). Vastastikuses kakluses puudub kaitsetahe ja hädakaitse, kaitseseisund võib tekkida vaid siis, kui üks pooltest soovib kaklust lõpetada või on juba võitlusvõimetu. Lõpetamise soov peab olema väljendatud viisil, et ka teised seda mõistaksid (RKKK 3-1-1-26-11 p 16). Maakohus leidis, et lähtudes tunnistajate ütlustest toimusid sündmused toimusid nii kiiresti, et ei ole tuvastatav, et keegi soovis kaklust lõpetada kuni MM lahkus ruumist. Sündmuste kiiret toimumist väljendavad tunnistajate ütlused kogumis – TP ütlused, mille kohaselt kõik algas selles, et klaas läks 3

(15)katki ning RP ütlused, milliste kohaselt kuulis ta klaasi katkiminekut ning köögist saali jõudes oli ilmselt kaklus juba läbi, AT oli saalis pikali ning tema juures oli veel RŠ. Maakohus asus seisukohale, käesolevas asjas puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. F. Leppänenile esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 osas maakohus leidis, et vastastikkuseks kakluseks ei saa pidada AT rünnakut F. Leppäneni vastu. Maakohus märkis, et ka teoorias on käsitletud, et hädaabiõigust ei tohi muuta puhtaks vahelesegamise õiguseks. Läbi ajalise telje on nähtav, et vastastikune kaklus esines F. Leppäneni ja MM vahel, kus kuni AT sekkumiseni ei olnud kakluses kasutuses ka nuga. AT sekkus sellesse kaklusesse F. Leppäneni vastu külmrelvaga ehk teleskoopnuiaga. Maakohus leidis, et sellises olukorras sattus F. Leppänen AT rünnaku all külmrelvaga hädakaitseseisundisse, milles oli vältimatu enesekaitseks kasutada nuga AT vastu, sest ei ole võimalik taluda järsku vahele tulnud AT aktiivseid teleskoopnuia lööke pähe ja seda passiivselt, end kaitsmata. Maakohus leidis, et tõrjudes esmalt alanud AT poolset vahetut õigusvastast rünnet teleskoopnuiaga oli F. Leppänenil õigus kaitsetegevuseks. On usutav, et kui isikule lüüakse teleskoopnuiaga vastu pead, tunneb ta ohtu oma tervisele ning püüab seejuures sellist rünnet lõpetada, jõudmata seejuures põhjalikult kaaluda, milline kaitsetaktika oleks ründaja suhetes võimalikult leebe. Käesoleval juhul püüdis F. Leppänen lõpetada teda kahjustavat tegevust kahe kiire noahoobiga, millest üks AT tagumiku suunas ning teine huupi, mis tabas nimmepiirkonda. Antud olukorda ex ante hinnates saab seda pidada sobivaks vahendiks rünnatava õigushüve kaitsmisel. Maakohus asus seisukohale, et F. Leppäneni poolne kaitsetegevus vastas ründe ohtlikkusele ega tekitanud ründajale liigset kahju, mistõttu on tema vastutus välistatud ning sellest tulenevalt mõistis F. Leppäneni süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi õigeks. Süüdistatavale karistuse mõistmise osas maakohus märkis, et süü suuruse juures arvestab kohus, et F. Leppanen lõi kannatanut noaga otsese tahtlusega ning põhjustas surma hooletusest. Kohus arvestas ka asjaolu, et raske tervisekahjustuse tekitamiseks kasutas F. Leppänen baari kaasavõetud nuga, et lahendada juba eelmisel päeval kannatanuga tekkinud konflikti. Samas arvestas maakohus, et tegemist on üheepisoodilise kuriteoga ning kannatanu suri vaid ühe noatorke, mis tabas reiearterit, tagajärjel. Maakohus leidis, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks luges maakohus puhtsüdamlikku kahetsust. F. Leppänen on varem kriminaalkorras karistatud kahel korral, sh isikuvastase kuriteo toimepanemises. Maakohtu hinnangul ei ole F. Leppänen varasematest karistustest, sh ka reaalsest vangistusest, järeldusi teinud ning on jätkanud kuritegelikku teed. Seega on F. Leppäneni eripreventiivne prognoos negatiivne ning karistuse toime peab sundima teda end muutma õiguskuulekaks kodanikuks. Karistuse üldpreventiivse mõju osas märkis maakohus, et avalikkus ootab vastuseks kuriteole õigusemõistmiselt adekvaatset reageeringut - vankumatut ja ühest hinnangut raskele isikuvastasele kuriteole, milleks saab olla antud juhul põhjendatult ka raske ehk range karistus reaalses vangistuses ning mõistis F. Leppänenile KarS § 118 lg 1 p 7 järgi karistuseks 6 aastat vangistust. ESITATUD APELLATSIOONID 4. Apellatsiooni esitas prokuratuur, kes leiab, et F. Leppänenile mõistetud karistus ei vasta tema poolt toime pandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Prokurör märgib, et surm on isiku jaoks pöördumatu, seetõttu prokurör leiab, et elu võtmise eest kohaldatav karistus ei saa olla kindlasti sanktsiooni alumises määras. Tegu on kohtu hinnangul toime pandud otsese tahtlusega, seega F. Leppänen teadis, et tema tegevuse tagajärjel isik saab surma. Igasugusteks tagajärgedeks oli F. Leppänen valmis juba siis, kui kandis kaasas nuga, et seda 4

(15)vajadusel kasutada. Eelmisel päeval oli tal kannatanuga tüli olnud, vaatamata sellele läks ta ikkagi jälle ööklubisse, kus pidas võimalikuks, et seal viibib ka kannatanu ning tüli võib uuesti lahvatada. Teistsuguse arvamuse olemasolul ei oleks F. Leppänen nuga kaasa võtnud. Ei ole tuvastatud, et F. Leppäneni ja kannatanu MM vahelises kakluses oleks kannatanu kasutanud nuga, seetõttu ilmselgelt kasutas F. Leppänen mittekohast vahendit, so nuga. Tunnistaja RP on kohtus seletanud, et eelmisel päeval oli F. Leppänen olnud agressiivsem kui kannatanu MM, lõi MM esimesena ja teda pidi pidevalt tagasi hoidma, kuna soovis MM-le peksa anda. 20.03.2016 käitus F. Leppänen samuti agressiivselt, pekstes poksiautomaati, tundus olevat narkojoobes, kuna pupillid oli suured. F. Leppänen on viimases sõnas avaldanud, et ta ei soovinud kellegi vigastust veel vähem kellegi tahtlikku surma, kuid leidis, et tegemist oli hädakaitsega. Maakohus on tõendeid kogumis vaadelnud ja asunud seisukohale, et hädakatsega tegemist ei olnud. Seega prokuratuur leiab, et F. Leppäneni kahetsust ei saa puhtsüdamlikuna võtta. Olukord ei tinginud noa kasutamist MM suhtes. Õigustatud sai see olla teleskoopnuiaga kaklusesse sekkunud AT suhtes, süüdistuses AT-le vigastuse tekitamises on kohus F. Leppäneni õigeks mõistnud. Prokurör märgib, et sanktsiooni puhul 4 kui 12 aastat on keskmine määr 8 aastat vangistust. Arvestades F. Leppäneni käitumist eelmisel päeval, kuriteo toimepanemise päeval, samuti noa eelnevat kaasavõtmist ning selle ebakohast kasutamist, ei ole õiglane karistada teda vaid 6 aastase vangistusega, seda enam, et isik sai süüdistatava käe läbi surma. Prokuratuur toonitab, et Riigikohus on leidnud, et varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku poolt mitme raske isikuvastase kuriteo toimepanemise korral nõuavad eripreventiivsed kaalutlused süüdlase rangete karistusmeetmete kohaldamist (3-1-1-13-11, 22.03.2011). Samuti ideaalkogumis tahtlikult inimesele raske tervisekahjustuse ja ettevaatamatusest tema surma põhjustanud süüdistatavale puhul tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta ka asjaolu, et ohver sai surma - seda hoolimata sellest, et surm on KarS § 117 koosseisuline asjaolu (3-1-1-5-11, 16.03.2011). Seega on Riigikohus seisukohal, et isikut, kes pole varasematest karistustest järeldusi teinud ja on jätkanud isikuvastaste kuritegude toimepanemist, eriti kui selle tagajärjeks on surm, tuleb kohelda keskmisest rangemalt. Prokurör leiab, et arvestades ülaltoodut ei täida F. Leppänenile kohaldatud karistus eripreventiivseid eesmärke, kuna tegemist on varasemalt mitmel korral karistatud isikuga, kes on jätkanud vägivallategude toimepanemist. Samuti ei ole Pärnu Maakohus arvestanud, et F. Leppäneni tegevuse tagajärjel sai ohver surma, mis omakorda tingib karistuse kohaldamise keskmisest kõrgemas määras. Apellant leiab, et maakohus on alusetult mõistnud F. Leppänenile liiga leebe karistuse, mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks tulenevalt KrMS § 338 p 4 ning palub tühistada Pärnu Maakohtu 21.11.2016 otsus osaliselt Freddy Leppänenile karistuse mõistmise osas ning mõista talle kuriteo KarS § 118 lg 1 p 7 järgi karistuseks 10 aastat vangistust. 5. Apellatsiooni Pärnu Maakohtu otsusele esitas ka süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Tanel Mällas, kes märgib, et Freddy Leppänen ei nõustu Pärnu Maakohtu 21.11.2016.a otsusega osaliselt osas, millega Freddy Leppänen tunnistati süüdi KarS § 118 lg 1 p 7 alusel ning mõisteti talle karistuseks 6 aastat vangistust ning samuti menetluskulude jätmisega täies mahus Freddy Leppänen enda kanda. Apellandi arvates on kohus asja lahendamisel rikkunud materiaalõiguse norme ning hinnanud tõendeid ebaõigesti, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemise süüdistatava suhtes. 5.1. Süüdistuse osas KarS § 118 lg 1 p 7 järgi apellant märgib, et käesolevas kohtuasjas puudub vaidlus, et süüdimõistetu on tunnistanud, et lõi kannatanu MM noaga 20.03.2016 kella 04:25 ajal Paide linnas, XXX asuvas ööklubis XXX. 5

(15)Maakohus on leidnud, et süüdimõistetu pani teo toime otsese tahtlusega. Kohtu hinnangul teadis süüdimõistetu, et lüües MM noaga reide, teadis, et noatera võib tekitada MM-le raske tervisekahjustuse (lk 5). Samuti leiab kohus, et vaatamata sellele, et tegemist oli ühe löögiga, viitab otsesele tahtlusele juba baari kaasavõetud terariista kasutamine (lk 5). Maakohus nendib aga, et surma, kui tagajärje põhjustas süüdimõistetud kohtu hinnangul ettevaatamatusest. Kaitsja sellise kohtu järeldusega ei nõustu ning märgib, et vaatlusaluses kohtuasjas on kogutud lisaks esemelistele tõenditele ka isikulisi tõendeid, mida on vahetult kohtus ka uuritud. Nähtuvalt 30.09.2016 kohtuistungi protokollist andis süüdistatav noaga löömise osas alljärgnevad ütlused: Teleskoopnuiaga alguses ei lõppenud löögid, neid oli kindlasti rohkem, kui kolm, siis ma võtsin taskust noa välja lõin AT nagu jalga ja teise lõin niimoodi huupi, ma ei tea, kas ta sai pihta, aga hiljem selgus, et siis kohe lõin MM ka jalga. Seega kaitsja järeldab, et süüdistatav ei teadnud, et ta oleks esialgu üldse MM löönud, kuivõrd ta ei näinud, et ta MM oleks löönud. Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et süüdistatav pani teo toime otsese tahtlusega. Otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub selline tagajärg, kuid viimane pole tema teo eesmärk. Antud juhul ei teadnud süüdimõistetu, et ta üleüldse MM noaga tabas. See teadmine sai selgeks temale alles hiljem. Seega on kaitsja arvates ebaõige kohtu seisukoht, et süüdimõistetu tegutses otsese tahtlusega. Seega tuleb tõendite pinnalt selgitada, kas tegemist oli kaudse tahtlusega, mis siis täidab koosseisu minimaalse eelduse või oli tegemist kergemeelsusega, mis välistab KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldamise süüdimõistetu suhtes. Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08, p 19 ja
3. mai
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13, p 13.4). Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Freddy Leppäneni ainus soov oli tema vastu suunatud ründe tõrjumine. Kohtuistungi protokollist 30.09.2016 nähtub alljärgnevalt süüdistatava poolt antud ütlused: ...siis tuli AT ta tõukas mind pikali, lõi teleskoopnuiaga pähe, siis ma kättpidi jõudsin kaitsta ennast, siis ma nägin, et MM oli kätte võtnud noa, siis ma võtsin enda taskust endal kaasas oleva noa, siis ma päris püsti ei olnudki tõusnud, see et ta mind maha lükkas, ma olin pool kükakil või kuidagi... See katkend ütlustest näitab ilmekalt, et süüdistatav oli sattunud ründe alla ja tegutses löökide sooritamisel spontaalselt, kuid tema sooviks oli ründe lõpetamine mitte MM-le surma põhjustamine. Süüdistatav sihtis oma löögid tulenevalt tema asendist just jalgade piirkonda, kus elutähtsaid organeid üldiselt ei asu. Oleks süüdimõistetu soovinud kindlasti kellelegi raskeid tervisekahjustusi tekitada või ka surma, oleks süüdimõistetu võinud jätkata noaga löökide tegemist ja suunata löögid ka elutähtsatesse piirkondadesse, kuid midagi sellist ei toimunud. Süüdimõistetul ei olnud mingitki alust möönda, et tema löögi tagajärjel võib saabuda kellegi surm. Ka asjaolu, et MM omal jalal baarist veel väljus, andis süüdimõistetule aluse loota, et kannatanu surm ei saabu. Freddy Leppänen tabas kannatanu MM reiearterit kogemata, mitte ei olnud löök suunatud konkreetselt reiearterile. Arvestades sellega, et süüdlane oli löökide tegemise hetkel pool kükakil asendis, siis ei olnud tal võimalik lüüa kannatanutele elutähtsatesse piirkondadesse. Freddy Leppänen ei tundnud ära noaga löömise ajal oma teos sisalduvat ohtlikkust ja ta ei näinud kannatanu surma saabumise võimalust ette. Löök jalgade piirkonda andis süüdistatavale tema 6

(15)elukogemust arvestades adekvaatse lootuse, et tema noaga löökide tagajärjel, mis küll tehti enda kaitsmiseks, ei saabu kellegi surma. Eelnevast tulenevalt asub kaitsja seisukohale, et maakohus on kvalifitseerinud süüdistatava käitumise ebaõigesti ning süüdistatava käitumine tuleb ümberkvalifitseerida KarS § 117 lõikele

1. 5.
2. Õigusvastasuse ja süüdistatava süü osas märgib kaitsja järgmist. Kohtu hinnangul on süüdistatava ütlused hädakaitsest ümber lükatud usaldusväärsete tõenditega kogumis, millised kinnitavad vastastikkuse kakluse toimumist F. Leppänen ja MM vahel. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et Freddy Leppänen tegutses MM noaga lüües hädakaitses nagu ka AT puhul, kus kohus leidis, et Freddy Leppänen tegutses hädakaitses olles. Kohus on jõudnud arusaamisele, et poolte vahel oli vastastikkune kaklus tunnistajate ütluste pinnalt. 26.09.2016 toimunud kohtuistungil andis RP alljärgnevad ütlused baaris toimunud intsidendi kohta: Prokuröri küsimusele Kas te seal baaris olles mingit konflikti nägite või kuulsite? oli RP vastus: Ei, ma küll ei näinud. Prokuröri küsimus: mingit kaklust, rüselust oli? RP vastus: No selles suhtes, mingi rüselus oli. Prokuröri küsimus: Kes kellega rüseles? RP vastus: Ma ei oska öelda. Kaitsja on seisukohal, et seega kohtu järeldus, et nende vahel toimus vastastikkune rüselus on küll tõene, kuid tegelikkuses ei anna tunnistaja ütlused selgust selles, millest süüdistatava ja MM vahel tüli alguse sai. Seevastu on kaitsja arvates olulised tunnistaja TP ütlused. 26.09.2016 toimunud kohtuistungil andis TP alljärgnevad ütlused baaris toimunud intsidendi kohta: Prokuröri küsimus: Kas 20.03 XXX nägite mingit konflikti pealt? TP vastus: Ma nägin ja kuulsin midagi. Prokuröri küsimus: Mida te täpselt nägite. Kust see alguse sai? TP vastus: Algus sai sellest, ma ei tea, kas Freddyl kukkus või viskas mingi klaasi katki ja sealt läks tüliks. Tunnistaja on samuti avaldanud kohtuniku küsimusele vastates, et klaas, mis katki läks oli baari oma ning kinnitas veelkord, et klaasi purunemisest võis tüli alguse saada. Seega tunnistaja TP ütluste pinnalt on võimalik tuvastada, et MM oli isikuks, kes pärast baaris purunenud klaasi Freddy Leppänen juurde läks nö „asja klaarima“. Asja menetluse käigus ei ole tuvastatud, et MM oleks olnud XXX töötaja või turvamees, kellel on õigus baari külastajate tegevustesse sekkuda. Seega tegutses MM omaalgatuslikult ning tema käitumist – tülitada baari külastajaid – ei saa pidada õigustatuks ning sellist sekkumist ei pea keegi taluma ning oma käitumisega asus MM esialgselt verbaalselt, kuid hiljem ka füüsiliselt Freddy Leppäneni ründama. 30.09.2016 kohtuistungi protokollist nähtuvad järgmised süüdistatava ütlused: ... siis nagu tõukas mind, mul oli joogiklaas käes, siis ma viskasin selle käest ära, et teda vastu tõugata. Vaatamata sellele, et süüdistatav mäletas sündmusi veidi teisiti kui tunnistaja TP, ei anna alust asuda seisukohale, et süüdistatava ütlused oleksid kogu sündmuste osas ebausaldusväärsed. Nimelt kinnitab ka süüdistatav, et tema ei olnud isikuks, kes läks MM juurde, vaid MM ise otsis tüli süüdistatavaga. Muid tõendeid, mis kinnitaksid midagi muud antud asjas ei ole. Seega tuleb asuda seisukohale, et MM oli isikuks, kes ründas süüdistatavat, kes omakorda asus kaitsetegevusele. Mingit vastastikkust kaklust nagu väidab maakohus, ei olnud. Süüdistatava poolt MM tõukamine ei lõpetanud rünnet süüdistatava vastu, vaid samaaegselt liitus rünnakuga teine hilisem kannatanu AT. 30.09.2016 istungil avaldas süüdistatav: siis peale seda, kui ta mind tõukas, klaasi ära viskasin ja teda vastu tõukasin, siis tuli AT ta tõukas mind pikali, lõi teleskoopnuiaga pähe... Tunnistajate ütluste ning ka kannatanu AT enda ütlustega on tõendamist leidnud, et AT asus samuti süüdistatavat ründama. Seega tekkis olukord, kus süüdistatava vastas oli kaks isikut, kes olid tunnistajate ütluste kohaselt alkoholi tarvitatuna agressiivsed ning seda, et kannatanud olid nii alkoholi–, kui ka narkojoobes kinnitas kohtuistungil kannatanu AT ise ning ka MM suhtes teostatud ekspertiisiakt. Sellest tulenevalt oli süüdistataval alust karta oma tervise ja elu pärast, seda enam, et ühel isikul oli käes teleskoopnui, mida ta süüdimõistetu suhtes ka kasutas. Süüdimõistetu on avaldanud 30.09.2016 istungil: ...siis ma nägin, et MM oli kätte võtnud noa, siis ma võtsin taskus endal kaasas olnud noa. Seega tekkis olukord, kus süüdistatava ründajatel olid 7

(15)mõlemal käes külmrelvad, mida vähemalt üks kannatanu kasutas ning pole kahtlust, et ka MM oli valmis seda kasutama, kuna nuga tema käes oli. Seega kaitsja arvates sattus süüdistatav hädakaitseseisundisse ning sellises situatsioonis ei ole kaitsja arvates võimalik eristada, et ühe kannatanu, AT, osas, sattus süüdistatav hädakaitseseisundisse ja teise kannatanu, MM, osas, ei sattunud. Tegemist oli ühe ründega süüdistatava vastu, milles ründajate arv suurenes esialgselt ühelt isikult kahele isikule. Analüüsides süüdistatava kaitsetegevust, siis selles osas nõustub kaitsja maakohtu poolt tuvastatuga, mis puudutab hädakaitset KarS § 121 koosseisu osas. Kohus on otsuses leidnud (lk 11), et teleskoopnuia näol on tegemist raske ja valu tekitava relvaga. Samas kui vaadelda ka MM taskust leitud nuga, siis ka selles osas saab öelda, et tegemist on ilmselgelt mitte ainult valu, vaid ka lõikehaavu tekitava relvaga, millega oli võimalik süüdistatava tervisele kahju tekitada. Kohus on otsuses leidnud, et kuigi MM taskust leiti sündmuse järgselt nuga, ei ole tõendatud, et MM selle üldse kakluse käigus välja võttis ja kasutas seda ründamiseks, kuna ülekuulatud tunnistajaid ega kannatanu seda ei näinud ning ka süüdistatavale ei põhjustatud noaga ka vigastusi. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga. Kui varasemalt on kohus leidnud, et süüdimõistetu pani MM lüües teo toime otsese tahtlusega, kuivõrd tal oli baaris kaasas nuga, siis ka antud juhul oli MM-l baaris kaasas nuga ja seega võime kohtu loogikat järgides järeldada, et MM soovis süüdimõistetut kaasas olnud noaga rünnata. Asjaolu, et nuga leiti MM-l taskust, on seletatav ka sellega, et isik väljus baarist ja võis selle endale tasku panna, kuid sellest ei saa teha tõsikindlat järeldust nagu ei oleks võinud MM-l nuga ka konflikti ajal käes olla. Tulenevalt KrMS § 7 lõikest 3 tuleb kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistataval endal puudub võimalus seda fakti täiendavalt tõendada, mistõttu tuleb lähtuda sellest, mida on avaldanud süüdistatav. Muid tõendeid, mis süüdistatava ütlused ümber lükkaksid asjas kogutud ei ole. Maakohus on tuvastanud, et asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid noa väljavõtmist ja kasutamist enne seda, kui AT süüdistatavat nuiaga lõi. Ainsaks tõendiks, mida kohus ka aktsepteeris, on süüdistatava sellekohased ütlused, mida kohus küll KarS § 118 episoodis pidas ebausaldusväärseteks. Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust, ja et selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast, ning tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat õigushüve ähvardavast kahjust. Vaatlusalusel juhul oli süüdistatava poolt tema vastu suunatud ründe tõrjumine toimunud esmalt verbaalselt, seejärel ründaja eemale tõukamisega ning seejärel, kui ühele ründajale liitus teine ründaja, kes kasutas süüdistatava suhtes teleskoopnuia, alles kasutas süüdistatav temaga kaasas olnud nuga, nii teda teleskoopnuiaga löönud hilisema kannatanu suhtes, kui ka kannatanu suhtes, kelle käes oli samuti nuga ja kes oli valmis seda süüdistatava vastu kasutama. Seega vastab süüdistatava poolne kaitsetegevus ründe ohtlikkusele ning kuivõrd süüdistatava suhtes toimunud ründe õigushüveks oli süüdistatava tervis, siis ka süüdistatava poolt kannatanutele tekitatud vigastused vastasid sellele. Kaitsja leiab, et seega vastas süüdistatava poolne kaitsetegevus ründe ohtlikkusele ega tekitanud ründajatele liigset kahju, mistõttu on süüdistatava vastutus MM-le surma põhjustamisel välistatud. Vaatamata sellele, millise konkreetse süüteo järgi tuleks süüdistatava käitumine kvalifitseerida on kaitsja seisukohal, et süüdistatava käitumine ei olnud hädakaitseseisundis olemise tõttu õigusvastane. 5.3. Süüdistatavale mõistetud karistuse osas märkis apellant järgmist. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et süüdistatava käitumises esineb siiski KarS § 118 lg 1 p 7 teo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning ei ole tuvastatud, et süüdistatav realiseeris oma käitumisga KarS § 117 teokoosseisu ega asunud hädakaitseseisundis, palub süüdistatav vähendada temale mõistetud karistust sanktsiooni minimaalmäärani, milleks on neli aastat vangistust. 8

(15)Süüdistatav ei olnud isikuks, kes alustas tüli, mille käigus tekitatud tervisekahjustuste tõttu MM suri. Süüdistatav soovis ainult ennast kaitsta. Süüdistatav on ka oma tegu kahetsenud, mida kohus on lugenud õigesti karistust kergendavaks asjaoluks ning need asjaolud annavad kaitsja arvates võimaluse rakendada sanktsiooni alammäära. Kaitsja arvates on ka minimaalse karistusmäära rakendamisel olemas eripreventiivne meede vältimaks isikut tulevikus kuritegusid toime panema. Karistuse üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades tuleb siiski lähtuda mitte ainult ajakirjanduses kajastatud pealkirjadest teo osas, vaid üksnes asja tehioludest. Vastab tõele, et Freddy Leppäneni on ka varasemalt kriminaalkorras karistatud, kuid ennetähtaegselt vabanenuna asus Freddy Leppänen tööle ning elas seadusekuulekalt, mis oleks ka jätkunud, kui teda 20.03.2016 ei oleks kannatanute poolt rünnatud. Veelkord soovib kaitsja rõhutada, et süüdistatav ei olnud ise agressiivseks pooleks, vaid tedati rünnati ja süüdistatav teostas oma õigust ennast kaitsta, mille käigus kahetsusväärselt üks ründajates suri. 5.

1. Kaitsja ei nõustu maakohtu otsusega ka süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude osas. Maakohus on otsuse resolutiivosas avaldanud järgmist: kaitsjatasu summas 1824 eurot jätta täies ulatuses Freddy Leppänen kanda, kuna seoses osaliselt õigeksmõistva otsusega on kohus vähendanud väljamõistetavate menetluskulude summat. Kaitsja märgib, et KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik. Kohus on süüdistatavalt väljamõistetatavate menetluskulude vähendamise võimaldamise osas kaitsjatasu arvel viidanud Riigikohtu lahendile 3-1-1-79-
2. Nimetatud lahendis ei andnud Riigikohus hinnangut, kas sellist lähenemist saab pidada siiski korrektseks. Kaitsja arvates on seaduse mõte ühene ning kaitsjatasu tuleb vastavas ulatuses, mida kohus määrab, välja mõista ning tasaarvestuse teostamine menetluskulude ja kaitsjatasu vahel ei ole võimalik. Samas kui selline tasaarvestus peaks olema seaduse mõttes aktsepteeritav, ei nõustu süüdistatav tasaarvestatud kaitsjatasu suurusega. Nimelt ei nähtu otsusest ühtegi põhjendust, miks kohus pidas mõistlikuks summaks 600 eurot ja mitte mõnda muud summat. Selles osas on kohus rikkunud menetlusõiguse norme jättes otsuse menetluskulude osas põhjendamata. Kaitsja arvates tuleb osaliselt õigeksmõistva otsuse kohaselt hüvitada kaitsjatasu poole ulatuses osutatud õigusabist ehk 912 eurot. Samuti palub kaitsja vähendada DNA ekspertiisiga seotud kulusid seoses õigeksmõistva otsusega 1/3 ulatuses, kuivõrd DNA ekspertiisi teostati samuti isiku suhtes, kelle osas kohus süüdistatava õigeks mõistis. Seega ei ole põhjendatud jätta vastav kulu süüdistatava kanda. Arvestades asjaoluga, et DNA ekspertiisi maksumus oli kokku 2907 eurot, siis Freddy Leppänen kanda peaks jääma ekspertiisi maksumusest 1938 eurot. Samuti tuleb kaitsja arvates vähendada süüdistatava kanda jäänud tunnistajate sõidukulude ja töötasude summat ½ võrra, kuivõrd tunnistajad andsid ütlusi mõlema sündmuse osas. Seega põhjendatud summaks oleks kaitsja arvates 126,62 eurot. 5.
3. Kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu
4. November 2015.a. kohtuotsus Freddy Leppänen’i süüditunnistamises KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ja teha asjas uus kohtulahend, millega mõista Freddy Leppänen temale inkrimineeritud süüdistuses õigeks. Alternatiivselt kvalifitseerida Freddy Leppänen käitumine ümber KarS § 117 lg 1 järgi. Juhul, kui kohus jätab Pärnu Maakohtu 21.11.2016 otsuse isiku süüditunnistamises KarS § 118 lg 1 p 7 järgi muutmata, vähendada Freddy Leppänenile mõistetud karistust ning mõista isikule karistuseks 4 aastat. Juhul, kui kohus jätab Pärnu Maakohtu otsuse isiku süüditunnistamise osas muutmata palub kaitsja mõista Eesti Vabariigilt Freddy Leppänen kasuks välja kaitsjatasu osaliselt õigeksmõistva otsuse osas summas 912 eurot ning vähendada välja mõistetud menetluskulusid tunnistaja tasu osas 126,62 eurole ning DNA ekspertiisi kulud 1938 eurole. KAITSJA VASTUS PROKURÖRI APELLATSIOONILE 9

(15)väita, et MM oleks olnud F. Leppäneni ründavaks isikuks. Arvestades, et MM ise nuga ei kasutanud, kuid oli üks rüseluses osalejatest, teadis F. Leppänen, et kui ta teist isikut noaga lööb, tekib sellest tabatule kehavigastus, mis arvestades terariista kasutamist, võib olla ka raske. Lüües konkretiseerimata kehapiirkonda, möönab lööja tegelikult igasuguse kehavigastuse tekitamist. MM surma tõepoolest F. Leppänen ei pruukinud soovida, kuid tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise puhul oleks pidanud seda ette nägema. F. Leppänenil ei tekkinud lähtudes tema elukogemusest mingisugust adekvaatset lootust, et löökide tagajärjel ei pruugi surm saabuda. Sellest annavad tunnistust tema enda ütlused, et ta isegi ei tea, kuhu tabas. Kohus on otsese tahtluse sisustamiseks arvestanud ka asjaolu, et F. Leppänen kasutas baari kaasa võetud terariista. Prokuratuur leiab, et karistuse vähendamiseks alust ei ole. Vastupidi, prokurör on esitanud apellatsiooni, milles palub ringkonnakohtul F. Leppänenile mõistetavat karistust suurendada, kuna olukord ei tinginud noa kasutamist MM suhtes, F. Leppäneni kahetsust ei saa puhtsüdamlikuna võtta, kuna ta leiab, et tegemist oli hädakaitsega. Süüdistatavale mõistetud karistuse osas prokuratuur märgib, et F. Leppänen on varasemalt mitmel korral karistatud isik, kes on jätkanud vägivallategude toimepanemist, tema tegevuse tagajärjel sai ohver surma, mis omakorda tingib karistuse kohaldamise keskmisest kõrgemas määras. Pärnu Maakohus ei ole karistust määrates lähtunud ajakirjanduses kajastatud pealkirjadest teo osas, nagu seda väidab apellant. Puutuvalt apellandi poolt vaidlustatud kaitsjakulude jätmist F. Leppäneni kanda, nõustub prokurör Pärnu Maakohtuga. Kohus on vähendanud DNA ekspertiisi maksumust. Arvestades, et süüdistusepisoodid olid erineva kaaluga- õigeks mõisteti süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, süüdi KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, on kohtu selline kulude jaotus õiglane. Samuti ei ole alust vähendada väljamõistetud menetluskulusid tunnistaja tasu osas. Summa 253.24 eurot moodustub enamuses kannatanu, MM ema, kuludest, so 186.94 eurot. Seetõttu on kohtu poolt riigi kanda jäetav summa õiglane. Apellandi seisukoht, et tasaarvestuse teostamine menetluskulude ja kaitsjatasu vahel ei ole võimalik, on ekslik. KrMS § 186 lg 1 p 1 kohaselt on kaitsjatasu üks menetluskulude alaliike. Riigikohtu lahendi 3-1-1-79-14 kohaselt olukorras, kus kohus mõistab ühelt ja samalt süüdistatavalt riigi kasuks välja erinevat liiki menetluskulud, ei ole kohtuotsuse resolutiivosas üldjuhul vaja iga kululiigi kohta eraldi otsustust teha. Erandina peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha (KrMS § 179) väljamõistmise kohta. Pärnu Maakohus on otsuses toonud välja eraldi alaliikidena menetluskulud ja määranud riigi kanda jätta osa DNA ekspertiisitasust, seetõttu on ta vähendanud menetluskulusid seoses osaliselt õigeksmõistva otsusega. Seadusest ei tulene, et osaliselt õigeksmõistvas otsuses vähendataks kulusid iga alaliigi puhul. Lähtudes ülaltoodust on prokuratuur seisukohal, et Pärnu Maakohtu otsuse tühistamiseks kaitsja motiividel ega mõistetud karistuse kergendamiseks aluseid ei esine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 8. Kohtukolleegium esmalt juhib tähelepanu, et Freddy Leppänen on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema 20.03.2016 kella 04:25 ajal Paide linnas XXX ööklubis XXX lõi omavahelise tüli käigus noaga MM, põhjustades löömisega torke-lõikehaava parema reie eespinnal ülemises kolmandikus koos reiearteri läbilõikega ja lõikehaavad paremas peopesas ning parema käe I ja V sõrmel. MM suri reiearteri vigastusega kaasnevast välisest verejooksust põhjustatud ägedast verekaotusest 20.03.2016 kell 05:29 Järvamaa Haiglas. Tervisekahjustuse tekitamisega, millega põhjustati surm, pani Freddy Leppänen toime KarS § 118 lg 1 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema, varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuna (karistatud Pärnu Maakohtu poolt 16.02.

(15)pikkuse veritseva haava ja paremas nimmepiirkonnas 3 cm pikkuse haava. Teisele inimesele tervisekahjustuse tekitamisega korduvalt pani Freddy Leppänen toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ringkonnakohus märgib, et nähtuvalt süüdistuse tekstist kahe isiku noaga (ühe neist surmavalt) vigastamine süüdistatava poolt on toimunud samas kohas ja samal ajal - 20.03.2016 kella 04:25 Paide linnas XXX ööklubis XXX ehk tegemist on ühe ja sama ajaliselt lahutamatu sündmusega ning noalöögid kannatanutele olid tekitatud samadel asjaoludel. Ometi süüdistusest ei nähtu üldse, milles need faktilised asjaolud seisnesid. Piirdutakse vaid tõdemusega, et süüdistatava poolt olid noalöögid tekitatud omavahelise tüli käigus. Nähtuvalt maakohtu otsusest toimus aga F. Leppäneni ja MM vahel vastastikune kaklus, millesse segas end vahele teleskoopnuiaga AT ning hakkas sellega süüdistatavat pähe lööma. Vaidlustatud kohtuotsuses on maakohus jõudnud seisukohale, et läbi ajalise telje on nähtav, et vastastikune kaklus esines F. Leppäneni ja MM vahel, kus kuni AT sekkumiseni ei olnud kakluses kasutuses ka nuga. AT sekkus sellesse kaklusesse F. Leppäneni vastu külmrelvaga. Maakohus leidis, et lähtudes tunnistajate ütlustest, toimusid sündmused nii kiiresti, et ei ole tuvastatav, et keegi soovis kaklust lõpetada kuni MM lahkus ruumist. Sündmuste kiiret toimumist väljendavad tunnistajate ütlused kogumis – TP ütlused, mille kohaselt algas kõik sellest, et klaas läks katki ning RP ütlused, milliste kohaselt kuulis ta klaasi katkiminekut ning köögist saali jõudes oli ilmselt kaklus juba läbi. AT oli saalis pikali, M oli õue läinud ja Freddy Leppänen pani jooksu (T 1 lk 178). Kohtukolleegium sedastab, et maakohtu otsusest seega on järeldatav, et alguses olid väga lühiajalise kakluse osapoolteks süüdistatav F. Leppänen ja MM, seejärel sekkus kaklusesse AT, kes hakkas teleskoopnuiaga süüdistatavat pähe lööma kuni F. Leppänen võttis välja noa ning tekitas kannatanutele süüdistuses nimetatud lööke. Tunnistajate sõnade kohaselt arenesid sündmused väga kiiresti ning lõppesid MM baarist lahkumisega, kes kukkus kokku baarist 35 m kaugusel (T 1 lk 22) ning hiljem suri verekaotuse tagajärjel. F. Leppänen samuti lahkus baarist ära joostes. Maakohus asus seejuures lõppseisukohale, et sama lühiajalise sündmuse ajal toimus süüdistataval tavaline vastastikune kaklus MM-ga, kuid samal ajal esines tal hädakaitse seisund AT ründe suhtes, kes ründas süüdistatavat teleskoopnuiaga (mis on RelvS § 15 lg 1 p 1 mõttes külmrelv). Kohtukolleegium sellise maakohtu lõppjäreldusega nõustuda ei saa ja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 9. Maakohus ise on õigustatult asunud seisukohale, et teleskoopnui on selline tsiviilkäibes keelatud külmrelv, mida ei kasutata muul otstarbel kui spetsiaalselt tervisekahjustuse tekitamiseks ning sellise nuiaga löömisel on ex ante olemas tõsine oht tervisele. Seega on tuvastatud AT vahetu, juba alanud rünne F. Leppäneni tervise vastu – F. Leppänen sai AT-lt rohkem kui ühel korral teleskoopnuiaga löögi pähe, seega on järeldatav, et selles situatsioonis tekkis F. Leppänenil hädakaitseseisund rünnakus AT poolt. Kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et AT asus esmalt lööma teleskoopnuiaga pähe F. Leppäneni. Maakohus soostus F. Leppäneni positsiooniga, et ta võttis noa välja alles siis, kui oli saanud teleskoopnuiaga pähe. Maakohus järeldas, et käesolevas asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid F. Leppäneni noa väljavõtmist ja kasutamist varasemalt. F. Leppäneni ütluste kohaselt, mida maakohus kahtluse alla ei seadnud, lõi ta AT noaga poolkükakil olles, kaarega eest AT selja taha kaks lööki - ühe jalga ning teise huupi. Maakohus tuvastas, et F. Leppäneni ütlused haakuvad AT patsiendikaardi kohaselt tuvastatud vigastustega. Maakohus on seisukohal, et tõrjudes esmalt alanud AT poolset vahetut õigusvastast rünnet teleskoopnuiaga oli F. Leppänenil õigus kaitsetegevuseks. Maakohus sedastas, et on usutav, et kui isikule lüüakse teleskoopnuiaga vastu pead, tunneb ta ohtu oma tervisele ning püüab seejuures sellist rünnet lõpetada, jõudmata seejuures põhjalikult kaaluda, milline kaitsetaktika oleks ründaja suhetes võimalikult leebe. Maakohus leidis et F. Leppänenil ei olnud enda kaitsmiseks teleskoopnuiahoopide eest valida muud vahendit kui nuga ega kaitsta ennast vähemohtlikul viisil. 12

(15)Maakohus leidis, et tunnistajate ütlustega on tõendatud, et AT ründas süüdistatavat teleskoopnuiaga väga agressiivselt. Seega maakohus leidis, et F. Leppäneni poolne kaitsetegevus vastas ründe ohtlikkusele ega tekitanud ründajale liigset kahju, mistõttu on tema vastutus välistatud. Kohtukolleegium nõustub eelnimetatud maakohtupoolsete põhjendustega F. Leppänenil esinenud hädakaitse seisundist AT ründe tõrjumisel. 10. Kohtukolleegiumi veendumusel aga juba süüdistuses nimetatud ajalistest raamidest lähtuvalt ei saa MM tegevust vaadelda lahutatuna AT tegevusest. Kohtukolleegium esmalt märgib, et nähtuvalt kohtuotsusest ja kohtuistungi protokollist ei näinud keegi tunnistajatest tegelikult 20.03.2016 toimunud füüsilise kokkupuude asjaolusid täpselt pealt. Kõik tunnistajad seletasid, et kaklus oli väga lühiajaline. Tunnistaja RP ütlustest nähtuvalt oli tema köögist saali jõudmise hetkeks kaklus, mille algust ta kuulis klaasi purunemise tõttu, juba lõppenud. Kannatanu AT selgitas kohtule, et ei mäleta täpselt kuidas sündmused arenesid, kuna oli joobes, kuid mingi hetk rahulik jutuajamine MM ja F. Leppäneni vahel lõppes ja nad hakkasid (sic! kõik kolmekesi) rabelema. Ta liitus M ja Leppäneni konfliktiga, kuna M on ta sõber ja ta tahtis vahele minna. Ta ei oska seletada kes keda esimesena lõi. Tunnistab, et võis F. Leppäneni kaasas olnud nuiaga lüüa. Ei mäleta, et F. Leppänenil või MM-l oleks noad kaasas olnud, kuid tundis kuidas F. Leppänen teda noaga lõi. Mäletab, et keegi sekkus vahele ja haaras tal selja tagant kinni (T 1 lk 175, 176) Kohtukolleegium peab oluliseks rõhutada, et nähtuvalt kannatanu ütlustest oli kakluses algusest peale 3 osalejat – süüdistatav ühelt poolt ning MM ja AT teiselt poolt. Kohtukolleegium leiab, et kriminaalasjas kogutud tõendetega ei ole ümber lükatud süüdistatava kaitseversioon toimunust. Nähtuvalt süüdistatava ütlustest tantsis ta tantsuplatsil joogiklaas käes, kui tema juurde tuli MM, hakkas eelmise päeva konfliktsituatsiooni meenutama ning tõukas teda. Ta viskas selle klaasi käest ära, et MM vastu tõugata. Kohe peale seda tuli AT, tõukas ta pikali ning lõi teleskoopnuiaga pähe, ta jõudis kättpidi ennast kaitsta kui nägi, et MM võttis välja noa. Teleskoopnuiaga löögid ei lõppenud, neid oli kindlasti rohkem kui kolm. Siis ta võttis ise taskust noa välja ning lõi AT jalga ja teise huupi, aga hiljem selgus, et lõi ka MM jalga. Siis tõmmati AT maha RŠ poolt ning MM jooksis ära. Tema läks ka baarist ära ning hiljem leiti teda kuskilt tänavalt lebamas ja viidi haiglasse. (T 2 lk 29 ja prdl) Kohtukolleegium märgib, et maakohus on asjakohaselt viidanud TV ütlustele, kes seletas, et A (T) tuli 20.03.2016 baaris nende laua juurde ning võttis välja teleskoopnuia ja teisest taskust noa, mis algul oli kinni, aga AT avas ka selle. Ütlemise peale, et siin ei ole mitte kellelegi anda, viipas AT peaga F. Leppäneni poole, andes mõista, et neid relvi kasutatakse F. Leppäneni vastu. TV läks selle peale närvi ning päris, mis õigusega ta tuleb naisterahva juurde noaga vehkima, mille peale AT ärritus. Siis tuli temaga rääkima MM ning ta avaldas, et ei taha baaris enam olla ja palus MM-l tellida temale takso, misjärel lahkus baarist (T 2 lk 27 pöördel). Maakohus tegi õige järelduse, et RV ütlused ilmestavad AT käitumist, nimelt ütluste kohaselt käitus AT kuriteosündmusele eelnevalt juba väljakutsuvalt - näitas teleskoopnuia ning nuga ja viipas peaga F. Leppäneni poole, viitega, et neid relvi saab tema peal kasutada. Arvestades, et AT käitumist ei saa vaadelda antud olukorras lahutatuna MM käitumisest leiab kohtukolleegium, et tunnistaja TV viidatud ütlustest nähtub üheselt, et hoopis MM ja AT planeerisid kättemaksuaktsiooni F. Leppänenile eelmise päeva konflikti eest. See versioon on täielikult kooskõlas F. Leppäneni enda ütlustega, et MM ründas teda esimesena. Tunnistaja TV ütlustest järeldub, et AT ootas konflikti algust F. Leppäneniga, et koheselt oma kaasa toodud külmrelvaga MM-ga liituda ning oli teadlik, et konflikt peab sündima. See riimub ka AT enda ütlustega, et kui rahulik jutuajamine MM ja F. Leppäneni vahel lõppes hakkasid nad kõik kolmekesi rabelema. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu poolt provokatsioonina käsitletud F. Leppäneni käitumine eelmisel päeval ei puutu antud kriminaalasja lahendamise seisukohalt üldse asjasse, kuna tegelikult tulid MM ja AT 20.03.2016 baari eesmärgiga F. Leppänenile kätte maksta 19.03.2016 13

(15)aset leidnud konflikti eest. Nähtuvalt süüdistatava ütlustest tõukas teda esimesena MM, kellega liitus koheselt ka AT. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et 20.03.2016 oleks süüdistatav F. Leppäenen kannatanuid oma käitumisega kuidagi provotseerinud teda ründama. Nähtuvalt süüdistatava ja tunnistaja RŠ ütlustest leppisid peale 19.03.2016 toimunud konflikti MM ja F. Leppänen omavahel ära. Tõsi, kohtuistungil F. Leppänen seletas, et tal oli 20.03.2016 nuga kaasas just enesekaitse eesmärgil MM võimaliku ründe tõrjumiseks, kuna vaatamata leppimisele ei usaldanud ta MM. Kriminaalasjas ongi tõendamist leidnud, et F. Leppänenile lähenes uut konflikti otsima just MM, kui F. Leppänen tantsis tantsuplatsil. Kohtukolleegium märgib, et asjaolu, et isik peab võimalikuks, et sattudes teatud kohta või olukorda teda võidakse rünnata, ei tähenda, et isik oma käitumisega provotseerib rünnaku enda vastu, kuna käesoleval juhul 20.03.2016 ei ole F. Leppänen midagi õigusvastast või eetiliselt taunimisväärset kannatanute või kolmandate isikute suhtes toime pannud. Kannatanud tegutsesid süüdistatava suhtes ajendatuna varem tekkinud vihasuhtest ning kättemaksu motiivist, mida mingil juhul ei saa käsitleda süüdistatavapoolse provokatsioonina. Kohtukolleegium leiab, et maakohus hindas kogutud tõendeid ühekülgselt ning asus seega ebaõigele järeldusele, et konflikti kannatanutega provotseeris süüdistatav. Kohtukolleegium asub vastupidisele seisukohale, et rünnet süüdistatavale 20.03.2016 planeerisid hoopis kannatanud, milleks tõid endaga kaasa nuge ja teleskoopnuia. Põhjendamatu on seega maakohtu järeldus F. Leppänneni suhtes, et enda provotseeriva käitumisega hädakaitseseisundit ei teki. Lisaks on see seisukoht iseenesest vastuoluline, kuna maakohus siiski tuvastas F. Leppänenil hädakaitse esinemist AT suhtes.

1. Maakohus asus seisukohale, et kuigi MM taskust leiti sündmuse järgselt nuga, ei ole tõendatud, et MM selle üldse kakluse käigus välja võttis ja kasutas seda ründamiseks, kuna ülekuulatud tunnistajad ega kannatanu seda ei näinud ning süüdistatavale ei põhjustatud noaga ka vigastusi. Kohtukolleegium maakohtu sellise järeldusega ei nõustu ning märgib, et tunnistajad tõepoolest ei näinud nuge ei süüdistatava ega kannatanu MM käes, mis ei lükka ümber süüdistatava ütlusi sellest, et ta võttis noa välja alles siis, kui oli teleskoopnuiaga pikali löödud ja peale seda, kui nägi, et MM samuti noa välja võttis. Asjaolu, et kannatanu MM taskust leiti nuga, riimub süüdistatava ütlustega, et tema ründamisel võttis MM noa taskust välja esimesena. Olukorras, kus süüdistatav oli kahe kannatanu poolt rünnatud ning mõlemad kannatanud kasutasid külmrelvi on igati põhjendatud F. Leppäneni poolne kaitsetegevus sama vahendiga ning see tegevus vastas ründe ohtlikkusele. Kohtukolleegium sedastab, et kaitsja vastutus on muuhulgas välistatud, kui kaitsetegevus ületas ilmselt ründe ohtlikkuse ja tekitas ründajale liigset kahju, kuid kaitsja tegutses kaudse tahtluse või ettevaatamatusega. Käesolevas asjas on tuvastatud, et noaga löögi tekitamine AT-le oli toime pandud küll otsese tahtlusega. Samas noaga huupi löömine, mis tabas nii AT, kui ka MM on toime pandud kaudse tahtlusega ning tagajärje suhtes tegutses F. Lippänen ettevaatamatusega, kuna ei osanud ette näha, et ühekordne löök MM jalga, mis ei ole elutähtsaks organiks, tabab reiearterit ning kannatanu MM sureb ägeda verekaotuse tagajärjel. Kohtukolleegium asub seega seisukohale, et F. Leppänen tegutses AT ja MM ründe tõrjumisel hädakaitses ning kuulub seega õigeksmõistmisele ka KarS § 118 lg 1 p 7 järgi.
2. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse F. Leppäneni suhtes tema süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ning mõistab süüdistatava nimetatud kuriteo toimepanemises õigeks, jääb prokuratuuri apellatsioon karistuse mõistmise osas rahuldamata.
3. Süüdistatava lepinguline kaitsja Tanel Mällas on esitanud taotluse õigusabikulude hüvitamiseks apellatsioonimenetluses kokku 780,00 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on 14

(15)tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 1 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2 - 4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Käesolevas kriminaalasjas kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 nimetatud lahendi, seega jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda ning eelnimetatud summa 780 € kuulub väljamõistmisele Eesti Vabariigilt Freddy Leppäneni kasuks. Kohtukolleegium rahuldab kaitsja taotluse kanda F. Leppäneni kasuks väljamõistetud apellatsioonimenetluses tekkinud kulud Eddy Leppänen’i arveldusarvele nr. XXXXXXXXXXXXXXXXX AS-s Swedpank. 14. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 340 lg 1,2 p 1 tühistab ringkonnakohus Pärnu maakohtu 21.11.2016 otsuse Freddy Leppäneni suhtes osaliselt, nimelt KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, F. Leppäneni suhtes tõkendi muutmata jätmise ning temalt menetluskulude väljamõistmises osas ja mõistab Freddy Leppäneni õigeks KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Ringkonnakohus rahuldab kaitsja apellatsiooni ning jätab prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata. allkirjastatud digitaalselt 15