. Kuna leping sõlmiti rohkem kui üks aasta enne pankrotimenetluse algatamist, kuulub praegusel juhul kohaldamisele
lg 1 p 2.
lg 1 p 2 (koostoimes
lg-ga 1) alusel kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks tuleb kohtul tuvastada järgmiste eelduste olemasolu: 1) kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; 2) kinkega kahjustati võlausaldajate huve; 3) võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks; 4) kinkeleping on sõlmitud lähikondsega.
ei kehtesta kinkelepingu tagasivõitmise eelduseks seda, et võlgnik kahjustas kinkega teadlikult võlausaldajate huve ja et kingisaaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik (Riigikohtu 03.11.2008 otsus nr 3-2-1-90-08). Kuna kinkeleping on sõlmitud 29.01.2013 ning pankrotimenetlus algatati 18.09.2014, on kinkeleping sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Poolte vahel ei 3/5 ole vaidlust selle üle, et kostja on võlgniku poeg ja
Tulenevalt
§-st 111 lg 1 p 2 tuleb kostjal või võlgnikul (kes on praeguses menetluses kostja esindaja) tõendada, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Hoolimata kohtu ettepanekust kostja seda tõendanud ei ole. Kohus ei ole võlgniku pankrotimenetluses asunud seisukohale, et maksejõuetus tekkis juba 2008. aastal, määrusest nähtuvalt on see ajutise pankrotihalduri hinnang. Lisaks selgitab kohus, et kui kohus oleks ka 18.06.2015 määruses sellise asjaolu tuvastanud, ei oleks see käesolevas menetluses otsuse tegemise aluseks. Teises tsiviilasjas jõustunud otsus või määrus on kohtule dokumentaalse tõendina järgimiseks kohustuslik ainult resolutsiooni osas. Kuna kostja ei ole vastupidist tõendanud, eeldab kohus, et kinke tõttu muutus kostja maksejõuetuks. Kostja ei ole näidanud, et võlgnikul oleks jäänud peale kinkimist vara, mille arvelt võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kuna võlgnik kinkis ära oma kinnisvara, loeb kohus, et kinkega kahjustati võlausaldajate huve. Kostja oleks saanud tõendada huvide kahjustamata jätmist, kui ta oleks esitanud tõendid kaasomandiosa hinna ning sellega seotud kulude kohta. Kohtul oleks olnud võimalik asuda seisukohale, et korteriomandiga seotud kulutused ületavad selle müügist saadavat kasu ning seega ei ole võlausaldajate huve kahjustatud. Kohus andis kostjale tähtaja vastavate tõendite esitamiseks ning pikendas kostja taotlusel tähtaega, kostja vajalikke tõendeid ei esitanud. Kostja väited, et korter vajab ulatuslikku kapitaalremonti ning ¼ korteriomandi hind ei ületa paarisadat eurot, on tõendamata. Seega lähtub kohus eeldusest, et kaasomandil on olemas mingi väärtus (hageja väitel on selle hind 4000 eurot) ning kinkega kahjustati võlausaldajate huve. Väide, et korteri tegelikuks pärijaks pidanuks olema algusest peale kostja, kuid pärandaja ei jõudnud teha testamenti, ei ole asjakohane. Kohus leiab seega, et
lg 1 p 2 toodud eeldused on täidetud ning 29.01.2013 kinkeleping tuleb tunnistada kehtetuks. Kuna seaduse eesmärk on ära hoida omandiõiguse üleminek, on
5.
Kinkelepingu ja asjaõiguslepingu kehtetuse korral muutub kinnistusraamatusse tehtud omaniku kanne materiaalselt ebaõigeks ning hagejal kui õigustatud isikul tekib asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel nõue kande parandamiseks. Kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 ning lg 2 p 3 kohaselt on kostja kinnistusraamatust kustutamiseks vajalik tema nõusolek, TsÜS § 68 lg 5 kohaselt asendab kohus kostja nõusoleku kohtuotsusega. Hageja esitas nõude kostjalt nõusoleku saamiseks Urmas Kingu (pankrotis) omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Kohus märgib, et pärast kostja kinnistusraamatust kustutamist ei riku uue omaniku sissekandmine enam kostja õiguseid. Kuna kinnistusraamatuseadus ei näe ette kustutatud kande taastamist, tuleb käesoleva otsuse alusel teha uus kanne, millega Urmas Kink (pankrotis) kantakse registriosa number XXXX ¼ kaasomandiosa omanikuna kinnistusraamatusse.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.