KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 29.03.2017, Tallinn Tsiviilasja

§-le 402, § 76 lõikele 1, § 101 lõike 1 punktidele 1 ja 6, § 108 lõikele 1 ning § 396 lõikele 1. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et kostja sai 11.02.2014 hagejalt laenu 900 eurot. Kostja tegi kolm tagasimakset: 12.03.2014 195 eurot, 24.04.2014 220.72 eurot ja 11.07.2014 100 eurot (t lk 6). Hageja on arvestanud laenu põhiosa katteks 324.10 eurot, intressi katteks 123.84 eurot ja viiviste katteks 25.78 eurot (t lk 6). Toimiku materjalidest nähtub, et kostja maksete arvestamisel on hageja lähtunud VÕS § 415 lõikes 2 sätestatust. Antud maksete sidumise järjekord on kohtu hinnangul seadusega kooskõlas ja põhjendatud. Kohtu hinnangul on hageja põhinõue kostja vastu õiguslikult põhjendatud ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlgnevus 575.90 eurot. 14.

§ 397lõikele 1.

Pooled on lepingu lisas III kokku leppinud intressimääras 56%. Kohtu hinnangul on laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on seda hinda aktsepteerinud, seega on hageja õigustatud nõudma intressi 128.16 eurot. Kostja väiteid selle kohta, et intressiarvestus on ebaselge, kohus veenvaks ei pidanud. Hageja on esitanud kalkulatsiooni, mille kohaselt kogu perioodi intress moodustab 252 eurot, millest on tasutud 123.84 eurot. Kohus leidis, et intressimäär on mõistlik ja kooskõlas hea usu põhimõttega. 5 15.

§ 415lõikele 1 ja § 113 lõikele 1.

Hageja on esitanud viivisenõude perioodi 11.08.2014-08.04.2016 eest laenulepingu üldtingimuste alusel. Hagejal on kohtu hinnangul õigus arvestada viivist alates 11.08.2014 ning hageja viivisenõue on põhjendatud. TsMS § 367 alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele ka viivis alates 09.04.2016 kuni põhinõude kohase täitmiseni. 16.

§ 1131lõikele 1 ja § 127 lõikele 1.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-166-05 leidnud, et inkassoteenuse kasutamiseks tehtud mõistlikud kulutused on vaadeldavad võlausaldaja kahjuna seoses võlgniku poolt raha maksmise kohustuse rikkumisega. Praegusel juhul on võlgnevuse sissenõudmise lisakulutused tingitud kostja tegevusetusest. Kostja laenu täies ulatuses ei tagastanud ning hageja oli sunnitud sissenõudmiseks lisakulutusi tegema. Eeltoodust tulenevalt on hageja kahju hüvitamise nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

1. Kostja on leidnud, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet sellega, et ei uurinud piisavalt kostja võimekust laenu tagasi maksta ning tema sissetulekuid. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lõike 3 (alates 01.07.2011 kehtiva VÕS § 4031, alates veebruar 2014 VÕS § 4032) järgi on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Hageja kinnitusel oli kostja korduvalt hagejalt laenu võtnud ning selle alati korrektselt tagastanud, mistõttu puudus hagejal alus kahelda, et seekord kostja seda ei tee. Laenu võtmise eesmärgi hagejale avaldamine on kostja lepinguline kohustus. Kostja poolt ebaõigete andmete esitamise eest on vastutav kostja ise. Kohus nõustus, et hageja ei pea eeldama kliendi pahauskset käitumist. Eeltoodust tulenevalt ei olnud hagejal alust kostja sissetulekute puudulikkusele viidates keelduda laenu väljastamisest. Kohus ei pidanud põhjendatuks ka kostja etteheidet, et väljastatud laenu kulukuse määr ületab ebamõistlikult tarbimislaenude kulukuse määra. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-18613 leidnud, et heade kommetega on vastuolus, kui krediidi kulukuse määr ületab Eesti Panga kulukuse määra enam kui kuus korda. Antud juhul on krediidi kulukuse määr kooskõlas Riigikohtu seatud piiranguga.
2. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäid menetluskulud kostja kanda. Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulud kokku 275 eurot (so riigilõiv 175 eurot ja õigusabikulu 100 eurot). Hageja tasus riigilõivu seadusega kooskõlas, seega kuulub kostjalt väljamõistmisele riigilõiv 175 eurot. Hageja kasutas esindaja teenust hagi koostamiseks ning kohtule edastamiseks jne. Kokku on esindaja teenust kasutatud 1h. Hageja esindaja toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb hinnata ka ühe tööühiku hinna (so tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Hageja palus kostjalt välja mõista 1 töötunni eest õigusabikulud 100 eurot. Kohtu hinnangul ei ületa selline tasu õigusteenuse eest õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 275 eurot, milline summa tuleb kostjalt hagejale välja mõista. Apellatsioonkaebus
3. Kaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega tuvastada kostjal põhivõlgnevuse puudumine või alternatiivselt põhivõlgnevuse korrektne 6 summa, arvestades sellest maha põhivõla katteks tagastatud 384.28 eurot, välja mõista intress seadusjärgses määras ning piirata arvestatava viivise üldsumma põhivõlgnevuse summaga. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kaevatav otsus on ekslik. Osad dokumendid ja tuvastatud asjaolud on kohus jätnud põhjendusteta tähelepanuta ning asjaoludele ja tõenditele on antud väär hinnang. Kohus kohaldas valesti õigusnorme.
4. Kohus jättis arvestamata menetlustähtaja jooksul esitatud kostja seisukoha ja tõendid. Kohus määras 12.05.2016 mh pooltele tähtaja 14 päeva määruse kättesaamisest esitamaks kõik asjas tähtsust omavad dokumendid ja taotlused. Kostja sai määruse kätte 16.05.2016 ning esitas menetlusdokumendi tähtaegselt 30.05.
5. Otsuses puuduvad põhjendused kostja seisukohtade ja 18.05.2016 hagejale tasutud 384.28 euro arvestamata jätmise kohta.
6. Hinnates hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tugines kohus üksnes hageja paljasõnalistele väidetele. Kohtul tulnuks arvestada esitatud tõenditega. On arusaamatu, mis ebaõigeid andmeid kostja hagejale enne laenu väljastamist esitas. Hagejalt laenu võtmine ja hiljem uue laenu võtmisega vana laenu kustutamine viitab sellele, et kostja ei suutnud õigeaegselt nõutavas summas laenu hagejale tasuda ning hageja oli sellest teadlik. Enne vaidlusaluse laenu väljastamist ei küsinud hageja kostjalt konto väljavõtet, et veenduda, kas kostja maksevõime võrreldes varasema ajaga on muutunud. Seda, et hageja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, näitab ka hageja esitatud konto väljavõte
7. aastast ehk ligi aasta enne vaidlusaluse laenu väljastamist. Laenutaotlusest nähtuvalt on ilmne, et kostja märkis ankeedis tegelikkusele vastavad andmed – puudub püsiv sissetulek, on ka teised laenukohustused 320 eurot kuus. Otsusest ei selgu, kuidas sai kostja tutvuda ja nõustuda laenulepingu 11.02.2014 üldtingimustega ja anda selleks omapoolse kinnituse, kui hagile lisatud kinnitus on dateeritud 05.06.
9. Otsusest ei selgu, miks laenulepingust tulenevate intresside puhul ei ole arvestatav lepingu lisas 1 märgitud intress ja maksegraafik. Lisas 1 märgitud intressimäär on 60% ja maksegraafiku järgi on intresside summa 249 eurot, so vähem kui määra 56% puhul. Otsusest ei selgu, miks tuleb intressimäära lugeda hageja arvestuse järgi. Kostja leiab jätkuvalt, et sellise ebaselguse tõttu tuleb kohaldada seadusjärgset intressimäära.
10. Kostja palub ringkonnakohtul arvestada 30.05.2016 dokumendile lisatud maksekorraldusest nähtuvalt hagejale tasutud 384.28 eurot põhivõla katteks. Samuti on kõik eelnevad maksed tehtud põhivõla katteks.
11. Maakohtu otsus viivise osas on vastuolus VÕS § 113 lõikega 5 ja pikaajalise kohtupraktikaga, mille kohaselt tuleb väljamõistetav viivis piirata põhinõude suurusega. Viivise põhivõlgnevust mitteületavas summas väljamõistmisel tuleb arvestada ka lepingu kehtivuse ajal tasutud viivisega 25.78 eurot ja 51.48 eurot (tasutud vastavalt 12.04.2014 ja 12.05.2014). Vastustaja seisukoht
12. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 7 Tsiviilkolleegiumi seisukoht
13. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohus rikkus vaidlustatud otsuse tegemisel osaliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas osaliselt ebaõigesti materiaalõiguse norme. Apellatsioonkaebuse väited annavad aluse tühistada maakohtu otsus täielikult sissenõudmiskulu väljamõistmise osas ja osaliselt põhiosamaksete ning viivise väljamõistmise osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse ja rahuldab hagi osaliselt (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Otsus jääb muutmata intressimaksete väljamõistmise osas. Samuti tuleb uuesti jaotada menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Apellatsioonimenetluses esitatud apellandi taotlused viivise vähendamiseks ja otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks jäävad rahuldamata.
14. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus jättis ebaõigesti 31.05.2016 otsuse tegemisel tähelepanuta kostja 30.05.2016 esitatud menetlusdokumendi. 12.05.2016 määruses andis maakohus pooltele 14 päeva arvates määruse kättesaamisest esitada kõik asja lahendamiseks tähtsust omavad dokumendid ja taotlused (t lk 75). Kaebuses kinnitab kostja esindaja, et sai määruse kätte 16.05.
15. Sama nähtub kohtute infosüsteemist. Seega oli 30.05.2016 menetlusdokument esitatud kohtu poolt antud tähtaja jooksul ja maakohtul puudus alus jätta see tähelepanuta. Ringkonnakohus arvestab kaebuse lahendamisel viidatud menetlusdokumendis esitatud kostja täiendavate vastuväitega ja 18.05.2016 hagejale tasutud rahasummaga.
16. Poolte vahel puudub vaidlus, et 11.02.2014 sõlmisid nad tarbijakrediidilepingu nr SR306625, mille alusel sai kostja enda kasutusse 900 eurot (leping lk 13-20, maksekorraldus lk 23) kuueks kuuks ning kokku oli lepitud tagasimaksete graafik. Samuti puudub vaidlus, et kostja täitis kokkulepitud maksegraafikut ainult esimese makse osas (pidi tasuma 13.03.2014 177+18(lepingutasu)=195 eurot, tasus 12.03.2014 195 eurot). Lisaks tegi kostja lepingu kehtivuse ajal veel kaks tagasimakset: 24.04.2014 220.72 eurot ja 11.07.2014 100 eurot, kuigi vastavalt maksegraafikule pidi tasuma 12.04.2014, 12.05.2014, 11.06.2014, 11.07.2014 ja 10.08.2014 iga kord 195 eurot. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes lepingu kehtivuse üle intressi- ja viivisemäärade osas, aga ka selle üle, millises osas oleks pidanud tehtud tagasimaksete arvel hageja kostja võlgnevuse kustutama. TsMS § 651 lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
17. Kolleegium võtab esmalt seisukoha lepingujärgse intressimäära kehtivuse osas. Hageja on seisukohal, et kuna kostja on lepingus märkinud kaks intressimäära (60% ja 56%), on hageja nõue selles osas ebaselge ja rakendada tuleks seadusjärgset intressimäära. Hageja tõi maakohtus esile, et kuigi lepingu lisas I on märgitud 60%, on õige siiski lisast III nähtuv 56% ja kostjal tuli lepingujärgselt tasuda hagejale intresse kokku 252 eurot (t lk 55). Vastuses apellatsioonkaebusele esitas hageja vastuolus eelnevaga seisukoha, et 56% kohaldus vaid kampaanialaenudele, millega aga kostja puhul tegemist ei olnud, ja õigeks määraks on siiski 60%, mille järgi tuli kostjal tasuda intressi kokku 270 eurot (252 + lepingutasu 18).
18. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et hageja eelnevalt kirjeldatud käitumine nii lepingu sõlmimisel kui kohtumenetluses on segadust tekitav. Samas ei anna see siiski alust rakendada lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis VÕS § 408 lõiget
19. Nimetatud säte sedastas, et kui tarbijakrediidilepingus puuduvad andmed intressimäära 8 kohta, loetakse selleks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Käesoleval juhul sisaldas leping intressimäära, milleks vastavalt laenu tagastamise maksegraafikule oli kokku 252 eurot, st 56% aastas. Arusaamatuks jääb hageja poolt kohtumenetluses intressi hulka lepingutasu 18 eurot arvestamine, sest maksegraafik sisaldas selget iseseisvat viidet selle tasumise kohustusele esimese osamaksega (t lk 19). Eeltoodust tulenevalt võttis maakohus asjakohaselt hagi rahuldamisel aluseks intressimäära 56% aastas.
20. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus jättis vajaliku tähelepanuta kostja vastuväited viivise arvestusele. Kuigi hagiavalduses nõuab hageja viivist vaid lepingu lõppemise päevast alates seadusjärgses määras, pidi kohus võlgnevuse suuruse kontrollimiseks võtma selge seisukoha mh selle kohta, kas lepingu kehtivuse ajal arvestas hageja viivist asjakohases suuruses. Ringkonnakohus on seisukohal, et viivise suurust sisaldav lepingutingimus ei saanud pooltevahelise lepingu osaks, mistõttu oli laenuandjal kohustus arvestada laenuvõtja võlgnevust VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras ka lepingu kehtivuse ajal. Kolleegium lähtub VÕS § 37 lõikest 3, mille kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Üldtingimuste punkti 9.1 kohaselt pidi viivise määraks tarbijakrediidilepingu puhul olema VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud suuruses viivisemäär, seejuures ei täpsustatud, kas teises või kolmandas lauses kirjeldatud määr (t lk 16). Lisaks selgitas üldtingimuste punkt 9.2, et viivist arvestatakse puudujäävalt summalt. Kohtueelsest kirjavahetusest nähtub, et hageja tõlgendas nimetatud punkti kui kokkulepet arvestada viivist kokkulepitud intressimääraga võrdses määras (t lk 57), kuid lisas I oli viivise määraks märgitud 1.80 eurot päev (t lk 19). Seega ei nähtunud lepingust tarbijale viivisemäär protsendina päevas, kuus ega aastas võlgnevuselt, vaid vastuolus üldtingimuste punktiga 9.2 konkreetse summana päevas. Kolleegium on seisukohal, et tarbija ei saanud kirjeldatud olukorras nii arusaamatult väljendatud viivisemäära mõista olulise pingutuseta. Ka nõustub kolleegium apellandiga, et pooltevaheline leping oli VÕS § 35 lõike 1 mõistes tüüptingimustel sõlmitud leping. Poolte esiletoodud ja vaidluse all mitteolevate lepingu sõlmimise eluliste asjaolude (taotluse täitmine ja lepingu allkirjastamine internetis) alusel ei ole kahtlust, et lepingu üldtingimused olid laenuandja poolt eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ja laenusaaja ei olnud võimeline mõjutama nende sisu. Asjaolu, et lepingu lisa I sisaldas konkreetse laenu põhisummat, intressimäära, tähtaega, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Eeltoodust tulenevalt ei saanud pooltevahelise lepingu osaks viivisemäär 1.80 eurot päevas ja laenuandjal oli õigus nii lepingu kehtivuse ajal kui kohtumenetluses nõuda kostjalt viivist vaid VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
21. Apellant vaidlustab maakohtu otsust ka osas, milles kohus mõistis hageja kasuks välja 12 eurot võla sissenõudmise kulude hüvitamiseks, viidates VÕS § 127 lõikele 1 ja § 1131 lõikele
22. Hageja tõi esile, et edastas ajavahemikul 04.06.2014 kuni 16.07.2014 kostjale meeldetuletusi, mille tõttu kandis vastavalt oma hinnakirjale kulutusi kokku 12 eurot. Kostja oli maakohtus seisukohal, et meeldetuletuste saatmine hagis esiletoodud ajavahemikul on tõendamata (t lk 88) ja kordas sama kaebuses. Maakohus jättis vastuolus TsMS § 442 lõikega 8 kostja väidetele vastamata. Ringkonnakohus kõrvaldab ise rikkumise ja leiab, et kuigi kostjal oli kohustus sissenõudmiskulu hagejale hüvitada, tuleb see lugeda VÕS § 415 lõike 2 alusel kaetuks 11.07.2014 9 maksega, mistõttu hagi selles osas rahuldamisele ei kuulu. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus kohaldas ekslikult VÕS § 1131, kuna vastavalt lõikele 4 ei kohaldata seda sätet tarbijast võlgnikule. Kuna tarbija poolt sissenõudmiskulude hüvitamist reguleeriv VÕS § 1132 kehtib alates 01.10.2015, tuleb käesolevas vaidluses lähtuda VÕS § 113 lõikest 5, mille pooltevahelise lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsiooni viimase lause kohaselt võis võlausaldaja sõltumata viivise maksmisest nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Tulenevalt TsMS § 230 lõikest 1 pidi võlausaldaja tekkinud kulusid tõendama. Hageja esitas 04.06.2014 ja 16.07.2014 kuupäeva kandvad meeldetuletuskirjad (t lk 24, 25), mille kummagi saatmise tasuks oli hinnakirja järgi 12 eurot (t lk 26) ning selgitas hagiavalduses, et saatis need AS-i Eesti Post vahendusel. Hageja nõuab kostjalt ühe kirja saatmise tasu. Kostja poolt tasutud maksete jagunemist selgitades on hageja märkinud ühe meeldetuletuskirja 03.06.2014 kuupäeva alla. Kolleegium on maakohtus kogutud tõendite kogumi alusel seisukohal, et eluliselt usutav on hageja poolt vähemalt ühe meeldetuletuskirja saatmine kostjale. Ka on tõendatud, et kostja oli rikkunud maksegraafiku järgsete maksete tegemise kohustust. Meeldetuletuse eest vastavalt hinnakirjale tasumise kohustus sisaldus üldtingimuste punktis 9.3.2, seega oli kostja teadlik ja sai ette näha, et kui ta laenu tagastamise kohustust ei täida, tuleb tal tasuda meeldetuletuskirja saatmise kulu.
23. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus võlgnevuse arvestust, võttes arvesse viivise seadusjärgses määras ja VÕS § 415 lõike
24. Viidatud sätte näol on tegemist erinormiga VÕS § 88 lõike 8 suhtes ja selle kohaselt, kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks ja 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Samuti võtab ringkonnakohus arvesse maakohtu menetluse ajal kostja poolt täiendavalt tasutud 384.28 eurot ning arvestab seadusjärgses määras viivise välja ringkonnakohtu otsuse tegemise päeva seisuga.
25. Poolte vahel puudub vaidlus, et esimese graafikujärgse makse tasus kostja kokkulepitud suuruses tähtaegselt. Teise graafikujärgse makse 195 eurot pidi tasuma 12.04.2014, kuid tasus 220.72 eurot 24.04.
26. Hageja arvestas sellest tasutuks 12.04.2014 makse (põhisumma + intress) ja ülejäänud 25.78 eurot arvestas viiviseks (t lk 6). Seadusjärgses määras viivise arvestamise korral oli perioodil 13.04.201424.04.2014 viivise suuruseks 0.53 eurosenti (võlg 195 eurot, määr aastas 8,25%, viivitatud päevi 12). Seega pidi hageja 24.04.2014 laekunud summast katma võlgnetava põhisumma 130.56 eurot, võlgnetava intressimakse 64.44 eurot ja viivise 0.53 eurosenti ning ettemaksuna jäi järgmist maksetähtaega ootama 25.19 eurot. Järgmine graafikujärgne makse pidi toimuma 12.05.2014, mil hageja pidi ettemaksu arvel lugema kaetuks osaliselt põhisumma, seega tekkis kostjal seisuga 12.05.2014 hageja ees võlgnevus põhisumma osas 143.52-25.19=118.33 eurot, millele lisandub tasuma intressimakse 51.48 eurot, seega kokku võlgnevus 169.81 eurot. Järgmise graafikujärgse makse 11.06.2014 ajaks oli viivise suuruseks 1.15 eurot (võlg 169.81 eurot, päevi 30, määr aastas 8,25%). Samal päeval lisandus võlgnevusele tasumata põhisumma 156.48 eurot ja intressimakse 38.52 eurot, seega kokku võlgnevus 364.81 eurot. Järgmise graafikujärgse makse 11.07.2014 ajaks oli viivise suuruseks lisaks 2.46 eurot (võlg 364.81 eurot, päevi 30, määr aastas juunis 8,25% ja alates 01.07.2014 8,15%). 11.07.2014 tasus kostja 100 eurot, millest VÕS § 415 lõike 2 alusel pidi 12 10 eurot pidi minema juunis tekkinud võla sissenõudmiskulu katteks ja ülejäänud 88 eurot põhisumma katteks. Seega oli kostja võlgnevuseks alates 12.07.2014 põhisumma osas 118.33+156.48-88+169.44=356.25 eurot, intressi osas 51.48+38.52+25.56=115.56 eurot (kokku põhisumma ja intress 471.81 eurot) ja viivise osas 0.53+1.15+2.46=4.14 eurot. Viimase graafikujärgse makse 10.08.2014 ajaks oli viivise suuruseks seega lisaks 3.16 eurot (võlg 471.81 eurot, päevi 30, määr aastas 8,15%). Kostja täiendavaid makseid ei teinud ja seega lisandus alates 11.08.2014 põhisumma võlgnevusele 182.40 eurot ja intressivõlgnevusele 12.60 eurot, kokku võlgnevus vastavalt 356.25+182.40=538.65 eurot ja 115.56+12.60=128.16 eurot. Hageja esitas viivisenõude arvestusega alates 11.08.
27. 18.05.2016 tasus kostja täiendavalt 384.28 eurot (t lk 93), mille arvel tuleb vastavalt VÕS § 415 lõikele 2 arvestada kaetuks osaliselt põhisumma võlgnevus. Seega oli kostja perioodil 11.08.2014 kuni 18.05.2016 hageja ees võlgnevuses põhisumma ja intressi osas 538.65+128.16=666.81 eurot, millelt peab tasuma viivist 95.36 eurot (päevi 647, määr aastas 8,15% ja alates 01.01.2015 8,05%). Alates 19.05.2016 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemise päevani on kostja hageja ees võlgnevuses 538.65384.28=154.37+128.16=282.53 eurot, millelt ringkonnakohtu otsuse tegemise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 19.48 eurot (päevi 315, määr aastas 8,05% ja alates 01.07.2016 8%). Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele täies ulatuses intressivõlgnevuse 128.16 euro osas, osaliselt põhivõla (575.90-st 154.37 eurot) ning viivise osas ning jääb rahuldamata sissenõudmiskulu osas.
28. Vastuseks kostja väidetele laenuandja poolt lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise kohta selgitab kolleegium, et viidatud rikkumine iseenesest ei anna alust keelduda laenulepingu täitmisest, mistõttu ei oma see vastuväide käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Riigikohus on lahendites nr 3-21-136-12 (punktis 25) ja nr 3-2-1-169-13 (punktis 22) selgitanud, et sellise rikkumise puhul võib laenusaajal olla alust nõuda kohustuse rikkumisega temale tekitatud kahju hüvitamist laenuandjalt VÕS § 14 ja § 115 lõike 1 alusel, kuid selleks tuleb laenusaajal esitada vastav (vastu)nõue laenuandja vastu. Käesolevas asjas kostja sellist nõuet ei esitanud.
29. Samuti ei nõustu kolleegium apellandi etteheitega selle kohta, et maakohus ei piiranud väljamõistetava viivise summat põhinõude suurusega. Maakohtul puudus alus kostja taotluseta VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 alusel väljamõistetud (sh TsMS § 367 alusel) viivise suuruse piiramiseks. Viivise vähendamise (suuruse põhivõlaga piiramise) taotlust maakohtus esitatud menetlusdokumentidest ei nähtu. Apellatsioonkaebuses esitatud taotlust saaks kolleegium arvestada ainult juhul, kui oleksid täidetud TsMS § 652 lõikes 3 sätestatud uute asjaolude esitamise eeldused ja kui apellant uue asjaolu lubatavust sama sätte lõike 4 kohaselt kaebuses põhjendab (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, punkt 13). Kaebuses puudub põhistus selle kohta, mis põhjusel ei saanud kostja esitada viivise vähendamise taotlust maakohtus. Apellandi viide VÕS § 113 lõikele 5 ei ole asjakohane.
30. Apellant esitas apellatsioonikohtus alternatiivse taotluse määrata TsMS § 445 lõike 1 alusel kindlaks otsuse täitmise viis ja kord. Taotluse põhjenduste kohaselt puudub apellandil püsiv sissetulek, mistõttu ei ole ta võimeline tasuma kogu väljamõistetavat summat korraga. Apellant palub määrata tasumine osade kaupa 75 eurot kuus ja selliselt, et tasutavatest summadest loetaks vastavuses VÕS §-ga 415 täidetuks esmalt põhivõlgnevus, siis sissenõudekulud ja viimasena viivised. Vastustaja taotluse kohta 11 seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et taotluse rahuldamiseks puudub alus, kuna esiletoodud faktiline asjaolu püsiva sissetuleku puudumise kohta on TsMS § 235 kohaselt põhistamata. Taotlusest saab kolleegium aru, et püsiva sissetuleku puudumise esiletoomisega soovis apellant rõhutada enda sellist varalist olukorda, mis ei võimalda kohtuotsust ühe maksega tasuda. Samas ei ole apellant üldse toonud esile muid faktilisi asjaolusid, mis tema varalist olukorda iseloomustaksid ega esitanud mistahes tõendamisvahendeid, mille alusel saaks kohus tuvastada tema sellise varalise olukorra, mis annaks alust määrata kohtuotsuse täitmine igakuiste osamaksetena.
31. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, tuleb uuesti jaotada ka menetluskulud. Kolleegium on seisukohal, et menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus tuleb jaotada TsMS § 163 lõike 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Apellandi taotluse kohaldada menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lõiget 4 rahuldamiseks kohus alust ei näe. Peale maakohtu otsust hageja poolt kostja pakutud kompromissi (tasaarvestada 18.05.2016 tasutud summa arvel põhivõla nõue ja vähendada menetluskulusid; ekirjavahetus t lk 110) tagasi lükkamine ei anna alust asuda seisukohale, et vastaspoole kulude väljamõistmine kostjalt võrdeliselt hagi rahuldatud osaga oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostja tunnistas esimeses vastuses hagile võlgnevust summas 384.28 eurot, seega teadis ta võlgnevusest, kuid tasus sellest õigeksvõetud osa alles kohtumenetluses. Kuigi kohus tuvastas ka hagejapoolseid rikkumisi, osutus oluline osa hageja nõudest siiski põhjendatuks ja hageja poolt kohtusse pöördumine olulises osas põhjendatuks.
32. Hagi rahuldamise ulatuse kindlakstegemisel võtab kolleegium aluseks intressi ja põhivõla võlgnevuse ning sissenõudmiskulu rahuldamise ulatuse, milleks kujunes 716.06-st (575.90+12+128.16) 666.81 (538.65+128.16), st 93%. Peale hagi esitamist tasutud summa osas hageja nõudest ei loobunud ega nõuet ei vähendanud, kuid kohus võtab menetluskulude jaotamisel analoogia korras TsMS § 8 lõike 2 alusel arvesse § 168 lõike 5, mille kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Eeltoodust tulenevalt jäävad nii maa- kui apellatsioonikohtus kantud menetluskulud 93% ulatuses kostja/apellandi ja 7% ulatuses hageja/vastustaja kanda.
33. Kuna maakohus ei määranud kindlaks kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lõikest 4 tulenevalt ka ringkonnakohus. Mõlema poole menetluskulud määrab TsMS § 177 lõikes 4 sätestatud korras kindlaks tsiviilasja lahendanud maakohus.
34. Täiendavalt selgitab kolleegium, et arvestades asjaolu, et kostja võttis maakohtus õigeks hageja nõude 384.28 euro osas ja palus selle tasumisega kaebuse lahendamisel arvestada, on tsiviilasja hinnaks kaebuse esitamisel 839.74 (hind maakohtus)384.28=455.46 eurot (TsMS § 137 lõige 1). Seega pidi apellant kaebuse esitamisel tasuma vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lõikele 15 ja Lisale 1 riigilõivu 100 eurot, kuid tasus 175 eurot (t lk 111). Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/