Obsah (4)

§ 657§ 429§ 173§ 168

2-16-2146 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Gaida Kivinurm ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 29. märts 2017. a, Tallinn Kohtuasja numbe

§ 657lg 1 p 2¹ järgi muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

1. Esmalt käsitleb kolleegium hageja nõuet ja nõude piire asja lahendamisel (I), seejärel lahendab hageja nõuded (II) ning viimaks määrab asjas menetluskulude jaotuse (III). I
2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus vaidlust lahendades rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, kuna ei võtnud seisukohta hageja haginõude vähendamise kohta.
3. Hageja esitas
4. veebruaril 2016 hagi, milles palus mh mõista kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitise 443 eurot 67 senti, mis tekkis hagejal seetõttu, et ta pöördus võla sissenõudmiseks OK Incure OÜ poole (tl 1–4). Kostja vaidles hageja kahjunõudele vastu ja juhtis
5. märtsi
6. a menetlusdokumendis tähelepanu sellele, et hagejal on VÕS § 113¹ lg 1 järgi õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist üksnes 40 euro ulatuses (tl 39). Hageja esitas
7. mail 2016 hagi täpsustuse, mille p-s 3 märkis, et kuna kostja on kahjunõude 5 2-16-2146 vaidlustanud, siis vähendab hageja kahjunõuet ja palub mõista kostjalt VÕS § 113¹ lg 1 alusel välja 40 eurot (tl 46–48). Maakohus ei ole nõude vähendamise kohta seisukohta võtnud ning on lähtunud asja lahendades hageja hagis märgitud nõude suurusest (443 eurot 67 senti) ja selles ulatuses hagi rahuldanud. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse kogu ulatuses.
8. Kahjunõuet 443 euro 67 sendi ulatuses rahuldades on maakohus kolleegiumi hinnangul rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, sest on asja lahendades jätnud tähelepanuta hageja nõude vähendamise taotluse ning väljunud hagi piiridest. Kolleegium juhib tähelepanu, et kohus ei või TsMS § 439 järgi ületada otsuses nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning TsMS § 5 lg 1 järgi menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nõude piiride ületamine on sedavõrd oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis annab kolleegiumi hinnangul TsMS § 656 lg 2 järgi alust tühistada maakohtu otsus nõude vähendamist puudutavas osas sõltumata kostja apellatsioonkaebuse väidetest. Lisaks on ka Riigikohus juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et kui menetlusosaline vähendab haginõuet TsMS § 376 lg 4 p 2 tähenduses, peab kohus võtma nimetatud taotluse kohta seisukoha. Nõude vähendamise kohta seisukoha võtmine on vajalik, et menetluse ese oleks selge ja kostjal oleks võimalik aru saada, millisele nõudele ta peab vastu vaidlema. Selleks peab kohus selgitama, kas hageja on hagist osaliselt loobunud TsMS § 429 mõttes või hagi osaliselt tagasi võtnud TsMS § 424 mõttes ja tegema vastavalt määruse (vähemalt suulise määruse kohtuistungil) kas menetluse osalise lõpetamise või hagi osalise läbi vaatamata jätmise kohta (vt nt Riigikohtu
9. aprilli
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 45; Riigikohtu
11. märtsi
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 35).
13. Kuigi maakohus ei ole nõude vähendamise kohta seisukohta võtnud, saab ringkonnakohus nimetatud menetlusõiguse normi rikkumise apellatsioonimenetluses kõrvaldada ilma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Ringkonnakohus küsis pooltelt seisukohta nendel asjaoludel haginõude vähendamise ja maakohtu menetlusõiguse normi rikkumise kohta, kuid pooled selles küsimuses ringkonnakohtule oma seisukohta ei esitanud. Ülalmärgitud asjaolusid ja poolte seisukohti arvestades leiab kolleegium, et hageja on
14. mai
15. a menetlusdokumendis kahjunõudest 403 euro 67 sendi osas loobunud TsMS § 429 tähenduses. Kuna TsMS § 429 lg-s 4 sätestatud loobumise vastuvõtmist takistavaid asjaolusid ei esine,

§ 429

lg 1 ja § 645 lg 1 järgi hageja hagist loobumine nimetatud osas vastu võtta, selles osas maakohtu otsus tühistada ja menetlus lõpetada. II

1. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited kolleegiumi hinnangul alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
2. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale müügilepingu alusel väljastatud kolme arve järgi kokku põhivõlana 6162 eurot 6 senti ning igal arvel märgitud summa tasumisega viivitamise tõttu viivist kuni võla täieliku tasumiseni, samuti selle üle, kas lisaks peab kostja hüvitama hagejale võla sissenõudmise kulu (kahju) 40 euro ulatuses. Pooled ei vaidle selle üle, et neil oli suuline müügileping hageja esitatud arvetel märgitud kaupade müümiseks kostjale. Hageja väidab, et tema on oma müügilepingujärgse kohustuse täitnud ja kostjale müüdud kauba üle andnud, kuid kostja ei ole oma kohustust täitnud, st kauba eest 6 2-16-2146 tasunud. Kostja omakorda väidab, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud ja ei ole kostjale kaupa üle andnud, mistõttu ei pea ta hagejale nõutud summasid tasuma.
3. Kolleegium juhib tähelepanu, et müügilepinguga kohustub müüja VÕS § 208 lg 1 järgi andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Seega on müüja põhikohustuseks anda ostjale üle müüdav asi ning ostja põhikohustuseks see vastu võtta ning selle eest tasuda. Tegemist on ostja ja müüja vastastikuste kohustustega, mistõttu on nimetatud kohustuse täitmine omavahel teatud viisil seotud. Kohustused loetakse VÕS § 76 lg 3 järgi üldjuhul täidetuks, kui need on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.
4. Praeguses asjas nõuab hageja kostjalt ostuhinna tasumist, s.o VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmist, sest kostja ole seda VÕS § 76 lg 3 järgi teinud. Sellest tulenevalt peab hageja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama oma nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh seda, et pooled on sõlminud müügilepingu, mille järgi on kostjal kohustus tasuda hagejale arvetel märgitud ostuhind, samuti seda, et selline kohustus on muutunud sissenõutavaks. Kostja vastuväite kohaselt ei ole hageja oma nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud. Kolleegium sellega ei nõustu. Hageja on oma nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks esitanud järgmised dokumentaalsed tõendid: - hageja raamatupidamisprogrammi väljavõte kostja tasumata arvete kohta (müügireskontro) (tl 6); -
5. novembri
6. a kauba vastuvõtulehe ja selle alusel kostjale
7. novembril 2015 esitatud arve nr 751589 summas 3588 eurot 98 senti maksetähtajaaga
8. detsember 2015 (maksetingimusega 7 pv neto) (tl 7–8); -
9. detsembri
10. a kauba vastuvõtulehe ja selle alusel kostjale
11. detsembril 2015 esitatud arve nr 751678 summas 2052 eurot 76 senti maksetähtajaga
12. detsember 2015 (maksetingimusega 14 pv neto) (tl 9–10); -
13. detsembri
14. a kauba vastuvõtulehe ja selle alusel
15. detsembril 2015 kostjale esitatud arve nr 751710 summas 520 eurot 32 senti maksetähtajaga
16. jaanuar 2015 (maksetingimusega 14 pv neto) (tl 11–12); - poolte
17. detsembri
18. a,
19. detsembri
20. a,
21. jaanuari
22. a ja
23. jaanuari
24. a e-kirjavahetus, milles hageja juhib kostja tähelepanu tasumata arvetele ja hoiatab, et edastab need
25. jaanuaril 2016 inkassofirmale (tl 90, 103–107); Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole hagejalt arvetel märgitud kaupu arvetel märgitud hinnaga tellinud ega seda, et ta ei ole neid arveid hagejalt saanud. Seda ei kinnita ka asjas tõendina esitatud e-kirjavahetus. Samuti ei ole kostja väitnud, et ta on tellitud kauba eest juba hagejale tasunud. Seega on asjas tõendatud, et kostja on sõlminud hagejaga müügilepingu arvetel märgitud kaupade ostmiseks ja sellest tulenevalt on kostjal kohustus tasuda müügilepingu järgi hagejale kolme arve alusel kokku 6121 eurot 6 senti. Kuna maakohus ei tuvastanud hageja nõuet rahuldades kõiki neid nõude aluseks olevaid asjaolusid, siis tuleb selles osas maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.
26. Edasi juhib kolleegium tähelepanu sellele, et hageja nõude saab rahuldada üksnes juhul, kui kostja ostuhinna tasumise kohustus on muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 7 2-16-2146 tähenduses, s.o kohustuse täitmiseks kokkulepitud tähtpäeva saabumisel või tähtaja möödumisel või kokkuleppe puudumisel kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel. Sellest tulenevalt pidi maakohus hagi rahuldamiseks tuvastama ostuhinna tasumise kohustuse sissenõutavaks muutumise aja. Seejuures leidis maakohus üksnes nõude sissenõutavaks muutumise seisukohalt, et kauba üleandmisel ei olnud tähtsust, mistõttu ei ole õige apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus pidanud seda vastuväidet üldse tähtsusetuks. Siiski ei nõustu kolleegium maakohtu põhjendustega hageja nõuete sissenõutavaks muutumise kohta ja peab vajalikuks neid muuta. Maakohus nõustus asjas hageja väitega ja leidis, et pooled olid leppinud kokku, et kostja tasub müüdud kauba eest arvetel märgitud kuupäevadeks. Maakohus põhjendas oma seisukohta üksnes sellega, et kostja ei ole tõendanud, et neil oli kokkulepe, et kauba eest tasutakse pärast kauba saamist. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et kostja ei ole esitanud asjas tõendeid, millest saaks järeldada, et pooltel oli kokkulepe, et kauba eest tasumise kohustus muutub sissenõutavaks pärast kauba saamist. Samas, hageja on küll asjas väitnud, et pooled leppisid telefoni teel kokku arvete eest maksmise tingimused, sh sissenõutavaks muutumise aja, kuid ka hageja ei ole esitanud asjas tõendeid selle kohta, et pooltel oli tasumise tähtaja kohta kokkulepe (mõlemad pooled avaldasid vastavat tahet). Ainuüksi kostjale arvete esitamine ja arvele kuupäeva märkimine ei tõenda kolleegiumi arvates seda, et pooltel oli selline kokkulepe. Ka asjas tõendina esitatud hageja hinnapakkumistelt (tl 88–89) ei nähtu, et hageja oleks teinud pakkumuse koos tasumise tingimustega. Seetõttu tuli lähtuda ostuhinna tasumise sissenõutavaks muutumise küsimuses seadusjärgsest regulatsioonist.
27. Üldjuhul tuleb igasugune kohustus VÕS § 82 lg 1 järgi täita kokkulepitud tähtpäeval või tähtpäeval, mis tuleneb kohustuse olemusest. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kui tegemist on vastastikuste kohustustega peavad lepingupooled oma lepingulised kohustused täitma VÕS § 82 lg 5 järgi üldjuhul üheaegselt, kui üheaegne täitmine on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Samuti tuleb arvestada, et kui vastastikuse lepingu puhul ei ole tasu maksmise tähtpäeva või tähtaega kokku lepitud, muutub tasu maksmise kohustus VÕS § 82¹ lg 1 järgi sissenõutavaks hiljemalt 30 päeva möödumisel: 1) arve või muu sellise makseettepaneku võlgniku kätte jõudmisest, 2) kauba, teenuse või muu hüve saamisest, kui arve või muu makseettepaneku võlgniku kätte jõudmise aeg ei ole selge või kui võlgnik saab arve või makseettepaneku enne kauba, teenuse või muu hüve saamist või 3) kauba, teenuse või muu hüve vastuvõtmisest või ülevaatamisest, kui seaduse või lepinguga on ette nähtud kauba, teenuse või muu hüve vastuvõtmine või ülevaatamine, mille käigus tuleb kontrollida selle lepingule vastavust, ja kui võlgnik saab arve või muu makseettepaneku enne vastuvõtmise või ülevaatamise aega või selle ajaks. Seega tuleb vastastikused kohustused täita üldjuhul samal ajal, kuid pooled võivad leppida teisiti kokku. Samuti võib erineval ajal täitmine tuleneda võlasuhte olemusest. Praeguses asjas ei nõudnud hageja kostjalt ostuhinna tasumist kauba üleandmisega samal ajal, kuigi tal oleks olnud selleks VÕS § 82 lg 5 järgi õigus, vaid ta on andud hagejale võimaluse tasuda arved hiljem. Kuna asjas ei ole esitatud tõendeid, mille kohaselt saaks tuvastada, et pooled leppisid kokku ostuhinna tasumise tingimustes (sh tähtajas), tuli ostuhind VÕS § 82 lg 3 järgi tasuda 8 2-16-2146 kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist, mis aga vastastikuse kohustuse puhul ei või VÕS § 82¹ lg 1 järgi olla pikem kui 30 päeva, arvates eelkõige arve võlgnikuni jõudmisest või selle asjaolu ebaselguse korral kauba saamisest või kauba ülevaatamise kokkuleppe korral kauba ülevaatamisest. Arvestades asjaolu, et üldjuhul tuleks ostjal tasuda ostuhind kohe kauba saamisel, kuid hageja oli nõus andma kostjale kauba enne ostuhinna tasumist, samuti seda, et hageja esitas kostjale arved u nädal pärast kauba üleandmist ning nõudis esimese arve tasumist 7 päeva jooksul alates arve esitamisest ning järgmiste arvete tasumist 14 päeva jooksul alates arvete esitamisest, saab kolleegiumi hinnangul pidada hageja arvetel märgitud ostuhinna tasumise tähtaegu raha maksmise kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalikuks ajaks. Seetõttu tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi, kuid see ei muuda ebaõigeks maakohtu lõppejäreldust, et ostuhinna tasumise kohustus muutus sissenõutavaks hageja arvetel märgitud kuupäevadel, mitte alates kauba saamisest. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kui arved oleksid muutunud sissenõutavaks alates kauba saamisest, nagu väidab kostja, oleks kostjal tekkinud kohus tasuda ostuhind iga arve puhul 6–8 päeva varem.
28. Sõltumata kostja kohustuse sissenõutavaks muutumisest võib kostjal siiski olla õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, kui ta ei ole kaupa saanud. Kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused, võib üks lepingupool VÕS § 111 lg 1 järgi oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest keeldub, teeb kohus VÕS § 110 lg 5 järgi koosmõjust § 111 lg-ga 7 otsuse, millega võlgnikku kohustakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Sellega arvestas asja lahendades põhjendatult ka maakohus. Siiski asus maakohus asjas esitatud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 hinnates põhjendatult seisukohale, et praegusel juhul on hageja kostjale kaubad üle andnud ning kolleegiumil ei ole alust kahelda maakohus järelduses. Maakohtu järeldus põhineb lisaks kauba vastuvõtulehtedele ka poolte e-kirjavahetusel, mis kõik toetavad järeldust, et kostja on kauba kätte saanud. Kolleegium nõustub selles osas TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu põhjendusega ega korda neid. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et iseenesest on õige kostja väide, et kostjal oleks olnud negatiivse asjaolu tõendamine kohtumenetluses raskendatud, mistõttu pidi eelkõige hageja tõendama, et ta on kauba kostja üle andnud. Siiski olukorras, kus hageja oli esitanud tõendid kauba üleandmise kohta, tuli kostjal hageja tõendid ümber lükata. Kostja ei ole seda aga teinud. Ainuüksi asjaolu, et kauba vastuvõtulehtedel ei olnud selle isiku allkirja, kes oli kostja kontaktisikuks suhetes hagejaga, mida kostja tõendas vastava isiku ID-kaardiga, ei tähenda veel seda, et hageja esitatud kõigist tõenditest koosmõjus järelduv asjaolu oleks ümber lükatud.
29. Ülaltoodud põhjendustel järeldas maakohus õigesti, et kostja on jätnud hagejale arvetel märgitud ostuhinna tasumata ja tal ei ole õigust keelduda oma kohustuse täitmisest, mistõttu tuleb hagi põhinõude ja ka viivise osas rahuldada. Viivisearvutusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. 9 2-16-2146 Samuti tuleb rahuldada hageja nõue hüvitada sissenõudmisekuludena talle 40 eurot. Kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta VÕS § 113¹ lg 1 järgi nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega, et sellise summa saamiseks ei pea hageja sissenõudmiskulusid tõendama. III Menetluskulud
30. Neil kaalutlustel tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt tühistada ning lõpetada 40 eurot ületavas osas (403 euro 67 sendi osas) kahjunõude menetlus. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse,

§ 173lg 3 järgi muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust.

Arvestades asjaolu, et hageja esitas maakohtule hagi hinnaga 7180 eurot 71 senti, millest menetlus lõpetatakse 403 eurot 67 sendi (ca 6%) osas ja muus osas hagi rahuldatakse,

§ 168lg 2 järgi jätta 6% menetluskuludest hageja kanda ja 94% menetluskuludest Ts

MS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse samas osas, milles tuleb maakohtus asja menetlus lõpetada, tuleb ka apellatsiooniastme menetluskuludest jätta TsMS § 171 lg 1 järgi 94% kostja ja 6% hageja kanda.

1. Lähtudes Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 10