KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2017, Tallinn Haldusasja num

) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna kinnipeetav oli toime pannud korduva režiimirikkumise, siis piirati kinnipeetavale kartserikaristuse kandmise ajal täielikult

§de 22, 31–32, 34–38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubati soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. Rikkumine seisnes selles, et AE kasutas 05.09.2014 kirjalikus pöördumises ametnikuga suhtlemisel väärikust riivavat väljendit. Tallinna Vangla Maardu üksuse juht TS koostas 01.10.2014 ettekande, mille kohaselt tutvus ta 08.09.2014 temale suunatud pöördumisega. Seal nimetab AE teda väljapressijaks ja petiseks („peale väljapressija olete veel ka PETIS“) ja süüdistab teda ametiseisundi ärakasutamises. AE kinnitas seletuses, et Maardu üksuse juht on väljapressija ja petis, keda kinnipeetav kritiseerib viisakas vormis.

§ 67

p 1 kohustab kinnipeetavat täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele ning kodukorra p 1.11.1 järgima suhtlemisel vanglateenistujaga kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Karistuse määramisel arvestati, et kergendavad asjaolud puuduvad, tegu oli süüline ning raskendav asjaolu oli kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu. Vanglateenistuse ametnike autoriteedil on vanglasüsteemis tähtis koht ning igasugust selle autoriteedi kõigutamist vaadeldakse raske rikkumisena. Vanglaametnike väärikuse riivamine nõrgestab distsipliini ning on ohuks vanglasüsteemi üldisele julgeolekule. Viimase samalaadse rikkumise eest määrati kinnipeetavale distsiplinaarkaristus viieks ööpäevaks kartserisse paigutamine.

1. AE esitas 06.10.2014 käskkirja nr 1275 peale 08.10.2014 vaide koos taotlusega vaidemenetluse ajaks käskkirja täitmine peatada. Tallinna Vangla jättis 10.11.2014 vaideotsusega nr 5-15-/14/27419-2 vaide rahuldamata. Samas vaideotsuses jättis Tallinna Vangla rahuldamata ka AE taotluse Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 06.10.2014 käskkirja nr 1275 täitmise peatamiseks.
2. AE esitas 24.11.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkirja nr 1275 ja Tallinna Vangla 10.11.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/27419-2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla toimingu – vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamine vaideotsuses – õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja sõnavabadust on praegusel juhul piiratud mitte seadusega, vaid vangla kodukorraga. Sõnavabaduse kaitse ametiisikute tegevuse kritiseerimisel on olulise tähtsusega ning kaebaja karistamine ebaproportsionaalne sõnavabaduse piirang. Kui au ja väärikuse võimaliku alandamise objektiks on eraisik, on inimväärikuse kaitse standardid kõrgemad, kui aga ametiisik, siis madalamad. Tartu Ringkonnakohus on 21.06.2013 otsuse nr 3-11-547 p-s 16 selgitanud, et rahulolematus teise isiku või organi käitumisega võib olla igapäevaselt küllaltki sagedane ning selle väljendamine, kui see toimub viisakas vormis, ei ole automaatselt samastatav ebaviisaka käitumisega. Kaebaja poolt esitatut ei saa käsitada kui ebaviisakas vormis pöördumist, sest ükski esitatud sõnadest (väljapressija, petis ehk kelm) ei ole 2

§-le 133, mis näeb ette teavitamiskohustuse, mida tuleb täita viivitamatult. Seda kohustust on rikutud. Samuti jäeti kaebaja informeerimata rikkumise toimepanemisest, millega rikuti

§ 64lg-t 2.

Vaidlusalune käskkiri ei ole motiveeritud, sest selles ei ole hinnatud süüteo raskust. Tegemist ei olnud raske rikkumisega (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-3-15). Seega ei olnud karistus proportsionaalne. Käskkirjast ei nähtu, et oleks kaalutud täiendavate piirangute kohaldamist (vt

§ 651lg 4) ning abstraktne põhjendus piirangute seadmiseks ei ole piisav.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 10 lg 1 p 4 sätestab, et haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Kontaktisikut, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse, tegi ettepaneku karistuse määramiseks ja määras karistuse ning lõpuks menetles veel enda käskkirja peale esitatud vaiet ja käskkirja kehtivuse peatamise taotlust, on põhjendatud alus pidada eelpool viidatud sättes kirjeldatud isikuks. Ilmselgelt puudub ametnikul, kes määrab distsiplinaarkaristuse, huvi jätta välja andmata enda ettepaneku alusel karistuse määramise käskkirja või vaidemenetluses koostada vaideotsust, mis käskkirja kehtetuks tunnistaks. 4. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. „Väljapressija“ ja „petis“ on tugevalt negatiivse ja eranditult kriminaalse tähendusega sõnad ning neid kasutatakse kuritegelikku käitumist viljeleva isiku iseloomustamiseks. Mitte igasugune keelekasutus ei ole väljendusvabaduse kaitsealas ega seetõttu lubatav. Juhul, kui kaebaja leidis, et TS on rikkunud ametikohustusi, siis oli tal võimalus juhtida sellele järelevalve pädevust omava ametniku tähelepanu. Vangistusseadus ega selle alusel antud õigusaktid ei näe ette kinnipeetava õigust kalduda sel põhjusel kõrvale

§ 67p-s 1 või vangla kodukorras sätestatud kohustuste täitmisest.

Kuna kaebaja süüteo osas oli kaalumisel kriminaalmenetluse algatamine ning ühes ja samas asjas ei ole otstarbekas paralleelselt läbi viia nii kriminaal- kui ka distsiplinaarmenetlust, koostas TS ettekande 01.10.2014 pärast kaebaja suhtes kriminaalmenetluse algatamata jätmise otsustamist. Kaebajale väljastati koopiad distsiplinaarmenetluse materjalidest ja protokollist tutvumiseks 02.10.2014. Kuna käskkiri kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise kohta anti 06.10.2014, oli kaebajal võimalus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega ning nelja päeva jooksul esitada menetlusele oma vastuväited. Ühtlasi võimaldati kaebajal 03.10.2014 külastada kinnipeetavatele mõeldud internetipunkti õigusaktidega tutvumiseks. Hoolimata

§ 651

lg 4 sõnastusest ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või ära näitamata jätmine kaasa

§-dega 22, 31–311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34–38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ning 3

§ 64

lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhendi kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute pädevusse. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) §-st 17 tulenevalt on inspektor-kontaktisikul kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Ükski õigusakt ei sätesta, et sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Eelkirjeldatud distsiplinaarmenetluse läbiviimisega tagatakse menetluse efektiivsus, lihtsus ja kiirus, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule, mis on aga üks haldusmenetluse aluspõhimõtteid. Üksnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise faktist ei tulene ametniku erapooletuse puudumine distsiplinaarkaristuse määramisel. Erapooletust ei saa kahtluse alla seada üksnes seetõttu, et asja otsustab sama ametnik, kes haldusmenetluse algatas ja kogus menetluses tõendeid.

§ 11

lg 41 sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. Vanglaametnike pädevusi täpsustab VSKE, mille § 12 lg-st 21 tulenevalt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektor-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Alates 18.03.2013 kehtiva VSKE § 17 lg 1 kohaselt on inspektor-kontaktisiku pädevuses teha otsus

§ 24

lg 1, § 25 lg-te 1 ja 2, § 30 lg 2, § 31 lg 2, § 63 lg 4, § 64 lg 4, § 65 lg 2, § 651 lg 4 ning § 93 lg-te 3 ja 7 alusel. Seega on inspektor-kontaktisikul pädevus

§ 64lg 4 alusel kinnipeetavale distsiplinaarkaristust määrata.

Riigikohus on leidnud, et karistuse määrajal on

§ 64

lg-st 3 tulenevalt otsustamisel kaalumisruum ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv (vt Riigikohtu 21.10.2010 otsus nr 3-3-1-56-10 p 14). Vastavalt VSKE-le on üksuse juhi pädevuses inspektor-kontaktisiku haldusakti peale esitatud vaide kohta tehtava vaideotsuse allkirjastamise õigus. Enne allkirjastamist tutvub üksuse juht vaideotsusega, samuti on üksuse juhil õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega. Juhul kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses märgitust või leiab, et vaie tuleks rahuldada, siis on üksuse juhil õigus keelduda vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses.

1. Tallinna Halduskohtu 22.02.2016 otsusega tuvastati Tallinna Vangla toimingu – käskkirja peatamise taotluse lahendamisega viivitamine ja selle lahendamine alles vaideotsusega – õigusvastasus ja jäeti muus osas kaebus rahuldamata. 1) Kaebaja pöördumine vanglaametniku poole oli ebaviisakas ja vanglaametniku väärikust riivav. Tegemist on solvava väljendusviisiga. Väärikuse alandamise keeld tuleneb PS §-st
2. Vastustaja on piisavalt selgitanud, miks kodukorras kehtestatud käitumisnõue on vajalik ja kuidas see on seotud vangla julgeolekuga. Haldusaktis on piisavalt põhjendatud, miks vanglateenistuse ametnik tundis, et tema väärikust on riivatud ja teda solvatud. Asjaolu, et TS uuris esmalt, kas kaebaja kirja põhjal tuleks alustada kriminaalmenetlust, kinnitab seda, et TS tundis ennast tõsiselt solvatuna. Sõnavabaduse piirang teise isiku au ja väärikuse kaitseks on põhiseadusega kooskõlas. Kaebaja on allutatud

-st ja selle alusel antud aktidest tulenevale korrale (

§ 41lg 2). Kaebaja ei ole tõendanud üksuse juhi õigust rikkuvat 4

§ 651

lg 4 sätestab, et kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vanglateenistus osaliselt või täielikult piirata

§-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Täiendavad piirangud on kehtestatud õiguspäraselt. Riigikohtu 05.11.2011 lahendis nr 3-3-1-41-11 (eriti p-s 31.3) avaldatud seisukohad on asjakohased. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Kaebaja taotlus tunnistada

§ 651

lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks tuleb jätta rahuldamata, sest selle sätte kohaldamisest või mittekohaldamisest ei sõltu asja lahendamine. 5) Distsiplinaarmenetluse viis läbi ja vaidlusaluse käskkirja allkirjastas sama inspektorkontaktisik, kes ühtlasi koostas ka vaideotsuse. Vaideotsuse allkirjastas neljanda üksuse inspektor-kontaktisik üksuse juhi ülesannetes.

§ 64

lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 ls 1 kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. VSKE § 17 lg 1 sätestab muu hulgas, et inspektor-kontaktisiku pädevuses on teha otsus

§ 64

lg 4 alusel, st inspektor-kontaktisikul on õigus määrata kinnipeetavale distsiplinaarkaristus. Eeltoodud regulatsioonist ei tulene keeldu, et üks ja sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Kaebaja ei ole viidanud menetluse läbi viinud ametniku isiklikule huvile haldusmenetluse suhtes. Vaideotsuse on allkirjastanud selleks pädev ametnik. Vaide menetlemine haldusakti andnud ametiisiku poolt võib tekitada teatavaid kahtlusi menetlemise erapooletuse suhtes, kuid ilma vastavaid kahtlustusi tõenditega põhjendamata ja selle rakendamist eraldi taotlemata ei anna see alust rakendada HMS § 10 lg 1 p-s 4 sätestatut. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. AE apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 22.02.2016 otsus osas, millega kaebus jäeti rahuldamata, ja uue otsusega kaebus rahuldada. 1) Kriminaalmenetlus jäeti alustamata seetõttu, et ei olnud üheselt selge, et kaebaja kasutatud väljendid olid ametiisikut solvavad. Neile väljenditele hinnangu andmine kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel ja distsiplinaarmenetluses ei tohi erineda. Kaebaja ei teotanud ametiisiku au ja head nime (vt riigikohtunik J. Luige eriarvamus asjas nr 3-2-1-37-15), vaid kasutas oma sõnavabadust. Au ja hea nime kaitseks on võimalik kasutada ainult tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Täitevvõim ei saa distsiplinaarmenetluse raames kaitsta isiku õigusi tsiviilõiguslikus vormis tekitatud kahju eest. TS ei vabane seeläbi oma au ja hea nime teotamisest. 5

§ 64lg 2 kohaselt kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse.

TS luges kaebaja pöördumist 08.09.2014 Kaebaja teavitamise aluseks ei pea olema vanglaametniku ettekanne. Seetõttu ei ole tähtis, et TS soovis enne ettekande koostamist teada, kas on võimalik kriminaalmenetluse alustamine. 3) Vastustaja ega halduskohus ei ole selgitanud, kuidas said üksuse juhile suunatud väljendid „väljapressija“ ja „petis“ ohustada vangla julgeolekut ning nõrgestada distsipliini vanglas. Vanglateenistuse autoriteedi kõigutamisest ei saa seda järeldada. 4) Distsiplinaarmenetlus on hõlmatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga

1. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei saa VSKE § 97 lg 2 valguses võtta menetleja seisukohta, et kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo. Selle saab võtta üksnes otsustaja. Menetleja poolt hinnangu andmine kaebaja käitumisele, seejärel karistusotsuse tegemine tema poolt ja lõpuks karistusotsuse õiguspärasuse kontrollimine ei ole erapooletu ega kooskõlas EIÕK art 6 tõlgendusega, mille EIK esitas kohtuotsuses Davidsons ja Savius vs Läti.
2. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. 1) Puuduvad tõendid TS õigusrikkumiste kohta. Seetõttu ei nähtu, et kaebaja väljendeid saanuks mõista teisiti kui solvavana ja väärikust riivavana. Üldjuhul ei ole alust käsitada ebaviisakat käitumist raske rikkumisena. Erandlikel juhtudel võib aga näiteks rikkumise intensiivsus, kestus ja sellega kaasnevad tagajärjed olla koosmõjus sedavõrd ulatuslikud, et ebaviisakat käitumist saab pidada raskeks rikkumiseks (Riigikohtu 15.04.2015 otsus asjas nr 33-1-3-15, p 25). Vanglateenistuja suhtes lugupidamatu käitumine riivab ametnike autoriteeti ning võib seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Sellisele käitumisele reageerimata jätmine võib anda teistele kinnipeetavatele signaali, et vangla tolereerib sellist käitumist ja see omakorda võib kaasa tuua üldise allumatuse õhkkonna. Vähetähtis ei ole asjaolu, et kaebajat oli samalaadse rikkumise eest eelnevalt karistatud ja uue karistuse määramise ajal see distsiplinaarkaristus kehtis. 2) Koheselt pärast distsiplinaarmenetluse aluseks oleva ettekande koostamist 01.10.2014 on kaebajat sellest ka teavitatud. 3) Tallinna Ringkonnakohus on 02.04.2015 otsuses haldusasjas nr 3-13-1616 leidnud, et inspektor-kontaktisikul on pädevus distsiplinaarkaristuse määramiseks ning

§ 64

lg 4 tõlgendamine ei anna alust järelduseks, et sätte sisuks ja eesmärgiks on keelata sama ametniku poolt menetluse läbiviimine ja otsuse tegemine. VSKE § 17 reguleerib inspektor-kontaktisiku otsustuspädevust ning kuna

§ 64

lg 1 ei sisalda otsustusfunktsiooni, on mõistetav vastava viite puudumine VSKE §-s 17. 4) Hinnang ametniku erapooletusele antakse mitte lihtsalt menetlusosalise subjektiivse arvamuse, vaid objektiivsete tõendite alusel. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi HMS §-s 10 nimetatud asjaolu, mis oleks välistanud menetleja poolt vangla nimel haldusmenetluses tegutsemise ja tema taandumise kohustuse või aluse tema taandamiseks. 5)

§ 651lg-l 4 on selgitav tähtsus.

Säte näitab, et §-d 22, 31–32, 34–38, 41 ja 46 ei mõjuta kartserikaristuse kohaldamist, samas aga ei võta kartserikaristuse kandmine karistatult 6

-ga või selle alusel konkreetset piirangut. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Ringkonnakohus selgitas 02.04.2015 otsuses haldusasjas nr 3-13-1616 kokkuvõtlikult järgmist. Alates 18.03.2013 on inspektor-kontaktisikul pädevus distsiplinaarkaristuse määramiseks ning

§ 64

lg 4 tõlgendamine ei anna alust järelduseks, et sätte (muudatuse) sisuks ja eesmärgiks on keelata sama ametniku poolt menetluse läbiviimine ja otsuse tegemine. Olgugi, et vaideotsuse koostamine ametniku poolt, kelle haldusakt vaidlustati, võib riivata menetluse erapooletuse näivuse põhimõtet, ei saa vaideotsuse ettevalmistaja isikule omistada määravat tähendust. Vaide läbivaatajaks

§ 11

lg 41 tuleb lugeda vastavat pädevust omavat ja vaideotsuse allkirjastanud (otsustuse teinud) isikut. Praktika, mille kohaselt vormistatakse pädeva isiku otsustus kolmanda isiku poolt, on organisatsioonides levinud ja töökorralduslikult põhjendatud ning seda ei saa pidada õigusvastaseks. Oluline on, et pädeval isikul on võimalus ja kohustus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega ja esitatud vaidega ning kujundada isiklik sõltumatu seisukoht. Vaideotsuse allkirjastamisega kinnitab isik vaideotsuses kajastatud seisukohti enda isiklike seisukohtadena. Need seisukohad on asjakohased ka praegusel juhul, sest sarnaselt eelviidatud asjale viis ka praegu vaidluse all oleva distsiplinaarmenetluse läbi ja andis distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ning hiljem koostas vaideotsuse sama inspektor-kontaktisik, vaideotsuse aga allkirjastas üksuse juhi ülesandeid täitnud ametnik (praegusel juhul neljanda üksuse inspektorkontaktisik üksuse juhi ülesannetes). Kaebaja ei ole ka apellatsioonkaebuses näidanud, et inspektor-kontaktisik MP-l oleks asja lahendamise suhtes isiklik huvi. Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas Dāvidsons ja Savins vs Läti ei ole asjassepuutuv, sest selles asjas, erinevalt praegusest, otsustas kriminaalmenetluse käigus kahtlustatava suhtes aresti kohaldamist sama kohtunik, kes hiljem lahendas kriminaalasja. Distsiplinaarmenetluse puhul sellist „süüdistaja“ ja „menetleja“ eristamist ei toimu ning distsiplinaarkaristust ei otsusta erapooletu ja sõltumatu organ. Distsiplinaarkaristuse määramise regulatsiooni puhul tuleb silmas pidada, et distsiplinaarkaristus piirab isiku õigusi ja vabadusi vaid vähesel määral (kartserikaristus on lühiajaline) ning karistataval on õigus nõuda distsiplinaarkaristuse kohtulikku kontrolli. 10. Kaebaja leiab, et tema sõnavabaduse piirang ei tulenenud seadusest. Euroopa Inimõiguste Kohus selgitas juba kohtuasjas Tammer vs Eesti, et normi ei saa lugeda „seaduseks“, kui see ei ole sõnastatud piisava täpsusega, et võimaldada inimesel oma käitumist reguleerida – tal peab olema võimalik (vajaduse korral asjakohast nõuannet kasutades) konkreetses olukorras piisaval määral näha ette tagajärgi, mis võivad teatud käitumisele järgneda. Sellised tagajärjed ei pea olema absoluutse kindlusega ettenähtavad – kogemus ütleb, et see on saavutamatu. Ehkki seaduse kindlus on ülimalt soovitav, võib sellega kaasneda ülemäärane jäikus, seadus peab aga olema kohaldatav ka muutunud oludes. Seetõttu on paljude seaduste sõnastamisel kasutatud rohkem või vähem ebamääraseid mõisteid ning nende tõlgendamine ja kohaldamine on praktika 7

§ 41lg 2 ls 1).

Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1 üksnes täpsustab seadusest tulenevat piirangut seonduvalt vajadusega tagada vangla julgeolek (

§ 41lg 2 ls 2).

Keeld kasutada pöördumistes vanglaametniku väärikust riivavaid väljendeid tagab vangla julgeolekut, sest see tagab vanglaametniku autoriteedi säilimist ja väldib olukorda, kus kinnipeetav saaks asuda teistele kinnipeetavatele näitama oma üleolevat suhtumist vanglateenistusse, kutsudes seeläbi üles ka teisi kinnipeetavaid allumatusele. Vanglateenistuse suhtes negatiivse meelestatuse demonstreerimine võib oluliselt raskendada vangistuse eesmärkide saavutamist ja vanglal talle pandud ülesannete täitmist. 11. Halduskohus selgitas õigesti, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasuse kontrollimisel ei ole oluline, kas kaebajat teavitati koheselt distsiplinaarsüüteo toimepanemisest. Sellise

§ 64

lg-st 2 tuleneva kohustuse rikkumine ei saanud mõjutada karistuse määramist, sest kaebajale oli antud piisav võimalus vastuväidete esitamiseks. 12. Eeltoodud põhjustel ei anna apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellant ei ole näidanud menetluskulude kandmist apellatsioonimenetluses. Tallinna Vangla kinnitas vastuses apellatsioonkaebusele, et tal ei ole menetluskulusid tekkinud. (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pikamäe (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa 8