KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 17. märts 2017,

) § 111 lg 1 alusel keelduda vara väljaandmisest tööandjale, sest tööandja ei tasunud töölepingu lõppemisel kostjale lõpparvet, ei ole tal õigust keelduda vara väljaandmisest hagejale; 

§ 108

lg 2 kohaselt võib hageja nõuda kostjalt kohustuse täitmist, sest töölepingus leppisid tööandja ja kostja kokku, et vara tuleb tööandjale tagastada töölepingu lõppemisel. 6. Maakohus jättis hageja rahalise nõude rahuldamata peamiselt järgmistel kaalutlustel:  kostja sai sõiduki ja haagise valduse tööandjalt töölepingu alusel, st ei valda neid ebaseaduslikult;  kostjal oli õigus keelduda tööandjale vaidlusaluste asjade tagastamisest kuni tööandja on töötaja ees täitnud kohustuse tasuda lõpparve, st ta ei käitunud asjade tagastamata jätmisel õigusvastaselt;  hagejal kahju tekkimine ei ole tõendanud, samuti ei ole kostja sõidukit ja haagist kasutades hoidnud kokku mingeid kulusid või saanud kasutuseeliseid;  kostjale ei olnud ettenähtav kahju seoses täitmata lepingulise kohustusega tagastada tööandjale vara. 3

§ 110või § 111 alusel. Pankrotiseaduse (Pankr

S) § 44 lg 1 kohaselt pärast pankroti väljakuulutamist võivad pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult PankrS sätestatud korra. Pankrotiseadus ei näe ette võimalust, et pankrotivõlgniku töötajal oleks õigus jätta pankrotivõlgnikule üle andmata vara, mis on töölepingu alusel antud töötaja kasutusse, samuti ei näe pankrotiseadus ette võimalust, et pankrotivõlgniku töötaja võiks keelduda vara üleandmisest kuni tema töötasu saab tasutud;  hageja nõuab kostjalt kahjuna kaotatud kasutuseeliste hüvitamist, millise nõude osas omab tähtsust vaid asjaolu, et tööandja ja hageja ei saanud vara kasutada. Sellise kahju hüvitamise nõude osas ei oma tähtsust, mida tegi varaga selle enda valduses hoidmise ajal kostja (kasutas, hoidis parklas, rentis välja ja sai sellest tulu vm) ning kas kostja sai varast kasutuseeliseid;  kasutuseeliste hüvitamisel tuleb selgitada kasutuseelise väärtus, st eseme kasutamisest saadavate eeliste väärtus. Hageja esitas tõendid, mille kohaselt on sõiduauto igakuine üürihind 320 eurot kuus (kostja ei ole vastu vaielnud hageja väitele, et sellise rendihinna näol on tegemist tavapärase keskmise rendihinnaga) ja haagise igakuine keskmine üür 390 eurot kuus. Vastupidist kinnitavaid tõendeid asjas esitatud ei ole;  jättes töölepingu lõppemisel sõiduki, haagise ja tööriistad tagastamata, pidi kostjale olema mõistlikult ettenähtav, et tööandjale tekkib sellega seoses kahju saamata jäänud kasutuseelistega seoses. Samuti on kostjale

1. novembril 2015 saadetud nõudekirja p-s 2.8 välja toodud ja selgitatud, et vara tagastamata jätmisel nõutakse kostjalt mh kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et tööandjal ei ole võimalik vara vallata ja kasutada.
2. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel saata hageja nõue 2 000 euro saamiseks maakohtule uuesti lahendada eelmenetluse staadiumis. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus otsustama ka kõigi menetluskulude jaotuse sõltuvalt kogu asja lahendamise tulemusest. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Vaidlustatud otsus on TsMS § 456 lg 4 alusel edasi kaebamata jõustunud hagist osaliselt loobumise vastuvõtmise (resolutsiooni p 1) ja vaidlusaluste asjade üleandmiseks kohustamise nõudes (p 3), samuti üleandmise korra kindlaksmääramise osas (p 4).
4. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled hageja rahalise nõude üle. Maakohus tuvastas, et hageja omandas mh selle nõude loovutamise teel tööandjalt. Maakohtu vastavat järeldust ei ole pooled vaidlustanud. Seega saab hageja panna maksma sama nõude, mis algselt võis olla tööandjal kostja vastu. Hagiavalduse p-s 1.4 tugines hageja sellele, et vaidlusaluste asjade tagastamise kohustus tulenes töölepingu p-st 6.
5. Maakohus nõustus selle kui vaidlustamata asjaoluga ja rahuldas sel ja

§ 76lg 1 alusel ka vaidlusaluste asjade tagastamise nõude kui lepingust tuleneva nõude. 4

§ 115lg 1 alusel.

Maakohus on käsitlenud hageja nõuet ainult lepinguvälise kahju hüvitamise nõudena

§ 1043

ja § 1042 lg 1 p 5 alusel, aga nende nõuete rahuldamise alused on erinevad (vt nt Riigikohtu

1. septembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12, ja
2. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 25). Kohtu ülesanne on esiletoodud asjaoludest lähtudes kontrollida haginõuet mõlemal õiguslikul alusel, v.a kui ühel alusel saab nõude täielikult rahuldada (Riigikohtu
3. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 24 teine lõik). Kui maakohus leidis, et hageja rahalist nõuet ei saa rahuldada õigusvastase kahju tekitamise nõudena, siis oleks tulnud täiendavalt kontrollida sama nõuet lepingulisel alusel. Kuna kohus ei ole seotud poolte õigusliku käsitlusega, aga samas ei tohi kohtulahend olla pooltele üllatuslik (nt Riigikohtu
4. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 54 teine lõik), siis tulnuks maakohtul hageja rahalise nõude lahendamisel ning ka juba selle ettevalmistamisel eelmenetluse käigus pooltega arutada küsimust hagejale sõiduki ja haagise kasutuseeliste hüvitamise erinevate õiguslike aluste kohta. 11.

§ 171

lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega ei või võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel halveneda (Riigikohtu 2. detsembri 2010. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-10, p 13 kolmas lõik). Hageja rahalise nõude lahendamine oleneb seega suures osas vastusest küsimusele, kas kostjal oli

§ 110

lg 1 või muul alusel õigus kuni lõpparve tasumiseni keelduda sõiduki ja haagise tagastamisest. Maakohus on kostja sellist õigust jaatanud ja mh sel alusel jätnud rahalise nõude rahuldamata. Sealjuures ei viidanud maakohus küll

§ 110

lg-le 1, aga leidis, et kostjal oli õigus keelduda tööandjale vaidlusaluste asjade tagastamisest kuni lõpparve tasumiseni. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et käesoleval juhul kohalduks

§ 111

sätted, sest poolte kohustused ei ole vastastikused selle sätte tähenduses.

§ 110

lg 1 esimene lause sätestab, et võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kõnealust normi saab kohaldada töölepingust tulenevate nõuete puhul (Riigikohtu üldkogu

1. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.6). Maakohus tuvastas, et kostja nõue lõpparve tasumiseks muutus sissenõutavaks
2. oktoobril 2015, st samal ajal, kui kostja keeldus vaidlusaluste asjade, sh sõiduki ja haagise tagastamisest. Samuti järeldas maakohus sisuliselt õigesti, et kostja kui töötaja ja tööandja kohustuste vahel oli piisav seos. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus nende järelduste osas menetlusõigust ega hinnanud valesti tõendeid. Kuna hageja nõuab kasutuseeliste hüvitamist
3. aasta novembri ja detsembri ning
4. aasta jaanuari ja veebruari eest, siis ei oma selle nõude lahendamisel tähtsust tööandja pankroti väljakuulutamine
5. juunil 2016 ja selle võimalikud tagajärjed. 12.

§ 110

lg 1 alusel saab võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest sisuliselt võrreldavas ulatuses sellega, milline on tema sissenõutavaks muutunud ja tagamata nõue võlausaldaja vastu. Viidatud sätte eesmärk ei ole anda võlgnikule piiramatut õigust keelduda oma kohustuste täitmisest. Sisuliselt tähendab see, et mõlema poole kohustused peavad olema teataval määral võrreldavad. Rahaliselt hinnatavate kohustuste puhul peaks see vähemalt üldjuhul ka tähendama vastavate rahasummade sama suurusjärku. 5

§ 110

lg 1 kohaldamise eeldusena kohtul mh tuvastada, milline on selle kohustuse väärtus, mille täitmisest võlgnik keeldub. Käesoleval juhul on selleks vaja tuvastada, milline on tööandjale tagastamata jäänud vaidlusaluste asjade väärtus. Maakohtu otsuses tuvastatust ei nähtu, et kostja nõue ei olnud piisavalt tagatud (nt teiste asjade tagastamisest keeldumisega). Pooled ei ole toonud ka esile asjaolusid, mis võimaldaks kohtul vastava hinnangu anda. Hageja on 14. novembri 2016 istungil vaid selgitanud, et poolte väited vaidlusaluste asjade kostja valduses olemise kohta erinevad 30 000 euro ulatuses. Sellise suurusjärgu puhul ei saanud maakohus ilma asjaolusid tuvastamata pidada kostja keeldumist kõigi vaidlusaluste asjade tagastamisest

§ 110lg 1 alusel õigustatuks. Tulenevalt Ts

MS § 392 lg 1 p-st 3 pidanuks maakohus sellele juhtima poolte tähelepanu eelmenetluses ja TsMS § 351 lg 1 järgi arutama neid asjaolusid istungil. Kuna TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, siis saab kohus seda teha poolte esiletoodu põhjal. Kui pooled ei ole toonud esile neid asjaolusid, mis võimaldavad kohtul otsustada

§ 110

lg 1 kohaldamise aluste esinemise üle, siis tuleb eelmenetluses juhtida poolte tähelepanu asjaolude ebapiisavale esitamisele. Sama põhimõte rakendub mõlema poole väidete ja asjaolude esituse osas (Riigikohtu

1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12).
2. Eelnevast tuleneb, et maakohus ei viinud hageja rahalise nõude osas sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette TsMS § 237 lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning §
3. Samuti ei täitnud maakohus selgitamiskohustust (§ 351). Need rikkumised on olulised TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes. Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt ka Riigikohtu
4. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.
5. Lisaks ei ole maakohtu otsus korrakohaselt põhjendatud ega rajane asjas esitatud tõenditel, millega maakohus rikkus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg
6. Otsusest ei ole jälgitav, millistel tõenditel ja arutlusel rajaneb maakohtu seisukoht, et tööandjale vaidlusaluste asjade tagastamata jätmisega kahju põhjustamine ei olnud kostjale ettenähtav. Jättes töölepingu lõppemisel tagastamata tööandja asjad, peab töötaja vähemalt üldjuhul mõistlikult nägema ette, et sellega põhjustab ta tööandjale kahju. Hageja tõi esile, et tööandjal tekkis kahju, mille hüvitamist ta nõuab sõiduki ja haagise kasutuseelisena. Maakohus leidis, et kahju tekkimine on tõendamata. Samas esitas hageja
7. juulil 2016 tõendid sõiduki ja haagise üürihinna kohta (I kd tl 123 ja 124), mida maakohus ei hinnanud. Selle asemel põhjendas maakohus hagejal või tööandjal kahju puudumist sellega, et kostja sõidukit ega haagist ei kasutanud. Selline põhjendus ei ole kohane. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 62 lg 1 järgi võib kaotatud kasutuseeliste eest saadava kahjuhüvitise arvestamisel olla lähtekohaks kasu, mida hüvitise nõudja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (vt Riigikohtu
8. märtsi 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-15, p 12 kolmas lõik, samuti selles viidatud
9. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05, p 13;
10. novembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 28, ning
11. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19). Samu kasutueelistega seonduvaid hüvitise arvestamise põhimõtteid tuleb ringkonnakohtu hinnangul kohaldada ka

§ 115

lg 1 või

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 5 alusel esitatava nõude puhul. 6