) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p 1.11.1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna kinnipeetav oli toime pannud korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult
§-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. (tl 11-12 pöördel) 1
lg 1 ja märgib, et menetleja ei ole Tõnis Sepa abstraktse ettekande põhjal välja selgitanud, milles seisnes solvumine ja väärikuse riivamine. Selliseid selgitusi saab anda üksnes väidetav kannatanu ja kui menetleja, olles samas vanglateenistuja leiab abstraktse ettekande põhjal, et tema kolleegi on solvatud ja tema väärikust riivatud ning seejärel määrab ise karistuse, siis see tekitab kahtlusi menetleja erapooletuses. Kusjuures menetlus on läbi viidud 4 päeva jooksul nii, et kaebaja ei jõudnud isegi distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväiteid esitada. Kaebaja on seisukohal, et väljendid „petis“ ja „väljapressija“ ei saa olla tugevalt negatiivsed ning eranditult kriminaalse tähendusega sõnad. Lisaks viitab kaebaja
Kaebaja leiab, et vastavat nõuet ei ole käesoleval juhul täidetud, kuna T. Sepp tutvus kaebaja pöördumisega 08.09.2014, kuid ettekande tegi alles 01.10.2014. Samuti jäeti kaebaja informeerimata rikkumise toimepanemisest, millega rikuti
Arvestades ettekande tegemise aega ei saanud T. Sepp ennast ka väga solvatuna tunda, kuna vastasel korral oleks ettekanne tehtud koheselt. Lisaks märgib kaebaja, et vaidlusalune käskkiri ei ole motiveeritud ka seetõttu, et selles ei ole hinnatud süüteo raskust. Tegemist ei olnud kaebaja arvates raske rikkumisega (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-3-15). Seega ei olnud karistus ka proportsionaalne. 5.2. Kaebaja viitab HMS § 55 lg 1 ja § 56 lg 2-3 ning märgib, et vaidlusaluse käskkirja resolutsioon sisaldab eraldi täiendavate piirangute kohaldamist koos abstraktse põhjendusega, kus puudub viide õiguslikule alusele. Käskkirjast ei nähtu, et oleks kaalutud täiendavate piirangute kohaldamist (vt
Pealegi ei ole kaebajale selge, kuidas täiendavad piirangud aitavad paremini saavutada vangistuse eesmärke. Seda näiteks
Kaebaja leiab, et kuna on selgunud, et
lg 4 on kui mittevajalik õigusnorm (selles sätestatud piirangud hakkavad kehtima kartserikaristuse määramisel ja kartseris viibimisel), siis taotleb kaebuse esitaja tunnistada viidatud säte põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna PS § 11 ei salli ebavajalikke õigusnorme. 5.
lg 1 ja 4 ja VSKE § 17 lg 1 ning kontaktisiku ametijuhendit ei peaks tõlgendama selliselt, et karistusmenetluses osalenud üks ja sama isik võib täiesti kontrollimatult tegutseda, mille tõttu jääb haldusesisene enesekontroll olematuks. 5.
p 1 järgi julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Seega näeb seadus vanglateenistusele pandud ülesannete täitmiseks ette kinnipeetavate alluvusvahekorra vanglateenistuse ametnikega. Seetõttu tuleb ka kinnipeetava käitumist hinnata pidades silmas, et ametnikel on suurem vastutus ja sellest tulenevalt ka suurem õigus kinnipeetava käitumise suunamiseks. Käesoleval juhul on vastustaja hinnangul väljaspool kahtlust, et kaebaja pöördumine T. Sepa poole oli lugupidamatu ning solvav ja väärikust riivav. „Väljapressija“ ja „petis“ on tugevalt negatiivse ja eranditult kriminaalse tähendusega sõnad ning neid kasutatakse kuritegelikku käitumist viljeleva isiku iseloomustamiseks. Ilmselgelt on selliste sõnade kasutamine seadusekuuleka kodaniku kohta, kelle suhtes antud väljendeid kasutatakse, äärmiselt solvav ning häbistav. PS § 45 kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada oma ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seaduse alusel piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. PS teksti kohaselt hõlmab sõnavabadus arvamuste, ideede, veendumuste, kriitika, hinnangute (väärtusotsuste), mõtete ja kujutluste väljendamist. Siiski ei või väljendusvabaduse kontekstis olla väärtusotsused puhtalt spekulatiivsed, neil peab olema teatud üldine faktiline baas, millest inimesed võivad teha eri järeldusi, ehk väärtusotsustusi. Väärtusotsustus on väljendusvabaduse kaitse all juhul, kui see ei ole ainult spekulatiivne või väljamõeldis, arvamuse või hinnangu väljaütleja on lähtunud heast tahtest ja üldisest huvist ning hinnangu vorm ei ole kaldunud vulgaarsustesse või teadlikku solvamisse, teotamisse või inimväärikuse alandamisse. Seega ei ole mitte igasugune keelekasutus väljendusvabaduse kaitsealas ega seetõttu lubatav ning lubatud ei ole vale ja laimu levitamine ning teiste isikute au ja väärikuse kallale kippumine, alandamine ja solvamine. Antud juhul ei ole vastustaja arvates tõendatud üksuse juhi õigust rikkuv käitumine ning üksuse juht on täitnud oma teenistusülesandeid korrektselt ja toiminud seaduse alusel, mistõttu ei olnud kaebajal õigustust nimetada üksuse juhti väljapressijaks ja petiseks ilma faktilisi tõendeid omamata ning seega ei olnud märgitud sõnade kasutamine antud situatsioonis õigustatud. Eeltoodu alusel on vastustaja seisukohal, et kuivõrd kaebaja süüdistas vanglaametnikku kuritegelikus käitumises, millega solvas ametnikku ja riivas tema väärikust, on kaebaja süü õigesti kvalifitseeritud kodukorra punkt 1.11.1 järgi. Seega on A.E.u tegu põhjendatult loetud distsipliinirikkumiseks. Vastustaja ametnikku solvavate ja väärikust riivavate väljenditega nimetamine on olnud kaebaja tahtlik tegevus ning seda ei õigusta kaebaja ekslik ettekujutus, et ta võib ametnikele öelda ükskõik, mida ta tahab. Vaidlust ei saa olla selles, et vanglaametniku puhul on kinnipeetava isiku suhtes tegemist avaliku võimu kandjaga. Kodukorra punktiga 1.11.1 kaitstavaks õigushüveks on avalik võim ja avalik kord, aga ka inimese au ja väärikus. Kaebajale süüks pandud tegu – üksuse juhi solvamine ja tema väärikuse riivamine - on suunatud avaliku korra ja avaliku julgeoleku kaitsmisega seotud ametiisiku vastu. Avaliku korrana mõistetakse üldteada olevalt aga tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Seega on vastustaja distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditele tuginedes seisukohal, et kaebaja solvas ametikohustusi täitvat ametnikku, kuna ta riivas ametnikule esitatud sõnadega üksuse juhi kui ametikohustusi täitva ametiisiku väärikust ja ründas oma teoga ka avalikku korda. Vastustaja ei nõustu kaebajaga nagu ametniku väidetav rikkumine ametiülesannete täitmisel õigustaks kaebaja käitumist. Vanglateenistuse ametniku käitumine iseenesest allub distsiplinaarkontrollile. Juhul, kui kaebaja leidis, et T. Sepp on rikkunud ametikohustusi, siis oli tal võimalus juhtida sellele järelevalve pädevust omava ametniku tähelepanu. Samas ei näe 5 aga vangistusseadus ega selle alusel antud õigusaktid ette kinnipeetava õigust kalduda sel põhjusel kõrvale
6.
Kuna kinnipeetav pani toime korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetaval kartseri karistuse kandmise ajal täielikult vangistusseaduse §-de 22, 31-32, 3438, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. Nimetatud piirangute kohaldamist käsitletakse
lg-s 4, mille kohaselt kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vangla osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist.
Riigikohus on oma 05.11.2011 lahendis nr 3-3-1-41-11 asunud seisukohale, et kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa aga kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu, karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik. Samuti on eelnimetatud lahendis asunud Riigikohus seisukohale, et hoolimata
lg 4 sõnastusest ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa
§-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt. Kolleegium on seisukohal, et kartserikaristus kui kinnipeetava suhtes kohaldatava distsiplinaarkaristuse liik on PS § 11 mõttes proportsionaalne ning ülalnimetatud piirangud, mis kartserikaristusega automaatselt kaasnevad või mida võib koos kartserikaristusega kaalutlusõiguse alusel kohaldada, on PS § 11 mõttes proportsionaalsed, kuna nad tulenevad kartserikaristuse olemusest. Seega koos kartserikaristusega kohaldatud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega. 6 lisapiirangud on lahutamatult seotud Eeltoodust tuleneb, et kuna kaebuse esitajale on õiguspäraselt määratud kartserikaristus, siis on põhjendatud ka käskkirjaga seatud lisapiirangud. 6.4. Vastustaja leiab, et haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist on piisavalt põhjendatud. Käesoleval juhul tõendati distsiplinaarmenetluse käigus, et A.E. rikkus
Kuna distsiplinaarasja faktilised asjaolud olid selged ja vaidlusalune haldusakt õiguspärane, ei olnud A.E.u taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise peatamiseks põhjendatud. Kinnipeetavale distsipliinirikkumise eest määratud karistuse täitmist saab pidada märkimisväärseks avalikuks huviks, kuna distsiplinaarkaristuse määramine distsipliinirikkumise korral on vangistuse eesmärkide saavutamisel ilmselgelt olulise tähtsusega. Avalikes huvides on, et vangistuse eesmärgid saavutataks ning vangistuse ajal asuks kinnipeetav õiguskuulekale teele, et siis vangistusest naasta ühiskonda õiguskuuleka isikuna. Samuti on distsiplinaarkaristuse vahetu täideviimine vajalik vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning andmaks kinnipeetavale teada, et igasse distsipliinirikkumisse suhtutakse vanglas sallimatult. Vanglateenistuse poolt kinnipeetavate distsipliinirikkumistele kohene reageerimine aitab tagada vanglas üldist julgeolekut. Haldusakti täitmise peatamise algus on seotud haldusorganile vaide esitamisega. HMS § 74 tulenevalt algab vaidemenetlus vaide esitamisega haldusorganile. Seaduseandja pole haldusakti täitmise peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud. Samas nõustub vastustaja kaebajaga, et haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärgist lähtudes tulnuks vanglal see lahendada kiiremini, kui seda antud juhul tehti, seda siis kas eraldi otsustusega või tulnuks vaie lühema tähtaja jooksul läbi vaadata. Samas tuleneb
Vastustaja toob välja, et distsiplinaarkaristuse täideviimise poolt kõneleb oluline avalik huvi, milleks on distsipliini tagamine vanglas ning õigustrikkuva kinnipeetava mõjutamine. Käesoleval juhul tõendati distsiplinaarmenetluse käigus, et A.E. pani toime distsipliinirikkumise, seega ei olnud A.E.u taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise peatamiseks põhjendatud. Kuna haldusakti täitmise peatamist käsitlevas HMS § 81 on kasutatud väljendit „võib“, pole tegemist mitte kohustusega, vaid kaalutlusõigusega, mis tähendab HMS § 4 lg 1 kohaselt seda, et haldusorganil on võimalik otsustada, kas ta üldse teeb vastava otsustuse ning kui jah, siis millise täpselt. Distsiplinaarkaristuse vaidlustanud kinnipeetav ei saa arvestada sellega, et talle määratud karistuse täitmine tingimata peatatakse, sest tema õiguste kõrval on olemas ka ülekaalukas avalik ja kolmandate isikute õigustest tulenev huvi selleks, et rikkumise toime pannud isik ei jääks karistamata. Distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu, et käesoleval juhul oleks esinenud vajadus haldusakti täitmise peatamiseks. Distsiplinaarkaristuse kui haldusakti täitmise peatamisest ei sõltu kuidagi ka vaidlustatud distsiplinaarkaristuse õiguspärasus. 6.5.
lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute pädevusse. VSKE § 17 tulenevalt on inspektor-kontaktisikul kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Ükski õigusakt ei sätesta, et sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Eelkirjeldatud distsiplinaarmenetluse läbiviimisega tagatakse menetluse efektiivsus, lihtsus ja kiirus, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule, mis on aga üks haldusmenetluse aluspõhimõtteid. 7
lg 41 sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. Vanglaametnike pädevusi täpsustab justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“, mille § 12 lg-st 21 tulenevalt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Alates 18.03.2013 kehtiva VSKE § 17 lg 1 kohaselt on inspektori-kontaktisiku pädevuses teha otsus vangistusseaduse § 24 lõike 1, § 25 lõigete 1 ja 2, § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 63 lõike 4, § 64 lõike 4, § 65 lõike 2, § 651 lõike 4 ning § 93 lõigete 3 ja 7 alusel. Seega on inspektorkontaktisikul pädevus
Riigikohus on leidnud, et karistuse määrajal on
lg-st 3 tulenevalt otsustamisel kaalumisruum ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv (vt Riigikohtu 21.10.2010 otsus nr 3-3-1-56-10 p 14). Vastavalt VSKE-le on üksuse juhi pädevuses inspektorkontaktisiku haldusakti peale esitatud vaide vaideotsuse allkirjaõigsus. Enne allkirjastamist tutvub üksuse juht vaideotsusega, samuti on üksuse juhil õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega. Juhul, kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses märgitust või leiab, et vaie tuleks rahuldada, siis on üksuse juhil õigus keelduda koostatud vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses. Seega ei ole üksuse juhi allkiri üksnes formaalsus, vaid allkirja andmisega vaideotsusele väljendab üksuse juht oma seisukohta antud küsimuses. Üksuse juhi poolt vaide lahendamine tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse. Vaidemenetluses kontrollib haldusorgan haldusakti õiguspärasust ja otstarbekust ning haldusakti õigusvastasuse tuvastamisel tunnistab haldusorgan haldusakti kehtetuks. Seega tuleb vaidemenetluses hinnata vaidlustatava käskkirja vastavust HMS §-s 54 sätestatule. Allkirjastades vaideotsust kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab HMS-is sätestatud nõuetele. Ametnikul, kes viib läbi distsiplinaarmenetlust ei ole keelatud karistust määrata ning kaevatava käskkirja allkirjastanud ametnik oli pädev antud käskkirja andma (
Üksnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise faktist ei tulene ametniku erapooletuse puudumine distsiplinaarkaristuse määramisel. Erapooletust ei saa kahtluse alla seada üksnes seetõttu, et asja otsustab sama ametnik, kes haldusmenetluse algatas ja kogus menetluses tõendeid. Ka ametikohustuste täitmise pinnalt tekkinud suhtlemiskonflikt ei pruugi veel tähendada, et ametnik on isiklikult häälestatud menetlusosalise vastu. (A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu, 2004, lk 57). 6.
) § 67 p 1 ja Kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna kinnipeetav oli toime pannud korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult
§-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks (tl 11-12 pöördel). Kaebajat on eeltoodud käskkirjaga nr 1275 karistatud vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel üldtunnustatud viisakusreeglite mittejärgimise eest seoses ametniku solvamise ja väärikuse riivamisega. Kaebaja asus seisukohale, et tema karistamiseks alus puudus, kuna sõnavabadust on võimalik piirata üksnes seaduse alusel. Lisaks kasutas kaebaja pöördumises täiesti tavalisi igapäevaselt kasutuses olevaid sõnu, millest tulenevalt ei olnud pöördumine ka ebaviisakas. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja kõnealune kirjalik pöördumine ametniku poole oli eelpool kohtu poolt välja toodud tekstiosa tõttu ebaviisakas ja vanglaametniku väärikust riivav. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et väljendid „petis“ ja „väljapressija“ ei ole tugevalt negatiivsed. Kohus märgib, et kuigi mõnikord kasutavad näiteks armastavad vanemad oma laste teatud meeldivate asjade saamisele suunatud tegevusi peegeldades väljendit „Sa väike väljapressija!“, ei ole nähtuvalt käesoleval juhtumil esitatud pöördumise puhul tegemist sellise armastust väljendava sõna „väljapressija“ kasutamisega. Tegemist on vanglaametniku suhtes tahtlikult teda negatiivses valguses näitava ja ka kohtu arvates solvava väljendusviisi ja sõnakasutusega. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on rikkunud Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p 1.11.1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud suhtlemisel järgima üldtunnustatud viisakusreegleid ning üheski pöördumises ei tohi kasutada väärikust riivavaid väljendeid. Sellise käitumise eest karistamine on põhjendatud, kuna see nõrgestab distsipliini vanglas ja on seeläbi ohuks vangla üldisele julgeolekule. Kodukorra seletuskiri märgib p 1.11.1 osas järgmist: “
lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Õiguskuulekas käitumine tähendab ka seda, et kinnipeetav järgib ühiskonnas üldlevinud viisakusnorme, milleks on ka vestluses Teie vormi kasutamine ja tervitamine püsti seistes. Väärikuse alandamise keeld tuleneb põhiseaduse §-st 17 ning vangla peab tagama vanglas viibivate isikute põhiseaduslikud õigused. Karistusseadustiku (KarS) §-de 120 ja 275 kohaselt on ähvardamine ja võimuesindaja solvamine karistatavad.“ Kohtu hinnangul on vastustaja piisavalt selgitatud, miks nõue vajalik on ja kuidas see on seotud vangla julgeolekuga. Igasugune õiguskorra rikkumine vanglas, sealhulgas vanglateenistuse ametnike karistamatu solvamine kahemõtteliste või väärikust alandavate pöördumistega nõrgestab ka kohtu arvates distsipliini ja ohustab seeläbi vangla julgeolekut. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta selles, et kaebuse esitaja karistamine ei olnud õiguspärane lähtuvalt põhiseaduse (PS) § 45 lg 1. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et PS § 45 sätestatud õigust vabalt levitada oma ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil, võib seaduse alusel piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seega ei ole juba nähtuvalt põhiseaduse vastava sätte tekstist mitte igasugune keelekasutus väljendusvabaduse kaitsealas ega seetõttu lubatav ning lubatud ei ole vale ja laimu levitamine ning teiste isikute au ja väärikuse kallale kippumine, alandamine ja solvamine. 9 Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kuivõrd antud juhul ei ole kaebaja tõendanud üksuse juhi õigust rikkuvat käitumist, siis ei olnud kaebajal õigustust nimetada üksuse juhti väljapressijaks ja petiseks ilma faktilisi tõendeid omamata ning seega ei olnud märgitud sõnade kasutamine antud situatsioonis õigustatud. Kaebaja süüdistas sisuliselt vanglaametnikku alusetult kuritegelikus käitumises (või ka tsiviilõiguslikult ebasobivas käitumises), riivates sellega ametniku väärikust (vt Tallinna Vangla Maardu üksuse üksuse juhi Tõnis Sepa 01.10.2014 ettekanne nr 2299 tl 52 pöördel). Kaebaja viide, et Kodukorraga ei ole võimalik PS § 45 tulenevalt reguleerida, kuidas kaebuse esitaja tohib ennast väljendada, ei ole põhjendatud. Kaebuse esitaja on allutatud seaduse alusel vangistusseaduse ja selle alusel antud aktidega kehtestatud korrale (vt
Järelikult oli ka kaebuse esitaja karistamine distsiplinaarkorras Kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest õiguspärane. Kaebuse esitaja väitis veel, et käesoleval juhul on rikutud PS § 41, mis sätestab, et igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma. Kaebaja leidis, et vangla sunnib kaebaja karistamisega kaebajat oma arvamust muutma. Kohus kaebaja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et vangla oleks sundinud kaebajat oma arvamust muutma, vaid kaebuse esitajat on karistatud ametniku väärikuse riivamise eest. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et keegi oleks teda sundinud asuma vastupidisele arvamusele või sellist seisukohta avaldama. Kaebaja on ka kaebuses märkinud, et kaebaja poolt esitatud väited (kohus märgib, et tulenevalt kaebaja kirjapandust on tegemist tema arvamusega, mis on esitatud kirjalike väidete vormis) jäävad kehtima ka pärast kartserikaristuse ära kandmist (tl 3 kolmas lõik). Seega ei ole keegi sundinud kaebajat oma arvamust muutma (seejuures ei ole kaebaja ka oma arvamust muutnud), millest tulenevalt on kaebuse esitaja väited PS § 41 rikkumisest asjakohatud ja põhjendamatud. 7.1.3. Kaebaja tõi ühe sisulise argumendina käskkirja nr 1275 õigusvastasuse kohalt välja väite, et vaidlustatud distsiplinaarkäskkiri on ka oluliste motiveerimispuudustega, kuna menetleja ei ole välja selgitanud, milles seisnes Tõnis Sepa solvumine ja väärikuse riivamine. Kohus kaebuse esitaja eelpool toodud seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et käskkirjas nr 1275 on piisavalt põhjendatud, miks vanglateenistuse ametnik tundis, et tema väärikust on riivatud ja teda solvatud. Seega ei ole vaidlusalune käskkiri õigusvastane ka väidetava vähese põhjendamise tõttu. 7.1.4. Lisaks viitas kaebaja
ja
Sepp tutvus kaebaja pöördumisega 08.09.2014, kuid ettekande tegi alles 01.10.2014. Kohus kaebuse esitaja seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et nii T. Sepa e-kirja (tl 56) kui ka teabe- ja uurimisosakonna poolt koostatud ettekandega (tl 57-58) on asjas tõendamist leidnud, et haldusasja menetluse käigus ei ole rikutud
Samuti leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole rikutud
lg 2, kuna kaebuse esitajat on teavitatud distsipliinirikkumisest koheselt peale distsiplinaarmenetluse aluseks oleva ettekande koostamist so 01.10.2014, mida on kaebaja kinnitanud ka enda allkirjaga (tl 52 pöördel). Lisaks märgib kohus, et isegi kui asuda seisukohale, et kaebuse esitajat oleks tulnud teavitada varem, siis ei ole tegemist sellise menetlusveaga, mis tooks kaasa distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamise, kuna see ei saanud mõjutada asja otsustamist (vt HMS § 58). 7.1.
p 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele ja Kodukorra p 1.11.1, mille kohaselt kinnipeetav on kohustatud vanglateenistujatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid ja üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid rikkumise ja see oli distsiplinaarkaristuse määramisel käskkirja nr 1275 aluseks, leiab kohus, et vastustaja on vaidlustatud käskkirjas õigesti tuvastatud juhtumi faktilised asjaolud ja käskkiri on selles osas õiguspärane. Samuti leiab kohus, et käskkiri on piisavalt põhjendatud ja määratud karistus on proportsionaalne. 8. Kaebaja on tõstatanud seoses käskkirjaga ka küsimuse, kas käskkirjaga kohaldatud täiendavad piirangud olid kehtestatud õiguspäraselt. 8.1. Kohus leiab, et vaidlust ei ole selles, et käskkirjas on täiendavate piirangute osas märgitud järgmist: „Kuna kinnipeetav on toime pannud korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult
§-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.“ (vt tl 12 ). Muid põhjendusi ja kaalutlusi käskkirjast täiendavate piirangute kohaldamise osas ei nähtu. 8.2.
lg 4 sätestab, et kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vanglateenistus osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. 8.3. Kohus nõustub siinkohal täielikult vastustaja seisukohtadega ja vastustaja poolt viidatud Riigikohtu 05.11.2011 lahendis nr 3-3-1-41-11 avaldatud Riigikohtu seisukohtadega ning leiab, et vaidlusalused täiendavad piirangud on kehtestatud õiguspäraselt. Kaebaja seisukoht, et nimetatud Riigikohtu lahend ei ole käesoleval juhul kohaldatav, ei ole põhjendatud. Kohus ei pea vajalikuks üksikasjalikult korrata eelpool viidatud Riigikohtu lahendis märgitut. Riigikohus analüüsis selles põhjalikult kõikide (ka käesolevas asjas vaidluse all olevate) 11 seadusjärgsete lisapiirangute kohaldamise õiguspärasust. Kohus selgitab eraldi, et kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Teisisõnu - karistamise käskkirja andmisel seadusest tulenevate lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik (vt ka Riigikohtu 05.11.2011 lahendi nr 3-3-1-41-11 p 18). Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et hoolimata
lg 4 sõnastusest, ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa
§-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt (vt Riigikohtu 05.11.2011 lahendi nr 3-3-1-41-11 p 31 alapunkt 3). Kolleegium märkis veel, et kui karistamise käskkirjaga piiratakse kartseris lubatud kaupade ostmist, siis tuleb selle piirangu kohaldamist eraldi põhjendada. Kui nimetatud asjade ostmist ei piirata, siis ei tule
karistamise käskkirjas ära näidata (vt Riigikohtu 05.11.2011 lahendi nr 3-3-1-41-11 p 31 alapunkt 2). Käesoleval juhul piirati üksnes osaliselt
Järelikult ei olnud ka vastava piirangu märkimine eraldi vajalik, millest tulenevalt ei pidanud vastustaja ka selles osas käskkirjas eraldi kaalutlusi välja tooma. 8.
lg 4 on mittevajalik õigusnorm (selles sätestatud piirangud hakkavad kehtima kartserikaristuse määramisel ja kartseris viibimisel), siis taotleb kaebuse esitaja tunnistada viidatud säte põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna PS § 11 ei salli ebavajalikke õigusnorme. Kohus leiab, et kaebuse esitaja taotlus tunnistada
Säte, mille põhiseaduspärasust kohus hindab, peab olema vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei olene kaebuse esitaja poolt vaidlustatud distsiplinaarkaristuse käskkirja õiguspärasus arvestades eelpool välja toodud Riigikohtu seisukohti
lg 4 põhiseaduspärasusest, millest tulenevalt ei ole vastav sätte suhtes põhiseaduslikkuse kontrolli teostamine põhjendatud. Kohus märgib ka, et seadustes on sageli õigusnorme, mille eesmärgiks ei ole reguleerida lõpuni mingit õigussuhet põhimõttel „kui …, siis ….“. Sellised õigusnormid aitavad tavaliselt täpsemini mõista põhjustagajärg sisuga õigusnormide sisu või seaduse teksti laiemalt või detailides ja seetõttu ei ole võimalik neid käsitleda mittevajalike õigusnormidena. Kuna vastavad normid ei too kellelegi kaasa täiendavaid õigusi ja kohustusi ei ole võimalik neid käsitleda ka põhiseadusega vastuolus olevatena.
lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 esimese lause kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 17 lg 1 sätestab muuhulgas, et inspektori-kontaktisiku pädevuses on teha otsus vangistusseaduse § 64 lõike 4 alusel ehk inspektor-kontaktisikul on õigus kinnipeetavale distsiplinaarkaristus määrata. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute pädevusse (vt tl 73-74 pöördel). Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et eeltoodud regulatsioonist ei tulene keeldu, mis sätestaks, et üks ja sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Järelikult ei saa kaebaja poolt märgitu olla ka vaidlusaluse distsiplinaarkäskkirja tühistamise aluseks. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, et menetluse läbiviinud isik omaks kaebaja suhtes mingit isiklikku vaenu vms, millest tulenevalt võiks ta olla isiklikult huvitatud asja lahendamisest ja millest tulenevalt oleks ta pidanud ennast menetlusest taandama kaebaja poolt viidatud sätte alusel. Käesoleva asja puhul on oluline, et kaebaja ise ei ole vanglaametniku taandamist HMS § 10 lg 1 p 4 alusel ja HMS § 10 lg 4 korras taotlenud. Kohus järeldab sellest, et nimetatud argument on otsitud ja eelkõige seotud kaebaja suhtes langetatud otsusega, mitte selle otsuse menetlejaga. Kohus leiab, et järelikult on käskkiri nr 1275 ka selles osas õiguspärane. 9.3. Mis puudutab vaideotsuse koostamist sama isiku poolt, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse ja määras karistuse, siis selles osas märgib kohus järgmist.
lg 41 teine lause sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Käesoleval juhul, nagu kohus eelpool tuvastas, on vaideotsuse allkirjastanud inspektor-kontaktisik üksuse juhi ülesannetes. Seega on vaideotsus allkirjastatud selleks pädevust omava isiku poolt. Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga, et kuivõrd enne allkirjastamist tutvub üksuse juht vaideotsusega, samuti on üksuse juhil õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega, siis juhul, kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses märgitust või leiab, et vaie tuleks rahuldada, siis on üksuse juhil õigus keelduda koostatud vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses, mis tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse. Allkirjastades vaideotsust kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab HMS-is sätestatud nõuetele. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vaide menetlemine haldusakti andnud ametiisiku poolt võib tekitada teatavaid kahtlusi menetlemise erapooletuse suhtes, kuid 13 ilma vastavaid kahtlustusi tõenditega põhjendamata ja selle rakendamist eraldi taotlemata ei anna see alust rakendada HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatut. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole rikutud HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatut ning vaidlustatud käskkirja nr 1275 ning selle suhtes tehtud vaideotsuse tühistamine viidatud alusel ei ole põhjendatud. 10. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjas nr 1275 on õigesti leitud, et kaebaja rikkus süüliselt
p 1, millest tulenevalt algatas vastustaja tema suhtes distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel karistas kaebajat õiguspäraselt kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kohus on samuti tuvastanud, et otsuse langetas selleks pädev vanglateenistuse ametnik, kelle suhtes ei esinenud HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatud aluseid. Seega on Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkiri nr 1275 õiguspärane ja kaebus jääb selles osas rahuldamata. Kuivõrd vaideotsuse aluseks olev käskkiri nr 1275 oli õiguspärane, siis puudub alus ka Tallinna Vangla üksuse juhi 10.11.2014 vaideotsus nr 5-15/14/27419-2 tühistamiseks. Vaideotsuse tühistamist ei tingi ka kaebaja poolt väidetud HMS § 10 lg 1 p 4 rikkumine, millist kohus ei tuvastanud. Kaebus jääb selles osas rahuldamata.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.