← Eesti

3-15-1436/10

Obsah (11)§ 15§ 58§ 51§ 35§ 43§ 40§ 5§ 55§ 57§ 54§ 72

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht 8. jaanuar 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-1436 Haldusasi OÜ Baltic Translog kaebus T

§ 15lg 3 alusel läbi vaatamata.

10.

  1. Vastustaja ei juhtinud kaebaja tähelepanu taotluse puudustele (allkirja ja volituse puudumine) ega andnud võimalust neid kõrvaldada, vaid on aktsepteerinud H. P. saadetud ekirju, on talle vastanud ja lahendanud kaebaja taotlused sisuliselt. Vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla H. P. töötamist kaebaja juures. H. P. tegevus tuleb lugeda tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 116 lg 2 ja § 118 lg 2 järgi kaebaja nimel tegutsemiseks. 10.
  2. Ainuüksi see, et vastustaja võtab õigeks väite, et haldusmenetlust ei ole läbi viidud, tähendab, et keeldumine on vähemalt menetlus- ja vormivigade tõttu õigusvastane. 10.
  3. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et eriluba saab anda suuremõõtmelisele veosele, mitte suuremõõtmelisele sõidukile. TeeS § 35 lg-st 1 nähtuvalt reguleeritakse eriloaga ka veoseta sõiduki kasutamist avalikult kasutataval teel. Seega võib eriloa anda ka sõidukile, mille mõõtmed veoseta ületavad kehtestatud nõuded. Vastupidine tõlgendus muudaks TeeS § 35 lg-d 1 ja 2 ning LS § 34 lg 9 sisutühjaks. Määruse nr 51 lisas 11 toodud tabelis 4 on eriveose tasumäärad fikseeritud konkreetselt sõiduki või autorongi kõrguse ületamise eest, mitte veose kõrguse ületamise eest. Kui vastustaja keeldus kaebaja taotluse rahuldamisest põhjusel, et eriluba ei saa anda sõidukile, on vastustaja teinud kaalumisvea, mis toob kaasa tema otsuste tühistamise või õigusvastaseks tunnistamise. Alates 12.09.2015 kehtiv majandus- ja taristuministri 04.09.2015 määrus nr 114 „Eriveo tingimused ning eriveo teostamise ja erilubade väljaandmise kord ning tee omanikule tekitatud kulutuste hüvitamise, eriloa menetlustasu ja eritasu määrad“ (Määrus nr 114) ei ole kuni 11.09.2015 kehtinud Määrusega nr 51 võrreldes eriveose osas suures plaanis erinev. Määrus nr 114 sätestab otsesõnu, et erivedu tuleneb nii sõidukist kui veosest (§ 3 lg 2). Kaebaja taotles põhjendatult eriluba sõidukitele, sest vähemate konteinerite sõidukile laadimine ei oleks vähendanud sõiduki kõrgust. Seega ei vajanud kaebaja eriluba otseselt veose tarbeks. Kõrgemad sõidukid ehitati kooskõlastatult vastustajaga veose eripära arvestades, kuid lõppkokkuvõttes vajas eriluba just sõiduk, mis ületas LS § 80 lg 3 alusel kehtestatud piirväärtusi. Kaebaja ehitas oma sõidukid 4,2 m kõrgusteks tulenevalt oma majandustegevuse tasuvusprognoose silmas pidada, olles eelnevalt nii vastustajaga kui ka trammi- ja trollipargiga sõidukite kõrguse kooskõlastanud. Väljaehitatud 4,2 m kõrguse sõiduki puhul ei ole võimalik sõidukit juba kasutades vältida kõrgusnõuete ületamist. Seega on täidetud ka Määruse nr 114 § 3 lg-s 2 sätestatud eeldus. Sõiduki madalamaks tegemiseks tuleb sõiduk ümber ehitada. 10.
  4. Kaebaja on andnud vastustajale enne esimese taotluse esitamist adekvaatse info kavandatava veose kohta. Kooskõlas haldusmenetluse seaduse (

) §-ga 6 oli vastustaja kohustuseks selgitada välja loa andmise eeldused ja koguda selleks tõendeid omal algatusel. 10.13. Vastustaja ei seadnud haldusmenetluses kaebaja kalkulatsioone kahtluse alla ega nõudnud täiendavaid tõendeid. Vastustaja ei ole arvestanud ka muid kaebaja esitatud põhjendusi kõrgemate haagiste kasutamise vajaduse kohta. Rohkemate vedude teostamine saastab rohkem ka keskkonda ning kahjustab teid ja tänavaid. Kuna kaebaja kasutatavate kõrgemate sõidukite kõrgus ei too kaasa lubatud piirmassi ületamist, ei mõjuta haagise kõrgus teekatte püsivust. 5

(16)3-15-1436 Samuti ei ohustata liiklust, õhukontaktliine ega keskkonda. Seega oleks täiendava veovahendi kasutusele võtmine tarbetu kulu. 10.
  1. Kaebajal puuduvad vastustaja 09.01.2015 otsuse vaidlustamiseks muud tõhusamad võimalused peale tuvastamiskaebuse esitamise. Kuna kaebaja on pidanud vastustaja tõttu tegema täiendavaid kulusid vedudele, soovib kaebaja esitada tulevikus vastustaja vastu kahju hüvitamise nõude. 10.
  2. Kuna kaebajal puudub võimalus taotleda eriluba tähtajatult ja luba on võimalik taotleda vaid 6 kuuks, siis ei saa kohtuotsuse tegemisel lähtuda rangelt taotlustes toodud kuupäevadest, vastasel korral jääksid kaebaja õigused kaitseta, sest haldus- ja kohtumenetlus võivad suure tõenäosusega kesta kauem kui 6 kuud. Kuigi kaebaja taotlustes olid konkreetsed kuupäevad, on kaebaja eesmärk laiem – kohustada vastustajat kaebaja taotlusi sõidukitele eriloa väljastamiseks uuesti läbi vaatama ja seda sõltumatult taotlustes nimetatud kuupäevadest. Vastustaja peab taotluse lahendama tulevikku suunatult, st taotluse lahendamisele järgneva 6-kuulise tähtaja suhtes. Kui kohus peaks siiski leidma, et kohustamisnõue on perspektiivitu, soovib kaebaja taotleda Tallinna Kommunaalameti 08.05.2015 otsuse õigusvastasuse tuvastamist, et esitada tulevikus vastustaja vastu hüvitamisnõue.
  3. Tallinna linn (vastustaja) palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused: 11.
  4. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on pöördunud korduvalt vastustaja poole ja pärinud, mis põhjusel on antud kaebajale eriluba lubatust kõrgema haagise kasutamiseks. Samuti juhtis PPA tähelepanu asjaolule, et seaduse alusel saab eriloa väljastada vaid veosele, mitte haagisele. Kaebaja veetavat kaupa – metallkonteinereid – saab vedada ka seaduse nõuetele vastava kõrgusega haagisega. 11.
  5. Kaebaja 06.03.2015 taotlused olid esitatud esindusõiguseta isiku poolt ja allkirjastamata kujul, seetõttu puudus vastustajal alus haldusmenetluse algatamiseks. Vastustaja tegevust ei saa seetõttu käsitleda haldusmenetlusena ega 08.05.2015 otsust haldusakti andmisest keeldumisena, vaid kaebaja ja vastustaja vahelise kirjavahetusena. Kuna tegemist ei ole haldusaktiga, puudub kaebajal kaebeõigus tühistamiskaebuse esitamiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kui kohus ei nõustu eeltoodud seisukohaga, leiab vastustaja alternatiivselt, et on keeldunud õiguspäraselt kaebajale veoloa andmisest. 11.
  6. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et sõiduki suurimad lubatud mõõtmed TeeS ja LS mõistes võiksid olla erinevad. TeeS § 33 lg-d 1 ja 4 tuleb tõlgendada koostoimes selliselt, et sõiduki suuremad lubatud mõõtmed on kehtestatud LS volitusnormi alusel Määrusega nr
  7. TeeS ei kohusta kehtestama eraldi nõudeid sõidukite mõõtmetele, mis kehtiks just TeeS rakendamisel. Dubleeriva määruse kehtestamine ei oleks vajalik ega kooskõlas seaduse mõttega. TeeS § 33 lg 4 ei ole volitusnorm, vaid viitenorm. Igal juhul tuleks eelistada seaduskonformset tõlgendamist. Praeguseks on seadusandja regulatsiooni muutnud ning kõik asjakohased normid sisalduvad LS-s. 11.
  8. Kaebaja seisukoht, et ta võiks jagamatut eriveost vedada ilma eriloata, on vastuolus LS § 34 lg-ga 9, TeeS § 35 lg-ga 2 ning Määruse nr 51 § 5 lg-ga 1 ja § 1 lg-ga
  9. Eriveost võib vedada ainult eriloa olemasolul olenemata sellest, kas veos on osadeks jagatav või mitte. 11.
  10. Määruse nr 51 § 4 lg 1 teises lauses toodud erandit on võimalik kohaldada vaid suuremõõdulise veose puhul, mitte iseseisvalt suuremõõdulisele haagisele (sõidukile), mis ei ole ise jagamatu last või konkreetselt mõeldud jagamatu lasti vedamiseks. Vastupidine tõlgendus ei oleks kooskõlas Eesti Vabariigi seaduste ning Euroopa Liidu direktiivide mõtte ja eesmärgiga. Asjakohaste normide eesmärk on võimaldada erandkorras ja põhjendatud vajadusel 6
(16)3-15-1436 seaduses sätestatud mõõtmeid ületavate veoste vedamist liikluses. Selliseks põhjendatud vajaduseks võib olla nt suurte ehituskonstruktsioonide, seadmete vms suuremõõtmelise tehnika ehk jagamatu lasti vedu. Regulatsiooni eesmärk ei ole võimaldada kasutada liikluses maksimaalmõõtmeid ületavaid sõidukeid jagatava lasti vedamiseks. 11.
  1. Kaebaja leiab ekslikult, et direktiivi 96/53 art 3 lg 1 teise lause punkt b kohustab liikmesriiki lubama direktiiviga kehtestatud kõrguse piirmäära ületava kõrgusega Soome Vabariigis registreeritud sõidukiga kommertsvedusid teostada. Direktiivi 96/53 art 4 lg 2 võimaldab küll liikmesriikidel lubada siseriikliku õigusega direktiivi piirmäärast suurema kõrgusega sõidukite liikmelist riigisisese veo eesmärgil ehk Soome võib lubada siseriiklikuks kasutamiseks 4,2 m kõrguseid haagiseid. Siiski ei kohusta direktiiv teisi liikmesriike lubama selliste direktiiviga kehtestatud maksimaalmõõtmeid ületavate sõidukite kasutamist enda territooriumil. Eesti Vabariik ei tohiks direktiivi 96/53 art 3 kohaselt keelata sõiduki osalemist liikluses üksnes siis, kui Eestis oleks kehtestatud nt sõiduki maksimaalne kõrgus 3,7 m ning isik soovib kasutada teises liikmesriigis registreeritud 4,0 m kõrgust sõidukit. Ka direktiivi 96/53 art 4 lg 3 kohaselt on maksimaalsetest mõõtmetest võimalik kõrvale kalduda vaid jagamatu lasti vedamiseks, mitte muudel juhtudel. Eriloa olemasolu on vältimatu. Seega on Määrus nr 51 kooskõlas direktiiviga. 11.
  2. Kuna vastustaja on tõlgendanud õigusnorme korrektselt, ei pidanudki ta põhjendama, miks ta ei tõlgenda neid kaebajale sobilikul viisil. Vastustaja on kaebajale korduvalt selgitanud õigusnorme ja nende tõlgendust. Sellise tõlgenduse õigsust on kinnitanud ka MKM. Samuti ei ole vastustaja rikkunud põhjendamiskohustust Määruse nr 51 § 4 lg 1 teises lauses toodud erandi kohaldamata jätmisel. Kaebaja esitatud kalkulatsioon näitab vaid seda, kui palju kasulikum oleks kaebajal korraldada vedu 4,2 m kõrguste haagistega, mitte seda, et tegemist oleks veose ülikuluka osadeks jagamisega. Kaebaja kalkulatsioon ei põhine ühelgi tõendil, seega ei saa seda pidada usaldusväärseks. Kaebaja ei saa ülikulukuse põhjendamisel tugineda asjaolule, et suurema haagisega veoste vedamine oleks talle majanduslikult kasulikum ja mugavam. Kaebaja ei saa rajada oma majandustegevust eeldusele, et ta võib kasutada lubadust suuremaid haagiseid. Sellist õiguspärast ootust ei andnud talle ükski õigusakt. Seetõttu on asjakohatud viited lisakulutustele, mis ohustavad tema majandustegevuse jätkumist. Lisaks sellele soodustaks vastustaja ebaõiglase konkurentsiolukorra tekkimist, kui annaks ühele ettevõtjale erandkorras eelise suuremate haagiste kasutamiseks. 11.
  3. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ta peab pesuesemeid vedama just konkreetsetes metallkonteinerites, mida ei ole võimalik tavalise suurusega haagisesse piisavalt palju paigutada. Pesuesemeid on võimalik paigutada mis tahes suurusega konteineritesse ja see ei ole ka tehniliselt keerukas. Kaebaja väide ümberlaadimiseks vajaliku lisatöö kulukuse kohta ei ole asjakohane põhjendamaks veose osade kaupa vedamise tehnilist keerukust. Seega on Määruse nr 51 § 4 lg-s 1 toodud eeldused täitmata. 11.
  4. Ka juhul, kui Määruse nr 51 § 4 lg-s 1 toodud eeldused on täidetud, on vastustajal diskretsiooniruum otsustamaks, kas ta lubab suuremõõtmelise veose vedu eriloaga. Kuna aga antud juhul olid erandi kohaldamise eeldused täitmata, siis puudus vastustajal ka kohustus kasutada diskretsiooni ja ei saa rääkida kaalumisveast. Sel põhjusel on asjakohatud kaebaja viited keskkonna säästmise kohta. Kaebaja ei saa tagantjärgi esitada põhjendusi veose osade kaupa vedamise keerukuse ja ülikulukuse kohta, sest vastustaja ei saanud neid haldusmenetluses arvestada. 11.
  5. Ebaõige halduspraktika ei ole haldusorganile siduv. Usalduse kaitset ei saa kohaldada ebaõige halduspraktika jätkamise eesmärgil (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-23-06, 3-31-59-06 ja 3-3-1-53-04). Vastustaja on andnud ekslikult kaebajale varasemalt veolubasid ning 7
(16)3-15-1436 kaebajal ei saa olla õigustatud ootust, et ta saab neid ka edaspidi. Vastustaja muutis praktikat ka seetõttu, et sai PPA kaudu teadlikuks uutest asjaoludest kaebaja veose kohta. Enne 06.03.2015 taotluste esitamist ei olnud kaebaja kordagi tuginenud Määruse nr 51 § 4 lg-s 1 toodud erandile, vaid jätnud mulje, et ta veab jagamatut veost, mis on 4,2 m kõrge. Kaebaja esitas selgitused Määruse nr 51 § 4 lg 1 kohaldamiseks esmakordselt 06.03.2015 taotlustes, seega ei saanud vastustaja varem nendele põhjendustele tugineda. 11.11. Vastustaja 09.01.2015 kiri ei ole haldusakt, vaid toiming, millega jäeti veoloa taotlus läbi vaatamata, sest kaebaja ei kõrvaldanud taotluse puudusi (

§ 15lg 3).

Vastustaja juhtis kaebaja tähelepanu taotluse puudustele 29.12.2014 kirjas. Kaebaja ei kõrvaldanud kõiki puudusi, sh veetavat koormat puudutava info osas. Seega oli taotlus endiselt puudustega ja seda ei saanud läbi vaadata. Vastustaja viitas 09.01.2015 kirjas õiguspäraselt ka teede- ja sideministri 01.09.1999 määruse nr 50 „Tee omanikule erakorralise veo või sõiduga tekitatud kulutuste hüvitamise ja eritasu määrad ning erilubade väljaandmise kord“ (Määrus nr 50) p-le 27, sest oli PPA-lt teada saanud, et kaebaja on kasutanud eriloa alusel lubatust suuremaid haagiseid veose vedamiseks, mis ei ületa seadusega lubatud mõõtmeid. Seega varjas kaebaja eriloa taotlemisel tegelikke asjaolusid ja soovis ametnike pealiskaudsuse kaudu saavutada enda jaoks majanduslikult soodsama ja konkurentsieelisega olukorra. Vastustaja möönab, et oleks pidanud ise varem kontrollima, mille vedamiseks kaebaja haagiseid kasutab, kuid väär halduspraktika kuulub esimesel võimalusel muutmisele. Vastustajal puudus kohustus iseseisvalt rakendada Määruse nr 51 § 4 lg 1 teises lauses toodud erandit olukorras, kus kaebaja sellele ei tuginenud. Vastustaja ei ole rikkunud taotluse läbi vaatamata jätmisel seaduse nõudeid ja on 09.01.2015 kirja piisavalt põhjendanud. 11.12. Vastustaja ei ole võtnud õigeks väidet vormi- ja menetlusvigade olemasolu kohta. Kuid ka nende olemasolu ei anna

§ 58

järgi alust kaebust rahuldada, sest need ei oleks saanud mõjutada asja otsustamist. 11.

  1. Tühistamis- ja kohustamiskaebus on muutunud perspektiivituks, sest praegu kehtivate õigusnormide alusel puuduks vastustajal võimalust kaebaja taotlust rahuldada, kuna tegemist ei ole jagamatu veosega (LS § 341 lg 7, § 343 lg 1 p 2, Määruse nr 114 § 2 p 11, § 3 lg 2). Samuti on möödas kaebaja taotlustele märgitud kuupäevad ja vastustaja ei saa anda tagantjärgi minevikku suunatud eriluba. Ilmselt ei ole see ka kaebaja eesmärk, vaid kaebaja sooviks saada tulevikus kehtivat eriluba. Selleks peaks vastustaja menetlema kaebaja taotlust praegu kehtiva õiguse alusel, mis ei võimalda anda erandkorras eriluba jagatava lasti vedamiseks. Seega ei ole kaebusega võimalik saavutada selle eesmärki ja see tuleb jätta läbi vaatamata. 11.
  2. Tuvastamiskaebus ei ole lubatav, sest tulevane hüvitamiskaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Kahju oleks saanud kaebajale tekkida vaid juhul, kui taotluse rahuldamine oleks olnud põhimõtteliselt võimalik. Praegusel juhul see nii ei olnud, sest kaebaja taotles eriluba jagamatu lasti vedamiseks, aga tegelikult sai veost vedada ka osade kaupa. KOHTU PÕHJENDUSED
  3. Kaebeõigus tuleb kindlaks teha kaebuse esitamise seisuga (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.01.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-73-14, p 18). Kaebajal oli kaebuse esitamise ajal 05.06.2015 kaebeõigus praeguses asjas menetlusse võetud nõuete esitamiseks. Kuigi praeguse kohtuotsuse tegemise ajaks on möödunud kaebaja 06.03.2015 taotlustes märgitud veo korraldamise ajavahemik, on kohtul kaebuse rahuldamise korral võimalik kohustada vastustaja lahendama kaebaja taotlusi uuesti tulevikku, mitte minevikku suunatult. Vastasel korral võiks kaebaja õigused jääda üldse kaitseta. 8

(16)3-15-1436
  1. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta kaebaja alternatiivse kaebuse muutmise soovi. Pealegi on selline taotlus esitatud 22.09.2015 määrusega ettenähtud tähtaega rikkudes (täiendavaid taotlusi oli lubatud esitada kuni 14.12.2015, kaebaja esitas alternatiivse tuvastamisnõude 28.12.2015) ja sellise taotlusega arvestamine oleks toonud kaasa otsuse teatavakstegemise aja edasilükkamise, seetõttu ei loe kohus sellist taotlust lubatavaks.
  2. Tühistamis- ja tuvastamiskaebused saaks kohus igal juhul rahuldada. Taotlustes toodud ajavahemik seda ei takista. 23.12.2014 veoloa taotlus
  3. Kaebaja esitas 23.12.2014 vastustajale veoloa taotluse, millest ei selgunud, millise veose veoks kaebaja eriluba taotles. Vastustaja juhtis esimeses 29.12.2014 e-kirjas kaebaja tähelepanu taotluse puudustele. Lisaks veose nimetusele tuli märkida ka sõiduki ja haagiste margid ja mudelid ning esitada iga veduki kohta eraldi taotlus. Väidetavalt kõrvaldas kaebaja taotluse puudused samal päeval. Kohtule ei ole muudetud taotlust esitatud. Vastustaja leidis teises 29.12.2014 saadetud e-kirjas, et tal puudub volitus eriluba väljastada, sest ainuüksi veoki kõrgus ei ole eriloa väljastamiseks piisav. Samuti leidis vastustaja 09.01.2015 kirjas, et kaebaja veetavaid pesuesemeid on võimalik vedada ettenähtud mõõtmeid mitteületava veokiga. Kuna kaebaja on esitanud vastustajale taotluste esitamisel valeandeid eriveoste kohta, on vastustajal õigus keelduda veoluba andmast, samuti on tal õigus tunnistada varem väljastatud veoluba ennetähtaegselt kehtetuks.
  4. Vastustaja leidis kohtumenetluses, et tema 09.01.2015 kiri ei ole haldusakt, vaid toiming, millega jäeti veoloa taotlus läbi vaatamata, kuna kaebaja ei kõrvaldanud taotluse puudusi.
  5. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja vajas 4,2 m kõrgusega sõidukiga liiklemiseks eriluba. Ilma selle loata ei oleks tal olnud õigust sellise sõidukiga Tallinna linna teedel ja tänavatel liigelda (vt TeeS § 35 lg 2, Määruse nr 51 § 5 lg 1). Seega on eriluba andev teeomaniku otsus haldusakt

§ 51lg 1 tähenduses, sest sellega reguleeritakse isiku õigusi.

Antud juhul algas haldusmenetlus eriloa andmiseks kaebaja esitatud taotlusega (

§ 35

lg 1 p 1).

§ 43

lg-st 1 nähtub, et haldusakti andmise menetlus lõpeb: 1) haldusakti teatavakstegemisega; 2) taotleja poolt taotluse tagasivõtmisega; 3) haldusorgani poolt taotluse läbi vaatamata jätmisega; 4) haldusakti adressaadi surma või lõppemise korral, kui haldusakt on seotud adressaadi isikuga.

§ 43lg 1 p-des 2 ja 4 toodud alused võib välistada.

Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja 23.12.2014 taotlus olid puudustega. Vaidluse all on asjaolu, kas kõik viidatud puudused said tähtaegselt kõrvaldatud. Kaebaja selgitustest nähtuvalt esitas ka taotluse puuduste kõrvaldamiseks oma 06.03.2015 taotlustega identsed taotlused. Kaebaja 06.03.2015 taotlustest nähtub, et kaebaja on märkinud taotlustele nii veduki kui poolhaagiste margid ja mudelid, veetava koormana on toodud välja konteinerid tekstiilidega ning taotlused on esitatud iga veduki kohta eraldi. Seega võib järeldada, et kaebaja kõrvaldas kõik vastustaja esimeses 29.12.2014 e-kirjas viidatud puudused. Muid puudusi, sh täiendavate põhjenduste puudumist veetava koorma kohta, ei ole kaebajale otsesõnu ette heidetud. See, et kaebajal puudus eriloa saamise õigus, ei ole taotluse puudus, vaid taotluse rahuldamist välistav asjaolu. Ka vastustaja teine 29.12.2014 e-kiri ja 09.01.2015 kiri ei selgita, et kaebaja taotlus jäetakse rahuldamata taotluse puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu. Viidatud kirjadest nähtub, et taotlus lahendati sisuliselt, st kontrolliti eriloa väljastamise eelduste täidetust, ning otsustati jätta kaebajale eriluba väljastamata.

§ 43

lg 2 sätestab, et kui haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt. Seega tuleb vastustaja keeldumine eriloa väljastamisest lugeda haldusaktiks. 9

(16)3-15-1436 18. Kohtu hinnangul tuleb lugeda haldusaktiks vastustaja 09.01.2015 otsus. Vastustaja teist 29.12.2014 e-kirja saab lugeda kaebaja teavitamiseks vastustaja seisukohtadest enne haldusakti väljastamist. Selline teavitamine võimaldab menetlusosalisel esitada oma arvamuse ja vastuväited (

§ 40lg 1).

19. Kohus leiab, et vastustaja haldusmenetlus kaebaja 23.12.2014 taotluse lahendamisel ei ole olnud lihtne ja arusaadav (

§ 5lg 2).

Vastustaja teine 29.12.2014 e-kiri (ilma 09.01.2015 otsuseta) jättis ebaselgeks, kas sellega lahendati kaebaja taotlus sisuliselt ja lõplikult või anti võimalus oma vastuväidete ja arvamuse esitamiseks ning millise tähtaja jooksul saanuks kaebaja oma arvamuse ja vastuväited esitada. Vastustaja 09.01.2015 otsus on vormivigadega, kuna selles puudub selge otsustus kaebaja taotluse kohta („Lähtuvalt eeltoodust on Tallinna Kommunaalametil õigus tunnistada juba väljastatud veoluba ennetähtaegselt kehtetuks, kuna loa taotleja on esitanud valeandmeid eriveo kohta, ning keelduda edaspidiselt sellistele vedudele veolubade väljastamisest“) (

§ 55

lg 1) ning selles puudub vaidlustamisviide (

§ 57

). Kohus leiab, et vormipuudustele vaatamata on tegemist haldusaktiga, sest sellega lahendati kaebaja taotlus sisuliselt ja lõplikult. Vastustaja väited, et tegemist oli toiminguga ning kaebaja taotlus jäeti läbi vaatamata selles esinevate puuduste tõttu, on ebaõiged ja otsitud. 20.

§ 54

järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kuna haldusakt tuleb anda selle andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, kontrollib kohus vaidlustatud haldusakti(

  1. de)õiguspärasust haldusakti(
  2. de)andmise aja seisuga (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2). 21. Vastustaja keeldus kaebajale 09.01.2015 otsusega veoluba väljastamast Määruse nr 51 § 4 lg 1 alusel, kuna vedu on võimalik teostada ka ettenähtud mõõtmeid järgiva sõidukiga. 22. LS § 2 p 70 järgi on suurveos veosega või veoseta sõiduk, autorong või masinrong, mille kas või üks mõõde ületab LS § 80 alusel kehtestatud nõudeid või kui veos ulatub sõidukist, autorongist või masinrongist ette- või tahapoole üle 1 m. LS § 80 lg 3 järgi kehtestab sõiduki, autorongi ja masinrongi suurimad lubatud mõõtmed veosega ja veoseta, sõiduki, autorongi ja masinrongi suurimad lubatud massid ning teljekoormused valdkonna eest vastutav minister määrusega. Selle normi alusel vastu võetud Määruse nr 42 § 2 lg 1 p 1 järgi on alates 01.01.1997 liiklusregistrisse kantud või kantavale sõidukile, v.a punktis 3, 4 ja 5 toodud sõidukid, kehtivad nõuded toodud määruse lisas 1. Vaidluse all ei saa olla asjaolu, et kaebaja kasutatavad sõidukid ei mahu Määruse nr 42 § 2 lg 1 p-des 3, 4 ja 5 toodud erandite alla. Määrus nr 42 § 2 lg 1 p 7 järgi peavad Eestis kasutatavad, teises riigis registreeritud veoautod, bussid ja nende haagised vastama määruse lisas 1 toodud nõuetele, v.a koodide 107 ja 108 nõuetele ning kui riikidevaheliste lepingutega ei ole ette nähtud teisiti. Sõiduautod, kolm- ja nelirattad, mootorrattad, mopeedid ning nende haagised peavad vastama selles riigis kehtivatele nõuetele, kus sõiduk on registreeritud. Määruse nr 42 lisa 1 „Nõuded alates 1. jaanuarist 1997. a liiklusregistrisse kantud või kantavale sõidukile, välja arvatud enne 1. jaanuari 1984. a valmistatud või esmaregistreeritud sõidukid ning 30-aastased ja vanemad sõidukid“ kood 107 reguleerib esmaabivahendeid ja kood 108 tulekustuteid, seega on tegemist käesolevasse vaidlusesse mitte puutuvate nõuetega. Kohtule esitatud registreerimistunnistus (tl 61-61p) sõiduki, registrimärgiga 653 MJG, kohta näitab, et tegemist on Eestis registreeritud N3 kategooria sõidukiga. Liiklusregistri elektroonilisest andmebaasist nähtub, et ka sõiduk, registrimärgiga 652 MJG, on registreeritud 10

(16)3-15-1436 Eestis ja tegemist on samuti N3 kategooria sõidukiga. Määruse nr 42 lisa 5 „Sõidukite jaotus kategooriatesse ja klassidesse“ p-st 2 nähtuvalt on N kategooria sõidukite puhul tegemist veoautodega. Seega peavad kaebaja kasutatavad vedukid vastama Määruse nr 42 lisas 1 toodud nõuetele (Määruse nr 42 § 2 lg 1 p 1). Haagiste registrimärgid DAI-348, DAI-349 ja DAI-387 viitavad sellele, et tegemist ei ole Eestis registreeritud sõidukitega. Kohtule esitatud soomekeelsest registreerimistunnistusest (tl 63-63p) nähtub, et sõiduk VAK PV-3-40, registrimärgiga DAI-387, on registreeritud Soomes. Kuna tegemist on veoauto haagisega, peab ka see, vaatamata Soomes registreerimisele, vastama Määruse nr 42 lisas 1 toodud nõuetele (Määruse nr 42 § 2 lg 1 p 7 esimene lause). Määruse nr 42 lisa 1 kood 1104 reguleerib lubatud suurimat kõrgust. Selle p 1 järgi on kõigi sõidukite ja autorongide, v.a samas koodis toodud erandid, lubatud suurim ette nähtud kõrgus 4,00 m. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kaebaja kasutab sõidukeid, mis on 4,2 m kõrged ega vasta seetõttu Määruse nr 42 lisa 1 koodi 1104 p-s 1 toodud nõudele. Seega on tegemist suurveosega. Suurveosega on LS § 2 p-st 70 nähtuvalt tegemist olenemata sellest, kas lubatava kõrguse ületab veos või sõiduk.
  1. LS § 80 lg 2 sätestab, et kui veosega või veoseta sõiduki mis tahes mõõde, mass või teljekoormus ületab kehtestatud suuruse, võib sõidukit liikluses kasutada TeeS §-ga 35 kehtestatud korras. Sama näeb ette ka LS § 34 lg
  2. TeeS § 35 reguleerib erakorralist vedu ja sõitu. Selle paragrahvi lg 1 järgi on erakorralised vedu ja sõit, mil suuremõõtmelise või raskekaalulise veose või veoseta sõiduki kas või üks suurim mõõde, mass või teljekoormus ületab TeeS § 33 lg 4 alusel kehtestatud suuruse. TeeS § 33 lg 4 sätestab, et nii koormaga kui ka koormata liikleva sõiduki suurimad lubatud mõõtmed ning massi ja teljekoormused kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Tõepoolest ei ole Riigi Teatajast näha, et otse TeeS § 33 lg 4 alusel oleks ühtki määrust välja antud. Kuid vaidluse all ei saa olla asjaolu, et
  3. a (st Määruse nr 42 andmise ajal) oli sellise määruse andmiseks pädev majandus- ja kommunikatsiooniminister (vt TeeS § 33 lg 4 01.01.2005–30.06.2014 kehtinud redaktsiooni) ning majandus- ja kommunikatsiooniminister on välja andnud Määruse nr 42, mis kehtis ka kaebaja poolt taotluste esitamise ajal. Nimetatud määrus reguleerib mootorsõidukite ja haagiste tehnonõudeid, sh lubatavaid mõõtmeid. Seega on tegemist määrusega, mida on peetud silmas TeeS § 33 lg-s
  4. Määruse nr 42 andmisel on tuginetud LS § 63 lg-tele 3 ja 6, § 73 lg-le 11, § 80 lg-le 3 ja § 83 lg-le 5, mis samuti annavad volituse sellise määruse vastuvõtmiseks. See, et Määruses nr 42 on puudu viide TeeS § 33 lg-le 4, ei tähenda, et tegemist ei oleks selles sättes silmas peetud määrusega. TeeS ja LS reguleerimisalad olid suuresti kattuvad. Põhjendamatu ja õiguskorra selgusega oleks vastuolus olukord, kus samasisulised määrused tuleks eraldi kehtestada nii LS § 80 lg 3 kui ka TeeS § 33 lg 4 alusel. Ilmselgelt võimatu oleks olukord, kus LS alusel vastu võetud määrus seab sõidukitele ühed nõuded, TeeS alusel vastu võetud määrus mingeid nõudeid ei sea või seab teised nõuded. Mõlemal juhul liiguvad sõidukid teedel, kus reguleerib liiklemist LS. Seega ei ole põhjendatud kaebaja etteheited selle kohta, et vastustaja on tuginenud õigusvastaselt Määrusele nr
  5. Kuna antud juhul kasutab kaebaja sõidukeid, mis ületavad Määrusega nr 42 ettenähtud lubatava kõrguse, on tegemist erakorralise veoga.
  6. TeeS § 35 lg 2 järgi on avalikult kasutataval teel erakorraline vedu ja sõit lubatud eriloaga ja eritasu eest ning üksnes loal märgitud marsruudil ja tingimustel. Tee omanikule erakorralise veo või sõiduga tekitatud kulutuste hüvitamise ja eritasu määrad ning erilubade väljaandmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Selle alusel vastu võetud Määruse nr 50 p 2 järgi juhindutakse erakorraliseks veoks või sõiduks erilubade andmisel Määrusest nr
  7. Määrus nr 51 reguleerib § 1 lg-st 1 nähtuvalt teedel suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise veose ning pukseeritava seadme vedu. Määruse nr 51 § 2 p-st 1 nähtuvalt on eriluba TeeS § 35 lg 2 alusel kehtestatud korras tee omaniku väljastatud kirjalik luba eriveose vedamiseks. Kuigi Määruse nr 51 sõnastusest võib jääda mulje, et see reguleerib vaid suuremõõtmelist veost, mitte 11
(16)3-15-1436 suuremõõtmelist sõidukit, tuleb selle regulatsiooni alla paigutada ka suuremõõtmelised sõidukid (vt TeeS § 35 lg-d 1 ja 2, Määruse nr 50 p 2).
  1. Määruse nr 51 § 3 järgi on määrus kohustuslik kõigile juriidilistele ja füüsilistele isikutele, sõltumata selles, millises riigis erisõiduk on registreeritud. Eeltoodust nähtub kaks järeldust. Esiteks tuleb lubatavaid mõõtmeid ületava sõiduki kasutamiseks taotleda igal juhul eriluba, olenemata sellest, kas erimõõtmetega sõiduk on teises riigis lubatav või mitte. Teiseks näitab eeltoodud säte, et erimõõtmeline saab olla ka sõiduk, mitte ainult veos.
  2. Määruse nr 51 § 5 lg 1 järgi tohib eriveose vedu teostada ainult loa olemasolul. Loa annab tee omanik. Seega vajab suurveos või erakorraline vedu igal juhul tee omaniku luba. Õigusnormidele ei tugine kaebaja järeldus, et eriluba pole vaja jagamatu eriveose veoks.
  3. Määruse nr 51 § 4 lg 1 järgi võib suuri ja/või raskeid veoseid vedada mootorsõidukiga ainult siis, kui veost pole võimalik vedada osade kaupa või teise transpordiliigiga. Erandina võib loa väljastaja lubada ka sellise veose vedu, mille osade kaupa vedu on keerukas ja ülikulukas. Praegusel juhul ei ole vaidluse all asjaolud, et kaebaja veetavat veost on võimalik vedada osade kaupa, seega puudub kaebajal Määruse nr 51 § 4 lg 1 esimese lause järgi õigus eriluba saada. Vaidluse all on asjaolu, kas kaebaja saaks tugineda Määruse nr 51 § 4 lg 1 teises lauses toodud erandile.
  4. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja ei tuginenud oma 23.12.2014 taotluses Määruse nr 51 § 4 lg 1 teises lauses toodud erandile ega selgitanud, miks on tema veetavate pesuesemete osade kaupa vedamine keerukas ja ülikulukas. Sellekohased põhjendused on esitatud alles 06.03.
  5. Kuigi vastustajal olnuks ka endal võimalus

§-st 6 tulenevale uurimispõhimõttele tuginedes küsida kaebajalt täiendavaid andmeid, ei ole kaebaja esitanud vastustajale vajalikke selgitusi ka pärast vastustaja teise 29.12.2014 e-kirja saamist, milles juhiti kaebaja tähelepanu asjaolule, et ainuüksi veoki lubatavast suurem kõrgus ei tingi loa andmist. Kohus nõustub vastustaja järeldusega, et lubatavast kõrgema sõiduki kasutamine peab olema tingitud suuremõõtmelisest veetavast kaubast. Ainuüksi see, et kaebaja on laskunud kunagi ehitada lubatavast kõrgema sõiduki ja loodab seda edaspidi kasutada oma majandustegevuses igasuguse kauba veoks, ei ole piisav põhjus eriloa saamiseks. Määruse nr 51 §-st 4 nähtuvalt saab suuremõõtmelise veose vedu olla põhjendatud vaid vältimatus olukorras ja erandjuhtudel, mitte reeglina igasuguse veo korraldamiseks ja ainuüksi ettevõtja kulude kokkuhoidmise eesmärgil. Ebaõige on kaebaja väide, et ta on andnud vastustajale varem piisava teabe suuremõõtmelise veo korraldamise kohta. Kaebaja ja vastustaja vahelisest e-kirjavahetusest aastatel 2012–2013 (tl 11-12) nähtub vaid see, et kaebaja hakkab korraldama vedusid sadama ja pesula vahet. Mida täpselt veetakse, öeldud ei ole. Ka vastustaja ametnik on olnud põhjendamatult pealiskaudne ega ole pidanud vajalikuks enne eriloa väljastamist asjaolusid täiendavalt uurida. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et haldusorgani õigusvastane halduspraktika ei saa tekitada õiguspärast ootust, et see jääb ka edaspidi kehtima. Haldusorgan peab oma praktika õiguspärasust pidevalt kontrollima ja vajadusel muutma. Praktika, mille käigus väljastatakse eriluba suuremõõtmelise veose vedamiseks, uurimata enne loa väljastamist, milliste esemete veoks seda kasutatakse ja kas selliseid esemeid saaks vedada ka lubatavaid mõõtmeid ületamata, ei ole kindlasti õiguspärane. Kaebaja usaldust vähendasid ka väljastatud erilubade tähtajalisus. 29. Kuna kaebaja 23.12.2014 esitatud taotlusest ei nähtunud, mis põhjusel vajas kaebaja eriluba suuremõõtmelise veose korraldamiseks, siis jättis vastustaja 09.01.2015 otsusega õiguspäraselt kaebajale eriloa väljastamata. Vastustajal olnuks küll võimalik küsida kaebajalt täiendavalt andmeid, kuid need ei oleks muutnud antud juhul asja lahendust. Kohus põhjendab sellist seisukohta sarnaselt allpool vastustaja 08.05.2015 otsusele antava hinnanguga. Kuna 12

(16)3-15-1436 09.01.2015 otsus on sisuliselt õiguspärane, menetlus- ja vorminõuete rikkumine ei mõjutanud asja sisulist lahendust ning kaebaja ei taotlenud (tema eesmärgiga ei ole kooskõlas) otsuse õigusvastasuse tuvastamist vormi- ja menetlusnõuete rikkumise tõttu, siis tuleb kaebus 09.01.2015 otsust puudutavas osas jätta rahuldamata. 06.03.2015 veoloa taotlused
  1. Kaebaja esitas 06.03.2015 vastustajale uued veoloa taotlused, märkides veetavaks koormaks konteinerid tekstiilidega ning selgitades e-kirjas täiendavalt ülekabariidiliste haagiste kasutamise põhjusi. Vastustaja otsustas 08.05.2015 otsusega jätta kaebajale taotletud eriload väljastamata. Viidatud otsusest nähtub, et vastustaja pidas kaebaja 06.03.2015 taotlusi toimingu sooritamise taotlusteks ning oma 08.05.2015 otsust samuti toiminguks, millega otsustati toimingut mitte sooritada.
  2. Kohus ei nõustu vastustaja poolt oma 08.05.2015 otsusele antud hinnanguga. Kohus selgitas eespool, miks ta peab veoluba haldusaktiks ning selle väljastamisest keelduvat otsust samuti haldusaktiks

§ 43lg 2 järgi.

Seega on ka 08.05.2015 otsus haldusakt, mille peale sai esitada tühistamiskaebuse. Erinevalt 09.01.2015 otsusest on 08.05.2015 otsus selgema resolutsiooniga („Lähtuvalt eeltoodust ei rahulda Tallinna Kommunaalamet Baltic Translog Osaühing taotlust veoloa väljastamiseks“), samuti on olemas vaidlustamisviide. 08.05.2015 otsuses toodud selgitused otsuse toiminguks lugemise kohta on küll menetlusosalist eksitavad, kuid ei takistanud antud juhul kaebajal õige nõudega ja tähtaegselt kaebusega kohtu poole pöörduda. 32. Samuti on ebaõige vastustaja seisukoht, et tal puudus üldse alus kaebaja 06.03.2015 taotlusi menetleda.

§ 15

lg 1 järgi on haldusorgan kohustatud talle esitatud taotluse vastu võtma, sõltumata selle puudustest, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kui puudus kõrvaldatakse määratud tähtaja jooksul, loetakse taotlus tähtaegselt esitatuks. Kui puudust ei kõrvaldata tähtaegselt, võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Antud juhul ei selgitatud kaebajale 20.03.2015 e-kirjas, et tema taotlustes oleks puudusi, mida oleks vaja kõrvaldada ja ilma mida kõrvaldamata ei ole võimalik taotlusi menetleda. Samuti ei juhitud tähelepanu taotluste allkirjastamise või volikirja esitamise vajadusele. Vastustaja 08.05.2015 otsusest ei nähtu, et kaebaja taotlus oleks selles esinevate puuduste tõttu jäetud läbi vaatamata. Nimetatud otsusest nähtub vastupidi, et taotlused lahendati sisuliselt ning kontrolliti veoloa andmise eelduste täidetust. Seega on vastustaja väited haldusmenetluse mitte toimumise kohta otsitud ja ebaõiged. 33. Kohtu hinnangul on ekslik ka kaebaja 20.04.2015 avalduses toodud väide, et 06.03.2015 taotlusi tuleb lugeda vaideks. Kaebaja ei ole oma 06.03.2015 e-kirjas väitnud, et esitab vaide, selles ei ole taotletud varasema haldusakti kehtetuks tunnistamist ega ettekirjutuse tegemist uue haldusakti andmiseks (

§ 72

lg 1 p 1, § 76 lg 2 p 5), kaebaja ei ole esitanud varasemale otsusele vastuväiteid, vaid põhjendatud uusi taotlusi. Uued taotlused on esitatud uute kuupäevadega. Õigusnormid ei keela pärast eelmise taotluse rahuldamata jätmist esitada haldusorganile uut samasisulist taotlust. Seega ei saa kaebaja 06.03.2015 taotlusi pidada vaideks, vaid uuteks veoloa väljastamise taotlusteks. 13

(16)3-15-1436
  1. Vastustaja keeldus kaebajale 08.05.2015 otsusega veolubasid väljastamast Määruse nr 51 § 4 lg 1 alusel, sest tegemist on veosega, mida on võimalik vedada osade kaupa, samuti ei rakendu viidatud sättes toodud erand.
  2. Kohus märkis eespool, et eriloa väljastamiseks puudus Määruse nr 51 § 4 lg 1 esimesest lausest tulenev alus, sest kaebaja veetavat kaupa (pesuesemeid) on võimalik vedada ka osade kaupa. Erinevalt oma 23.12.2014 taotlusest on kaebaja esitanud 06.03.2015 ka põhjendused, miks ta peab pesukonteinerite vedu 20 cm madalamate sõidukitega majanduslikult ebamõistlikuks. Kaebaja lisas taotlustele ka vastava kalkulatsiooni. Vastustaja sõnul ei ole kaebaja esitanud kalkulatsioonide kinnituseks ühtegi tõendit. Samas ei ole vastustaja neid kaebajalt ka küsinud, seega on kaebajale tehtud etteheide tõendamatuse kohta põhjendamatu.
  3. Vastustaja leidis õigesti, et Määruse nr 51 § 4 lg 1 teine lause annab tee omanikule diskretsiooniõiguse erandina eriloa väljastamiseks tingimusel, et veose osade kaupa vedu on keerukas ja ülikulukas. Keerukus ja ülikulukus on kumulatiivsed tingimused, mis peavad olema üheaegselt täidetud. Kaebaja on küll näidanud, kuidas madalamate sõidukite kasutamine toob kaasa nii ühekordse kui ka iga-aastase täiendava kulu, kuid ei ole põhjendanud, kuidas on tema veetavate pesuesemete osade kaupa vedu keerukas. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega, et pesuesemeid on võimalik ilma probleemideta vedada ka lubatavate mõõtmetega sõidukiga ja pesuesemeid ise ei tingi lubatavast kõrgema sõiduki kasutamise vajadust. Pesuesemete transportimiseks kasutatavate konteinerite mõõtmed on eeldatavasti ettevõtja (Viking Line OY Ab) enda valik, mitte ei ole tegemist vältimatu ja hädavajaliku suurusega, seega on võimalik vajadusel ka konteinerite mõõtu vähendada. Kaebaja selgitustest nähtub, et pesukonteinerid mahuvad iseenesest ka madalamasse sõidukisse, kuid neid ei mahu sinna sama palju kui 4,2 m kõrgusesse sõidukisse, millesse saaks konteinereid paigutada kahele tasandile. Täiendava sõiduki kasutuselevõtt ei muuda vedu sedavõrd keerukaks, et vajaks eriloa väljastamist. Pesuesemeid on seejuures võimalik vajadusel ümber paigutada ka teiste mõõtudega konteineritesse. Seega on mitmeid võimalusi korraldada pesuesemete vedu ka lubatavate mõõtmetega transpordivahenditega ja sellise veo korraldamist ei saa pidada keeruliseks.
  4. Kaebaja esitatud kalkulatsioonide kohaselt on tema hetke kulu aastas 1 150 000 eurot. Kahe transpordivahendi ja täiendava tööjõukuluga suureneksid kulud 45,7%, s.o 525 519 eurot aastas. Kohtu hinnangul ei saa kulude suurenemist vähem kui poole võrra pidada ülikulukaks. Tegemist on küll kulude tuntava kasvuga, kuid mitte ülikulukaks muutumisega. Ülikulukas oleks vedu juhul, kui kulud suureneksid mitmekordselt. Seega ei ole kaebaja puhul täidetud ka see tingimus. Ettevõtja soov teostada vedu majanduslikult võimalikult otstarbekalt ei tingi veel eriloa väljastamist. Ettevõtja peab oma majandustegevuse planeerimisel arvestama õigusaktidest tulenevate piirangutega ega saa loota erandkorras väljastatavatele lubadele.
  5. Kaebajale eelnimetatud veose jaoks eriloa väljastamine seaks kaebaja teiste transporditeenust osutavate ettevõtjatega võrreldes põhjendamatult eelistatud konkurentsiolukorda, sest teistel ettevõtjatel puuduks sama teenuse osutamiseks eriluba ja seetõttu võimalus pakkuda oma teenust kaebajaga sarnase hinnaga.
  6. Kaebaja viited keskkonnasäästlikkusele, teede ja tänavate vähemale kulumisele ning senisele ohutule sõidukorraldusele on iseenesest põhjendatud argumendid, kuid alles järgmises menetlusetapis, kus Määruse nr 51 § 4 lg 1 teises lauses toodud tingimused oleksid täidetud ning vastustajal tuleks kaaluda erandi kohaldamist. Praegusel juhul ei olnud erandi kohaldamiseks ettenähtud eeltingimused täidetud, seega ei saanud vastustaja kaebaja eeltoodud argumentidega oma otsuse tegemisel arvestada.
  7. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja otsused ega nende aluseks olevad siseriiklikud õigusaktid praeguse vaidluse seisukohalt vastuolus direktiiviga 96/
  8. Nimetatud direktiivi lisa 1 p 1.3 14
(16)3-15-1436 kehtestab kõigi sõidukite maksimaalkõrguseks 4,00 m. Direktiivi art 4 lg 2 punkt a annab liikmesriigile õiguse lubada oma territooriumil kaubaveo eesmärgil liikuda direktiivis toodud kõrgusenõudele mittevastavatel sõidukitel. Tegemist on riigile antud õigusega kaaluda erandi lubamist. Praegusel juhul näeb sellise erandi kohaldamise võimaluse ette Määruse nr 51 § 4. Tegemist ei ole jagamatu lastiga direktiivi art 2 tähenduses, sest pesuesemeid on võimalik vedada ettenähtud mõõtmetele vastavate sõidukitega. Seega ei kohaldu direktiivi art 4 l-g s 3 toodud regulatsioon jagamatu lasti veo kohta. 41. Direktiivi art 3 lg 1 teise lause punkt b ei anna vastupidiselt kaebaja arvamusele õigust kasutada direktiiviga kindlaksmääratud nõuetel mittevastavaid, kuid teises liikmesriigis kehtivatele nõuetele vastavaid sõidukeid. Direktiivi art 3 lg 1 kohaselt ei tohi liikmesriik massi või mõõtmetega seotud põhjustel keelduda lubamast kasutada rahvusvahelises liikluses oma territooriumil sõidukit, mis on registreeritud või kasutusse võetud mõnes teises liikmesriigis, või mõõtmetega seotud põhjustel keelduda lubamast kasutada siseriiklikus liikluses sõidukeid, mis on registreeritud või kasutusse võetud mõnes teises liikmesriigis, juhul kui selle sõiduki karakteristikud vastavad I lisas kehtestatud piirmääradele. See säte on kohaldatav olenemata sellest, et:
  1. a)kõnesolev sõiduk ei vasta selle liikmesriigi massi ja mõõtmetega seotud I lisas märkimata nõuetele;
  2. b)liikmesriik, kus sõiduk on registreeritud või kasutusse võetud, on kehtestanud I lisas kindlaksmääratud piirmääradest suuremad piirmäärad, mida ei ole mainitud art 4 lg-s 1. Kohtu hinnangul näitab eeltoodud säte koosmõjus direktiivi art-ga 4, et direktiiviga kindlaksmääratud karakteristikud on primaarsed. Liikmesriik võib riigisiseselt kehtestada direktiivist erinevaid nõudeid, kuid ei tohi takistada direktiivi nõuetele vastavate sõidukite kasutamist. Riigisiseste erisuste kehtestamine ei tohi sundida teist liikmesriiki neid erimõõtmeid tingimusteta aktsepteerima. Direktiivi art-st 3 nähtub kohtu hinnangul selgelt, et direktiivis ettenähtud nõuetele vastavate sõidukite kasutamist ei tohi takistada olenemata sellest, millised erimõõtmed on kehtestanud teine liikmesriik. Seega ei anna asjaolu, et sõidukid vastavad Soome Vabariigis kehtivatele erinõuetele, õigust kasutada neid sõidukeid tingimusteta ka Eestis, kui sõidukid ei vasta direktiivis ettenähtud nõuetele. Direktiiviga kehtestatud ühtsed nõuded on mõeldud tagama probleemideta rahvusvahelist kaubavedu. Liikmesriikide kehtestatud erinõuded sellele eesmärgile kaasa ei aita (vt direktiivi preambuli p 3), seetõttu ei saa need prevaleerida direktiivis toodud nõuete üle (vt direktiivi preambuli p-d 4 ja 12). 42. Vastustaja viide Määrusega nr 50 kinnitatud „Tee omanikule erakorralise veo või sõiduga tekitatud kulutuste hüvitamise ja eritasu määrad“ p-le 27 on asjakohatu. Kaebaja ei ole esitanud vastustajale eriloa taotlemisel valeandmeid ega võltsitud dokumente. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja kasutatavad sõidukid ületavad ettenähtud mõõtmeid ja nende kasutamine vajab seetõttu eriluba. Kaebaja on märkinud õigesti taotluse vormile sõiduki ülekabariidilise kõrguse. See, et kaebaja ei täpsustanud taotluses veetavat kaupa, ei anna põhjust süüdistada kaebajat valeandmete esitamises. Vastustajal oli võimalus ja ka kohustus ise loa andmiseks vajalikud andmed üle kontrollida. Kui vastustaja on jätnud selle tegemata ja suhtunud oma ametiülesannete täitmisesse pealiskaudselt, ei anna see veel põhjust heita kaebajale ette vastustaja eksitamist. Eeltoodu ei anna siiski alust kaebust rahuldada, sest kaebajale jäeti põhjendatult eriluba andmata Määruse nr 51 §-s 4 esitatud tingimuste täitmata jätmise tõttu. 43. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja 08.05.2015 otsus on sisuliselt õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Kuna kaebajale eriloa väljastamata jätmine oli õiguspärane, puudub ka alus rahuldada kaebaja kohustamisnõuet. 44. LS § 193 lg-s 1 nähtuvalt teostavad liiklusjärelevalvet mh politseiametnikud. TeeS § 39 lg 1 p 3 järgi on nii riigimaanteel kui kohalikul teel riikliku järelevalve teostaja politseiametnik. 15
(16)3-15-1436 Seega oli PPA-l pädevus kontrollida teedel LS ja TeeS nõuete täitmist ja kaebaja vastupidised seisukohad ei vasta õigusnormidele. Samas ei ole PPA-l pädevuse olemasolu või puudumine asja lahendamise seisukohalt määrav, sest vastustaja keeldus kaebajale erilubasid andmast põhjusel, et kaebaja vedu ei vastanud Määruse nr 51 §-s 4 toodud nõuetele, mitte seetõttu, et PPA oleks keelanud vastustajal luba anda. PPA-l oli õigus juhtida vastustaja tähelepanu õigusaktides toodud nõuetele. Otsuse eriloa andmiseks pidi aga langetama vastustaja. Otsus ja menetluskulud
  1. Kohus jätab eeltoodud põhjendustel kaebuse tervikuna rahuldamata.
  2. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud kohtule tema menetluskulusid ja nende kandmist tõendavaid dokumente, seetõttu jätab kohus menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Reelika Lind Kohtunik 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.