Obsah (9)

§ 230§ 439§ 173§ 163§ 174§ 177§ 138§ 144§ 175

Tsiviilasi nr 2-16-16422 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hele Ilisson Otsuse tegemise aeg ja koht 10. märts 2017, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-16422 Tsiviilas

§ 230lg 1 järgi poolel, kes tehingu tühisusele tugineb.

Soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. Seega võib olla näiteks krediidilepingu soorituste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ülikõrge krediidi kulukuse määra tõttu.

1. Laenulepingu nr 20140129060 sõlmimise ajal (29.01.2014) oli Eesti Pangas avaldatud keskmiseks kulukuse määraks 36,13%. Antud laenulepingu krediidi kulukuse määraks oli lepingu kohaselt 101,23%, mis on vähem kui kolmekordne krediidi andmise ajal Eesti 5 Tsiviilasi nr 2-16-16422 Panga viimati avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr. Seega ei ole antud krediidileping kohtu hinnangul, ebamõistlikult suure intressimäära tõttu, heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Samuti ei ole seda ka 26.07.2014 sõlmitud laenu refinantseerimisleping, kuna nimetatud lepingu krediidi kulukuse määraks oli 62,79%, mis on oluliselt väiksem kui esmase laenulepingu puhul.
2. Järgnevalt hindab kohus seda, kas kostja tegi tehingu sundolukorras. Kostja on nõustunud, et hageja teostas 29.01.2014 sõlmitud laenulepingu jaoks kostja maksevõime analüüsi ja tuvastas, et kostja ei tee tehingut tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust ning taotletav laen on kostjale jõukohane. Samas ei nõustu kostja, et hageja oleks neid aspekte hinnanud 26.07.2014 sõlmitud laenu refinantseerimislepingu sõlmimisel. Kostja on seisukohal, et kuigi hagejale oli teada asjaolu, et kostja ei suutnud laenu tasuda esialgse laenulepingu järgi, kostja maksevõime oli langenud, surus ta vaatamata eeltoodule kostjale peale omapoolsed tingimused, hoolimata kostja hoiatustest, et võib osamaksete suuruses 55 eurot maksmisega hätta jääda.
3. Finantsinspektsiooni poolt avaldatud juhendi „Vastutustundliku laenamise nõuded“, kohaselt ei saa vastutustundliku laenamise nõude täitmisel krediidiasutuse tegevust kvalifitseerida konkreetses laenusuhtes vastutustundliku laenamise nõude rikkumisena, kui see puudutab asjaolusid, mis ei ole krediidiasutuse otsese kontrolli all ja millega kaasnevad riskid on laenuvõtmisele olemuslikud või mida krediidiasutus ei saanud ega pidanud ette nägema (nt. kliendi hilisema makseraskuse põhjustab majanduskeskkonna üldine halvenemine, kliendi töötasu kaotus/vähenemine, kliendi muude tulude vähenemine, tagatisvara turuväärtuse vähenemine, kliendi poolt hiljem võetud täiendavad finantskohustused, kliendi poolt tema tegeliku laenuhuvi ja finantsvõimekuse varjamine jmt).
4. Samuti on Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-169-13 märkinud, et üksnes eelmise laenulepingu refinantseerimisest ja maksetähtpäeva edasilükkamisest põhjusel, et laenusaaja ei ole suuteline laenu tasuma, ei saa järeldada, et refinantseerimisleping oleks sõlmitud laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, samuti ei saa sellest järeldada, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, mida nõuavad TsÜS § 86 lg 2 punktid 1 ja
6. Asja materjalidest nähtub, et laenu refinantseerimislepingu kohaselt vähenes lepingu aastane intressimäär 12% (72%-60%), ka ei ole lepingutasu laenusummat arvestades ülemäärane (20 eurot). Seega isegi juhul kui hageja oli lepingu refinantseerimisel teadlik kostja väidetavast raskest majanduslikust olukorrast, ei saa tehingut pidada heade kommete vastaseks. Kohtus ei ole tuvastanud ka muid asjaolusid, millest nähtuks, et hageja eesmärk
7. a laenulepingu sõlmimisel (sh koostoimes refinantseerimislepingu sõlmimisega) oli kostja arvel ebaõiglaselt rikastuda. Seega ei ole poolte vahel sõlmitud laenuleping ja laenu refinantseerimisleping heade kommetega vastuolus, st on kehtivad.
8. Järgnevalt analüüsib kohus hageja õigust nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud 6 Tsiviilasi nr 2-16-16422 kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
9. 29.01.2014 sõlmitud laenulepingu kohaselt oli viivisemääraks 0,2% päevas ning 26.07.2014 sõlmitud laenu refinantseerimislepingu kohaselt oli viivisemääraks 0,17% päevas.
10. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-25-16 märkinud, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult.
11. Laenulepingu sõlmimise ajal (29.01.2014) oli VÕS § 94 lõike 1 kohaselt ja Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimääraks 0,25%. Seega oli VÕS § 113 lg 1 kohaselt seaduslikuks viivisemääraks 8,25% aastas ehk 0,022% päevas. Sellest tulenevalt on laenulepingu viivisemäär seadusejärgsest viivisemäärast 9 korda suurem (0,2%/0,022%=9).
12. Laenulepingu refinantseerimise ajal (26.07.2014) oli VÕS § 94 lõike 1 kohaselt ja Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimääraks 0,15%. Seega oli VÕS § 113 lg 1 kohaselt seaduslikuks viivisemääraks 8,15% aastas ehk 0,022% päevas. Sellest tulenevalt on laenulepingu refinantseerimise viivisemäär seadusejärgsest viivisemäärast 7,7 korda suurem (0,17%/0,022%=7,7).
13. Leppetrahvi ja viivise peamine eesmärk on lihtsustada raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju arvestamist ning hüvitamist. Seega väljendab viivisenõue eelkõige raha maksmisega viivitamisest võlausaldajale tekkinud kahju. Viivise teisene funktsioon on motiveerida võlgnikku oma kohustusi õigel ajal tasuma. Viivise eesmärgiks ei ole teenida võlausaldajale tulu võlgniku makseraskustelt. Seega on viivisenõue ebamõistlikult kõrge ning VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine juhul, kui tüüptingimuse kasutajale raha maksmisega viivitamisest eeldatavalt tekkiv kahju on ebaproportsionaalselt väike, võrreldes viivisenõude suurusega, ning ka väiksem viivisemäär oleks piisav motiveerimaks mõistlikku võlgnikku võimalusel võlga tasuma.
14. Kohtu hinnangul ei ole hageja nõutud viivisemäär põhjendatud ka arvestades viivise teisest eesmärki, st võlgniku motiveerimist kohustust täitma. Nõutud leppetrahvi ja viivisemäär ületab enam kui seitse ja pool korda lepingu sõlmimise ajal VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusejärgset viivisemäära, st määra, mida seadusandja on pidanud piisavaks viivise eesmärkide saavutamiseks. Seega tagaks ka tunduvalt väiksem viivisemäär selle eesmärgi saavutamise.
15. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et SNEL Grupp OÜ ja kostja vahel 29.01.2014 ja 26.07.2014 sõlmitud lepingute viivisemäärad vastavalt 0,2% ja 0,17% päevas on VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühised. Hagejal on seega õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras. Hageja viivisenõue seadusjärgset viivisemäära ületavas osas ei ole õiguslikult põhjendatud.
16. Järgnevalt on kohus esitanud arvestuse 29.01.2014 sõlmitud laenulepingust tekkinud viiviste osas: 29.01.2014 laenuleping 7 Tsiviilasi nr 2-16-16422 viivis kuumakse põhiosa intress tasus summa viivituses 0,022% ettemaks 28.02.2014 119,28 59,28 60 28.02.2014 119,28 0 30.03.2014 119,28 62,84 56,44 15.04.2014 121,17 15p 0,21 1,68 29.04.2014 119,28 66,61 52,67 20.05.2014 121,94 21p 0,31 4,03 29.05.2014 119,28 70,6 48,68 28.06.2014 119,28 74,84 44,44 28.07.2014 119,28 79,33 39,95 - Kuivõrd antud laenulepingu alusel kostja rohkem makseid ei teinud, tuleb kostja poolt tasutuks lugeda kolm esimest osamakset ja neljandast osamaksest loeb kohus kostja poolt tasutuks intressi 4,03 eurot VÕS § 415 lg 2 alusel. Seega jäi kostjal 29.01.2014 laenulepingu alusel tasumata põhiosa summas 811,27 eurot, intress 129,04 eurot ning viivis 26.07.2014 laenulepingu refinantseerimise hetkeks oli lähtuvalt järgnevast tabelist 1,36 eurot. viivitatud päevi viivis maksetähtaeg kuumakse põhiosa intress kuni 26.07.2014 0,022% 29.05.2014 119,28 70,6 48,68 58 0,90 28.06.2014 119,28 74,84 44,44 28 0,46 28.07.2014 119,28 79,33 39,95 0 0
17. Pärast refinantseerimislepingu sõlmimist tasus kostja järgnevaid makseid: 26.07.2014 laenu refinantseerimisleping viivis viivituses 0,022% 26.07.2014 25.08.2014 24.09.2014 24.10.2014 23.11.2014 kuumakse põhiosa intress tasus summa 20 20 0 29.07.2014 20 55 14,44 40,56 22.08.2014 55 55 15,16 39,84 0 61p 55 15,92 39,08 0 31p 55 16,71 38,29 0 1p 0,20 0,10 0 24.11.2014 ütles hageja laenulepingu üles.
18. Seega tasus kostja pärast laenu refinantseerimist vaid lepingutasu 20 eurot ja ühe osamakse summas 55 eurot. Laenulepingu ülesütlemisel muutusid hageja nõuded kostja vastu sissenõutavaks põhisummas 927,05 eurot, intressi nõudes summas 117,21 eurot ja viivise nõudes summas 0,30 eurot, kokku 1044,56 eurot.
19. Pärast laenulepingu ülesütlemist on kostja tasunud hagejale: 06.01.2015 10 eurot; 05.03.2015 10 eurot; 03.04.2015 10 eurot; 05.05.2015 10 eurot ja 30 eurot, kokku 70 eurot. 06.01.2015 tasutud 10 eurot on arvestatud (VÕS § 415 lg 2) võlgnevuse sissenõudmiskulude katteks. Järgnevate maksetega tasutud 60 eurot arvestab kohus 24.09.2014; 24.10.2014; 23.11.2014 osamaksete katteks kokku 47,79 euro ulatuses. Seega on kostja, seisuga 27.06.2015, tasunud lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhiosa ja täiendavalt 12,21 eurot pärast lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud põhiosast. Seega moodustab põhiosa jääk seisuga 27.06.2015 867,05 eurot (927,05-60). 8 Tsiviilasi nr 2-16-16422 Ajavahemikus 25.11.2014 kuni 27.06.2015 makse tasumiseni on sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 43,64 eurot (927,05*0,022%*214 päevaga). 26.09.2015 ja 05.11.2015 tasus kostja hagejale kummalgi korral 30 eurot, kokku 60 eurot. VÕS § 415 lg 2 kohaselt vähenes põhiosa 26.09.2015 summani 837,05 eurot ning perioodil 28.06.2015 kuni 26.09.2015 sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks oli 17,40 eurot (867,05*0,022%*91). Pärast 05.11.2015 osamakse tasumist vähenes põhinõue summani 807,05 eurot (837,0530). Vahemikul 27.09.2015 kuni 05.11.2015 sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks oli 7,20 eurot (837,05*0,022%*39). Viivise suurus alates 06.11.2015 kuni hagiavalduse esitamiseni (01.11.2016) on 64,10 eurot (807,05*0,022%*361).
20. Seega on hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud ja tasumata põhinõude suuruseks 807,05 eurot, intressi suuruseks 117,21 ja viivise suuruseks 132,64 eurot (64,10+7,20+17,40+43,64+0,3).
21. Hageja on palunud kostjalt välja mõista põhinõude summas 879,26 eurot, intressi summas 23,92 eurot ja viivise summas 855,34 eurot. Eelpoolmotiveeritust tulenevalt jätab kohus hageja nõude põhinõude summas 879,26 eurot väljamõistmiseks osaliselt rahuldamata, kuna kostja on oma kohustusi osaliselt täitnud (VÕS § 415 lg 2). Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude summas 807,05 eurot. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista intress summas 23,92 eurot. Vastavalt

§ 439

ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud, st maakohus ei saa rahuldada nõuet, mida hageja ei ole esitanud või nõuet suuremas ulatuses kui hageja on esitanud. Seega rahuldab kohus hageja nõude välja mõista kostjalt intress 23,92 euro ulatuses. Eelpoolmotiveeritust tulenevalt rahuldab kohus osaliselt viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 132,64 eurot (64,10+7,20+17,40+43,64+0,3). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 42.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 173

lg 4 järgi näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. 43.

§ 163

lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi osaliselt, so ~55% ulatuses nõudest, jätab menetluskulud 55% ulatuses kostja ja 45% ulatuses hageja kanda. 44.

§ 174

lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. 45.

§ 138

lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud (riigilõiv) ja kohtuvälised kulud (lepingulise esindaja kulud). 46. Hageja poolt tasutud riigilõiv 225 eurot on kohtukulu

§ 138

lg 2 järgi, vastates hagihinnale ja seega on hageja tasunud riigilõivu seaduses sätestatud määras. 47. Lepingulise esindaja kulud on kohtuväliseks kuluks

§ 144

p 1 mõttes ja need kulud peavad olema

§ 175lg 1 järgi põhjendatud ja vajalikud.

Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja õigusabikulud 520 eurot. 9 Tsiviilasi nr 2-16-16422 48. Hageja on küll palunud välja mõista õigusabikulu summas 520 eurot, kuid arvestades nõude olemust, hagi hinda, hagiavalduse vormi ja asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, samuti asjaolu, et hageja poolt esitatud täiendused oleksid võinud ja pidanud sisalduma juba hagiavalduses, peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikulu summas 100 eurot (

§ 175lg 1).

1. Seega on hageja menetluskulude suuruseks 325 eurot (100+225).
2. Kohus, rahuldades hagi osaliselt, mõistab hageja taotlusel kostjalt välja menetluskuluna 178,75 eurot (55% 325 eurost). /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 10