Obsah (8)

§ 199§ 184§ 64§ 68§ 201§ 75§ 56§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. jaanuar 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-16- 9454 Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Eesistuja Ivi K

§ 199lg 2 p 8,9 ja § 184 lg 2 p 2 järgi Harju Maakohtu 10.

novembri 2016 otsus lühimenetluses Süüdistatav ja kaitsja Süüdistatav Mihhail Stavrovitš, ik: 38106170215, varem kriminaalkorras karistatud, viibis eelvangistuses 2 päeva, kinni peetud

1. september
2. Prokurör Kersti Reinuste Kaitsja Jugans Grossmann RESOLUTSIOON
3. Jätta Harju Maakohtu
4. novembri 2016 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-16-9454 Mihhail Stavrovitši süüdistusasjas muutmata.
5. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. 1
6. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista Mihhail Stavrovitšilt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 96,00( üheksakümmend kuus) eurot. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest Maksuja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355 või NORDEA PANK EE401700017002872300 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
7. Mihhail Stavrovitšile on esitatud süüdistus selles, et tema isikuna, keda on varem karistatud Harju Maakohtu 22.05.2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-13-1815

§ 184

lg 1 järgi, hakkas 07.05.2016 uuesti ebaseaduslikult tegelema narkootilise aine marihuaana käitlemisega. Nii omandas Mihhail Stavrovitš eeluurimisel tuvastamata kohas ja viisil suures koguses narkootilist ainet marihuaanat massiga 14.09 grammi (tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus on 15%), mida hoidis enda juures seljakotis, kust see 07.05.2016 kella 17.16 paiku seljakoti läbivaatuse käigus leiti ja ära võeti. Seega pani Mihhail Stavrovitš toime

§ 184

lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise olles isik, kes on varem toime pannud karistusseadustiku

1. peatüki
2. jaos sätestatud kuriteo. Samuti on käesolevas kriminaalasjas esitatud Mihhail Stavrovitšile süüdistus selles, et tema isikuna, kes on süstemaatiliselt toime pannud vargusi, jätkas varguste toimepanemist süstemaatiliselt ning võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil: - 07.08.2016 kella 05.15 paiku aadressil XXX, Tallinn EM-le kuuluva kohvri isiklikke asjadega, tekitades kahju summas 268,58 eurot. - 09.08.2016 kella 02.38 kuni 03.00 ajal tungis ukseklaasi lõhkumise teel sisse aadressil XXX, Tallinn M OÜ-le kuuluvasse laoruumi, kust üritas võtta alkoholi kasti, kuid tegu jäi lõpule viimata, kuna laoruumi sisenes kaupluse töötaja, mille tulemusena Mihhail Stavrovitš põgenes. Kauplusesse sisse tungimise ning klaasi lõhkumisega tekkis kahju summas 400 eurot. - 09.08.2016 kella 21.30 paiku tungis sõiduauto küljeukse klaasi lõhkumise teel sisse Tallinnas aadressil XXX pargitud väikebussi Hundai X1 XXXXX, kust võttis erinevaid esemeid kogumaksumusega 443 eurot. Klaasi lõhkumisega tekkis kahju summas 160 eurot. - 10.08.2016 ajavahemikul 04.05-04.13 tungis peaukse lõhkumise teel sisse aadressil XXX, Tallinn asuvasse M OÜ-le kuuluvasse kauplusesse ning võttis erinevat kaupa kogumaksumusega 1259 eurot. Sissetungimise ja lõhkumisega tekkis kahju summas 400 eurot. - 12.08.2016 kella 06.16 paiku tungis sisse Tallinnas XXX aadressil asuvasse ja G OÜ-le kuuluvasse kontoriruumi ukseklaasi lõhkumise teel ning võttis G OÜ-le kuuluvat vara kogumaksumusega 2382,55 eurot. Sisse tungimise ja ukseklaasi lõhkumisega tekkis kahju summas 693,60 eurot. Seega pani Mihhail Stavrovitš toime

§ 199

lg 2 p 8,9 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o süstemaatilise varguse sissetungimisega. 2 HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus mõistis Mihhail Stavrovitši 09.08.2016 (M) episoodis süüdistuses

§ 199lg 2p8,9 – 25 lg 2 järgi õigeks.

Tunnistas Mihhail Stavrovitši süüdi

§ 199lg 2p 8,9 järgi ja mõistis karistuseks 1 aasta ja 6 kuulise vangistuse.

Tunnistas Mihhail Stavrovitši süüdi

§ 184

lg 2 p 2 järgi ja mõistis karistuseks 4 aastat vangistust.

§ 64lg 1 alusel suurendas üksikkaristustest raskeimat ja mõistis liitkaristuseks 5 aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt vähendas karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis lõplikuks karistuseks 3 aastat ja 4 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 kohaselt luges kinnipidamise aja 07.05.2016, 11.08.2016 s.o 2 päeva karistusaja hulka. Karistusaja alguseks luges 13.09.2016, millest alates kuulub kandmisele 3 aastat 3 kuud ja 28 päeva vangistust. Mõistis Mihhail Stravrovitšilt välja KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt sundraha esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära s.o 1075 (üks tuhat seitsekümmend viis eurot) ja KrMS § 180 lg1 ja 175 lg 1p 3, 4, 5 alusel kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 288 eurot, ekspertiisikulud 84 eurot . Kohustas Mihhail Stravrovitšit tasuma väljamõistetud kaitsjatasu, sundraha 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 120.58 eurot. APELLATSIOONID:

1. Kaitsja vaidlustab otsust osaliselt. 3.
2. 07.05.2016 narkootilise aine käitlemisega seotud episood: Kuivõrd süüdistatav ei kinnitanud tema poolt eeluurimisel antud ütlusi vaid soovis enda ristküsitlemist kohutistungil peab kohus selles episoodis lähtuma süüdistatava poolt kohtuistungil ristküsitluse käigus antud ütlustest. Kohus ei lugenud usaldusväärseks M. Stavrovitši ütlusi, mille kohaselt ta tahtis maast leitud aine politseisse viia. Kohus on arvamusel, et kui isikul oleks tõesti olnud eesmärgiks leitud aine politseile üle anda, ei oleks ta enda kotti politsei nähes ära visanud, vaid oleks nii ka politseile öelnud. Samuti oleks olnud isikul aine leidmise järel võimalus kutsuda ise politsei kohale. Sellise kohtu seisukohaga ei saa nõustuda. Kohtupraktikas on palju juhtumeid, kus süüdistatavad väidavad, et nad on narkootikumid leidnud ja kuna vastupidist ei ole õnnestunud tõendada, siis on sellisest versioonist ka lähtutud. Ka antud juhul ei ole millegagi tõendatud, et M. Stavrovitš oleks selle varem kellegi käest omandanud. Seega tuleb lähtuda M. Stavrovitši poolt antud ütlustest. Kohtu argumendid on ainult oletuslikud. Ka on täiesti usutav, et kuigi tal oli kavatsus minna politseisse ja leitud pakend politseile üle anda, siis kuna politsei teda ootamatult kinni pidas, ta ehmus ning ei suutnud nii kiiresti reageerida, kuidas talitada. Jõudes arusaamisele, et politsei teda nagunii ei usu, oli kindlam viis keelatud ainest vabaneda, mille tõttu ta viskaski oma koti üle aia. Tema ütluste usutavust kinnitab ka asjaolu, et ta ei tarvita marihuaanat. Ekspertiisiakt ei tõenda, et M. Stavrovitš oleks käidelnud narkootilist ainet. Kuna M.Stavrovitš leidis marihuaana pakendi vahetult enne tema kinnipidamist ning kuna tal oli kavatsus see politseisse viia, siis ei olnud tegemist selle käitlemisega ning ta tuleb selles 3 episoodis õigeks mõista. 3.
3. 09.08.2016 kella 02.28-03.00 varguse katse episood: Kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed ja ümberlükkamatud tõendid, mis kinnitaks, et varguse katse toime pannud meesterahvaks oli M.Stavrovitš. Eeltoodust tulenevalt ei ole leidnud tõendamist M.Stavrovitši poolt 09.08.2016 kella 02.38 kuni 03.00 M OÜ-st vargus katse toimepanemine ning Mihhail Stavrovitš tuleb selles episoodis süüdistuses

§ 199lg 2p8,9 – 25 lg 2 järgi õigeks mõista.

3.3. 07.08.2016.a varguse episood: Kohus ei nõustunud Mihhail Stavrovitši kaitsja väitega, et kohvri varguse episood tuleks kvalifitseerida

§ 201

järgi kui omastamine, kuivõrd süüdistatav leidis kohvri trepikojast ja võttis selle oma valdusesse, osad asjad omastas, osad tagastas. Süüdistatav väitis ka ise kohtuistungil, et tema leidis kohvri, mitte ei varastanud. Kohus on segamini ajanud valduse ja omandi mõiste. Omand on täielik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada. Valdus tähendab isiku tegelikku võimu asja üle ja see omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle. Kui omanik jätab kohvri lifti või esikusse, siis ta ei kaota küll omandit selle kohvri üle, kuid ta on kaotanud valduse kohvri üle, sest kohver ei ole enam tema valduses. M. Stavrovitš leides selle kohvri ja võttes selle kohvri enda kätte, kehtestas kohvrile omaenda valduse, see tähendab omastas kohvri. Seega ta ei hõivanud seda kohvrit esialgse valduse murdmisega, sest liftis olev kohver ei olnud enam kellegi valduses, vaid teades, et see kohver on kellegi oma, kellel oleks suurem õigus seda kohvrit vallata, kehtestas M. Stavrovitš kohvri suhtes ebaseadusliku valduse, millise tegevuse kohta on ette nähtud karistus

§ 201

järgi ning tema tegevus selles episoodis tulekski selle sätte järgi kvalifitseerida. 3.

1. Teiste varguste osas kaitsja ei vaidle vastu, et need on M. Stavrovitši poolt toime pandud. 3.
2. Kaitsja ei nõustu M. Stavrovitšile mõistetud karistusega, leides, et seda tuleks oluliselt vähendada. Tuleks arvestada, et M.Stavrovitš on narkomaan, kes soovib narkootikumide tarvitamisest vabaneda ning soovib minna ravile rehabilitatsiooni keskusesse. Kui ta vabaneb narkootikumide tarvitamisest, siis võib kindlalt väita, et ta ei pane toime ka uusi kuritegusid. Sellest lähtuvalt oleks otstarbekohane määrata talle osaliselt reaalne vangistus, mis võiks piirduda vangistuses oldud ajaga ning ülejäänud osa jätta tingimuslikult täitmisele pööramata kriminaalhooldaja järelevalve all ning lisakohustusega minna narkovastasele ravile. 3.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 340 lg. 2 p. 4 palub tühistada Harju Maakohtu 10.11.2016.a. otsus M. Stavrovitšile mõistetud karistuse osas. Mõista ta õigeks 07.05.2016 narkootilise aine käitlemisega seotud episoodis, 07.08.2016.a varguse episood kvalifitseerida ümber

§ 201lg.2 p.

1 järgi. Vähendada M.Stavrovitšile mõistetava vangistuse määra. Reaalselt ärakantava karistuse osas piirduda tema vangistuses viibitud ajaga kohtuotsuse tegemise ajal, ülejäänud osa mitte pöörata tingimuslikult täitmisele. Apellant ei taotle suulist menetlust. 4. Süüdistatav pole nõus

§ 184lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistusega ja mõistetud karistusega.

Pole nõus 10.08.2016 toimepandud kuriteos süüdimõistmisega ja väljamõistetud tsiviilhagiga. Samuti ei nõustu 07.08.2016 toimepandud kuriteos süüdimõistmisega. Pole nõus mõistetud 4 liitkaristusega, ehk sellega, et kergemat karistust ei loetud raskeimaga kaetuks. Ei nõustu menetluskulude osas esitatud taotluse rahuldamata jätmisega. 4.1. Leiab, et

§ 184

lg 2 p 2 järgi karistuse mõistmisel maakohus ei arvestanud kergendavate asjaoludega. Tema ei ole narkootilist ainet käidelnud. Ta leidis narkootilise ainega paki kinnipidamiskoha lähedusest On andnud sellekohased ütlused kohtueelselt kui ka kohtus. Ta sai aru, et pakis on marihuaana ja pani selle endale kotti. Ta kohkus kui politsei käskis tal kott avada, seetõttu viskas selle minema. Tema DNA-d pakilt ei leitud. Karistuse mõistmisel ei arvestatud kohtupraktikaga ega sellega, et tegemist oli vaid marihuaanaga. Palub mõista õiglane karistus. 4.

1. Palub mõista ta 10.08.2016 aasta kuriteos õigeks kuna ta ei ole seda kuritegu toime pannud. Tema süüd kinnitavad tõendid puuduvad. Sai järgmisel päeval tänaval sinise korvi koos sigareti pakkidega, rääkis kuskohast sigaretid on saadud. Kahtlused tuleb tõlgendada tema kasuks. Palub õigeks mõistva otsuse tegemist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist. 4.
2. 07.
3. 2016 kuriteo osas selgitab, et see ei ole vargus kuna leidis kohvri elukoha maja liftist. Kui selgus, et asjad oli naabri omad, siis need talle ka tagastati. Osa asju ta kohvrist ei võtnud. Ei saanud aru mis tegi. Tegemist oli leiuga. 4.
4. Temale mõistetud lõplik karistus ei vasta toimepandu raskusele. Kohus ei arvestanud kõikide asjaoludega, seejuures tema perekondliku olukorraga. Palub kohaldada kergema karistuse raskeimaga kaetuks lugemise põhimõtet ja mõista talle osaline reaalne karistus kohaldades

§ 75lg 2 p 5 sätestatut.

Tal on võimalus asuda sõltuvusravile. Vabaduses on tal haige invaliidist ema, kes vajab abi. Kahetseb ja lubab ennast parandada. 4.

1. Tal on palju võlgasid. Minimaalse palga juures on väga raske võlgnevusi tasuda. Tal on väike töötasu, sellest ei saa isegi puhkama sõita mere äärde. Selline olukord mõjub halvasti psüühikale. Juhuslik marihuaana leid võttis temalt ära võimaluse sõita Soome tööle. Palub jätta menetluskulud ja kaitsjatasu riigi kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTU ISTUNGIL:
2. Süüdistatav toetab esitatud apellatsioone ja palub nendes esitatud taotlused rahuldada. Kaitsja toetab apellatsioone täies mahus ja palub maakohtu otsuse osalist tühistamist vastavalt apellatsioonides taotletule. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ja esitatud apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu. Palub jätta esitatud apellatsioonid rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
3. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja esitatud apellatsioonidega ning ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks seaduslikud alused puuduvad. Maakohtu otsus rajaneb KrMS § 15 lg-s 1 märgitud tõenditel ja selles on loogiliselt põhistatud seisukohti, milleni kohus tõendite hindamise tulemina jõudis. Seejuures on kohus kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatuga põhjendanud, miks ei lugenud süüdistatava ütlusi osaliselt usaldusväärseks. Apellatsioonide seisukohad on analoogsed maakohtus esitatutega, millistele on aga maakohus juba oma otsuses põhjendused 5 esitanud. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ning tõendikogumile tuginevate järeldustega ning süüdlase poolt toimepandule antud kvalifikatsiooniga, mistõttu piirdub vaid apellatsioonide olulisematele väidetele hinnangu andmisega. 6.1.

§ 184

lg 2 p 2 järgi süüdimõistmise ja karistamise on vaidlustanud nii süüdistatav kui kaitsja. Kaitsja leiab, et süüdistatav tuleb õigeks mõista kuna ta leidis marihuaana vahetult enne politsei tulekut ja tal oli kavatsus see politseisse viia. Süüdistatav oma apellatsioonis selgitab, et nähes maas pakki, tundis marihuaana lõhna ning kuna seal olid koolilapsed, siis pani paki endale kotti. Eemaldus paar meetrit kuna tahtis väga tualetti ja hakates oma asju ajama, tuli politsei ja palus koti sisu näidata. Tema kohkus ja viskas koti minema. Palub mõista talle leebem karistus. Nii kaitsja kui ka süüdistatav toetuvad eelnimetatud kuriteo osas uue otsuse tegemise taotluses peamiselt süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütlustele. Riigikohus on oma lahendites ( nt RKKKo nr 3-1-1-49-16) märkinud, et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest, mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga, samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta. Maakohus on eelnimetatud juhiseid järgides otsuses refereerinud süüdistatava ütlusi ning hinnanud need eluliselt mitteusutavateks, esitades seejuures ka sellekohase põhistuse. Kolleegium maakohtu põhjendustega ja järeldusega nõustub. Peab vajalikuks vaid märkida, et isegi kui hinnata usutavaks süüdistatava apellatsioonis esitatu, et suures koguses marihuaanat vedeleb rongipeatuses maas ja et selle leiab narkootikume tarvitav ja ka narkootilise aine käitlemises süüdi mõistetud isik ning saades aru millega on tegemist, korjab aine üles ja paneb selle endale kotti, on tema poolt toimepanduga täidetud narkootilise aine käitlemise koosseis. Erinevalt süüdistatava apellatsioonis esitatud versioonist, et tema pani leitud kanepi endale kotti seetõttu, et lähedal olid koolilapsed, märgib kaitsja oma apellatsioonis, et süüdistatav võttis marihuaana paki seetõttu üles, et soovis selle politseisse viia, kuid ei jõudnud seda teha kuna peeti veidi eemal kinni. Kohtukolleegium leiab, et sellise kaitseversiooni on maakohus põhistatult lugenud kummutatuks süüdistatava enda käitumisega ja nimelt on tõendamist leidnud, et politsei lähenedes viskas süüdistatav hoopis koti koos kanepipakiga üle aia. Apellatsioonides viidatud DNA- ekspertiisiaktis( 3 kd. t.lk. 44-46) antud arvamusele süüdistatavalt pärineva bioloogilise materjali puudumisest aine ümber olevalt kilekotilt, on maakohus oma hinnangu andnud. Kolleegium nõustub ka selles osas maakohtuga, et juhul, kui süüdistatava sooviks oli pakk viia politseisse, puudus tal vajadus välistada enda jälgede jätmist sellele. Vaidlusteta on tõendamist leidnud, et suures koguses marihuaanat leiti ja võeti ära M.Stavrovitšile kuuluvast ja temal kaasas olnud kotist. Kolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult ja tõenditega kooskõlas jõudnud järeldusele, et M.Stavrovitš on toime pannud ja ta on süüdi suures koguses narkootilise aine käitlemises, mis seisnes suures koguses aine omandamises ja valdamises. Süüdistatav on leidnud, et eelnimetatud kuriteo toimepanemise eest on temale mõistetud liiga karm karistus. Maakohus on M.Stavrovitšit karistanud suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest isikuna, kes on varem narkootilise aine käitlemises süüdi tunnistatud ja karistatud 4 aastase vangistusega. 6

§ 184lg 2 sanktsioon näeb ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse.

Seega on maakohus karistanud süüdlast sanktsiooni miinimummäärale ligilähedase karistusega. Seejuures on maakohus juba arvestanud toimepandu tehioludega ja leidnud, et tema süü on väike ning ongi seetõttu mõistnud vangistuse sanktsiooni alammäära lähedases tähtajas. Siinjuures kolleegium osutab, et minimaalses määras ehk kolme aastase vangistuse mõistmine pole antud juhul põhjendatud kuna tegemist on isikuga, kes ka varem on süüdi mõistetud suures koguses narkootilise aine käitlemise eest. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt mõistetud karistuse ebaseaduslikkusele viitavaid asjaolusid, mistõttu ei pea mõistetud karistuse muutmist põhjendatuks. 6.2. 07.augusti 2016 varguse toimepanemises süüdimõistmise on vaidlustanud nii kaitsja kui süüdistatav. Kaitsja leiab, et toimepandule on antud ebaõige kvalifikatsioon. Süüdistatav leidis kohvri trepikojast ja võttis selle enda valdusse, osad asjad omastas, osa tagastas. Kaitsja arvates on tegemist

§ 201järgi kvalifitseeritava kuriteoga.

Süüdistatav märgib, et leidis kohvri maja liftist. Tegemist oli asjade leidmisega mitte vargusega. Siinjuures kolleegium osutab, et nimetatud kuriteo osas süüdistatav kohtuistungil ütlusi anda ei soovinud vaid jäi kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde. Kaitsja on eelpoolnimetatud taotluse esitanud ka maakohtus ja maakohus on otsuses juba esitanud oma põhjendused sellest, miks on tegemist vargusega aga mitte omastamisega

§ 201mõttes.

Kolleegium maakohtu järeldusega nõustub ja märgib selles osas järgmist. Apellandid on sisuliselt leidnud, et lifti asetatud kohvri näol ei olnud tegemist peremehetu varaga kuna M.Stavrovitšile oli kohver võõras ja ta sai aru, et kohver on kellegi teise omand. Küll aga on leidnud, et lifti asetatud kohvri üle kaotas selle omanik valduse ja M.Stavrovitš leides selle maja liftist, võttis selle enda kätte kehtestades sellega enda valduse. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu ja leiab, et antud juhul ei ole tegemist kannatanu valdusest väljunud varaga. Vaidlus puudub turvakaamera videosalvestuse vaatlusprotokolli alusel tuvastatus, et tegemist oli kortermaja koridoris asuva liftiga, kuhu kannatanu EM enne sisenemist kohvri tõstis. Jõudmata ise koos teise kohvriga siseneda sulgusid aga lifti uksed ja lift sõitis ära. Samal ajal nähtub, et süüdistatav astub lifti ja väljub sealt juba kohvriga. Kolleegium leiab, et kuigi korrusmaja lifti puhul on tegemist maja sisemuses üldkasutatava ruumiga, siis kannatanu asetas kohvri ise lifti ja ta teadis ka lifti uste sulgumisel ja selle ära sõitmisel, et temale kuuluv kohver asub liftis, ehk teadis oma vara asukohta ja eeldas, et temale kuuluv vara liftis on alles ja ta kohe saab selle kätte. Kannatanu ei unustanud ega kaotanud oma vara. Kolleegium leiab, et kannatanul säilis lifti asetatud vara suhtes valitsemissoov, ta ei loobunud oma varast ja säilitas vara suhtes valduse. Nii varguse kui ka omastamise subjektiivne koosseis eeldab tahtlust koosseisu asjaolude suhtes ja koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Süüdistatav on kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi( 2 kd. t.lk. 160-162), milliseid maakohtus kinnitas( 3 kd. t.lk. 101 pöördel), et koju minnes nägi maja esimese korruse lifti juures põrandal musta värvi suuremat kohvrit. Tema vaatas ringi, kuid kedagi ei olnud. Läks korraks trepikojast välja, kuid ka seal ei olnud kedagi. Seejärel tuli lifti juurde tagasi, kohver seisis ikka veel. Võttis kohvri ja läks maja ette. Seejärel liikus kohvriga maja juurest eemale. Maakohus, kõrvutades süüdistatava ütlusi nii turvakaamera salvestuse vaatlusprotokolli andmetega, kui kannatanu poolt sündmuse käigu kohta esitatud selgitusega, on leidnud, et süüdistatava ütlused kohvri leidmise kohta maja koridorist ja tema edasise käitumise kohta, on eelnimetatud tõenditega vastuolus ja selles osas ebausutavad. Apellatsioonides ei ole maakohtu järeldust vaidlustatud. Kolleegium leiab, et asitõendi vaatlusprotokolli andmete alusel on tuvastatav, et kannatanu asetab oma elukohas XXX maja lifti kohvri kell 04.21 ja koheselt lifti uksed sulguvad. Möödumata isegi minutit, siis kell 04.21, astub sama maja elanikust süüdistatav lifti ja juba 7 kell 04.22, ehk vaid minuti möödudes, väljub süüdistatav koos kohvriga majast. Kannatanu väljub teise kohvriga majast samuti kell 04.22. Vaidlusteta on tõendamist leidnud, et Mihhail Stavrovitš elab kannatanuga ühes majas, so Tallinnas XXX, mistõttu on alust järeldada, et ta on teadlik, et lifti uksed sulguvad automaatselt, olenemata sinna asetatud raskusest. Tegemist on korrusmaja liftiga, kus lifti pidevalt kasutatakse. Vaatlusprotokollist nähtuvaga on tõendamist leidnud, et süüdistatav nähes, et ülemiselt korruselt kutsutud liftis asub võõras reisikohver, hõivas selle ja lahkus väga kiiresti majast. Kolleegium leiab, et eelnimetatud teadmine ja käitumine näitab, et Mihhail Stavrovitšil ei tekkinud muljet, et liftis olev reisikohver on omaniku valdusest väljunud, sinna kellegi poolt unustatud või tahtlikult jäetud. Tema kiire lahkumine majast koos kohvriga näitab, et ta sai aru või vähemalt pidas võimalikuks, et kohvri omanik ja valdaja teab kohvri asukohta ja koheselt järgneb sellele. Kolleegium leiab, et Mihhail Stavrovitš kehtestas kohvrile valduse varguse toimepanemisega, mistõttu ei kuulu kaitsja taotlus toimepandu kvalifitseerimiseks

§ 201järgi rahuldamisele.

6.

1. Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et 09.08.2016 kella 02.28-03.00 M OÜ-st varguse katse episoodis, kus tõenditeks oli tunnistaja VL ütlused ja turvakaamera salvestise vaatlusprotokoll, pole süüdistatava poolt kuriteo toimepanemine tõendatud ja ta tuleb selles kuriteos õigeks mõista. Kolleegium hindab nimetatud põhjenduse ja taotluse ainetuks kuna maakohus on leidnud, et M. Stavrovitši poolt 09.08.2016 kella 02.28-03.00 M OÜ-st varguse katse toimepanemine pole tõendamist leidnud ning on M.Stavrovitši selles süüdistuses õigeks mõistnud. 6.
2. Süüdistatav on vaidlustanud süüdimõistva otsuse
3. 08.2016 aastal toimepandud kuriteo osas. Kohtuistungil antud ütluste kohaselt ta ei mäleta kuriteoga seotud sündmust. Kinnitab, et teda peeti politsei poolt 11.
4. 2016 kinni kui ta magas ja tema kõrval oli M ostukorv, mis oli tühi. Kustkohast korvi sai, ei mäleta. Maakohus on rahuldanud prokuröri taotluse süüdistatava mälu värskendamiseks tema poolt selle kuriteo kohta kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamiseks. Nimelt on kohtueelsel uurimisel süüdistatav üksikasjalikult andnud ütlusi kuriteo toimepanemise asjaolude kohta, tunnistades end täielikult süüdi. Kohtuistungil süüdistatav ei tea ega mäleta kas kohtueelsel uurimisel antud ütlustes kirjeldatu vastab tõele, kuid nendib, et võib-olla ta ennem mäletas toimepandut paremini. Maakohus on tuvastanud erinevatel aegadel antud ütluste diametraalse erinevuse ja seda täies mahus kogu ütluste ulatuses. Eelnimetatud asjaolule tuginevalt ei ole kohus tema ütlustega arvestanud vaid jätnud need tõendikogumist välja. Apellatsioonis esmakordselt esitatud väited kellegi käest korvi saamisest ei anna alust anda süüdistatava ütlustele maakohtust erinevat hinnangut. Maakohus on süüdimõistva otsuse rajanud YM, TS ja AG ütlustele, turvakaamera salvestuse vaatlusprotokollile koos fototabelitega, isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollile. Maakohus on nimetatud tõendeid analüüsinud ja kõrvutanud ning leidnud, et tõendatud on, et M. Stavrovitš on inkrimineeritud kuriteo toime pannud ja ta on selles süüdi. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega, et turvakaamera salvestise vaatlusprotokollilt ja fotodelt nähtuv kauplusse sissetungija ja sealt kauba varguse toimepanija välimus sarnaneb süüdistatava omaga. Vargal seljas olevad riided on sarnased M.Stavrovitši kinnipidamise hetkel temal seljas olnud rõivastega ja läbiotsimise käigus äravõetud riideesemetega. Samuti võeti temalt kinnipidamisel ära M ostukorv, kuhu protokollist nähtuvalt varas kauba asetas ning ka töökinnas, mis selgelt on näha varguse toimepanijal käes. Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatu maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ning nendele tuginevat järeldust ei kummuta. Ringkonnakohus ei tuvastanud kõrvaldamata kahtlusi, 8 millised tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kolleegium osutab, et in dubio pro reopõhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes. Süüdistatav taotleb esitatud tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Nimetatud taotluse on süüdistatav sidunud tema õigeksmõistmisega kuivõrd tekitatud kahju väljamõistmise ebaseaduslikkusele viitavat põhjendust pole apellant esitanud. Kolleegium ei leidnud seaduslikke aluseid vaidlustatud kuriteo süüdistuses M.Stavrovitši õigeksmõistmiseks, mistõttu nimetatud põhjusel tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks alused puuduvad. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendatud järeldusega tekitatud kahjusumma süüdistatavalt väljamõistmise osas ning leiab, et selles osas otsus tühistamisele ei kuulu.
5. Kaitsja on apellatsioonis esitanud taotluse vähendada M.Stavrovitšile mõistetud vangistuse määra. Apellatsiooni põhiosas on kaitsja, viidates Riigikohtu lahenditele ja

§ 56

esitatud põhimõtetele, nõustunud maakohtu seisukohaga, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi. Maakohtu poolt mõistetud karistusmäärade ebaseaduslikkusele pole aga kaitsja vähimaidki viiteid teinud ega ole ka põhjendanud milline karistus ja miks kuulub vähendamisele.

§ 184

lg 2 p 2 järgi mõistetud üksikkaristuse seaduslikkuse osas on ringkonnakohus otsuse p-s 6.1. oma seisukohad juba esitanud. Lisaks märgib, et

199 lg 2 p 8,9 järgi mõistetud karistus on kooskõlas

§ 56

ettenähtuga ja maakohtu poolt piisavalt põhjendatud, mistõttu seaduslikud alused mõistetud üksikkaristuse muutmiseks puuduvad. 8. Süüdistatav on vaidlustanud talle mõistetud liitkaristuse ja leidnud, et tema suhtes tuleb kohaldada kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega lugemise põhimõtet. Maakohus on leidnud, et arvestades kuritegude asjaolusid kogumis, on põhjendatud suurendada üksikkaristustest raskeimat ja mõistnud süüdistatavale 5 aastat vangistust. Arvestades maakohtu poolt mõistetud üksikkaristusi, oli kohtul õigus mõista liitkaristuseks maksimaalselt 5 aasta ja 6 kuuline vangistus. Seega on maakohus raskeimat 4 aastast vangistust suurendanud 1 aasta võrra. Kolleegium leiab, et mõistetud liitkaristus on kooskõlas

§ 56

ettenähtud karistuse mõistmise alustega ja

§ 64sätestatud põhimõtetega.

Tegemist on erinevate õigushüvede vastu suunatud kuritegudega. Mõistetud liitkaristus vastab süü suurusele ja karistuse eesmärkidele ning apellatsioonis esitatud väited liitkaristuse muutmist kaasa ei too. Süüdistatava poolt taotletud printsiibi kohaldamine tooks kaasa olukorra, kus süüdlane jääks varguste toimepanemiste eest täielikult karistamata, mis kolleegiumi veendumuse kohaselt oleks vastuolus karistuse mõistmise põhimõtetega ja kohtupraktikaga. 9. Kaitsja ja süüdistatav on taotlenud

§ 74

kohaldamist ja süüdistatava suhtes mõistetud karistuse osaliselt täitmisele pööramata jätmist, allutades teda käitumiskontrollile koos kohustusega alluda ravile. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-20-16 sedastanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolude kõrval olulisel määral ka süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes võib muuta karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. 9

§-i 74 sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes. Kolleegium märgib, et esitatud apellatsioonides puuduvad igasugused viited nii erandlikele kuriteo toimepanemise asjaoludele kui ka süüdistatavat iseloomustavatele erandlikele isikuomadustele, mis annaksid eraldivõetuna või kogumis aluse Mihhail Stavrovitši suhtes

§ 74sätete kohaldamiseks.

Mihhail Stavrovitš on süüdi nii raske, esimese astme rahvatervisevastase kuriteo toimepanemises kui ka sissetungimisega seotud süstemaatiliselt varguste toimepanemises, milledega on kannatanutele tekitatud varaline kahju. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et M. Satvrovitši on varem korduvalt mõistetud karistusest tingimisi vabastatud, kuid selline süüdistatava vabadusse jätmine ei ole täitnud karistuse mõistmise eesmärke kuna süüdistatav on jätkanud kuritegelikku käitumist. Karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (RKKKo 3-1-1-96-11). Arvestades

§ 74

lg-s 3 sätestatut, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks. M. Stavrovitšile mõistetud liitkaristuseks on 5 aastat vangistust ja vähendatud ja kandmisele kuuluvaks karistuseks on 3 aastat 4 kuud vangistust. Seega pole M. Stavrovitš isikuks, kelle suhtes eeltoodud lahendis antud juhiseid järgides saaks kohaldada

§ 74sätteid.

Kaitsja ja süüdistatava poolt taotletud osaline, so lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus on esmalt leidnud, et on olemas veenvad põhjused ja seaduslikud alused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks. Ringkonnakohus nõustudes maakohtuga leiab, et M. Stavrovitši suhtes ei ole seaduslikku alust

§ 74

sätete kohaldamiseks, mistõttu ei kuulu rahuldamisele ka taotlus, jätta mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata.

1. Süüdistatav on vaidlustanud kohtuotsuse ka temalt väljamõistetud menetluskulude osas ja taotlenud kulude riigi kanda jätmist. Selles osas ringkonnakohus osutab, et KrMS § 180 lg 3 annab küll võimaluse jätta menetluskuludest osa riigi kanda, kuid ei võimalda jätta menetluskulusid riigi kanda koguulatuses, mistõttu süüdistatava sellekohane taotlus on vastuolus seadusega ja rahuldamisele ei kuulu. Maakohus on piisava selgusega esitanud oma põhjendused menetluskulude väljamõistmise osas ja ringkonnakohtul puudub alus asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on esitanud oma põhjendused ka süüdistatava poolt väidetule, et tal on suured võlad ja ta ei suuda menetluskulusid tasuda. Maakohus on jätnud osa menetluskuludest juba riigi kanda ning on ka kohaldades KrMS § 180 lg 3 sätestatut, määranud menetluskulude tasumise ositi, igakuuliste summadena. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus menetluskulude väljamõistmise osas on seaduslik ja põhjendatud ning tühistamisele ei kuulu.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
3. novembri 2016 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. 10
4. RÕS korras õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses kaitsjatasu hüvitamist seoses maakohtu otsuse analüüsiga ja apellatsiooni koostamisega, kokku 1,5 tunni eest, summas koos käibemaksuga 72,00 eurot ja kohtuistungist osavõtuga 0,5 h eest, koos käibemaksuga 24 ,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt taotletut saab pidada KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes põhjendatuks ning hüvitamisele kuuluvaks. KrMS § 185 lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse kohtuotsus muutmata, jäävad menetluskulud isiku kanda kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kaitsja apellatsioon oli esitatud Mihhail Stavrovitši huvides, mistõttu jääb õigusabiga seotud kulu, summas 96,00 eurot Mihhail Stavrovitši kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 11