lg-le 1 tuginedes märkis kohus, et kuivõrd kohus tegi otsuse hageja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kostja palus hagejalt menetluskuludena välja mõista lepingulise esindaja kulud ilma käibemaksuta. Õigusabi osutati tunnihinnaga 115 eurot. Kuni viimase kohtuistungini olid õigusabikulud 948,75 eurot. Viimasel istungil osalemise eest palus kostja täiendavalt õigusabikuluna välja mõista 172,50 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leidis, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 115 eurot on mõistlik ning kooskõlas asja keerukusega. Samuti luges kohus mõistlikuks ja kohtule esitatud menetlusdokumentide ning nende lisadega kooskõlas olevaks ajakulu 3 tundi, mis kulus hagiavaldusega tutvumiseks ja sellele vastamiseks, hageja 14.12.2015 seisukohtadega tutvumiseks, 04.04.2016 eelistungi ettevalmistamiseks ja sellel osalemiseks, 30.05.2016 seisukohtade koostamiseks ning hageja 20.06.2016 kuupäeva kandnud menetlusdokumendiga tutvumiseks. Kohus luges ka mõistlikuks ning põhjendatuks aega 1,5 tundi, mis kulus esindajal viimasel kohtuistungil osalemiseks. Kohus ei lugenud põhjendatuks ajakulu 1 tundi, mis kulus 31.03.2016 kliendiga kohtumisele ja talle menetlusliku olukorra tutvustamisele. Hagimenetluses on vajalikud ja põhjendatud need õigusabikulud, mis on seotud menetluses mõne toimingu tegemisega. Kohtumine kliendiga ei ole seotud mistahes menetlustoimingu tegemisega. Lisaks ei ole 11 võimalik toimiku pinnalt tuvastada, kas kohtumine tegelikult toimus, kaua see kestis ning mida seal arutati. Seetõttu luges kohus kogumis mõistlikuks ja põhjendatud õigusabi osutamisele kulunud ajaks 9,75 tundi. Arvestades kohtu poolt põhjendatuks peetud tunnitasu suurust 115 eurot, luges kohus mõistlikuks ja põhjendatud kostja õigusabikuluks 1121,25 eurot. Käesolevas asjas oli hagi hinnaks 1015,67 eurot. Kohus leidis, et üldjuhul tuleb mõistlikuks ja põhjendatuks lugeda õigusabikulu, mis ei ületa hagi hinda. Riigikohus on leidnud, et menetluskulud peavad olema mõistlikus proportsioonis hagi hinnaga ja peavad olema teisele poolele ettenähtavad (RKTKm 3-2-1-4-15, p 14). Kostja ei ole esile toonud põhjuseid, mis võimaldaksid hagejalt menetluskulusid välja mõista hagi hinda ületavas osas. Seetõttu leiab kohus, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista kostja õigusabikuludena summa, mis vastab hagi hinnale. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 1015,67 eurot. Apellatsioonkaebus 08.08.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 08.07.2016 otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt palub hageja tühistada Harju Maakohtu 08.07.2016 otsus osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja 1015,67 eurot ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagejalt kostja kasuks menetluskulud välja mõistmata või mõista need välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Maakohtu otsus ei vasta
Seejuures on kohus jätnud vahetult uurimata tõendid (
243 lg 1), ebaõigesti hinnanud tõendeid (
232 lg 1), tõendite ebaõige hindamise tagajärjel (
lg 1) tuvastanud ebaõigesti asjaolud ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, jätnud hagejale tagamata võimaluse esitada vastaspoole menetluskulude väljamõistmise taotlusele ja menetluskulude nimekirjale oma seisukoht (
lg 2;
lg 8) ja kõrvale kaldunud poolte võrdsuse põhimõttest (
). Maakohus on menetlusnormide rikkumisega ebaõigesti tuvastanud järgmised asjaolud: 1) Kostja hinnakiri oli avaldatud kostja töökojas (p 62). Kohtul oli võimalik hinnakirja olemasolu kostja kodulehel ise üle kontrollida, kuid kohus seda ei teinud. Kostja esitas kohtule 30.05.2016, so aasta pärast hagejale arvete esitamist, hinnakirja, kuid ühtegi tõendit selle kohta, et hinnakiri oleks välja pandud kostja töökojas või avaldatud kostja kodulehel, kohtule esitatud ei ole. Seega ei ole võimalik üheselt välistada, et kostja koostas hinnakirja kohtu jaoks tagantjärele, et õigustada hagejale esitatud arveid. Seega ei saa kostja esitatud hinnakiri tõendada, millised olid kostja küsitud tasud analoogsete tööde puhul. Hageja on esitanud kohtule väljatrüki kostja kodulehelt, et näidata, et kostja kodulehel hinnakirja ei ole (20.06.2016 menetlusdokumendi lisa 1). 2) Kostja esitas hagejale kolm sularahaarvet (p 64). Tegelikkuses esitas kostja hagejale kaks sularaha arvet ja ühe arve raha ülekandmiseks. Hageja ei saanud kostjale 10.06.2015 raha võlgneda, sest arve ei olnud selle esitamisel veel muutunud sissenõutavaks. Seega ei oleks kostjal olnud õigust sõiduki osasid sõidukilt eemaldada ning neid enda kätte jätta. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kostja jättis eelnimetatud sõiduki osad enda kätte sellest hagejat teavitamata. 3) Sõiduk pukseeriti OÜ Autovaruosa töökotta 03.06.2016 (p 58, 73, 87). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et sõiduk pukseeriti OÜ Autovaruosa töökotta 02.06.2016, mitte 03.06.2016. Eeltoodust tulenevalt on kohus ebaõigesti järeldanud, et sõiduk oli kostja juures 7 päeva. 4) Sõiduki mootor oli lahti võetud sõiduki Diped Car OÜ-sse viimisel (p 72). Tegelikkuses oli eemaldatud vaid sõiduki ventilaator ja kaas. Eeltoodust järeldas kohus ebaõigesti, et kostja oli teinud kõik vajalikud toimingud, et sõidukil viga tuvastada ning Diped Car OÜ-l oli võimalik sõiduki viga koheselt tuvastada (p 66, 76). Asjaolu, et sõiduki rikke põhjust 12 10.06.2015, kui sõiduk viidi teise töökotta rikke põhjuse väljaselgitamiseks, tuvastatud ei olnud, on tõendatud tunnistajate LL ja MP ütlustega. 5) Sõidukil vea tuvastamiseks kulus Diped Car OÜ-l kauem aega kui kostjal (p 73 ja 76). Eeltoodust järeldas kohus, et kostja poolne sõiduki vea tuvastamiseks kulunud aeg - 8 päeva – on mõistlik ning seetõttu ei ole kostja töövõtulepingut rikkunud. Kohtu seisukoht seoses Diped Car OÜ poolse sõiduki vea tuvastamise ajaga on vastuolus tunnistaja MP vande alla antud ütlusega, et ta tuvastas sõiduki vea kohe esimesel päeval (vt 27.06.2016 kohtuistungi protokolli). Kui viga oli tuvastatav üksnes sõiduki katte ja ventilaatori eemaldamisel, siis sõiduki katte ja ventilaatori eemaldamiseks 8 päeva kulutamine ei saa ilmselgelt olla mõistlik aeg. 6) Hageja ütles lepingu üles. Vastupidi, kohtuasjas on esitatud tõendid selle kohta, et hageja taganes kostjaga sõlmitud töövõtulepingust, mitte ei öelnud seda üles. Kohus on põhjendamatult pidanud LL ütlusi ebausaldusväärseks ainuüksi seetõttu, et LL on hageja elukaaslane.
lg-st ei tulene, et tunnistajaks ei või olla hageja elukaaslane ning et tunnistaja saab esitada kohtus tunnistusi vaid siis, kui ta on isiklikult poolte telefonivestluse juures. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kuna LL ei teadnud täpselt hageja ja kostja vahelise kõne sisu, siis ei saanud LL teada, et hageja on andnud sõiduki parandamiseks kostjale täiendavalt aega. Kui kohus oli hagejale selgitanud taganemise ja ülesütlemise erisusi, siis hageja kinnitas, et ta taganes lepingust. Kuna hagejal puuduvad õigusalased teadmised, siis on kohtu poolt kohatu hagejale teha etteheiteid, et hageja ei osanud kohe täpselt öelda, kas tegemist oli lepingu ülesütlemise või lepingust taganemisega. 7) Asendusauto ebavajalikkuse hageja jaoks. Kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et hageja väited asendusauto vajalikkuse osas on vastuolulised. Samuti on kohus põhjendamatult leidnud, et hageja väited asendusauto rentimise vajalikkusest on tõendamata. Kohus pole arusaadavalt põhjendanud, millistest asjaoludest tulenevalt kohus leidis, et puhkuste perioodil ei olnud asendusauto hagejale vajalik. Vaatamata puhkuste perioodile käis hageja tööl ning ajavahemikus 02.06.2015-05.06.2015 käisid lapsed veel koolis. Pärast koolivaheaja algust pidi hageja lapsed viima oma ema juurde, kuna neid üksinda koju jätta ei olnud võimalik. Kohus on jätnud hindamata hageja esitatud tõendid sõiduaja kestuse kohta. Kuna kohus tuvastas ebaõigesti, et hageja ütles töövõtulepingu üles, siis on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 665 lg-t 1 ning selle tulemusel ebaõigesti leidnud, et hagejal puudus õigus nõuda kostjalt tagasi 200 eurot nõuetekohaselt tegemata töö eest ning nõuda kahju hüvitamist. Kuna hageja taganes kostjaga sõlmitud töövõtulepingust, kuulub kohaldamisele VÕS § 637 lg 3, VÕS § 647 lg 1, VÕS § 641 lg 2. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta ega ole käsitlenud hageja väidet, et nukkvõlli andur, mille kostja välja vahetas, ei olnud seotud sõiduki rikkega ning kostjal ei olnud seetõttu õigust nukkvõlli anduri eest raha nõuda. Sõltumata sellest, kas hageja andis nõusoleku nukkvõlli anduri vahetuseks või mitte, ei õigusta hageja nõusolek kostja poolt mittevajalike tööde tegemist. Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 281 lg 1. Hageja leiab, et sõiduki pukseerimine ei saa kuidagi olla vajalik ega suunatud sõiduki vea tuvastamiseks ning remontimiseks. Kohus ei ole oma seisukohta pukseerimise osas põhjendanud. Kui hageja oleks teadnud, et kostja nõuab selle eest hagejalt raha, oleks hageja palunud sõiduki kellelgi teisel autoremonditöökotta pukseerida. Samuti on kohus kõrvale kaldunud
§-s 7 sätestatud poolte võrdsuse põhimõttest. Nii hageja kui ka hageja tunnistajad on kohtu arvates ebausaldusväärsed, seevastu kostja väited ja kostja tunnistaja on kohtu arvates usaldusväärsed. Kohus on põhjendamatult pidanud MP ütlusi mootoriketi purunemise kui tüüpvea esinemise kohta teatud tüüpi sõidukite puhul ebausaldusväärseteks ainuüksi seetõttu, et MP-l ei ole autoremondialast haridust, ta ei ole kunagi töötanud Mercedes-Benzi volitatud esindaja AS 13 Silberauto juures ega käinud sõiduki tootja juures Saksamaal koolitustel. Selline järeldus olukorras, kus MP on andnud kohtule asjatundlikke ütlusi, on meelevaldne. Muu hulgas ütles MP järgmist: „Mul on olnud selliseid sõidukeid mitmeid, millel on olnud sama olukord samal kilometraažil. Tean kolme sellist juhust. Mootori ülemine osa ei liikunud kaasa ja sellest piisas, et leida, et arvatavasti on kett purunenud.“ Seega on MP-l olnud reaalne kogemus sedalaadi riketega. Kostja seadusjärgsel esindajal on küll autoremondialane haridus, kuid vaatamata sellele ei suutnud ta 8 päeva jooksul ka sõiduki katet ja ventilaatorit eemaldades sõiduki viga tuvastada. Ka kostja ei ole kunagi töötanud AS Silberauto juures ega käinud sõiduki tootja juures Saksamaal koolitusel, kuid kohus ei leia, et kostja oleks seetõttu ebausaldusväärne. Kohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja LL ütlused selle kohta, et kostja ei öelnud ei 08.06.2015 ega 10.06.2015, mis sõidukil viga on. Maakohus rikkus hagejalt kostja kasuks menetluskulusid välja mõistes
lg-d 1 ja 8 ning
Maakohus ei selgitanud hagejale võimalust esitada menetluskulude kohta oma seisukoht ega andnud hagejale võimalust kostja menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitada. Kohus jättis hageja 02.07.2016 seisukohad kostja menetluskulude nimekirja kohta tähelepanuta. Lisaks märgib hageja, et kostja menetluskulude nimekiri, mille kostja esitas kohtuistungil, ei sisalda 28.06.2016 kohtuistungil osalemise kulu. Samas on maakohus rahuldanud kostja menetluskulude nõude ka kohtuistungi tasu osas. Kohus ei ole hagejat kostja täiendava menetluskulu nimekirja esitamisest teavitanud ega andnud hagejale võimalust sellele oma seisukohta esitada. Kostja menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja ennistamiseks avaldust ei esitanud. Kuna menetluskulude taotluse näol ei ole tegemist kohtu määratud tähtajaga ega eelmenetluses esitatava avaldusega (
ja § 330), ei saa hageja hinnangul kostja menetluskulude lisataotlust
Isegi kui menetluskulude taotluse menetlemine oleks
Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 08.07.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas
lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates on vaidlustatud otsuses maakohtu tuvastatud asjaolud kooskõlas asjas esitatud materjalidega ning tõendite hindamata jätmist või ebaõiget hindamist maakohtule käesoleval juhul alust ette heita ei ole. Samuti vastab maakohtu otsus
Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hinnanud kogumis kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ja seeläbi õigesti järeldanud, et tõendatud ei ole, et kostja oleks mistahes viisil rikkunud hagejaga sõlmitud töövõtulepingut. Hageja on apellatsioonkaebuses toonud valdavalt esile asjaolud, mille osas on maakohus vaidlustatud otsuses oma seisukoha juba kujundanud. Hageja väidete osas, mis puudutavad 14 kostja hinnakirja puudumist kostja kodulehel ja selle tõendamiseks hageja poolt esitatud ekraanitõmmist kostja kodulehelt, on maakohus otsuses selgitanud, et hinnakirja avaldamata jätmine kostja kodulehel ei välista hageja kohustust tasuda osutatud teenuste eest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega. Erinevalt apellatsioonkaebuses märgitust ei ole maakohus otsuses tuvastanud, et kostja hinnakiri oli avaldatud kostja töökojas. Maakohus on otsuse p-s 63 üksnes märkinud, et kostja väiteil oli tema hinnakiri avaldatud kohapeal töökojas. Vastuseks kaebuse väidetele seoses kostja hinnakirja avaldamisega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et asjaolu, kas või kus kostja hinnakiri oli avaldatud, ei oma vaidluse lahendamise seisukohast ka tähtsust, kuivõrd sellest ei sõltu hageja kohustus tasuda talle osutatud teenuste eest. Maakohus on õigesti selgitanud, et hageja ei saanud majandus- ja kutsetegevuses tavapäraselt tasulisi teenuseid osutava ettevõtte poole pöördudes eeldada, et talle osutatavad teenused on tasuta. Samuti on maakohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg-le 1 viidates õigesti leidnud, et kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Tavaliseks tasuks loetakse sellisel juhul töövõtja hinnakirja kohast tasu, mida töövõtja tavaliselt oma klientidelt küsib. Hagejale esitatud arvetes toodud summad vastavad kostja hinnakirjale (kd I tl 182). Seega oli kostjal õigus nõuda 200 euro tasumist diagnostika, nukkvõli anduri vahetuse, aku laadimise ja sõiduki töökotta pukseerimise eest. Kaebuses osundatu, mille kohaselt tuvastas maakohus ebaõigesti, et kostja esitas hagejale kolm sularahaarvet, ei väära maakohtu otsustust eelnimetatud teenuste eest tasumise kohustuse osas. Vaatamata asjaolule, et pooled saavutasid kolmest hageja esitatud sularahaarvest (kd I tl 26) ühe arve (arve nr 414) puhul kokkuleppe selle tasumiseks pangaülekandena, ei välista see hageja kohustust talle arvel märgitud teenuste eest (puksiiriteenus ja aku laadimine) tasuda, kuna arve nr 414 tasumise tähtpäev oli sellel märgitust tulenevalt 10.06, ent arve tasuti sularahas 14.07.2015. Kuivõrd maakohus on õigesti tuvastanud, et kostjal oli õigus saada tasu hagejale arvete alusel osutatud teenuste eest, ei oma eeltoodut arvestades asja lahendamisel tähtsust hageja väide, et hagejat teavitamata ei olnud kostjal õigus jätta eelnimetatud arve tasumiseni tagastamata sõiduautolt maha monteeritud osasid. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et sõltumata sellest, kas hageja andis nõusoleku nukkvõlli anduri vahetuseks või mitte, ei õigusta hageja nõusolek kostja poolt mittevajalike tööde tegemist. Ringkonnakohutu hinnangul on maakohus otsuses viidatud tõendeid kogumis hinnates õigesti leidnud, et kõik arvetel kirjeldatud toimingud olid otseselt suunatud lepingulise põhikohustuse täitmisele ehk vea tuvastamisele ja selle remontimisele. Ka on tunnistaja MP 27.06.2016 kohtuistungil antud ütlustega tõendatud, et sõiduki nende (Diped Car OÜ) juurde viimisel oli sõiduki mootor juba avatud ja et nukkvõllianduri eemaldamine lihtsustas rikke tuvastamist. Alusetud on apellatsioonkaebuse väited, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et sõiduki mootor oli lahti võetud sõiduki Diped Car OÜ-sse viimisel ja et tegelikkuses oli eemaldatud vaid sõiduki ventilaator ja kaas. Ringkonnakohus nõustub kostja tehtud tööde vajalikkuse osas täielikult maakohtu põhjendustega ega pea
Sarnaselt maakohtu menetlusele ei ole hageja ka apellatsioonimenetluses tõendanud, et kostja oleks rikkunud hagejaga sõlmitud töövõtulepingut ja millist õiguskaitsevahendit kasutades on hagejal õigus nõuda kostjalt kokku 940 euro väljamõistmist. Samuti on maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et hageja käitumisest võib järeldada, et hageja soovis kostjaga sõlmitud lepingu tellijana üles öelda. Kaebuse vastupidise väitega ringkonnakohus ei nõustu. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta ja leiab, et hageja ei ole käesolevas asjas tõendanud ei taganemise avalduse esitamist ega seda, et taganemiseks eksisteeris seda õigustav põhjus. 27.06.2016 istungil hageja elukaaslase LL ütlustega ei saa lugeda tõendatuks kostjale täiendava tähtaja andmist VÕS § 114 kohaselt. 15 Kuivõrd LL on teatanud, et ta ei tea hageja ja kostja vaheliste telefonivestluste sisu, ei saa nimetatud ütlustega seega lugeda tõendatuks, et hageja on kostjale 08.06.2015 telefoni teel andnud täiendava tähtaja. Ka ei ole hageja apellatsioonimenetluses esitanud tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid lepingust taganemise kohta. Kuivõrd eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et kostja ei ole töövõtulepingut rikkunud ning hageja sõiduki kasutamise võimatus ei ole tingitud ühestki kostjale etteheidetavast teost, ei pea ringkonnakohus sellest tulenevalt vajalikuks käsitleda täiendavalt hageja väiteid asendusauto rentimise vajalikkusest. Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja ka maakohtu otsuses kindlaksmääratud kostja menetluskulude rahalise suuruse, paludes jätta menetluskulud välja mõistmata või mõista need välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja leiab, et maakohus on menetluskulusid välja mõistes rikkunud
Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja menetluskulude kindlaksmääramisel menetlusnorme rikkunud. Kuivõrd maakohus vaatas asja läbi kohtuistungil ja kostja esitas oma menetluskulude nimekirja, va kohtuistungil osalemisega seotud kulud, 27.06.2016 kohtuistungil ning maakohus ei määranud pooltele tähtaega menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks, pidi hageja seisukoha kostja kulude osas esitama 27.06.2016 kohtuistungil. Nimetatud kohtuistungi protokollist nähtuvalt on hageja kohtuistungil kostja kulude osas küll seisukohta avaldanud, kuid vastuväiteid konkreetsete kostja kulude osas esitanud ei ole. Ka on maakohus hagejale 04.07.2016 saadetud e-kirjas (kd I tl 217) selgitanud, et hageja pidi kõik seisukohad menetluskulude osas esitama kohtuistungil ning et kohus jätab tähelepanuta hageja poolt pärast kohtuvaidluse lõppemist (02.07.2016) esitatud seisukohad. Vastuseks kaebuse väidetele seoses 27.06.2016 kohtuistungil osalemise tasu väljamõistmisega märgib ringkonnakohus, et kuivõrd kohtuistungil osalemise ajakulu selgub alles pärast istungi toimumist, on vastava kulu väljamõistmine istungi toimumise järgselt esitatud taotluse alusel igati põhjendatud. Lisaks eeltoodule selgitab ringkonnakohus, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine
lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus leiab, et diskretsioonipiiride ületamist menetluskulude kindlaksmääramisel maakohtule kõnealusel juhul ette heita ei saa. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab kohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (
Vastavalt
lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tallinna Ringkonnakohtu 16.11.2016 istungil esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses õigusabikulu summas 632,50 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja lepinguline esindaja apellatsioonimenetluses osutanud kostjale õigusteenust kokku 5 tunni ja 30 minuti ulatuses tunnihinnaga 115 eurot. Osutatud õigusabi seisneb järgmiste toimingute tegemises: 23.08.2016 tutvumine hageja apellatsiooniga ja vastuse koostamine apellatsioonile ning edastamine kohtule – 4,5h (517,50 eurot) ja 16.11.2016 ettevalmistumine kohtuistungiks – 1h 16 (115 eurot). Ringkonnakohtu 16.11.2016 istungil palus kostja kirjalikult esitatud kuludele lisada istungil osalemise kulu 57,50 eurot. Kostja kinnitas, et nimekirjas märgitud kulud on seotud käesoleva kohtuasjaga. Samuti kinnitas kostja, et ta on käibemaksukohuslane, mistõttu on kulud esitatud ilma käibemaksuta. Hageja esitas kostja menetluskuludele vastuväited. Hageja leiab seoses kostja 23.08.2016 toiminguga, et 8 leheküljelise dokumendiga tutvumine ja 5 leheküljelise vastuse koostamine ei saa professionaalil, kelleks advokaat kahtlemata on, võtta aega 4,5 tundi. Samuti leiab hageja, et 1 tund ettevalmistamiseks istungiks on ebamõistlikult pikk aeg, kuna lisaks apellatsioonkaebusele ja selle vastusele ei ole apellatsioonimenetluses dokumente esitatud. Lisaks märgib hageja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-4-15 tuginedes, et kostja menetluskulud ületavad hagihinda. Samuti on hageja arvamusel, et kostja ei ole tegelikult menetluskulusid kandnud.
lg-le 6 viidates palub hageja määrata kostjale tähtaja menetluskulusid tõendavate dokumentide esitamiseks. Ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses koostatud ja esitatud dokumentide mahtu ja sisu ning ringkonnakohtu istungi kestust, leiab, et kostja esindaja poolt apellatsioonimenetluses kostja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud töö maht ja selle hind on
Seoses hageja vastuväidetega selgitab ringkonnakohus, et ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamise ajakulu 1 tund ei saa pidada ülemäära suureks, arvestades seejuures, et istungiks ettevalmistamine hõlmab endas lisaks apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide analüüsile ka eelnevalt menetluses toimunu analüüsi. Varasematest Riigikohtu lahenditest tuleneva hagihinna arvestamise ja ettenähtavuse osas menetluskulude kindlaksmääramisel märgib ringkonnakohus, et lepingulise esindaja kulude nn ettenähtavuse põhimõte tulenes küll mitmetest Riigikohtu lahenditest, kuid need seondusid Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 lahendiga põhiseaduse vastaseks tunnistatud
lg 4 ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruses sätestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade rakendamisega. Ka on Riigikohus hageja viidatud lahendi nr 3-2-1-4-15 p-s 13 märkinud, et seega ei ole tsiviilasja hinnal lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmisel enam määravat tähendust.
lõike 1 kohaselt lähtutakse menetlusosalise lepingulise esindaja kulude teiselt poolelt väljamõistmisel kulude põhjendatusest ja vajalikkusest. Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks hageja taotlust kohustada kostjat esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-115-13, p 26, 3-2-1-65-13 p 18). Vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-112-01 leitule piisab õigusabi tasu väljamõistmiseks, et poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus. Seda, et kostjal on tekkinud kohustus talle osutatud õigusabi eest tasuda, ei ole hageja kuludele esitatud vastuväidetes kahtluse alla seadnud, ka puudub ringkonnakohtul alus arvata, et kostjale on käesoleva asja raames õigusabi osutatud tasuta. Seetõttu ei pea ringkonnakohus apellatsioonimenetluses vajalikuks kohustada kostjat esitama täiendavaid tõendeid hüvitatavate menetluskulude kohta. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kostja taotlus tuleb rahuldada täies ulatuses ning hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskulud kokku summas 690 eurot. Kuivõrd vastavalt kostja avaldatule on kostja käibemaksukohuslane, kuuluvad menetluskulud kostjale hüvitamisele ilma käibemaksuta. 17 (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.