Obsah (6)

§ 110§ 8§ 82§ 113§ 692§ 29

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 18. november 2016, Tallinn Tsiviilasj

§ 110lg 1 alusel.

Võlgnikul ei ole lõikes 1 nimetatud alusel õigust kohustuse täitmisest keelduda, kui võlausaldaja on oma kohustust rikkunud võlgnikust tulenevatel asjaoludel, sealhulgas ka siis, kui tema kohustuse täitmist takistab võlgniku vastuvõtuviivitus (

§ 110lg 2 p 2).

Seega puudus kostjal alus lepingust tulenevate kohustuste täimisest keeldumiseks, kuivõrd 3 kostja ise ei ole suutnud vaatamata vastavale üldkoosoleku otsusele tagada kütteandurite paigalduse kõigis Endla 76 elamu korterites. 12. Vastuseks kostja väitele, et tal puudus pädevus täita hageja nõue ilma korteriomanike üldkoosoleku sellekohase otsuseta, osundas kohus, et kuivõrd leping sõlmiti hageja ja kostja vahel, siis ei saa mõjutada Endla 76 korteriomanike otsustused käesoleva lepingu pooltele sellest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Endla 76 korteriomanikud ei ole nimetatud töövõtulepingu osapoolteks.

§ 8lg 2 sätestab, et leping on üksnes lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

1. Maakohus leidis, et asjaolu, kas termoregulaatorite paigaldamisel oleks olnud vaja sõlmida iga korteri puhul eraldi tööde üleandmise-vastuvõtu akt, ei ole võlgnevuse tekkimise seisukohalt oluline. Aktide vormistamise kohustust ei näinud pooled lepingus ette. Samuti puudus vaidlus, et hageja on tarninud ja paigaldanud vähemalt 129 kütteandurit ja paigaldanud ventilatsiooniresti.
3. juunil
4. a kostjale väljastatud arve nr 13051 kohaselt oli kostja kohustatud kauba ja teenuste eest tasuma 5 kalendripäeva jooksul. Arvestades

§ 82

lg 3 ja 7 sätestatut, leidis kohus, et nimetatud tähtaeg on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute puhul mõistlik aeg. Seega tulnuks arve tasuda hiljemalt

1. juunil
2. a, mis tähendab, et arve muutunuks sissenõutavaks
3. juunil
4. a. Siiski puudus arvel kinnitus arvega nõustumise ja selle kättesaamise kohta. Hageja ei ole esitanud ka muid tõendeid, millest nähtuks üheselt, et kostja oli nimetatud arvest teadlik koheselt selle väljastamisest alates. Toimikust nähtuvalt sai kostja arve kätte hiljemalt
5. augustil
6. a, mistõttu tulnuks arve tasuda hiljemalt
7. septembril 2013 a. ja kogu võlgnevus muutus sissenõutavaks hiljemalt
8. septembril
9. a.
10. Kuna kostja oli põhinõude tasumisega hageja ees viivituses, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 610,44 eurot ja viivis

§ 113lg 1 sätestatud määras tasumata põhivõlalt päevas alates 19.

veebruarist

1. a kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Apellatsioonkaebus
2. Kostja palub
3. märtsil
4. a esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Täiendavalt taotleb kostja maakohtus menetluskulude esitamise tähtaja ennistamist, mis tulenes probleemidest e-toimikuga, mistõttu sai kostja teada maakohtu
5. jaanuari
6. a kohtumääruse sisust
7. märtsil
8. a.
9. Kaebuse kohaselt on maakohus jõudnud õigele seisukohale, et kostja on Endla 76, Tallinn asuva hoone valitseja KOS-i mõttes, kuid järeldanud ekslikult, et kostja vastutus tuleneb korteriomanikega sõlmitud elamu haldamise ja hooldamise lepingu punktidest 2.7 ja 4.
10. Lepingu punkt 2.7 sätestab elamu sanitaarse ja tehnilise seisukorra jälgimist ja hooldus-, avarii- ja remonttööde teostamist vastavalt kaasomanikelt laekunud summade piires. Lepingu punktis 4.1 sätestatud vastutus hõlmab lepingu piires kirjeldatud kohustusi. Lepingus kajastatud kaasomanike laekumisi saab ja tuleb käsitleda KOS § 22 järgsete majanduskava alusel sooritatud maksetena. Kuna kütteandurite tarnimine ja paigaldamine ei ole seostatav lepingu punktis 2.7 nimetatud töödega ja korteriomanikud ei ole teostanud sellekohaseid ettemakseid ning sellist tööd ei kirjeldatud hoone majanduskavas, siis ei kuulu see valitseja igapäevase tegevuse hulka. Seega on hoone korteriomanike üldkoosolek pigem andnud kostjale käsundi või volituse tegutseda nende poolt etteantud tingimustega ja korteriomanike nimel.
11. Isegi juhul, kui hageja ja kostja vahel eksisteeris töövõtulepinguline suhe, on maakohus jätnud esitatud tõendite alusel välja selgitamata lepingu tingimused. Kostja hinnangul on 4 praeguses vaidluses olulised lepingu tingimused eelkõige maksekohustuse tekkimise aeg ja kohustuse tekkimine paigaldatud seadmete efektiivsuse saavutamisel.
12. Kütteandurite tarne ja paigaldus oli seotud nende eeldatava kasuteguriga, millise mõõteaeg oli kaks aastat. Tulenevalt kasuteguri mõõteajast tekib hagejal nõudeõigus alles peale kasuteguri mõõtmist (selle positiivse tulemuse puhul). Samuti puudus kostjal käsunditäitjana õigus teha kütteandurite eest väljamakseid enne tähtaja saabumist või majanduskava väliselt.
13. Kostja ei eita, et on nõudnud lisaks kütteandurite dokumentatsioonile ka arve kooskõlla viimist tegelikkusega. Sellise tegevuse eesmärk oli eelkõige vajalike tehniliste alusdokumentide hankimine ja asjast tegeliku ülevaate saamine, mis aga ei tähenda arvel kajastatud kohustuste ja tingimustega nõustumist. Eelkõige vajas kostja reaalajas andmeid teostatud ja paigaldatud kütteandurite osas, sest puudusid objektiivsed tööde teostamise aktid.
14. Kogu hoone ulatuses andurite paigaldamisest saab olla huvitatud isikuks vaid hageja, sest kindlasti saab olla kasutegur hoonel suurem, kui kütteandurid on paigaldatud kõikidele radiaatoritele ning tarne/paigalduse saab lugeda lõppenuks alles peale asja täielikku teostust, misjärel tekkib nõudeõigus. Puudus igasugune kokkulepe, mis käsitleks osaliselt teostatud tarne/paigalduse eest tasumist. Seega ei saa lugeda osalist tarnet ja paigaldust täielikuks teostuseks ning järelikult ei saa tekkida ka nõudeõigust.
15. Alusetud on maakohtu etteheited, et kostja ei ole taganud hagejale ligipääsu kõikidesse korteritesse. Kostjal puudub õigus korteriomanikke selleks kohustada. Hageja ei ole kostjale pakkunud kütteandureid, mida ta ei ole suutnud iseseisvalt paigaldada. Seega puudus kostjal nende paigaldamise võimalus.
16. Tulenevalt asjaolust, et hageja on üks korteriomanikest, oli nii
17. märtsil
18. a, kui järgnevatel üldkoosolekutel vastuvõetud otsuste näol tegemist sisuliselt korteriomanike omavahelise kokkuleppega. Sellise kokkuleppe pooleks ei saa olla kostja. Kostja oli ja on vaid koosoleku läbiviija ega oma sõnaõigust korteriomanike omavahelistes kokkulepetes. Vastus apellatsioonkaebusele
19. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
20. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
21. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ning andnud esitatud tõenditele seadusekohase hinnangu. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, puudub TsMS § 654 lg 6 järgi vajadus maakohtu otsuse arutlustkäiku korrata. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.
22. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas korteriomanike
23. märtsil
24. a toimunud üldkoosolekul otsustatud tööde teostamiseks sõlmisid suulise töövõtulepingu pooled või andis korteriomanike üldkoosolek kostjale käsundi või volituse tegutseda korteriomanike nimel ja nende etteantud tingimustel. Samuti on endiselt vaidluse all, kes ja millal peab paigaldatud kütteandurite eest tasuma. 5
25. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et ei nõustu kostja seisukohaga, nagu ei oleks tema näol tegemist lepingu poolega. Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et korteriomanike ja valitseja vahel on lepinguline õigussuhe ning lisaks korteriomanike ja valitseja vahel sõlmitud üldisele käsunduslepingule võib valitseja ja korteriomanike vaheline leping sõltuvalt poolte kokkuleppest vastata komisjonilepingu (

§ 692) tunnustele.

Viimati nimetatud juhul sõlmib valitseja kui komisjonär kolmanda isikuga lepingu enda nimel, kuid korteriomanike kui komitentide arvel, näiteks juhul, kui valitseja korraldab elamu varustamist kommunaalteenustega või elamus remonttööde tegemist (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1163-14, p 15;
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-06, p 17;
5. novembri
6. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-115-11, p 15;
7. märtsi
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1188-15, p 11). Samas võivad korteriomanikud olla ka valitseja enda nimel sõlmitud kommunaalteenuse hankimise lepinguga või töövõtulepinguga soodustatud või kaitstud kolmandateks isikuteks (vt Riigikohtu
9. märtsi
10. a otsus 3-2-1-163-14, p 15).
11. Lepingu sisu kindlakstegemiseks tuleb

§ 29lg 1 järgi lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis tuleb juhul, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma,

§ 29

lg 3 järgi tõlgendada lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel

§ 29

lg-le 3, tõendama, et lepingu teine pool teadis lepingu sõlmimisel tema mõistetud lepingutingimuse tähendust või pidi seda teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada

§ 29

lg 1 ega lg 3 järgi, tuleb lepingut

§ 29

lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.

1. Kolleegiumi arvates on maakohus vaidlusaluse võlasuhte õigesti kvalifitseerinud poolte vaheliseks töövõtulepinguks, mille järgi oli tellijaks kostja ja töövõtulepinguga soodustatud isikuteks korteriomanikud.
2. märtsil
3. a toimunud korteriomanike üldkoosoleku protokollist nähtuvalt otsustati, et hageja tarnib ja paigaldab korteritesse kütteandurid ning nende eest tasutakse esialgu remondifondist ja hiljem lisab kostja igakuistele arvetele andurite maksumuse (tl 43-44). Korteriomanike
4. märtsi
5. a üldkoosoleku protokollist ei nähtu, et korteriomanikud oleksid võtnud vastu otsuse, millega kostjat volitatakse sõlmima korteriomanike nimel töövõtulepingut. Protokollist järeldub, et anduritega seotu korraldamine jäi tervikuna kostja ülesandeks, mis viitab sellele, et kostja pidi sõlmima hagejaga enda nimel ka vastava lepingu. Lisaks nähtub poolte ekirjavahetusest, et arvet kütteandurite eest tasumiseks on hagejalt nõudnud kostja (tl 46). See viitab asjaolule, et kostja on pärast lepingu sõlmimist käitunud lepingupoolena (

§ 29lg 5 p 3).

1. Lisaks on maakohus nõude põhjendatuse hindamisel põhjendatult võtnud arvesse korteriomanikega sõlmitud elamu haldamise ja hooldamise lepingut ning tõlgendanud õigesti selle punkte 2.7 ja 4.1, mille järgi oli kostja kohustus teha ise või kolmandate isikute kaudu elamus hooldus-, avarii- ja remonttöid. Nimetatud lepingupunktid on kooskõlas KOS § 21 lg 1 p-ga 2, mille järgi on valitseja õigustatud ja kohustatud rakendama kaasomandi eseme tavapäraseks valitsemiseks ja korrashoiuks, sealhulgas remondiks, vajalikke abinõusid. KOS § 21 ei piira valitseja õigust sõlmida talle pandud ülesannete täitmiseks lepinguid oma nimel (vt Riigikohtu
2. novembri
3. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-115-11, p 15).
4. Asjaolu, kas kostjal oli hagejalt tööde tellimiseks ja nende eest tasumiseks sisuline majanduslik huvi, ei oma vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust. Puudub vaidlus, et kostja on Endla 76 asuva elamu valitseja (tl 68 ja 130 pöördel), kelle rolliks on teostada 6 korteriomanike ühiseid huve ja viia ellu ühise majapidamise abinõusid (vt Riigikohtu
5. septembri
6. a otsus tsiviilasjas nr nr 3-2-1-83-04, p 17). Elamute valitsemine on kostja majandustegevus ning küsimus selle tasuvusest ei oma selleks võetud kohustuste täitmise seisukohast tähtsust. Asjaolu, et korteriomanikud on saavutatud tulemuse osas erimeelt, ei anna kostjale õigust jätta hagejale tööde eest maksmata.
7. Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheitega, et maakohus jättis välja selgitamata lepingu tingimused maksekohustuse tekkimise aja osas. Kostja sellekohased väited põhinevad seisukohal, et maakohtu menetluses hinnatud tõendeid tuleks hinnata teisiti. TsMS § 652 lg 5 kohaselt ei hinda ringkonnakohus uuesti esimese astme kohtu menetluses hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaks alust väiteks, et maakohus on lepingu tingimused ebaõigesti tuvastanud. Lepingu tingimust, et kütteandurite eest makstakse üksnes piisava küttekulude kokkuhoiu saavutamisel, korteriomanike
8. märtsi
9. a üldkoosoleku protokollist ei leia (tl 43-44). On mõistetav, et kütteandurite eesmärk on kulude optimeerimine, kuid protokolli põhjal ei saa teha järeldust kokkuleppe kohta, et juhul kui paigaldatud seadmed ei osutu piisavalt efektiivseks, võib kostja jätta kütteandurite eest hagejale tasumata. Samuti ei nähtu
10. märtsi
11. a üldkoosoleku protokollist, et tellitud tööde eest tasumise tähtaeg on kütteandurite testperioodist tulenevalt 2 aastat. Õige on maakohtu järeldus, et hilisematel üldkoosolekutel vastuvõetud korteriomanike otsused lükata maksmine edasi ei mõjuta pooltevahelist töövõtulepingut (tl 75-76 ja 86-88). Tõendeid selle kohta, et hageja tehtud tööd ja paigaldatud andurid ei ole toonud kaasa küttekulude kokkuhoidu ei ole kostja esitanud.
12. Kostja seisukoht, et tal puudub kohustus hagejale kütteandurite ja tehtud tööde eest tasuda, kuna selleks ei ole korteriomanike otsust, on ekslik. Otsuse kütteandurite eest tasumiseks selliselt, et esialgu finantseeritakse plaanitud tööd remondifondist ja hiljem lisab kostja igakuistele arvetele andurite maksumuse, võtsid korteriomanikud vastu
13. märtsi
14. a üldkoosolekul. Nimetatud rahastamisskeem on heakskiidetud ühehäälselt (tl 43-44).
15. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuses esitatud taotlusele maakohtus menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja ennistamiseks, selgitab ringkonnakohus, et TsMS § 68 lg 1 kolmanda lause kohaselt, esitatakse tähtaja ennistamise avaldus kohtule, kus tulnuks teha menetlustoiming. Üheaegselt tähtaja ennistamise avalduse esitamisega tuleb teha menetlustoiming, mille tegemiseks tähtaja ennistamist taotletakse (TsMS § 68 lg 2). Vaatamata sellele, et kostja on tähtaja ennistamise taotluses mõjuva põhjusena toonud esile kohtu infosüsteemi probleemi, ei saa ringkonnakohus kostja taotlust lahendada, kuivõrd taotlus tuli esitada maakohtule ja koos taotlusega oleks tulnud esitada ka menetluskulude nimekiri maakohtus kantud kulude osas.
16. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
17. Hageja poolt
18. aprillil
19. a ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja seoses kostja apellatsioonkaebuse lahendamisega kandnud õigusabikulusid kokku 240 eurot (käibemaksuta). Hageja lepingulise esindaja tunnitasu suuruseks on nimekirjast nähtuvalt olnud 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Õigusabiteenus on seisnenud maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsimises ning 7 sellele vastuse koostamises. Nendele toimingutele on esindajal kokku kulunud 2 tundi. Kostja ei ole apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud hageja menetluskulude kohta seisukohta esitanud.
20. Kolleegium leiab, et hageja lepingulise esindaja apellatsioonimenetluse toimingutele kulunud aeg on esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalik. Lisaks esindamisele kulunud ajale tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Lepingulise esindaja tunnitasu määra hindamisel lähtub kolleegium Riigikohtu juhistest, mille kohaselt on mh mõistlikuks peetud tunnitasu 120 eurot käibemaksuta (vt nt Riigikohtu
21. veebruari
22. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14;
23. juuni
24. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16, p 13). Hageja on TsMS § 174 lg 6 kohaselt kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane ega taotle käibemaksu hüvitamist. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (õigusabikulud) 240 eurot (2x120).
25. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Margo Klaar 8