← Eesti

2-15-11617/18

Obsah (5)§ 85§ 20§ 40§ 71§ 28

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar (eesistuja), Ulvi Loonurm, Reet Allikvere Otsuse tegemise aeg ja koht 21.07.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-

§ 85lg 1 alusel alates 29.01.2015.

  1. Kohtumäärus töötaja poolt töövaidluskomisjonile esitatud nõuete läbivaatamata jätmise osas jõustus 08.07.
  2. Nõuded ei ole aegunud (TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 4, ITVS § 6 lg 1).
  3. Töölepingu p 1.3 kohaselt oli töö tegemise koht Eesti (

§ 20teine lause).

Samuti on märgitud, et vajadusel on tööandjal õigus saata töötaja tööülesannete täitmiseks töölähetusse. Kostja on ise maksnud hagejale töölähetuse päevarahasid, mida kinnitab 17.10.2014 hageja emale tehtud ülekanne (tl 21), mille selgitusse on kostja märgitud „US päevarahad“. Samale seisukohale on kohus asunud pooltevahelises vaidluses ka tsiviilasjas nr 2-15-3900 tehtud tagaseljaotsuse punktis 4. Seega hageja töölepingu järgne töö tegemise koht oli Eesti Vabariigis ning hageja täitis oma tööülesandeid poolte kokkuleppel Soome Vabariigis, olles sinna tööülesandeid täitma lähetatud. 3

(7)
  1. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja väitele, et pooled leppisid suuliselt kokku hageja töötasuks 9,50 eurot tund (neto). Kuna töötaja töötasu tingimused on kokkuleppeliselt soodsamad kui Soome elamuehitusala kollektiivlepingus toodud, tuleb töötasu väljamõistmisel arvestada tunnitasuks 9,50 eurot (neto) tund ehk lähtuda käesoleval juhul esitatud alternatiivnõudest. Pooled on töölepingu p-s 1.4 kokku leppinud, et tööaja kestuseks on 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Kostja on esitanud TVK-le hageja tööaja arvestuse (TVK tl 61-65). Ei ole alust kahelda esitatud tööaja põhjendatuses. Perioodil 10.07.2014–03.12.2014 on kostja tasunud hagejale 4817 eurot, mida on kinnitanud mõlemad pooled. Seega on hageja saamata jäänud töötasu suurus kokku 2712,90 eurot (7529,90 – 4817).
  2. Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruse nr 110 § 3 alusel on välislähetuse päevaraha alammäär on 22,37 eurot päevas (

§ 40lg 2).

Kostja pidanuks tasuma hagejale kogu töölepingu kehtivuse ajal välislähetuses oldud aja eest 2326,48 eurot. Kostja tasus lähetuse eest 17.10.2014 ES arveldusarvele 1000 eurot. Seega on hagejal põhjendatud nõue kostja vastu summas 1326,48 eurot (2326,48 – 1000). Kostja ise on vastavat makset teostades märkinud selgitusse „päevarahad“ (tl 21). Ka TVK-le kostja esitatud tööaja arvestuse ja makstud summade tabelid (TVK toimik tl 59-60) näitavad, et kostja on ise maksnud igakuiselt hagejale töölähetuse eest päevarahasid. 15. Perioodis 10.07.2014 – 28.01.2015 on 204 kalendripäeva. Seega on hagejal nõue kostja vastu saamata jäänud puhkuse hüvitise (

§ 71) nõudes 15,65 kalendripäeva tasu ulatuses (28/365 x 204).

Puhkuse hüvitise suuruse ja arvutuskäigu osas kostja vastuväiteid esitanud ei ole.

  1. Hageja töövõimetus kestis 08.12.2014–29.12.2014 (tl 11). Haigushüvitise summa on seega 180,99 eurot ((7529,20 – 228)/144 x 5 x 70%) (töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 122 lg 1).
  2. Kostja ei ole viivise arvestusele vastu vaielnud.
  3. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt osutas Toomemägi ja Partnerid Õigusbüroo hagejale menetluse vältel õigusteenust 9 tundi ja 13 minutit, mille eest hageja palub välja mõista 663,60 eurot. Kohtupraktikat arvestades saab põhjendatuks lugeda hageja esindaja tunnihinda 60 eurot. Hageja esindaja ajakulu on mõistlik ja kooskõlas esitatud dokumentide sisu ja mahuga ning nende koostamiseks/toimingute tegemiseks eeldatavalt kulunud ajaga. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
  4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
  5. Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks kohus ei arvestanud hageja põhjendustega. Ei ole õige maakohtu järeldus, et hageja päevaraha, puhkusehüvitise ja haigushüvitise nõue ei ole aegunud. Hageja tsiviilasjas nr 2-15-3900 hagi ei esitanud (TsMS § 426) lg 1), s.t nõuete aegumine ei olnud peatunud. Päevaraha, puhkusehüvitise ja haigushüvitise nõuded on aegunud. 4

(7)
  1. Hageja ei ole väitnud, et hageja oleks töölepingu kehtivuse ajal päevagi Eestis töötanud. Tööandja ei ole kunagi teinud ühtki tööd Eestis. Maakohtule esitatud asjaolud ja tõendid kinnitavad, et kostja tegevuskoht oli Soome Vabariigis. Maakohus keeldus põhjendamatult kostja esitatud tõendeid vastu võtmast. Maakohus jättis tõlke nõudmata ja kostja ilma õigusest oma väiteid tõendada, rikkudes oluliselt menetlusõiguse normi. Äriühingu registrijärgne aadress ja tegevuskoht ei ole sama. Maakohus ei ole andnud hinnangut kostja seisukohtadele töökoha kokkuleppe kohta.
  2. Hageja ei olnud isik, kes piiratud aja jooksul tegi oma tööd muu liikmesriigi territooriumil kui riik, kus ta tavaliselt töötas (direktiivi art 2 p 1). Hageja töötas Soomes kogu lepingu kehtivuse aja jooksul, Soome oli riik, kus hageja tavaliselt töötas. Hageja ei olnud lähetatud töötaja. Maakohus on valesti kohaldanud materiaalõiguse normi.
  3. Hageja ei ole väitnud, et pooled leppisid kokku netotasus. Tuleb eeldada, et kokku lepitud tasu oli brutosumma. Maakohtu käsitlus on arusaamatu ja üllatuslik. Maakohus on tunnitasu netos arvestades ületanud hagi piire. Kostja makstud 1000 eurot ES kontole ei olnud töölähetuse eest, vaid töötasu.
  4. Hageja esitatud tööaja arvestus ei ole täpne. Vastavalt poolte kokkuleppele ei saa tööaja hulka arvestada lõunapause. Kostja tööaja arvestuse järgi on kostja maksnud töötasu õigesti. Hageja ei ole enda esitatud tööaja arvestust tõendanud. Vastustaja seisukoht
  5. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
  7. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis TsMS § 654 lg 6 järgi ringkonnakohus ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuses on apellant korranud maakohtu menetluses esitatud väiteid, millele maakohus on põhjalikult vastanud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse väidetest lähtuvalt.
  8. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et hageja nõuded ei ole aegunud. Ekslik on apellandi käsitlus, et hageja nõuded on osaliselt aegunud. ITVS § 24 lg 4 sätestab, et kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole 5
(7)pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool, lõige 5 järgi töövaidluskomisjonile esitatud avaldus loetakse hagiavalduseks ja kohus annab pooltele vajaduse korral tähtaja avalduse esitamiseks hagimenetluses ettenähtud vormis, oma seisukohtade täiendavaks põhjendamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks ja lõige 7 kohaselt kui töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ei esita ITVS § 24 lg-s 5 sätestatud juhul oma avaldust hagiavaldusele ettenähtud vormis kohtu määratud ajaks, jätab kohus hagiavalduse läbi vaatamata. Sel juhul töövaidluskomisjoni otsus vaidlustatud ulatuses ei jõustu. Eeltoodust saab järeldada, et kostja poolt avalduse esitamisega kohtule algatati hagimenetlus (tsiviilasi nr 2-153900), milles hagejaks oli US, s.o isik, kes on hageja ka praeguses menetluses. TsMS § 160 lg 1 järgi peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks ja lg 3 sätestab, et nõude aegumise peatamine lõpeb peatamise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega. Tsiviilasjas nr 2-15-3900 jäeti maakohtu määrusega hagi läbi vaatamata 17.06.2015 ja määrus jõustus 08.07.2015. Käesolev hagi on esitatud 04.08.2015. Arvestades aega, millal kohtumenetluse tõttu oli aegumine peatunud, ei ole hageja nõuded osaliselt aegunud. Maakohtust erinevat järeldust ei anna alust teha apellandi poolt viidatud TsMS § 426 lg 1, millest tulenevad menetlusõiguslikud tagajärjed hagi läbivaatamata jätmisel, kuid materiaalõiguslikule hagi aegumisele TsMS § 426 lg-s 1 sätestatu mõju ei avalda. 29. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega hageja töötamise koha osas (

§ 20). Töölepingus on pooled kokku leppinud, et töötamise kohaks on Eesti.

See, et hageja töölepingu kehtivuse ajal väidetavalt päevagi Eestis ei töötanud, ei muuda töölepingus kokkulepitut. Kostja äritegevuse toimumine Soome Vabariigis ei mõjuta samuti töölepingus kokkulepitud töötamise kohta. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja oli Soome Vabariiki lähetatud ja kostja oli kohustatud talle lähetuses oldud päevade eest päevaraha maksma.

  1. Töötasu kokkuleppe osas märgib kolleegium, et maakohtu poolt on tuvastatud, et töötasu kokkulepe oli 9.50 eurot tunnis. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohtu otsuse põhjendustes on ebatäpsus, mille kohaselt on tegemist netotasuga. Tavapäraselt lepitakse töölepingus kokku töötasu brutos ja tööandja kohustuseks on Tulumaksuseaduse § 40 lg 1 järgi töötaja töötasult kinni pidada tulumaks. Hagiavalduses (tl 4) ei ole hageja esile toonud, kas tegemist oli neto või brutotasuga. Kolleegium märgib, et üldreeglina mõistab kohus saamata jäänud töötasu välja brutosummas ja maksustada tuleb see tööandjal. Seega tuleb lähtuda, et tegemist on brutotasuga. Töölepingus kokkulepitud tasust on kõrgem Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71/EÜ art 3 lg 1 järgne Soome Vabariigi ehitusala kollektiivlepingu järgne töötasu miinimummäär 9,79 eurot tunnis, mis on arvestatud brutotasuna. Maakohtu vastupidine järeldus on ebaõige ja selles osas tuleb maakohtu ostust täpsustada. Samas ei anna eeltoodu alust maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohtu poolt tuvastatud kokkuleppeline tunnitasu 9.50 eurot on küll madalam, kui oli hageja alternatiivse nõude aluseks olnud Soome Vabariigi vastava eriala töötasu miinimummäär, kuid kuna hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, siis ringkonnakohus ei saa TsMS § 651 lg 1 järgi väljuda apellatsioonkaebuse piiridest.
  2. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et maakohus on ekslikult ES-le ülekantud 1000 eurot arvestanud lähetuskulude eest kostja poolt tasumisele kuuluva katteks. Apellandi väitel oli tegemist töötasuga. ES pangakonto väljavõtte järgi (tl 21) on 6

(7)ülekande selgitusse märgitud „päevarahad“. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid ega tõendanud neid, mille põhjal saaks järeldada, et tegemist oleks olnud töötasuga. 32. Apellant vaidlustas kaebuses maakohtu poolt töötasu arvestamisel aluseks võetud tööajaarvestuse, väites, et poolte kokkuleppel tuli tööajast maha arvata lõunapausid ja hageja arvestus oli ebatäpne.

§ 28

lg 2 p 4 järgi on tööandja kohustuseks tööaja arvestuse pidamine ja tööandja poolt esitatu ei erinenud oluliselt hageja arvestusest. Töölepingu p.1.

  1. järgi oli tööaja kestuseks 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Tööaja algus, lõpp ja vaheajad tööpäeva kestel tulenevad tehtava töö vajadustest ning on reguleeritud töökorralduse reeglites või muus ettevõttesiseses dokumendis. Kostja ei ole kohtule esitanud töökorralduse reegleid ega muud sarnast, millest tuleneks tööajaarvestuse pidamise kord. Hageja väidete kohaselt on tema arvestuse aluseks tegelikult töötatud tunnid ja kolleegiumi arvates on need vastavuses töölepingu järgse tööaja normiga. Menetluskulud
  2. Maakohus on õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi seoses hagi rahuldamisega maakohtu menetluskulud jätnud kostja kanda. Maakohtu poolt määratud menetluskulu on 663,60 eurot. Menetluskuluks oli lepingulise esindaja tasu. Kolleegiumi arvates on esindaja kulu vastavuses tsiviilasja keerukusega ja maakohtu menetluses tehtud toimingutega. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt diskretsiooni piiride ületamist.
  3. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi jätta apellandi kanda. apellatsiooniastme
  4. Vastustaja esitas ringkonnakohtule taotluse menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramiseks ja hüvitamiseks. Taotluse kohaselt on vastustaja teinud kulutusi lepingulisele esindajale 360 eurot, millele lisandub viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates lahendi jõustumisest. Apellandi esindajal kulus kohtuotsusega tutvumisele ja analüüsile 1,15 tundi, apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele 3 tundi ja lõplike seisukohtade esitamisele 45 minutit. Esindaja tunnihind on 60 eurot, millele lisandub käibemaks ja menetluskulude hüvitamist taotletakse käibemaksuga. Vastustajat esindas apellatsioonimenetluses lepinguline esindaja Anu Toomemägi.
  5. TsMS § 175 lg 1 järgi kuuluvad hüvitamisele lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium arvestab menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel vaidluse asjaolusid, õiguslikku keerukust ja menetlusdokumentide mahtu. Kolleegium leiab, et vastustaja esindaja ajakulu on vastavuses tehtud toimingutega ja seega on kulu õigusabile vajalik ja põhjendatud. Apellandilt tuleb vastustaja kasuks välja mõista menetluskulu 360 eurot ja alates lahendi jõustumisest viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses. Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.