Obsah (9)

§ 162§ 657§ 459§ 129§ 134§ 137§ 171§ 174§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Margo Klaar, Gaida Kivinurm, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2016, Tallinn Tsiviilasja

) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. KV esitas 15.01.2015 kohtule hagi VV vastu elatise saamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista alates hagi esitamisest igakuise elatise 238 eurot kuus, kuid mitte vähem kui seaduses sätestatud alammääras ja tagasiulatuvalt võlgnevuse 936 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2. 22.01.2016 menetlusdokumendis loobus hageja nõudest mõista kostjalt välja elatis seaduses ettenähtud miinimumsummat ületavas määras ja palus välja mõista elatise võla 745 eurot kuus. 13.04.2016 täpsustuse kohaselt on elatise võlg jaanuari 2016 seisuga 685 eurot.
3. Hageja sündis KK ja kostja abielust 21.11.
4. Septembris 2012 lahkus kostja perekonna juurest ja asus elama Leedu Vabariiki. Hageja jäi elama koos emaga Eestisse.
5. Kostja on maksnud hagejale vabatahtlikult elatist 160 eurot kuus, mis ei ole piisav. Kui kohus leiab, et see summa on piisav, tuleks elatis siiski välja mõista põhjusel, et kostja on maksnud elatist mõnepäevase hilinemisega. Kostja vastuväited
6. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on maksnud regulaarselt elatist 160 eurot kuus, on ostnud hagejale riideid, jalanõusid, koolikoti jm. Hageja veedab kostja juures 1-1,5 kuud aastas ja on sel ajal kostja ülalpidamisel.
7. Kostja töövõime on 35 %. Tema sissetulekute suurus on 476 eurot, millest 157,50 eurot on sotsiaaltoetus, 266 eurot stipendium ja 52,50 eurot XXX finantstoetus puuetega inimesele. Kui sellest summast lahutada igakuiselt makstav elatis 160 eurot, jääb kostjale elamiseks 316 eurot (eluasemekulud, söök, transport).
8. Hageja õpib XXX, kus on elamine tasuta. Samuti on koolitransport osaliselt riigi poolt kompenseeritud. Kostja poolt seni makstud summa, regulaarne lisatoetus asjade ostmise näol ja hageja ülalpidamine koolivaheaegadel on hageja esmavajaduste rahuldamiseks piisav.
9. Kostja on nõus tasuma alates 01.01.2016 hagejale elatist 166 eurot kuus ja hüvitama 2016.a tekkinud võla (summade vahe).
10. 02.02.2016 menetlusdokumendis täpsustas kostja, et tema sissetulekute suurus on keskmiselt 440 eurot kuus. Arvestades maha makstud elatise 160 eurot kuus, jääb kostjale enda vajaduste rahuldamiseks 280 eurot kuus. Kostja eluasemekulud kuus on 50 eurot, sõiduauto ja kütusekulu 100 eurot, telefon 6 eurot, vahendid kunstistuudiole 25 eurot, toiduained, riided ja muud kulud 135 eurot. Kostjat toetavad ema ja õed. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused 2
11. Maakohus lõpetas menetluse elatise nõudes alammäära ületavas osas seosest hagist loobumisega, jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
12. Hageja loobus taotlusest välja mõista kostjalt elatis seaduses ettenähtud miinimumsummat ületavas määras. Kostjal ei ole selles osas vastuväiteid. Nõudest osaline loobumine tuleb vastavalt hageja taotlusele vastu võtta ja menetlus selles osas lõpetada.
13. Kuna hageja ja kostja on 09.08.2012 sõlminud kokkuleppe elatise maksmiseks, on käesolevalt tegemist elatise suurendamise nõudega. Hageja esitas elatise suurendamise nõude seetõttu, et pärast 09.08.2012 kokkuleppe sõlmimist on muutunud seadusjärgne miinimumelatise suurus, mida kostja ei ole nõus maksma. 09.08.2012 kokkuleppe kohaselt kohustus kostja hageja ülalpidamiseks tasuma 150 eurot kuus, poolte hilisema kokkuleppel alusel tasub kostja hagejale 160 eurot kuus.
14. Igal aastal on kuupalga alammäär ja ühes sellega ka elatise miinimummäär suurenenud järgmiselt: 2014.a oli elatise miinimummäär 177,50 eurot kuus, 2015.a 195 eurot kuus ja 2016.a 215 eurot kuus. Seega on elatise miinimummäär võrreldes kokkuleppe tegemise ajaga oluliselt muutunud, kuid hageja ülalpidamiseks väljamõistetud elatis ei ole suurenenud.
15. Perekonnaseaduse (PKS) § 108 saab kohaldada ainult juhul, kui varasemat kohtulahendit ei ole. Kuigi käesoleval juhul ei ole kostjalt kohtulahendiga varasemalt elatist välja mõistetud, leiab kohus analoogia korras, et poolte vahel on sõlmitud kokkulepe ja on hea usu põhimõttega vastuolus nõuda kostjalt elatist tagasiulatuvalt, kui poolte vahel oli kehtiv kokkulepe elatise maksmise kohta.
16. Isegi juhul, kui analoogiat mitte kohaldada, tuleb hageja nõue elatise tagasiulatuvas osas jätta rahuldamata. Hageja märkis hagiavalduses, et ta on alates 2014.a algusest üritanud saavutada kostjaga kokkulepet vabatahtlikult makstava elatise suurendamiseks, kuid ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nimetatud nõudmiste esitamine nähtuks. Lisaks on kostja avaldanud, et ta ei nõustu väitega, et hageja emal ei ole õnnestunud ilma kohtu poole pöördumata leppida kokku hageja elatisraha suurendamises. Eeltoodust tulenevalt jääb hageja nõude tagasiulatuva elatise osas rahuldamata.
17. Hageja palub kostjalt välja mõista elatise miinimummääras. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ja selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada.
18. PKS 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Lõige 2 sätestab, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
19. Kostja märgib, et tema majanduslik seisukord ei võimalda nõutud ulatuses elatist tasuda, kuivõrd tema sissetulek on keskmiselt 440 eurot kuus, millest tuleb maha arvestada hagejale makstav elatisraha 160 eurot. Seega jääb kostjale enda vajaduste rahuldamiseks 280 eurot kuus. Samuti nähtub kohtule, et kostja on osaliselt töövõimetu vastavalt Leedu Vabariigi Sotsiaalkindlustuse ja Tööministeeriumi tõendile nr 0107405 (töövõimelisuse 3 tase on 35%) Nimetatud tõendi kohaselt on kostja puue kindlaks määratud alates 30.03.2004 tähtajatult.
20. Kohtul elatise suurust määrates arvestada ka riiklike toetustega ja seda isegi miinimumelatise nõude puhul. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt saab hageja igakuist sotsiaaltoetust 80,55 eurot ja peretoetust 45 eurot. Hageja on kinnitanud, et nimetatud toetuste arvelt on võimalik kanda tema kulutusi.
21. On usutav, et puudega lapse kasvatamisega kaasnevad lisakulud. Sotsiaalkindlustusameti 03.02.2015 otsusega nr 1183232 on tõendatud, et hageja raske puue põhjustab lisakulusid. Käesoleval juhul on põhjendatud osaline sotsiaaltoetuse mahaarvamine vanemate ülalpidamiskohustusest, kuivõrd hageja on avaldanud, et seonduvalt tema puudega on erivahendite kuluks aastas keskmiseks 5,02 eurot ehk keskmiselt 0,42 eurot kuus. Seega on põhjendatud arvestada nimetatud kulutus maha hagejale makstavast sotsiaaltoetusest ning lugeda ülejäänud kulud kaetuks nii järelejäänud sotsiaaltoetuse kui ka peretoetuse arvelt. Riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 5 lg-s 4 nimetatud riiklik toetus on mõeldud konkreetse lapse ülalpidamiseks ja seetõttu on asjakohane seda vajaliku elatise suuruse määramisel arvestada. Hagejale makstavad toetused on mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 kolmanda lause mõttes vähendamaks vanemate ülalpidamiskohustust ning arvestades, et hageja vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikuks kahekordne miinimumelatis, oleks ühe vanema ülalpidamiskohustus 2015.a 132,44 eurot ja 2016.a 152,44 eurot.
22. Seisukoht, et vanematel lasub lapse ülalpidamises osalemise kohustus võrdses suuruses, on õige eeldusel, et vanemate varanduslik seisund on samaväärne.
23. Lapse ema on leidnud, et lapse ülalpidamiskulude jaotamisel tuleks kõrvale kalduda vanemate võrdsuse põhimõttest. Hagiavalduses on viidatud, et lapse ema sissetulekuks on töövõimetuspension 148 eurot ja sotsiaaltoetus 31,96 eurot. Hageja ema on 50% ulatuses töövõimetu ning sõidukeid, kinnisasju, osalusi äriühingutes ega muud märkimisväärset vara talle ei kuulu.
24. Vanemate sissetulekuid võrreldes nähtub, et lapse ema igakuisteks püsivateks sissetulekuteks on töövõimetuspension 158,37 eurot ja sotsiaaltoetus 24,29 eurot, kokku 182,66 eurot kuus. Kostja igakuisteks püsivateks sissetulekuteks on toetus 162 eurot ja finantstoetus puudega isikule 54 eurot, kokku 216 eurot. Lisaks makstakse kostjale stipendiumi 114 eurot ning aeg-ajalt sihtotstarbelise õpingute kättesaadavuse toetust 152 eurot. Leedu Vabariigi transpordivahendite registri andmetel kuulub kostjale 2005.a Audi A6, kinnisvara kostjale ei kuulu.
25. Vanematel on kohustus hagejat ülal pidada võrdses ulatuses, s.o 2015.a igakuiselt 132,44 euro ulatuses ja alates 01.01.2016 152,44 euro ulatuses, kuivõrd ei nähtu, et vanemate elatustase oleks, arvestades nende sissetulekuid, oluliselt erinev. Hetkel on küll kostja sissetulekud suuremad talle makstavate stipendiumite näol, kuid seda ei saa pidada püsivaks sissetulekuks. Kostja asus 2014.a juunis õppima XXX magistriõppes. Tõenäoliselt ei kesta kostja magistriõpingud enam pikalt ja seetõttu ei saa arvestada stipendiumit püsiva sissetuleku hulka. Põhjendatud ei ole kõrvale kalduda võrdsuse põhimõttest. Mõlema vanema majanduslik olukord on halb. Hageja emal on tuvastatud töövõimetus 50% ulatuses, kostjal on töövõimetus 65% ulatuses. Kostja omandab magistrikraadi, et parandada oma sissetulekuid, samuti on kostja avaldanud, et nõustub tasuma alates 01.01.2016 hagejale ülalpidamist 166 eurot kuus. Kostja on teinud kõik endast oleneva, et suurendada oma sissetulekuid. Selline kohustus on ka lapse emal. Rohkem kui 10 aastat vana auto ei ole märkimisväärne vara, mille arvelt lapse ülalpidamiskohustust täita ja auto omamine ei pane üht lapsevanemat oluliselt 4 paremasse majanduslikku olukorda. Käesoleval juhul esinevad kaalukad asjaolud elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimumi.
26. Olukorras, kus lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis (2016.a 430 eurot kuus) ja arvestades, et kostja on nõustunud alates 01.01.2016 tasuma hagejale elatist 166 eurot kuus ning lapsele makstavad riiklikud toetused on kokku 125,55 eurot, on lapse ema võrreldes kostjaga soodsamas seisus, tagades lapsele ülalpidamise 138,87 eurot kuus (tehe: 430 eurot – 166 eurot (kostja poolt makstav elatis) – 125,13 (toetused) = 138,87 eurot).
27. Põhjendatud ja õiglane on vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimumi, s.o 160 euroni. Kuivõrd kostja on avaldanud, et on nõus maksma alates 01.01.2016 hagejale elatist 166 eurot kuus, on põhjendad vähendada elatist alates 01.01.2016 alla seaduses sätestatud miinimumini, s.o 166 euroni. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja ei ole nimetatud summat maksnud, samuti on kostja ise kinnitanud, et ta hüvitab 2016.a eest tekkinud erinevuse, ei tule elatist alates 01.01.2016 summas 166 eurot välja mõista.
28. Kostja on maksnud hagejale elatist igakuiselt 160 eurot regulaarselt 1.-
29. kuupäevaks. Ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega ja elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette, kuid elatise maksmisega hilinemist paari päeva võrra ei saa mõista kui elatise ebaregulaarset maksmist ja oma ülalpidamiskohustuse täitmise rikkumist. Eeltoodud asjaoludel ei kuulu hagi rahuldamisele.
30. Menetluskulud on õiglane jätta

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Maakohus hindas ebaõigesti kostja majandusliku olukorda, mis viis ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Kostja kinnitas, et tema sissetulekute suurus on keskmiselt 440 eurot kuus. Maakohus on vähendas oma initsiatiivil kostja ühe kuu sissetulekuid 224 euro võrra, st kuni summani 216 eurot kuus, rikkudes sellega tsiviilkohtupidamise dispositiivsuse põhimõtet.
3. Maakohus leidis ebaõigesti, et igakuiselt makstav stipendium 114 eurot kuus ja aegajalt makstav õpingute kättesaadavuse toetus 152 eurot ei ole kostja püsivaks sissetulekuks. Juba ligi kahe eelnenud aasta jooksul kostjale tema magistriõppega seoses suurema või vähema regulaarsusega makstud summad oleks õige ja õiglane võtta kostja sissetulekutest tuleneva varalise seisundi hindamisel arvesse. Maakohus jättis stipendiumi ja õpingutega seotud toetused kostja sissetulekutena arvesse võtmata muuhulgas ka sel põhjusel, et tõenäoliselt ei kesta 2014.a juunis alanud magistriõpe enam pikalt, kuigi kostja ei ole menetluse kestel sellele tuginenud.
4. Maakohtu otsus on selles osas ka vastuoluline. Kohtuotsuses on mitmel korral märgitud, et kostja õpingute eesmärgiks on oma sissetulekute suurendamine magistrikraadi omandamise kaudu. See aga tähendab, et õpingute lõppemine magistrikraadi omandamise tõttu ei too kaasa mitte kostja sissetulekute vähenemist (nagu maakohus elatise välja mõistmata jätmist otsuses põhjendab), vaid eelduslikult kostja sissetulekute märkimisväärse suurenemise, sest palk peaks loogiliselt järeldades olema oluliselt suurem kui stipendium. 5
5. Elatist ei saa jätta välja mõistmata hüpoteetilistel põhjustel. Kui kostja sissetulekud vähenevad stipendiumi ja toetuste maksmise lõppemise tõttu, siis saab see olla kostja poolt tulevikus esitatava elatise vähendamise nõude esitamise põhjuseks ja aluseks, aga see ei anna kohtule alust jätta kostjalt elatis välja mõistmata. Kostja oleks saanud oma sissetulekuid, olgu need või ajutise iseloomuga, kasutada vähemalt osaliselt hageja ülalpidamiskulude kandmiseks, kui ta oleks seda soovinud. Maakohus oleks pidanud seda elatisevõla nõude üle otsustamisel arvesse võtma.
6. Maakohus tuvastas ebaõigesti hageja puudest tulenevate lisakulude suuruse ja sellest tulenevalt vähendas ebamõistlikult palju vanemate ülalpidamiskohustust riiklike toetuste tõttu. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja puudest tulenevate lisakulutuste suurus vajab eraldi põhistamist ja/või tõendamist. Kuna riik on tuvastanud puudega seoses lisakulutuste olemasolu ja maksab talle selle tõttu puudetoetust 80,55 € kuus, siis selle riigi poolt määratud summa suurusega on tõendatud ka hageja puudest tulenevate lisakulutuste suurus. Maakohtu lähenemine, nagu tuleks üksnes kuludokumentidega dokumentaalselt tõendatud osa riigi poolt makstavast puudetoetusest lugeda puudest tulenevateks lisakuludeks ja ülejäänud puudetoetuse ulatuses vähendada hageja vanemate ülalpidamiskohustust, on meelevaldne ja ebaõige.
7. Maakohus luges ebaõigesti hageja puudest tulenevaks lisakuluks üksnes kuulmispuudega inimeste erivahendite hulka kuuluva spetsiifilise äratuskella. Hagejal tuleb kanda erivahenditega seoses olevaid kulutusi ka kummassegi kõrva paigaldatavate kuuldeaparaatide ja nende lisatarvikute soetamiseks, lisaks kulutused regulaarset väljavahetamist vajavatele patareidele. Hagiavalduses ja selle lisades on muuhulgas üksikasjalikult selgitatud ka seda, et osa hageja puudest tulenevaid kulutusi on kaudsed. Hageja puudest tingitud lisakuluks on ka transpordikulu seoses iganädalase sõitmisega kodust erikooli ja tagasi. Bussipilet Tallinnast Tartusse või sealt tagasi maksab puudega lapsele küll ainult ühe euro, kuid hagejat tuleb mitu korda nädalas toimetada sõiduautoga kodust bussijaama ja tagasi.
8. Maakohus ei selgitanud menetluse kestel, et puudest tingitud lisakulude põhistamine ja/või tõendamine omab käesoleva tsiviilasja lahendamisel olulist tähtsust. Kohus selgitas pigem seda, et kui hageja nõuab elatist seaduses ettenähtud alammääras, siis ei pea ta mitte mingeid kulutusi tõendama. Tegemist on kohtu poolt selgitamiskohustuse täitmata jätmisega, mis on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni.
9. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja vanemate elatustase ei ole, arvestades nende sissetulekuid, oluliselt erinev. Hageja ema igakuiseks sissetulekuks on töövõimetuspension ja sotsiaaltoetus 182,66 eurot kuus. Hageja isa sissetulekute kogusuuruseks on keskmiselt 440 eurot kuus. Seega on hageja isa igakuised sissetulekud üle kahe korra suuremad hageja ema sissetulekutest. Seetõttu on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et hageja vanematel on nende varalisest seisundist tulenevalt kohustus hagejat ülal pidada võrdses ulatuses. Käesoleval juhul esineb piisavalt alust ja põhjust kõrvale kalduda vanemate võrdsuse põhimõttest.
10. Hageja vanemate sissetulekutest tulenevat märkimisväärselt erinevat varalist seisundit kinnitavad 2015.a. pangaväljavõtted. Nendest nähtub, et hageja isa sissetulekud ja varanduslik seisund võimaldasid tal hoida elustandardit, mille puhul kõigi tema poolt vajalikuks peetavate kulutuste kandmise järel oli tema pangakontol peaaegu aastaringselt võimalik hoida umbes 700 euro suurust ülejääki. Hageja ema varanduslik seisund võimaldas tal hoida elustandardit, mis võimaldas toime tulla üksnes kõrvalise abi lunimise ja saamise toel. 6
11. Kohtuotsuse ebaõigsus nähtub ka sellest, kui võrrelda, kui palju jääks hageja vanemate ülalpidamiskohustuse võrdsuse põhimõtte rakendamise korral kummalgi igakuisest sissetulekust üle pärast hageja ülalpidamiskohustuse kandmist. Hageja isale jääks ülalpidamiskohustuse võrdse jagamise korral iseenda vajaduste katmiseks igakuuliselt 274 eurot (440-166). Hageja emale jääb iseenda vajaduste katmiseks igakuiselt üksnes 16,66 eurot (182,66 –166). Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ema jääb võrreldes kostjaga juhul, kui kostja tasub 166 eurot kuus, soodsamasse seisu seetõttu, et peab osalema hageja ülalpidamises kostjast vähemal määral. Tegelikult kostja poolt vabatahtlikult tasutavast rahast hageja ülalpidamiseks ei piisa. Kuna hageja elab koos emaga, peab ema leidma vahendid hageja elementaarsete vajaduste rahuldamiseks.
12. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, nagu ei piisaks kostjalt elatise väljamõistmiseks faktilisest asjaolust, et kostja on maksnud elatist seaduses ettenähtud tähtaegu rikkudes. Kohus ei tohi keelduda elatise väljamõistmisest põhjusel, et elatise maksmiseks kohustatud isik rikub maksetähtaega üksnes 1-5 päeva võrra. Süstemaatiline elatise maksmise tähtaja rikkumine tähendab seda, et elatise maksmise kohustust ei täideta nõuetekohaselt. Elatise maksjat saab sundida oma kohustust nõuetekohaselt täitma kohtuotsusega. Seda isegi siis, kui kohus peab piisavaks, õigeks ja õiglaseks vabatahtlikult tasutavat seaduses ettenähtust väiksema suurusega elatist. Vastus apellatsioonkaebusele
13. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse

§ 657lg 1 alusel muutmata.

1. Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu asjaolule, et otsuses on vastuoluliselt märgitud nii seda, et tegemist on elatise nõudega kui ka seda, et tegemist on elatise suurendamise nõudega (hagi ese kohtuotsuse sissejuhatuses, põhjendava osa lk 4 pöördel).
2. Maakohus jättis tähelepanuta, et elatise suuruse muutmist saab hagimenetluses nõuda

§-de 497 ja 459 alusel.

§ 459

lg 1 kohaselt on pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, poolel õigus nõuda uues hagis mh maksete suuruse muutmist, kui maksete suurust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud (

§ 459

lg 1 p 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist (

§ 459

lg 1 p 2).

§ 459kohaldub ka määrusele, millega kohus kinnitas poolte kompromissi.

45. Käesoleva asja materjalist nähtub, et kohus ei ole isalt elatist välja mõistnud ega poolte kompromissi kinnitanud.

ja PKS ei näe ette võimalust nõuda elatise suuruse muutmist juhul, kui vanemad on sõlminud kohtuvälise kokkuleppe lastele elatise maksmise kohta, nagu seda on tehtud ka antud juhul (II kd lk 42). Kui kokkuleppe järgi määratud elatis ei kata lapse vajadusi, on lapsel õigus esitada hagi elatise väljamõistmiseks. Hageja esitaski isa vastu elatisehagi. Suurem osa maakohtu otsuse põhjendustest käsitleb siiski elatisehagi lahendamist. 7

1. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus leidis õigesti, et kostjale makstav stipendium ja õppetoetus on ajutised sissetulekud. Ringkonnakohtule esitatud tõendi järgi lõppesid kostja õpingud 01.07.2016, seega ei saa ta alates sellest kuupäevast enam stipendiumi ega õppetoetust (II kd lk 177,178). Seega on ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal tema sissetulekuks üksnes toetused 216 eurot kuus. Maakohus leidis lõppjärelduses õigesti, et elatist tuleb PKS § 102 lg 2 alusel vähendada alla seaduses sätestatud määra. Kostja on töövõimeline 35% ulatuses ja tema võimalused täiendavat sissetulekut saada on piiratud.
2. Hageja avaldatu alusel tuvastas maakohus õigesti, et hageja puudest tulenevate lisakulude suurus on 5,02 eurot aastas ehk 0,42 eurot kuus (I kd lk 3, 8). Maakohus ei leidnud, et hageja peaks lisakulude suurust täiendavalt põhistama või tõendama, nagu hageja apellatsioonkaebuses väidab. Maakohtul oli õigus tugineda hageja avaldatud andmetele. Hageja ei tuginenud hagi esitades asjaolule, et transpordikulu (sõit kodust bussijaama ja tagasi) on puudest tulenev lisakulu. Ekslik on hageja seisukoht, nagu oleks puudest tulenevate lisakulude suurus määratud riigi poolt ja see vastab riigi poolt makstavale puudetoetusele 80,55 eurot kuus. Maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust. Hageja sellekohased apellatsioonkaebuse väited ei ole õiged.
3. Maakohus arvestas õigesti välja, kui suur on ühe vanema ülalpidamiskohustuse suurus. Mõlemad vanemad on puudega ning elatuvad pensionitest ja toetustest. Mõlema vanema majanduslik olukord on halb. Hageja vanemate sissetulek ei ole oluliselt erinev ja puudub alus vanemate võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks, nagu hageja leiab.
4. Kohatud on apellatsioonkaebuse väited kostja kõrge elustandardi kohta, millele hageja arvates viitab asjaolu, et kostja kontole on kogunenud 700 eurot. Asjaolu, et kostja on elanud kokkuhoidlikult, teinud ainult hädavajalikke kulutusi ja kogunud kontole väikese varu, sellise järelduse tegemiseks alust ei anna. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei ole võimeline maksma elatist seaduses sätestatud miinimummääras.
5. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja on maksnud iga kuu 1.-
6. kuupäevaks elatist 160 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et elatise maksmisega hilinemine paari päeva võrra ei ole iseenesest asjaoluks, mis annaks alust hagi rahuldamiseks. Eeltoodud asjaolu ei saa käsitleda elatise ebaregulaarse maksmisena ja ülalpidamiskohustuse rikkumisena, nagu hageja leiab. Kuni kostja täidab hageja ülalpidamise kohustust regulaarselt ja jõukohases ulatuses, ei ole kostjalt vaja elatist kohtu poolt välja mõista. Elatisehagi rahuldamiseks ei anna iseenesest alust ka asjaolu, et senini ei ole kostjalt elatist välja mõistetud. Hagi hind
7. Seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral on

§ 129

lg 2 järgi hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Elatisenõuet tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest ja alates hagi esitamisest edasiulatuvalt ei tule lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ja neid ei liideta

§ 134lg 1 esimese lause järgi (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13 p 19).

Kuna hageja nõudis hagi esitamise ajal elatist 238 eurot kuus, on hagi hind 2142 eurot (9 * 238 eurot). Kuna maakohus määras tsiviilasja hinna vääralt, muudab ringkonnakohus

§ 137lg 1¹ alusel asja hinda.

Menetluskulud 8 52. Maakohus jättis menetluskulud kummagi poole enda kanda ja ringkonnakohtul puudub alus selle jaotuse muutmiseks. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

53. Menetluskulud määrab

§ 174

lg 4 esimese lause kohaselt rahaliselt kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/ 9