KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) §-ga

2. Tartu Halduskohus jättis 20.04.
3. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Usutalituste täitmise vabadus võib hõlmata ka toitumisharjumusi. Teatud toiduainete vältimine usulistel põhjustel võib olla käsitletav usuvabadusena ja põhiseaduse (PS) § 40 kaitsealasse kuuluvana. Samas on PS §-s 40 sätestatud usuvabadus vabaduspõhiõigus - isikul on õigus nõuda, et tema usuvabadusse ei sekkutaks, kuid ta ei saa nõuda kelleltki talle usuvabaduse teostamiseks teatud soorituste tegemist. Seega on PS § 40 alusel kinnipeetaval õigus mitte süüa talle usulistel põhjustel vastuvõetamatuid toite, kuid ei ole õigust nõuda, et vangla talle väidetavalt usulistel põhjustel meelepäraseid toite serveeriks. PS § 40 lg-s 1 toodud usuvabaduse kui põhiõiguse riivega käesoleval juhul tegemist ei ole. Kinnipidamisasutuses viibimise ajal on isiku põhiõigused paratamatult piiratumad kui vabaduses viibides. 2)

ei kohusta kinnipidamisasutust igal juhul isiku usuliste tavadega kooskõlas toitlustamist tagama ning ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust saada alati ja igas vanglas usukohast toitu. Sellist kohustust ei saa kinnipidamisasutusele tuletada ka PS §-st

1. Samuti ei saa sellist kohustust kinnipidamisasutusele tuletada PS § 12 lg-st
2. Kui vastustaja on kaebajale vastu tulnud ja talle võimaldanud lihavaba toitu alates 23.07.2013, on see väga edumeelne, kuid seadusandja ei anna kaebajale õigust saada alati usukohast toitu. Seega on õiguspärane, kui kaebaja ei saanud 07.-18.08.2015 lihavaba toitu. 3) Kaebaja osutatud põhjendustest ja seadusesätetest ei tulene kinnipeetavale piiramatut õigust nõuda kinnipidamisasutuselt meditsiiniliste näidustuste puudumise korral eridieeti. Kinnipeetaval lubatakse järgida religioosseid toitumistavasid üksnes vastava võimaluse olemasolul ning sellise võimaluse andmiseks peab kinnipidamisasutus olema veendunud eridieedi taotleja soovi tõsiduses ja põhjendatuses ning et taotleja poolt väljendatud huvi langeb kokku konkreetse kinnipidamisasutuse võimalustega. Käesoleva vaidlusega analoogsetes asjades on tehtud lahendeid, milles on jäetud erimenüü saamise nõuded rahuldamata. Lahendid (nt asjades nr 3-08-286 ja 3-10-1854) on jõustunud, sest Riigikohus ei andnud kinnipeetavate kassatsioonkaebustele menetlusluba. 2 4) 07.-18.08.2015 lihavaba toidu mittevõimaldamine ei kujuta endast kaebaja väärikuse alandamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. Kuna kaebuses märgitud õigusi ei ole vangla rikkunud, puudub kaebajal õigus nõuda talle tekitatud hingeliste üleelamiste rahalist hüvitamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
3. T. Dovlatov esitas 03.05.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 20.04.
4. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Usuliste vajaduste rahuldamise all tuleb

§-s 62 mõista kinnipeetava õigust täita usutalitusi. Usuvabadus ja usutalituse täitmise vabadus hõlmab ka toidu tarvitamist.

§ 62

annab kinnipeetavale subjektiivse õiguse oma usuliste vajaduste rahuldamiseks ja selle piiramiseks

aluseid ette ei näe. Tulenevalt arusaamast, et kinnipeetava õigusi tohib piirata vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik vangistuse täideviimiseks (

§ 4¹), siis peab ka kinnipidamiskohas olema tagatud usuliste vajaduste rahuldamine.

Ei nõustu kohtu seisukohaga, et vangla ei sekkunud kaebaja usulistesse veendumustesse. Ilmne on vangla poolne meelevaldne käitumine. Kaebaja pidi 12 päeva jooksul kannatama nälga. Kohus jätab arvestamata, et vastustaja on enda eksimust tunnistanud ja vabandanud. Seega ei nõustu kohtu hinnanguga, et vastustaja tegevus oli õiguspärane.

1. Viru Vangla esitas 14.06.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.04.
2. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: Vangla on tunnistanud, et on kaebaja suhtes 07.-18.08.2015 õigusvastaselt käitunud. Vangla oli kaebaja poolt kahjunõude esitamise ajaks eksimuse parandanud. Sellest, et kinnipeetavale väljastati tavatoitu 12 päeva jooksul, ei saanud talle tekkida rahas hüvitatavat kahju, vaid piisav on, et vangla on oma viga tunnistanud, vea parandanud ja vabandanud kinnipeetava ees. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et T. Dovlatovi apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
4. Kaebaja nõudis halduskohtule esitatud kaebuses mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et Viru Vangla eemaldas ta ajavahemikul 07.-18.08.2015 ekslikult lihavaba toitu saavate kinnipeetavate nimekirjast. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 12 asunud seisukohale, et on igati õiguspärane, et kaebaja ei saanud ajavahemikul 07.-18.08.2015 lihavaba toitu. Kaebaja eeltooduga ei nõustu, märkides apellatsioonkaebuses (p 6, tl 41), et kohus on jätnud arvestamata, et vastustaja on enda eksimust tunnistanud ja vabandanud. 10.

§ 62

kohaselt tagab vangla kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise.

§ 47

lõike 3 teise lause kohaselt võimaluse korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid. Seega ei kohusta

kinnipidamisasutust igal juhul isiku usuliste tavadega kooskõlas toitlustamist tagama ning ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust saada alati ja igas vanglas usukohast toitu. Halduskohus on otsuses (p 8) õigesti märkinud, et sellist kohustust ei saa kinnipidamisasutusele tuleneda ka põhiseaduse §-st

1. Ka juhtumil, kus vangla võimaldas kaebajale lihavaba toitu vastavalt tema soovile, kuid ekslikult ajutiselt 12 päevaks kaebaja lihavabalt toidult maha arvas, ei tähenda see 3 ringkonnakohtu arvates seda, et vangla sekkus kaebaja usulistesse veendumustesse. Kohtupraktikas on sedastatud, et vanglas kinnipidamine toob paratamatult kaasa ka olulise valikuvabaduse vähenemise toitumise osas. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida endale meelepärast toitu. Samas kui vangla valmistab reaalselt lihavaba toitu, siis liha sisaldava toidu saamine ei kaasnenud vanglas kinnipidamisega paratamatult (Tartu Ringkonnakohtu 07.01.
2. a otsus nr 3-14-52244, p 21). Seega nimetatud juhul tuleks vanglal põhjendada, miks ta kinnipeetava soovi lihavaba toidu saamiseks ei arvesta.
3. Ringkonnakohus leiab, et vaidlusalusel juhul, kus vastustaja on nii haldusmenetluse kui ka kohtumenetluse käigus enda eksimust tunnistanud, puudus halduskohtul vajadus asuda vastustaja tegevuse õiguspärasust eraldiseisvalt hindama. Nimelt märgib Viru Vangla vastuses apellatsioonkaebusele (tl 54), et ta on tunnistanud kaebaja suhtes õigusvastaselt käitumist, on eksimuse parandanud ja kaebaja ees vabandanud. Sama on vastustaja märkinud ka vastuses kaebusele (p 3.2, tl 20-21). Vastustaja 28.12.
4. a otsusest kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta (tl 11-12) nähtub, et vangla tunnistas (p 2.3), et on kinnipeetava suhtes ajavahemikul 07.-18.08.2015 õigusvastaselt käitunud, mistõttu ka vabandas kinnipeetava ees. Eelnevat arvestades on halduskohtu otsuse põhjendused seonduvalt vastustaja käitumise õiguspäraseks lugemisega ainetud ja üleliigsed.
5. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

§ 4

¹ lg 1 kohustab kinnipeetavat kohtlema inimväärikust austaval viisil ning kindlustama, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kuigi RVastS § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on Riigikohtu praktikas (11.12.

1. a otsus nr 3318009, p 12; 05.10.
2. a otsus nr 3314406, p 14) leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Ka 01.01.2012 jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5 näeb sellise võimaluse ette (Riigikohtu 20.10.
3. a määrus nr 3314311, p 18). Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.
4. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2).
5. Ringkonnakohus on seisukohal, et

§ 47

lg 3 teise lause kohast toitumistavade mittevõimaldamist ei saa reeglina pidada rikkumiseks, mis kinnipeetava inimväärikust alandaks. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud vangla tegevus suunatud kaebaja alandamisele, vaid vangla üksnes ei veendunud enne kaebaja lihavabalt toidult mahavõtmist, et kauplusest ostetud lihapallid sisaldasid kanaliha, mitte sealiha, mida kaebaja usulistel põhjendustel ei söö. Seejuures arvestab ringkonnakohus ka seda, et kaebajale ei võimaldatud lihavaba toitu vaid 12 päeva jooksul. Ka ei ole kaebaja pidanud ringkonnakohtu hinnangul kannatama nälga, vaid vastustaja esitatud menüüst (tl 26) ja õiendist (tl 27) nähtuvalt on ta saanud vaidlusalusel ajavahemikul ka toitusid, mis ei sisaldanud sealiha. Vastavaid andmeid ei ole kaebaja vaidlustanud. Samuti oli kaebajal võimalik osta vajaduse korral lisatoitu vangla kauplusest. Seetõttu on kaebaja väited nälgimise kohta ebausutavad. Ringkonnakohtu hinnangul saaks eeltoodust tulenevalt kaebaja õiguste rikkumist pidada ilmselgelt väheintensiivseks, mistõttu ei ole käesoleval juhul rahalise hüvitise vanglalt kaebaja kasuks 4 väljamõistmine põhjendatud. Seega antud juhul piisas võimaliku rikkumise heastamiseks sellest, et vangla on kaebaja ees vabandanud.

1. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus T. Dovlatovi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.04.
2. a otsuse resolutsiooni muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tartu Ringkonnakohus jätkas 23.05.
4. a määrusega (tl 49-50) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 72 eurot) apellatsiooniastmes HKMS § 118 lg-st 3 lähtuvalt Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 12.
5. 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel