Obsah (12)

§ 162§ 657§ 438§ 654§ 652§ 230§ 232§ 5§ 171§ 190§ 179§ 50

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Ande Tänav Otsuse kuupäev 11.04.2017, Tallinn Kohtuasja number 2-14-20735 Kohtuasi ER ha

§ 162lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda.

Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 400 eurot ja ekspertiisitasu 380 eurot, millele lisandub viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eesti Vabariigi kasuks mõistis kohus kostjalt välja tasu õigusabi osutamise eest 504 eurot, millele lisandub viivis kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus

1. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ja palus maakohtu otsus tühistada ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus hindas valesti esitatud tõendeid, mis tingis ebaõige kohtuotsuse tegemise. Asjas kogutud tõendid kogumis ei võimaldanud teha järeldust hageja teovõime piiratuse kohta 03.05.2013 seisuga. Hüpoteegilepingu tõestanud notar A. Ainson juhindus tehingu tõestamisel relevantsetest õigusaktidest ja kontrollis mh tehinguosaliste teovõimet, veendus lepingus avaldatu vastavuses nende tahtele ning selgitas tehingu õiguslikke tagajärgi. Puudus mistahes põhjus eeldada ametikohustuste rikkumist notari poolt. Veel enam, kuigi hagejal oli väidetavalt juba 03.05.2013 seisuga piiratud teovõime, tegi hageja 13.05.2014 notariaalselt tõestatud tahteavalduse, kus notari asendaja KJ tõdes hagejal vaid kuulmishäire ja kõnetakistuse olemasolu. Notaril ei tekkinud ka
2. aastal kahtlusi hageja teovõime olemasolus või tema vaimses tervises. Maakohus ei põhjendanud nimetatud asjaoluga arvestamata jätmist. Kiili Perearstikeskus OÜ 28.05.2014 tõendist nähtuvalt oli hagejal info kättesaamine raskendatud kahepoolse kuulmislanguse tõttu ning teadlike ja kaalutletud otsuste tegemine takistud kuulmispuudest tingitud lünkliku info kättesaamise pärast, mitte nõrgamõistlikkuse või muu vaimse häire tõttu. Eelnevast ei olnud võimalik teha järeldusi hageja nõrgamõistuslikkuse kohta. Veel enam, kui hageja oli väidetavalt juba 03.05.2013 nõrgamõistuslikkuse tõttu piiratud teovõimega, siis miks ei suutnud kogenud perearst enam kui aasta hiljem vastavat terviseseisundit diagnoosida. Ka Haabersti Perearstikeskus OÜ 17.09.2014 tõendist ei nähtunud, et hageja oli arsti hinnangul nõrgamõistuslik. Vastupidi, perearst rõhutas, et hageja teadvus ei olnud häiritud. Kostja jaoks oli arusaamatu, miks tugines kohus Kiili Vallavalitsuse 29.05.2015 vastuskirjale ja Kiili Vallavalitsuse esindaja poolt 13.11.2015 kohtuistungil antud seletustele. Nimetatud seisukohad ei omanud tõendi kvaliteeti. Lisaks ei omanud valla sotsiaaltöötajad meditsiinilist eriharidust, mis võimaldanuks neid käsitleda eriteadmisi eeldavas valdkonnas asjatundjatena. 5 Eelnevale lisaks ei tekkinud hageja teovõime piiratuses kahtlusi tema lepinguliseks esindajaks määratud advokaadil, kes ei tuginenud 30.05.2014 esitatud hagiavalduses hageja teovõime võimalikul piiratusele, vaid pidas põhjendatuks ja otstarbekaks kuulata hageja üle vande all. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-141-05 selgitanud, et isik, kes oma kõrge vanuse, füüsilise puude või muu asjaolu tõttu ei ole võimeline kõikide igapäevaeluliste toimetustega hakkama saama, kuid kelle võimes oma tahet vabalt määrata ei ole kahtlust, ei ole piiratud teovõimega. Kuigi hageja kuulmine oli halvenenud ja tal esines kõnetakistus, sai hageja oma igapäevaeluliste toimetustega normaalselt hakkama. Eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse (ja raske psüühikahäire) kohta ei ole kohtule siduv, vaid on üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima (RKTKm nr 3-21-81-07). Seega ei saanud lugeda hageja nõrgamõistlikkus ja sellest tulenev teovõime piiratus tõendatuks ainuüksi ekspertiisiaktiga. Seda enam, et aktis toodud järeldused olid ebaloogilised ja vastuolus teiste asjas kogutud tõenditest nähtuvaga. Nimelt kuulus akti kohaselt ekspertiisi materjalide hulka mh ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr 644, kuid vastavasisulist tõendit praeguse tsiviilasja materjalide hulgas ei olnud. Aktis ei täpsustatud, millal kujunes välja hagejal nõrgamõistuslikkus ja kui kiiresti nõrgamõistuslikkus progresseerus. Samuti puudus dokumendis igasugune jälgitav arutluskäik, millest nähtuks, kuidas tegid eksperdid järeldusi hageja vaimse seisundi kohta 03.05.2013 seisuga. Ekspertiisiakti lugedes jäi arusaamatuks, kas ekspertide hinnangul oli hageja
3. aasta mais piiratud teovõimega progresseeruva kuluga nõrgamõistlikkuse tõttu või välistas tema võime lepingutest aru saada vaimutegevuse häire täpsustamata dementsuse kujul. Arusaamatuks jäi maakohtu retooriline küsimus, millisel moel hagejale kui kõrgeealisele isikule hüpoteegilepingu selgitamine täpsemalt toimus. Kohus ei selgitanud, missugust tähtsust selgitamiskohustuse täitmine omas ja jättis tähelepanuta, et ka aasta hiljem tegi hageja notari juures tõestatud tahteavalduse. Kostja võis ilma täiendavat kontrolli teostamata eeldada, et isikud, kes esitlevad end elukaaslastena, seda ka on. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud apellatsioonimenetluses kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud tõendeid, käsitlenud otsuses kõiki seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue tuleb rahuldada. Maakohtu otsus vastab

§ 438ja § 442 lg 8 nõuetele.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes

§ 654lg-le 6 ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 6 Praeguses asjas oli vaidluse all 03.05.2013 tehingute kehtivus kostja võimaliku piiratud teovõime tõttu. Apellant on vaidlustanud maakohtu poolt tõendite hindamise ja kohtule ette heitnud, et kohus on otsuse rajanud eksperdiarvamusele ja jätnud tegelikud faktilised asjaolud ja tõendid arvestamata. Sisuliselt on apellant seadnud kahtluse alla 14.03.2016 ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ja kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisi akti nr 146 järeldused ja taotlenud ekspertarvamuse ümberhindamist. Eeltoodud põhjendusel taotles apellant kaebuses ka asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetega ei nõustu.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt

§ 232

lg-st 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt määrab pool, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus asja menetlemisel ja tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud ning puudub alus hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Maakohus määras 06.01.2016 hageja esindaja taotlusel hageja suhtes kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiisi, tuvastamaks hageja otsuse- ja teovõime 03.05.2013 lepingute sõlmimise ajal. Ekspertarvamus esitati kohtule 14.03.2016 ja seejärel andis kohus pooltele aega avalduste ja dokumentide esitamiseks. Pooled esitasid oma seisukohad ja kostja ei esitanud seoses ekspertarvamusega uusi tõendeid, taotlusi ega soovinud asja sisulist arutelu täiendada. Kostja ei esitanud maakohtule endapoolseid tõendeid, mis oleksid ümber lükanud ekspertarvamuse. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad ekspertiisiaktis vastuolud ja apellatsioonkaebuses väidetud ebaloogilisus. Ekspertiisiaktis sisalduvad mh ekspertidele selgelt esitatud küsimused, ekspertide hinnangud ning resolutsioonis selgelt sõnastatud arvamus. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kohtul ei ole võimalik tuvastada tehingu tühisust isiku piiratud teovõime tõttu ilma, et ekspertiis oleks tuvastanud isikul võimaliku piiratud teovõime aluse (nt dementsuse) ning piiratud teovõime. See tähendab, et kuigi eksperdi arvamus ei ole kohtu jaoks otseselt siduv, on tegemist kaaluka tõendiga. Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt perearstide ja vallavalitsuste arvamused ei riimu omavahel ega ekspertiisiaktiga, ei ole asjakohased, kuna nimetatud isikud ei pidanudki suutma hagejale diagnoosi panna. Maakohus on õigesti pidanud neid tõendeid abistavateks. Kiili valla sotsiaalhoolekande töötaja ja Haabersti LOV seisukoht olid kohtu siseveendumuse kujundamisel olulised, sest vastavalt apellatsioonkaebuse vastusele oli lisaks hagis toodud lepingutele samal perioodil samade võimalike lepinguid sõlminud isikute poolt müüdud võltsitud allkirjade alusel hagejale kuuluvat metsa ning metsamüügist saadud raha on kantud kolmandate isikute arvele. Kohus on õigesti käsitlenud neid tõendeid kui abistava tähendusega dokumente (otsuse p 31). Ringkonnakohtu hinnangul on ekspertiisiaktis väljatoodu piisav, asumaks seisukohale, et hageja võime oma tegudest adekvaatselt aru saada ja neid juhtida oli 03.05.2013 piiratud (II kd, lk 2-5). TsÜS § 8 lg 2 alusel mõjutab täisealise isiku piiratud teovõime isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Harju Maakohtu 30.04.2015 määrusega seati hageja üle eestkoste ja määrati eestkostja kuni 30.04.2020 7 (tsiviilasi nr 2-14-61620). Asjaoludest nähtuvalt ei ole seaduslik esindaja hiljem tehinguid heaks kiitnud. Tehingute tühisuse tõttu puudus kohtutäituril TMS § 2 lg 1 p-s 19 sätestatud täitedokument ja TMS § 23 lg-s 1 sätestatud alus täitemenetluse alustamiseks ja läbiviimiseks ning täitemenetlus tuleb lõpetada. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, jääb kaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulude jaotus 7. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebuse menetlemise kulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Riigi õigusabi korras osutas Harju Maakohtu 19.05.2014 määruse alusel hagejale õigusabi advokaat Ronald Riistan, kes esitas riigi õigusabi seadusele (RÕS) vastava tasutaotluse õigusabi osutamise eest kokku 620 euro ulatuses, lisaks käibemaks 124 eurot, st kokku 744 eurot. Õigusabi osutamine sisaldas tutvumist otsusega ja apellatsioonkaebusega ning vastuse koostamist 8 tundi, kohtukutsega tutvumist ja kliendile edastamist 0,5 tundi, apellandi täiendava seisukohaga tutvumist 1,5 tundi ja täiendava vastuse koostamist 3 tundi ja istungiks ettevalmistumist 1,5 tundi ja istungil osalemist 1 tund. RÕS § 22 lg 7 kohaselt määrab õigusabi tasu põhjendatud suuruse kindlaks kohus. Ringkonnakohtu hinnangul on tasu taotlus põhjendatud osaliselt. Kohus peab põhjendatuks ajakulu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja põhjaliku vastuse koostamiseks 8 tundi, apellandi täiendava seisukohaga tutvumise kulu 1,5 tundi, istungiks valmistumise kulu 1 tundi ja istungi ajakulu 0,5 tundi. Põhjendatud ei ole vastustaja täiendava vastuse koostamise kulu 3 tundi, kuivõrd kohus ei olnud selle esitamist nõudnud ning istungi kestus oli vastustaja plaanitust lühem 0,5 tunni võrra. Samuti ajakulu kohtuistungi kutsega tutvumiseks ja selle kliendile edastamiseks 0,5 tundi. Seega on põhjendatud ajakulu apellatsioonimenetluses 10,5 tundi ja istungi ajakulu 0,5 tundi. Seega summaliselt 420 eurot ja istungi kulu 20 eurot. Justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kehtestatud korra § 10 lg 3 kohaselt on tasu riigi õigusabi osutamise eest hagimenetluses (välja arvatud kohtuistungil osalemine) 20 eurot iga pooltunni kohta, kuid mitte üle 400 euro ühes kohtuastmes ja istungil osalemine iga poole tunni ees 20 eurot korra § 10 lg 4 kohaselt. Seega tuleb välja mõista KPMG Advokaadibüroole vandeadvokaat Ronald Riistani poolt hagejale osutatud riigi õigusabi eest 400 eurot apellatsioonimenetluses ja istungil osalemise eest 20 eurot, st 420 eurot, lisaks käibemaks 84 eurot. Kuna hagejale osutati õigusabi 19.05.2014 määruse p 4 alusel kohustuseta hüvitada õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulu, tuleb

§ 190

lg 3 kohaselt mõista need kulud kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral välja riigituludesse kostjalt.

§ 179

lg 1 kohaselt, kui menetluskulud ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, mõistab kohustatud isikult menetluskulud välja asja lahendav kohus. Kostjalt tuleb menetluskuluna välja mõista Eesti Vabariigi kasuks 504 eurot ja

§ 179

lg 9 kohaselt tuleb tasumisega viivitamise korral kostjal tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. 8. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse, millega kostja nõustus, kohtuistungi protokolli täpsustamiseks ja kannab täienduse otsuse resolutsiooni.

§ 50

lg 1 kohaselt peab 8 menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav 9