) §-le 367 liisingulepingute objektiks olevat vara müüma. Võõrandamisega tekkisid lisakulud 36 385 eurot 71 senti. Kokku oli liisingulepingutest tulenev kahjunõue 691 552 eurot 2 senti. Hagiavalduses palus hageja kostjalt mõista võla 48 392 eurot 10 senti, mille suurus tulenes enne lepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata liisingumaksetest ja intressimaksetest. Hageja nõue ei olnud aegunud. Tegu ei olnud kahjunõudega, vaid nõue põhines enne lepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata arvetel ehk perioodilistel maksetel. Aegumistähtaeg hakkas kulgema tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 kohaselt 31.12.2010 ja peatus pankrotimenetluse tõttu alates 30.05.2013 kuni tsiviilasjas nr 2-13-27328 tehtud kohtumääruse jõustumiseni 12.12.2013 (196 päevaks). Seega oleks nõue aegunud 26.06.2014. Kuivõrd hageja esitas hagi 20.06.2014, s.o enne nõude aegumistähtaja saabumist, ei olnud nõue aegunud. Vastuseks kostja väitele, et hageja nõue oli rahuldatud vara müügist saadud rahaliste vahendite arvel, märkis hageja, et
lg-st 1 ei tulene liisinguandjale ehk käesoleval juhul hagejale kohustust nõuda kogu varaga seotud kulude hüvitamist, mida liisinguandja liisingulepingute objektiks olnud varade soetamiseks kandis. Hagejal on õigus valida, millises ulatuses ja osas ta liisingulepingute alusel liisinguvõtja ja/või liisingulepingute käendaja vastu nõude esitab. Liisinguleping p 1.6.1 kohaldub üksnes võlgnevustele, mis on tekkinud lepingu kehtivuse ajal. Viidatud punkti kohaselt on liisinguandjal õigus (mitte kohustus) kustutada laekumisest esimeses korras viivised, trahvid ja seejärel kustutada alles jäävate rahaliste vahendite arvelt liisinguvõtja rendimaksed ja muud lepingust tulenevad tasud.
lg-ga 1 seonduvalt märkis hageja, et võlgnik võib küll määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud, kuid ta ei tohi määrata, et täidab paremini tagatud kohustuse, kui kohustused ei ole võrdselt tagatud. Kuivõrd liisinguvõtja ei 2 täitnud liisingulepingutest tulenevaid kohustusi, mistõttu ütles hageja liisingulepingud erakorraliselt ennetähtaegselt üles, puudus liisinguvõtjal ja käendajal igasugune õigus määratleda, millise kohustuse katteks hageja midagi lugema või arvestama peab. Praegusel juhul ei teinud liisinguvõtja ega käendaja hagejale ühtegi makset, millega liisinguvõtja või käendaja oleks saanud määratleda, millise kohustuse katteks makse tehakse. Liisingulepingute objektideks olnud vara võõrandati hageja poolt, mille kohta edastas hageja liisinguvõtjale ja käendajale teatised ja tasumise nõuded. Kostja vastuväited 2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Liisingulepingute ülesütlemisel tekkis hagejal
lg 1 alusel õigus nõuda liisinguvõtjalt kõikide kulude hüvitamist, mida liisinguvõtja kandis seoses varaga, milles need ei olnud tasutud liisingumaksetega kaetud. Seega pärast liisingulepingute ülesütlemist tuli hagejal nõuda liisinguvõtjalt mitte tasumata jäänud arvete maksmist, vaid kõikide kulude hüvitamist, mille hulgas olid ka tasumata jäänud kuumaksed. Vastavalt
lg 6 p-le 1, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Liisingulepingute üldtingimuste p 1.6.1 kohaselt oli liisinguandjal õigus maksete mittetähtaegsel tasumisel kustutada esimeses järjekorras viivised, trahvid ja seejärel kustutada alles jäävate rahaliste vahendite arvelt liisinguvõtja rendimaksed ja muud lepingust tulenevad tasud. Praegusel juhul olid esmalt sissenõutavaks muutunud rendimaksed
) §-st 367 tuleneva kahjunõude osadeks ja leidis, et võlgnevuse aluseks olid enne lepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata arved ehk perioodilised maksed. Tegemist on kahjunõudega, mille aegumistähtaeg hakkab kulgema nõude sissenõutavaks muutumisest. Kogu nõue muutus
järgi sissenõutavaks alates viimase lepingueseme müügist ehk 21.09.2010, sest siis sai hageja välja arvutada kahjuhüvitise suuruse. Kuna aegumine peatus tulenevalt pankrotimenetlusest 196 päevaks, siis aegus hageja nõue 05.04.
Praegusel juhul esitas hageja kostja vastu üksnes esimesena nimetatud nõude. Maakohus oli seisukohal, et võtmaks seisukohta hageja enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) nõude põhjendatuse osas, tuli kohtul asja õigeks lahendamiseks hinnata ka lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõude (
lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõude (
Selleks tuvastas kohus sõiduki jääkväärtuse, tasumata liisingumaksete summa ja soetusmaksumuse tasumata osa ning rakendas järgmist valemit: kostja tasumata liisingumaksed – (sõiduki jääkväärtus – lepingujärgne jääkmaksumus), kusjuures lepingujärgne jääkmaksumus kujunes tasutavate maksete lahutamisel ostuhinnast. Sõiduki jääkväärtuse osas märkis kohus, et pooled ei esitanud asjakohaseid tõendeid turuväärtuse tõendamiseks, mistõttu tuli liisingvara turuväärtuse hindamisel aluseks võtta hageja poolt määratud esmased müügihinnad (alghinnad), mis olid eelduslikult liisinguesemete turuhinnaks tol ajahetkel. Lisaks eelnevale pidas kohus sõidukite turuväärtuse arvestamisel silmas järgmisi asjaolusid: vara soetati septembris 2009 ja suunati uuesti müüki aprillis 2010; majanduslangus ei saanud olla põhjuseks, miks kostja peaks kandma müügi riski ja seda veel olukorras, kus kostjal ei olnud võimalust osaleda müügiprotsessis; hageja puhul oli tegemist suure äriühinguga, kes tegeles pidevalt sõidukite liisimisega ja kellel olid tööl õigusteadmistega isikud. Eelnevat kogumis arvestades leidis kohus, et vaidlusaluste liisinguesemete müügihinnaks tuli lugeda nende esmane müügihind - 10%. Liisinguesemete alghind oli vahemikus 35 279 eurot 23 senti kuni 54 000 eurot, kokku 931 416 eurot 30 senti. Sõltumata asjaolust, et müügist saadi lõppastmes kokku 338 911 eurot 66 senti, tuli vara turuväärtuseks pidada 922 102 eurot 14 senti (931 416,30 - 10%). Järgnevalt tuvastas kohus liisingulepingute alusel, et vara soetusmaksumuse tasumata osa lepingu lõppedes oli kokku 48 700 eurot 56 senti, mis moodustus järgmiselt: vara maksumus - lepingu alusel tasutavad maksed. Poolte vahel puudus vaidlus, et lepingu ülesütlemise ajast kuni lepingu tähtaja möödumiseni oli tasumata liisingumaksete summa 945 685 eurot 85 senti. Seega oli
lg-te 2 ja 3 alusel põhjendatud hageja nõue kostja vastu 72 284 eurot 27 senti (945 685,85 - (922 102,14 - 48 700,56)). Lisaks oli põhjendatud ja tõendatud
Eeltoodust tulenevalt tuli seoses lepingu ülesütlemisega kostjal hagejale tasuda
lg-te 2 ja 3 alusel 72 284 eurot 27 senti, müügiga seoses tekkinud lisakulud
lg 4 alusel 36 385 eurot 71 senti ning
lg 1 alusel enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksed 33 990 senti 22 senti ja intress 14 401 eurot 88 senti, kokku 157 062 eurot 8 senti. Kuna liisinguesemete väärtus nende liisinguandjale tagastamise hetkel vastavalt käesolevas kohtuotsuses kohtu poolt tuvastatule oli 922 102 eurot 14 senti, siis kattis see lepingu ülesütlemisest tekkinud kulud ning ka tasumata liisingumaksete ja intressinõude, mistõttu puudus 4 hagejal nõue kostja vastu ja hagi tuli jätta rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 173 lg 1 alusel täies ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus 4. Hageja palus maakohtu otsus tühistada, sh osas, milles kohus jättis menetluskulud hageja kanda ja hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsus oli pooltele üllatuslik ja rajatud normile või normidele, mida menetluse vältel sisuliselt ei arutatud. Samuti oli maakohus jämedalt eksinud matemaatiliste arvutuste tegemisel. Kuna pooled ei vaielnud selle üle, et nende vahel oli lepinguline suhe, mis lõppes liisinguandja poolse erakorralise ülesütlemisega, ei saanud poolte vahel olla ka vaidlust, et liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale liisingulepingute alusel liisingulepingute objektide kasutamise eest rendi- ja intressimakseid kuni liisingulepingute erakorralise ülesütlemiseni. Kostja vastu esitati praegusel juhul kohustuse täitmise nõue
Hageja ei esitanud kostja vastu
Väär oli maakohtu arvutuskäik ja sellest tulenev järeldus, nagu liisinguandja oleks justkui leppinud liisinguvõtjaga kokku vara tasuta kasutamises. Kohus tegi ebaõigesti hagejale etteheiteid kohtule tõendite esitamata jätmise kohta. Esiteks ei kuulunud maakohtus arutamisele liisingulepingute objektide võõrandaamisega seotud asjaolud turuväärtus varade tagastamise hetke seisuga, müügiprotsess, müügiprotsessist teavitamine jne, sest hageja esitas kohtu kaudu vaid lepingu täitmise nõude. Teiseks, kui kohus leidis, et kohtuotsuses hagejale etteheidetud asjaolud vajasid tõendamist, tulnuks kohtul vastavalt TsMSile määrata hagejale tähtaeg vastavate tõendite esitamiseks. Eelnevat maakohus ei teinud. Vastavate tõendite esitamise vajadust ei arutatud ka kohtuistungil, kus oli kõne all vaid võimaliku kompromissi saavutamine poolte vahel. Maakohtu tõdemust, et majanduslangus ei olnud põhjus, miks kostja peaks kandma müügiriski ja seda veel olukorras, kus kostjal ei olnud võimalust osaleda müügiprotsessis, kohtumenetluses ei arutatud. Eelnevale lisaks ei analüüsinud kohus kõiki tõendeid kogumis. Olukorras, kus liisinguvõtja on liisingulepinguid täitnud vaid kahe kuni kolme maksegraafikujärgse intressimakse ulatuses, ei saanud vaidlusaluste liisinguesemete müügihinnaks lugeda nende esmast müügihinda miinus (–) 10%. Kuivõrd Autofleet OÜ ei tasunud liisinguvõtjale mitte ühtegi rendimakset, ei saanud liisingulepingute objektideks olnud varade väärtus lepingute ülesütlemisel katta lisaks liisingulepingutest tulenevatele tasumata põhiosa maksetele ehk rendimaksetele ka intressimakseid. Samuti järeldas maakohus vääralt, et liisingulepingute lõppedes ei pidanud OÜ Autofleet liisingulepingute objektide ehk varade soetusmaksumuse tasumata osasid (48 700 eurot 56 senti) liisinguandjale tasuma. Liisingulepingud öeldi erakorraliselt ja ennetähtaegselt üles, mistõttu ei omanud kõnealuse vaidluse lahendamisel tähtsust liisingulepingutes kokkulepitud liisingulepingu objektide jääkväärtus liisingulepingute lõppemise seisuga. Eelnev oleks tähtsust omanud liisingulepingute kohase täitmise korral kuni liisingulepingute lõpptähtpäeva saabumiseni. Eelnevast sõltumatult märkis hageja, et nimetatud asjaolu üle maakohtumenetluses vaidlust ega arutelu ei toimunud. Maakohus eksis jämedalt matemaatiliste arvutustega ja lisaks tegi arvutusi valimatult nii käibemaksuga kui käibemaksuta. Kohtuotsuse punktis 37 arvutuskäigu veerus “vara alghind (eurodes)“ on toodud käibemaksuga hind ja sama arvutuskäigu veerus “tasumata liisingumaksed” ehk jääk ülesütlemisel, on maakohus lähtunud käibemaksuta jääkidest. Kohus eksis jämedalt ka protsendi arvutamisel 931 416 eurot 30 senti. Nimetatud summalt 10% maha 5 lahutades on tulemuseks 838 274 eurot 67 senti, mitte 922 102 eurot 14 senti. Tulenevalt asjaolust, et 838 274 eurot 67 senti sisaldab käibemaksu, tuleks sellest maha arvestada omakorda 20%. Seega tulnuks kohtul oma arvutustes lähtuda 698 562 eurot 23 senti. Seega jäi tegelikult liisingulepingute varade müügist katmata 247 123 eurot 63 senti (945 685,85 - 698 562,23). Eeltoodust tulenevalt olid väärad ka maakohtu otsuse punktides 40 - 43 märgitud järeldused. Lõpetuseks märkis hageja, et kohus arvestas tehetes ebaõigesti kahel korral liisingulepingute turuväärtuse osaga. Maakohus, analüüsides nõudeid, mida hageja hagiavalduses kostjalt ei nõudnud, jättis samas seisukoha võtmata tegeliku vaidlusaluse küsimuse osas. Vastus apellatsioonkaebusele
lg 1 alusel, paludes kostjalt välja mõista liisingulepingu alusel tasumata kuumaksed ja intress kuni lepingute ülesütlemiseni. Esmalt tõusetus küsimus nõude võimaliku aegumise kohta. Riigikohus kinnitas 17.02.2016 lahendis 3-2-1-118-15 ringkonnakohtu seisukohta, et hageja nõue ei olnud aegunud. Pärast asja arutamise jätkamist maakohtus toimus 26.05.2016 korraldav kohtuistung, kus arutati üksnes kompromissi sõlmimise võimalusi ning määrati, et edasine asja arutamine toimub kirjalikus menetluses. Seejärel esitasid pooled oma viimased seisukohad. Hageja palus kohtul nõue kostja vastu rahuldada ja märkis, et kostja seisukoht, nagu tuleks liisinguesemete müügist saadud raha arvelt esmalt rahuldada tasumata rendi- ja intressimaksed, oli väär. Kostja jäi selle juurde, et haginõue oli rahuldatud sõidukite ja haagiste müügist saadud rahaliste vahendite arvel. Maakohus poolte väidetega ei tegelenud ja tegi lahendi, kus jättis käsitlemata menetlusosaliste peamise väite ja vastuväite ning lahendas asja
kaudu, analüüsides hageja võimalikku kahju hüvitamise nõude suurust ja võrreldes seda tuluga, mida hageja sai liisingu objektide müügist. Ringkonnakohus selgitab, et juhul kui kohus leiab, et kohaldamisele kuulub norm, millele pooled ei ole menetluse kestel tuginenud, peab maakohus selle kohaldamist pooltega eelnevalt arutama, sh andma võimaluse tõendite esitamiseks. Ringkonnakohus nõustub siinkohal hagejaga, et maakohtu otsus oli üllatuslik. Asja uuesti menetledes tuleb maakohtul välja selgitada kostja vastuväited hagile ning anda pooltele võimalus esitatud vastuväite valguses seisukohti avaldada ja tõendeid esitada. Õige on apellandi väide, et kohus on arvutustes eksinud, st teinud arvutusi nii käibemaksuga kui ka käibemaksuta, mis on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Arvutused peavad põhinema samadel alustel (Riigikohtu lahend 3-2-1-118-08; 3-2-1-124-08) ja Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-14-14 asunud seiskohale, et juhul kui liisinguandja on märkinud liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud, mida tuleb
lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega ilma käibemaksuta, on käibemaksu juurde arvutamine liisinguesemete väärtuse määramisel liisinguandja suhtes põhjendamatu. Apellant leiab põhjendatult, et lähtuda tulnuks käibemaksuta hinnast. Lõpuks tuleb maakohtul teha TsMS § 436 lg 1 ja § 442 nõuetele vastav otsusses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. 7 Kuivõrd asi saadetakse maakohtule tervikuna uueks läbivaatamiseks, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuses sisalduvaid etteheiteid, mis puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget või puudulikku hindamist ning faktiliste asjaolude väära tuvastamist. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Seetõttu ei võta ringkonnakohus vastu apellatsioonkaebusele lisatud tõendeid ja tagastab need, et tõendite vastuvõtmise lahendab eelmenetluses hageja vastava taotluse esitamisel maakohus. Kuivõrd tõendid on esitatud elektrooniliselt, ei tagastata kohus neid, vaid kõrvaldab toimikust. 7. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.