Lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel. Ekspertiisikulu 61 eurot tasuda Riho Ojasalul Rahandusministeeriumi SEB Pank kontole EE891010220034796011 või Swedbank kontole EE932200221023778606 või Nordea Bank kontole EE701700017001577198 või Danske Bank kontole EE
Otsuse kohaselt juhtis Riho Ojasalu 21.10.
Tagurdav autojuht ei saanud ette näha ega aimata sellist jämedat liiklusnõuete rikkumist jalakäija poolt. Liiklusseadus lubab eritingimustel ületada sõiduteed ka muudes kohtades, kuid üksnes kahe tingimuse täitmisel- ettenähtud kohad on rohkem kui 100 meetri kaugusel (ei ole täidetud, kuna lähim ülekäigurada oli mõlemal pool 50 meetri kaugusel) ning sõidutee ületamisega ei tekitata liiklusohtu. 2 Kohtuvälisel menetlejal oli kohustus hinnata ka liiklusõnnetuses osalenud teise isiku käitumist. Menetlusalusele isikule tutvustatud väärteotoimiku materjalidest ei nähtu, et kohtuväline menetleja oleks andnud hinnangu jalakäija tegevuse õiguspärasusele, samuti sellele, kas jalakäija poolt kõigi liiklusnõuete täitmisel oleks samuti liiklusõnnetus toimunud. Tulenevalt kriminaalkolleegiumi varasemast praktikast saab öelda, et normatiivselt ei saa isikule omistada tagajärge juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala. Peale selle võib tagajärje normatiivne omistamine isikule olla välistatud ka seetõttu, et kahju kannatanu asetas ise ohtu mõne enda õigushüve või tema hoolde usaldatud kolmandale isikule kuuluva õigushüve. Sellisel juhul pole põhjust tagada õigushüve kandjale tema õigushüve riigipoolset kaitset karistusõiguse abil. Liiklusõnnetuse puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve. Maakohtul tuleb anda hinnang, kas Riho Ojasalu pidi ette nägema, et jalakäija ületab sõiduteed keelatud kohas ja selle ohutuses veendumata. Riho Ojasalu liikus väga väikse kiirusega ning peatus kohe, kui toimus kokkupõrge. Väikest kiirust tõendavad jalakäija väikesed vigastused ning asjaolu, et jalakäija ei jäänud auto alla- tegemist oli kõrge autoga, mis oleks lamavast inimesest vaevata üle sõitnud. Järgmiseks tuleb hinnata, kas Riho Ojasalu käitumise ja saabunud tagajärje vahel esineb põhjuslik seos. Põhjuslik seos on objektiivse koosseisu oluline element, milleta ei saa otsustada, kas kahtlustatava tegu ning tema poolt põhjustatud tagajärg on talle omistatav või mitte. Juhul, kui põhjuslik seos puudub, ei ole tegemist antud isiku teoga või tema poolt põhjustatud tagajärjega, mille eest ta peab vastutama. Isik vastutab tagajärje põhjustamise eest ainult sel juhul, kui tagajärg on talle omistatav. Kui isiku tegu tagajärge ei põhjustanud, s.t puudub seos teo ja tagajärje vahel, ei või isikut vastutusele võtta, kuna tagajärg ei ole isikule omistatav. Kaitsja on seisukohal, et kui ekvivalentsuseteooria kohaselt võiks tagajärg olla Riho Ojasalule omistatav (kui ei oleks autoga sõitnud, ei oleks kokkupõrget toimunud), siis liiklusseadus iseenesest ei keela autoga sõitmist. Seetõttu ei saa liiklussituatsioonile läheneda üksnes formalistlikult, vaid tuleb hinnata, kuidas oleks pidanud menetlusalune isik käituma ja milles veenduma. Selle hinnangu hulka kuulub ka analüüs, mida pidi menetlusalune isik ette nägema, s.t kas ta pidi ette nägema, et jalakäija ületab sõiduteed keelatud kohas, rikkudes jämedalt liiklusnõudeid. Asudes seisukohale, et tagajärg on põhjuslikkuse alusel omistatav, tuleb kontrollida, kas tagajärg on ka normatiivselt omistatav. Riigikohus on märkinud, et kui on olemas tõenäosus, et mõne teise liiklusõnnetuse osapoole õiguskuuleka käitumise puhul ei oleks liiklusõnnetuse tagajärg olnud välditav ja seda tõenäosust ei ole võimalik teiste tõenditega kontrollida, siis on tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Kaebuse esitaja on seisukohal, et väärteoasja ühekülgse menetlemise põhjuseks on ka asjaolu, et väärteoprotokolli koostanud ja otsuse teinud kohtuvälise menetleja ametnik on sama. VTMS § 25 lg 1 kohaselt on kohtuvälise menetleja ametnik kohustatud taanduma, kui ta on varem menetlenud sama väärteoasja. Riigikohus on varasemates lahendites tauninud olukorda, kus sama ametnik on nii väärteoasjas süüdistuse esitaja kui ka karistuse määraja, kuid on leidnud, et siiski ei ole see väärteomenetlusõiguse rikkumine. 3 Kokkuvõtvalt on kaebuse esitaja seisukohal, et Riho Ojasalu ei ole liiklusnõudeid rikkunud. Liiklusõnnetus oleks jäänud toimumata, kui jalakäija oleks täitnud liiklusnõudeid, s.t ületanud sõiduteed ettenähtud kohas. Puudub põhjuslik seos Riho Ojasalu käitumise ja saabunud tagajärje vahel, seega puudub Riho Ojasalu käitumises ka
lg 1 väärteo koosseis, mistõttu tuleb otsus tühistada ja väärteomenetlus seoses väärteotunnuste puudumisega lõpetada. 02.02.2017. a saabus kohtusse kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebusega. Riho Ojasalu süüline käitumine
lg 1 järgi on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ja väärteoasi on õigesti kvalifitseeritud
Kohtuväline menetleja ei nõustu, justkui oleks Riho Ojasalu tagurdamisel pööranud tähelepanu vaid paremale küljele jäävatele reisibussidele, mille juures on suurem tõenäosus inimeste viibimiseks ja liikumiseks. Tagurdamisel peab vaatama nii vasakule kui paremale, olenemata milliselt poolt võib suurema tõenäosusega liikleja ilmuda.
Sõidukijuht on suurema ohu allikas, mistõttu peab alati veenduma oma tegevuse ohutuses, seda eriti tagurdades. Menetlusalune isik keskendus ainult paremale küljele, täites sellega oma kohustuse, tagada ohutus, üksnes osaliselt. Sõidukijuhil peab olema tagurdades ülevaade sõiduki ümber toimuvast, sealhulgas ka sõiduki esiosa ja tagaosa juures toimuvast.
lg 1 kohaselt ei tohi juht ohustada oma tegevusega jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti ega jalgratturit.
lg 1 kohaselt peab juht olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist. Tagurdamisel ei piisa vaid küljepeeglitesse vaatamisest, sest tihtipeale jääb liikleja, sedapuhku jalakäija, sõiduki tagaosa keskele, kuhu näeb ainult läbi tahavaatepeegli või üle õla vaadates. Vajadusel tuleb kasutada teise isiku abi, võimalusel kõrvalistuja näol, kes saaks õues märku anda, kas on ohutu tagurdada või mitte. Liiklusõnnetuse põhjustamises on süüdi Riho Ojasalu, kes ei veendunud tagurdamisel, et ei ohusta ega takista teist liiklejat. Menetlusalune isik ei veendunud tagurdamise ajal, et sõiduki tagaosa keskele pole ilmunud jalakäijat või muud liiklejat, ei kasutanud selleks tahavaatepeeglit, üle õla vaadet või kõrvalistuja abi. Kohtuväline menetleja pidas võimalikuks karistada Riho Ojasalu karistusega 85 trahviühiku ulatuses, s.o 340 euroga, mis jääb sanktsioonimäära esimesse kolmandikku. Kohtuistungil jäid kaebuse esitaja ja tema kaitsja kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebuse rahuldamata ja otsuse muutmata. Kohtu seisukoht VTMS § 123 lg 2 sätestatu kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. 4 VTMS § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. KarS § 2 lg 2 alusel karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kaebust lahendades annab kohus kõigepealt hinnangu väitele, et kohtuväline menetleja oleks pidanud andma hinnangu mõlemale liiklusõnnetuses osalenud liikleja käitumisele ja et menetlus on olnud ühekülgne (I) ning seejärel
I Korrektne on kaitsja poolt viidatu, et mitme osapoolega liiklusõnnetuse puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist. Nõustuda tuleb sellestki, et väärteoasja materjalidest ei nähtu, et kohtuväline menetleja oleks liiklusõnnetuses kannatada saanud T.S. käitumisele hinnangu andnud. Samas on väärteoasja kohtuliku arutamise käigus selgunud, et politsei on T.S. käitumist hinnanud. Arvestades, et T.S. sai õnnetuse käigus vigastada, ta oli haiglas ja oli pikalt haiguslehel, samuti jäi tal ära planeeritud reis, leidis politsei, et T.S.le protokolli koostamine ei ole otstarbekas. Siinkohal nendib kohus, et T.S. puudutav menetlusotsustus oleks võinud olla lisatud väärteoasja materjalide juurde, et vältida kaebaja etteheidet, nagu oleks politsei kohtuvälise menetluse käigus jätnud liiklusõnnetuse teise osapoole käitumisele hinnangu andmata. Eelneva valguses, kuivõrd menetleja on T.S. käitumisele hinnangu andnud, ei nõustu kohus kaebaja väitega, et menetlus on olnud ühekülgne. Seda enam, et ka kaebuses on märgitud, et Riigikohus ei ole kirjeldatud olukorras väärteomenetluse õiguse rikkumist jaatanud. II Vaidlust ei ole, et liiklusõnnetus toimus 21.10.2015. a kella 12.34 paiku Tartu linnas, Sadama 1 ees (Ahhaa keskuse juures). Seda kinnitavad nii Riho Ojasalu kui ka tunnistajate H.Õ. ja T.S. ütlused, lisaks tõendab seda sündmuskoha vaatlusprotokollis ja LÕ aktis märgitu. Tunnistaja T.S. ütluste kohaselt oli ta oma kodust teel linna poole. Ta tahtis minna Zeppelini keskusesse. Ta tuli üle jalakäijate silla ja võttis suuna Ahhaa poole. Tartu hotelli taga on üks jalgrada, ta tuli seda mööda, et saada jalakäijate promenaadile, mis on Ahhaa ja Aura vahelisel alal, mis viib Zeppelini keskusesse. Ta teab seda momenti, kui hakkas üle tee minema. Ta teadis, et auto on temast möödunud ja tee oli edaspidi puhas, liiklemist ei olnud. Ta mäletab vaid ühte autot, mis keeras seal teeotsas ilmselt McDonaldsi ringile. See on tema viimane mälupilt sellest päevast. Enda arvates tahtis ta üle tee minna, ta teab, et läkski. Siis tuli välja, et ta ei saanud üle tee. Ta ärkas hilja õhtul haiglas. Tema kõrval oli valvearst, kes selgitas, et ta (T.S.) tahtis minna üle tee, aga auto tagurdas talle (T.S.le) otsa. Tema mälu on selle koha pealt kustunud. Ta ei tea sellest hetkest midagi, ega ka ülejäänud päevast. Ta on seda teekonda ka varem kasutanud, tal ei olnud sellel päeval kiire. Ta liigub väga rahulikult, kui ta Aurasse läheb või ka enne seda. Sellel päeval ei olnud tal kuskile kiiret. See teekond on talle jalakäijana tuttav, seal Tartu hotelli taga on üks selline inimeste poolt sisse käidud rada. Seal ei ole nähtavust, mis peaks olema piiratud: kui sõita või liikuda, siis peaks olema nähtav nii autojuhile kui ka kõigile, 5 kes näha soovivad. Ta kasutab ka ülekäigurada, aga sellel hetkel tegi otsuse sedamoodi. Ta hindas, et seal, kus ta üle tahtis minna, oli liiklus hõre. Ta teab, et seal on ühel pool otsas üks jalakäijate rada. Lähimad ülekäigurajad olid kohast, kus ta tahtis üle tee minna, vast mõnekümne meetri kaugusel. Ta on teadlik, kust tuleb teed ületada ja saab aru, et see koht, kust tema ületas, ei ole liiklusseadustiku järgi ilmselt lubatud. Samas hindas ta olukorda väga adekvaatselt. Ta teadis ka, et see tee on ühesuunaline. Ta nägi, et see auto, millega kokkupõrge toimus, sõitis temast juba mööda. Edaspidi ühtegi autot ei tulnud ja ta asus julgelt teed ületama. Autod ei saa hakata seal lihtsalt tagurpidi liikuma. Olles veendunud, et auto on temast mööda sõitnud, teadis ta, et tee on vaba ja andis endale aru, et ta läheb sealt üle tee. Ta mõtleb enda seisukohast, et ühesuunalisel liiklusel niisama tagurpidi käiku sisse ei panda ja selleks peab olema veendunud, et taga ei ole mõnda sõidukit. Ta vaatas teed ületades nii paremale kui ka vasakule. Sellel hetkel oli auto temast möödunud. Ta ei tea, kui kiiresti sõiduk temast möödus. Ta ei oska kiirust öelda, aga see tundus talle tollel hetkel ohutu. Midagi ebatavalist ta ei märganud. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt soovis ta tollel päeval sõita Ahhaa parklasse. Ta sõitis ühesuunalisel teel, sõitis õigest teeotsast kuskil 10 meetrit mööda. Ta soovis tagurdada tagasi parklasse. Ta veendus, vaadates peeglisse vasakule, keskele ja paremale ja ka kaamerasse, et sealt ei tule kedagi ja kedagi ei ole sõiduteel. Paremal pool olid bussid, ta süvenes rohkem sinna, hakkas tagurdama ja sellel samal momendil tuli vasakult poolt jalakäija. Nii, kui ta teda nägi, ta pidurdas. Kokkupõrge oli hästi väike. Jalakäija tuli vasakult põõsaste alt, põõsaste vahelt. Jalakäija tuli taha auto vasakusse nurka, mitte päris nurka, vaid kukkus ikkagi auto taha. Kui auto ja inimene kokku põrkasid, oli inimene küljega. Ei olnud näoga. Oli küljega, ta tuli risti üle tee, s.t oli tee suhtes risti. Jalakäija ei puutunud autot küljega, pigem tagaotsaga. Jalakäija sai vasakule küljele kokkupõrke ja kukkus maha. See moment, kui ta pidurdas, saigi jalakäija kõksu ja tema kohe seisis. Ta jõudis tagurdada vast 1-2 meetrit. Kiirust ta öelda ei oska. Autos oli veel elukaaslane, kaks oma last ja üks võõras laps. Jalakäija oli pärast kokkupõrget auto taga pikali maas. Auto alla ta jäänud ei olnud. Selle koha peal ei olnud ülekäigurada. Ülekäigurada on sealt 50 meetrit ühele ja 50 meetrit teisele poole. Seal, kus jalakäija sõidutee ületamist alustas, ei olnud kõnniteed, seal oli haljasala. Enne tagurdamist ta seisis ja veendus. Ta vaatas peeglitesse, kaamerasse ja siis hakkas tagurdama. Nähtavus tundus talle normaalne. Paremal ta mingit tegevust ei näinud, busside juures inimesi ei olnud. Ta nägi jalakäijat siis, kui ta auto taha jõudis. Nägi teda tahavaatepeeglist. Riho Ojasalu ei mõelnud, et oleks võinud otse sõita, ringi teha ja parema koha leida. Enne tagurdamist oli tema kiirus 30 km/h edaspidi sõites. Tagurdamise kiirus oli väike, ta just hakkas liikuma. Riho Ojasalu elukaaslane, tunnistaja H.Õ. selgitas, et nad soovisid leida parkimiskohta Ahhaa keskuse parklas. Märgates, et nad sõitis teeotsast mööda, jäid nad seisma ja Riho Ojasalu veendus ja otsustas, et võib tagurdada. Ta ei oska öelda, kui palju Riho Ojasalu teeotsast mööda sõitis, tagurdada jõudsid nad väga vähe. Tagurdamine oli vaikselt alustatud ja järsult lõpetatud, sest oli kokkupõrge. Tema pilk oli suunatud paremale ja siis käis mats ja see oli kõik. Siis oli šokk. Tema istus juhi kõrval, ees paremal. Siis, kui mats käis ja auto seisma jäi, tulid nad autost välja: Riho enne ja siis tema. Ta tuli välja, leidsid kannatanu. Sellel hetkel ei osanud midagi teha, ta kutsus kiirabi. Kannatanu oli naisterahvas, ta oli auto taga külje peal. Kuna tema vaatas paremale, siis tagant jalakäija tulla ei saanud, ainult vasakult poolt. Paremalt ei saanud tulla, sest ta vaatas paremale. Nende taga oli ülekäigurada McDonaldsi juures. Ülekäigurajani oli veel maad. Vasakul pool autost oli haljasala, puud. Kui nad pärast kokkupõrget kannatanu juurde läksid, oli kannatanu pea all verine. 6 Nii menetlusalune isik kui ka tunnistajad H.Õ. ja T.S. on oma ütlustes kinnitanud, et T.S. ei ületanud sõiduteed ülekäigurajal. H.Õ. sõnul oli ülekäigurajani veel maad. T.S. sõnul oli ülekäigurajani ehk mõnikümmend meetrit ning Riho Ojasalu kinnitas, et antud kohas on ülekäigurajad 50 meetrit ühele ja 50 meetrit teisele poole.
p 100 kohaselt on ülekäigurada jalakäijale sõidutee, jalgrattatee või trammitee ületamiseks ettenähtud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgisega tähistatud sõidutee, jalgrattatee või trammitee osa, kus juht on kohustatud andma jalakäijale teed. Ülekäigurada on reguleeritav, kui liiklejate liikumise järjekorra määravad foorituled või reguleerija märguanded. Muul juhul on ülekäigurada reguleerimata. Ülekäigurajal võib sõidutee ületada jalgrattaga või tasakaaluliikuriga sõites, kuid sel juhul ei ole reguleerimata ülekäigurajal jalgratturil ega tasakaaluliikuri juhil sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur või tasakaaluliikuri juht ületab ülekäigurajal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigurajal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ega tasakaaluliikuri juht ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat.
lg 1 kohaselt tohib jalakäija ületada sõiduteed käigusilla või -tunneli, ülekäiguraja või ülekäigukoha kaudu (väljumata selle piirest) või ristmikul. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et kui käigusillale või -tunnelisse mineku koht, ülekäigurada, ülekäigukoht või ristmik ei ole kaugemal kui 100 meetrit, peab jalakäija sõiduteed ületama ainult nende kaudu. Nimetatud kohtadest kaugemal kui 100 meetrit tohib jalakäija sõiduteed ületada ainult siis, kui sõidutee on mõlemas suunas hästi näha ja sõidutee ületamisega ei tekitata liiklusohtu. Kohtul puudub alus kahelda Riho Ojasalu ja tunnistajate H.Õ. ja T.S. ütlustes, et T.S. ei ületanud 21.10.
7 Samas ei tohi juht
lg 1 sätestatu kohaselt tagurdades ohustada ega takistada teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi. Just
lg 1 sätestatud kohustuse rikkumist ongi kohtuväline menetleja Riho Ojasalule ette heitnud, s.t, et ta ei veendunud 21.10.2015. a kella 12.34 paiku tagurdades piisavalt selle ohutuses, mistõttu tagurdas külge jalakäijale, kes oli ületamas Tartu hotelli juurest suunaga Zeppelini keskuse poole sõiduteed. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et tagurdamismanöövril oleval Riho Ojasalul oli
lg 1 kohaselt kohustus veenduda, et tema tagurdamine ei ohusta ega takista teisi liiklejaid. Riho Ojasalu selles aga piisava hoolsusega ei veendunud. Süvenedes T.S. poolt antud ütlustesse, mille kohaselt asus ta sõiduteed ületama, kui Riho Ojasalu poolt juhitud sõiduk oli temast möödunud, on kohtu hinnangul selge, et antud kohas ei saanud nähtavus seal kasvavate puude tõttu olulisel määral piiratud olla, kuivõrd vastasel juhul ei oleks ka T.S. saanud Riho Ojasalu sõidukit näha. Isegi, kui nõustuda kaebajaga, kes selgitas, et nähtavus oli normaalne, et ta tõesti kasvavate puude tõttu T.S.t ei märganud, tuleb nentida, et kui Riho Ojasalu oleks tõepoolest tagurdamismanöövrit väga aeglaselt teinud (nagu ta ise väidab), oleks ta selle vältel pidanud T.S.t piisavalt aegsasti märkama, et kokkupõrget vältida. Vaadates väärteoasja juures asuvat fototabelit, nähtub, et T.S. oli kokkupõrke hetkel juba ületanud ühesuunalise tee vasakpoolse raja ning oli jõudnud parempoolsele rajale, isegi peaaegu selle raja keskele. Parempoolse raja keskele jõudmist kinnitavad Riho Ojasalu ütlused, et T.S. kukkus pärast kokkupõrget auto taha ning ka fototabelist nähtuv: kokkupõrke järel on sõiduki tagumisel klaasil kokkupuutest T.S.ga nühkejälg ning nühkejäljega samal joonel on sõidukist tagapool asfaldil vereplekk. Verepleki pärinemist kokkupõrkest on kinnitanud oma ütlustes tunnistaja H.Õ. ning seda kinnitab ka sündmuskoha vaatlusprotokollis kui ka LÕ aktis kajastatu. Arvestades, et Riho Ojasalu ei olnud sõidukis üksinda, temaga koos olid lapsed ning ka elukaaslane, kes vaatas enda sõnul ohutuses veendumiseks paremale, oleks Riho Ojasalu saanud keskenduda sõiduki taga toimuvale, kasutades selleks peeglite ja tahavaatekaamera abi. Riigikohus on märkinud, millele on ka kaebaja viidanud, et isikule ei ole alust ette heita asjaolu, et kavandades vasakpööret ta ka vaatas vasakule. Tunduvamalt taunitavam ja liikluses ohtlikum oleks see, kui sõiduki juht ei vaata kavandatava pöörde suunas.1 Arvestades Riigikohtu seisukohta oleks Riho Ojasalu, kavandades tagurdamismanöövrit, pidanud põhilise tähelepanu suunama enda sõiduki taga ja vasakul toimuvale. Seda enam, et tema elukaaslane jälgis sõidukist paremal pool toimuvat. Samuti oleks Riho Ojasalu, veendunud pärast tagumise käigu sisse panemist ja vaadates paremale-vasakule, ka tagurdamismanöövri alustamise järgselt, selle ajal veenduma, kas ta saab tagurdamismanöövri ilma takistuseta lõpule viia. Ebakindluse korral, viibides võõras linnas, oleks ta saanud kasutada liiklusseaduses sätestatud võimalust, s.t kasutada teise isiku, s.o oma elukaaslase abi, paludes viimasel sõidukist väljuda ja veenduda, kas tagurdamismanööver on ohutu (
Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et antud liiklusõnnetus on toimunud segasüül. Tunnistaja T.S. rikkus liiklusnõudeid, kuid teda ei võetud otstarbekuse kaalutlusel vastutusele. Nii T.S. kui ka Riho Ojasalu käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud tagajärjega. Kui mõelda ära T.S. käitumine, kes ületas sõiduteed, ei oleks liiklusõnnetust toimunud, kui ta oleks täitnud liiklusseaduse nõudeid ja ületanud sõiduteed selleks ettenähtud kohas, s.t ülekäiguraja kaudu. Mõeldes ära Riho Ojasalu käitumine olukorras, kus T.S. oli ületamas sõiduteed selleks mittelubatud kohas, ei oleks liiklusõnnetust toimunud, kui Riho Ojasalu oleks täitnud piisava 1 Riigikohtu 11.06.2003. a otsus nr 3-1-1-63-03 8 hoolsusega
lg 1 nõudeid ning veendunud tagurdamismanöövri sooritamisele eelnevalt ja selle käigus selle ohutuses. Kohtupraktika kohaselt peab väärteoprotokoll sisaldama teavet põhjustatud kahju kohta. Rikkumise kirjelduses sisalduvat lauset „Põhjustas liiklusõnnetuse ja tekitas varalise kahju T.N. ja AS H.L.“ ei saa lugeda piisavaks teabeks kahju kohta. Lisaks sellele, et protokollis näidatakse kellele kahju tekkis, tuleb ka näidata, milles kõnealune kahju seisnes.2 Käesoleval juhul ei ole teokirjeldus kohtu hinnangul koostatud kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Riho Ojasalule etteheidetava väärteo lühikirjelduses ei sisaldu tunnistaja T.S.le tekkinud vigastuste kirjeldust. Selles on lakooniliselt märgitud, et Riho Ojasalu tekitas liiklusnõuete rikkumisega tervisekahjustuse jalakäijale T.S.. Samas, kuigi teokirjeldusse ei ole märgitud, milles seisnes T.S. le tekitatud tervisekahjustus, on tervisekahjustuse tekkimine tõendatud tunnistaja enda ütluste, teatisest liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumise kohta ja isiku ekspertiisiaktiga nr 16ELÕI0063. Tunnistaja T.S. sõnul oli tal liiklusõnnetuse tagajärjel ajušokk ja peapõrutus ning saabumise teatise kohaselt oli tal peaajuvapustus ja parema küünarvarre põrutus. Teatises märgitud tervisekahjustuste esinemist kinnitab ka T.S. suhtes koostatud ekspertiis, millega on tuvastatud, et tal esines peaajuvapustus ja küünarvarre täpsustamata pindmine vigastus, mis kestavad kuni neli nädalat. Eeltoodu alusel tegi kohus kindlaks, et tõendamist on leidnud Riho Ojasalu poolt
S § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Riho Ojasalu pani talle etteheidetava teo toime vähemalt ettevaatamatusest hooletuse vormis, kuna ei veendunud piisavalt oma tagurdamismanöövri ohutuses. Juhul, kui Riho Ojasalu oleks tavapärasest suuremat tähelepanu ja asjaoludega arvestamist nõudva tagurdamismanöövri tegemisel käitunud hoolsamalt ja kohusetundlikumalt, s.t enne tagurdama asumist ja selle ajal veendunud piisavalt põhjalikult selle ohutuses, oleks ta saanud manöövri selle alustamise järel õigeaegselt katkestada või seda üldsegi mitte alustada. Olles tuvastanud vastavuses KarS § 2 lg 2 sätestatud deliktistruktuuriga teo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süü (Riigikohtu 12.11.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.