4-17-1860 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2017, Tallinn Väärteoasja number 4-17-1860 (2315,17,001159) Kohtunik Väärteoasi Märt Toming Dmitr

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: Dmitri Kanger, ik: 37603300220, elukoht: xxxx. Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Dmitri Kangeri kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 06.03.2017 otsusele nr 2315,17,001159 Dmitri Kangeri karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks osaliselt, s.o määratud põhikaristuse määra osas. 2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 06.03.2017 otsus nr 2315,17,001159 Dmitri Kangeri karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks osaliselt, s.o määratud põhikaristuse määra osas.

1. Teha uus otsus, kergendades Dmitri Kangerile määratud põhikaristust ning mõista Dmitri Kangerile LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristuseks rahatrahv 150 (sada viiskümmend) trahviühikut, s.o summas 600 (kuussada) eurot, jättes muus osas vaidlustatud otsuse muutmata.
2. Määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 5-kuuline tähtaeg 1
5. algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 5-kuulise tähtaja möödumisel. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Uue otsusega määratud rahatrahv 600 (kuussada) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arvelduskontole, märkides ära kohustusliku viitenumbri
6. VTMS § 204 lg 3 kohaselt juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 11.04.
7. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg on 11.05.
8. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 12.05.
9. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 06.03.2017 otsusega nr 2315,17,001159 karistati Dmitri Kangerit LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks, selles et menetlusalune isik 13.02.2017 kell 00:45 juhtis Tallinnas, Hooldekodu tee 1 juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,51 mg/l. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Magas 13.02.2017 kell 00:45 töötavas autos aadressil Hooldekodu 1 maja ees. Tegi silmad lahti ja nägi politseid, puhus alkomeetrisse, mis näitas joobes olekut. Ta viidi politseijaoskonda. Kaebuses soovib menetlusalune isik temale juhtimisõiguse alles jätta, kuna töö on seotud autojuhtimisega ning vaja on 3 last sõidutada kooli, trenni ja naine hetkel ei tööta. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht 13.02.2017.a. koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Hannes Lember väärteoprotokolli AB 1488990 selle kohta, et Dmitri Kanger juhtis 13.02.2017.a. kella 00:45 ajal mootorsõidukit Ford Mondeo registreerimismärgiga xxxx Harjumaal Tallinna linnas Hooldekodu tee 1 juures isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,51 milligrammi. Dmitri Kanger'i poolt toime pandud väärtegu on tõendatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, tõendusliku alkomeetri väljatrüki ja tunnistaja Vjatšeslav Šatalov'i ütlustega. Väärteootsusega nr 2315,17,001159 karistati Dmitri Kanger'it LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, s.o. 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 (viieks) kuuks. Käesoleval juhul pani menetlusalune isik toime enamohtliku väärteo. Väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti 2 kvalifitseeritud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,56 milligrammi, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ja tulemuseks saadi 0,51 milligrammi liitri kohta. Arvestades eeltoodut, võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on rikkumise keskmist määra oluliselt ületav. See aga omakorda tingib karistuse määramise üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Antud juhul oli ka alkoholisisaldus niivõrd suur, et see ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamatuks ja menetlusalune isik oli teadlik oma juhile keelatud seisundist. Samuti ei jäänud menetlusaluse isiku keelatud seisund mootorsõiduki juhtimisel märkamata kaaskodanikele. Tunnistaja Vjatšeslav Šatalov'i ütlusteste kohaselt sai ta 13.02.2017 kell 00:35 väljakutse aadressile Hooldekodu tee

1. Väljakutses nimetatud sõiduk Ford registreerimisnumbriga xxxx peatati Hooldekodu tee 1 juures kell 00:
2. Seetõttu leiab kohtuväline menetleja, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud tegu on toime pandud tahtlikult. Kohtuväline menetleja seisukohal, et Dmitri Kanger'ile on määratud õiglane ja tema süü suurusega proportsionaalne karistus. Lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Menetlusaluse isiku selgitustest nähtub, et ta ei saa aru tema poolt toime pandud teo tõsidusest ning näitavad juhi ükskõiksust liiklusseaduse nõuete täitmisesse ja hoolimatust kõigi teiste liiklejate suhtes. Seetõttu leiab kohtuväline menetleja, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine menetlusalust isikut liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja Dmitri Kanger'i suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, on menetleja seisukohal, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohtuväline menetleja seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri-ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega töö iseloomu osas, märgib kohtuväline menetleja, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Menetlusalune isik oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik võimaliku töö tegemiseks. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev Dmitri Kanger ka seda, et mootorsõiduki juhtimisele juhile keelatud seisundis võib järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Juhtimisõiguse vajalikkus töötamisel ja laste transportimisel ei tekkinud menetlusalusele isikule pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist, vaid need asjaolud olid olemas nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks Dmitri Kanger säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaalunud riivatavaid õigushüvesid, asus kohtuväline menetleja seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka menetlusaluse isiku enda elu ja tervise näol üles kaebuses esitatud põhjused. Ka varasema kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Eeltoodud põhjendustel on kohtuväline menetleja seisukohal, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld-ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Kohtuvälise menetleja hinnangul puudub alus kohtueelses menetluses tehtud seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning palub jätta Dmitri Kanger'i kaebuse rahuldamata. 3 Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragarahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 13.02.2017.a kell 01.00 kuni 01:06 Dmitri Kangeri seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 nr ARAF-0018, mis oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-16-00209). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,56 mg ja 0,59 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,51 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Hannes Lember, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,51 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Menetlusalune isik ülekuulamise protokollis ütlusi väärteo toimepanemise kohta anda ei soovinud. Kaebuses aga väidab menetlusalune isik, et ta magas joobes olekus töötavas autos, 4 kui politsei ta kinni pidas. Tunnistaja Vjatšeslav Šatalovi ütluste kohaselt sai ta väljakutse aadressile Hooldekodu tee 1, kus maja juures seisab halli värvi Ford ja autos istub joobes meesterahvas. Kell 00.45 jõudis kohale ja nägi, et Ford tagurdab ja proovib autot ümber parkida. Auto liikus Hooldekodu tee 1 Priisle tn suunas. Kell 00.45 peatati auto ja juhil tuvastati joove 0,51 mg/l kohta. Hinnates menetlusaluse isiku kaebuses esitatud versiooni, et ta magas autos ja ei sõitnud sellega, siis leiab kohus, et tegemist on paljasõnaliste ütlustega, mille ainukeseks eesmärgiks on lisakaristuse tühistamine. Menetlusalune isik ei eita oma süüd ega vaidlusta põhikaristust, tema ainukeseks sooviks on juhtimisõiguse alles jäämine. Samas on tunnistaja ütlustega tõendamist leidnud, et auto sõitis ja auto töötamist on kinnitanud ka menetlusalune isik ise. Kohus ei pea kaebuses esitatud väidet sõidukis magamise kohta eluliselt usutavaks, sest kohus ei pea võimalikuks, et magav isik oleks uneseisundis ja kinnisilmi võimeline juhtima sõidukit ja teha seda veel tagurdades ja parkimise eesmärgil. Selleks, et sõidukit juhtida ja ka vajalikku kohta tagurdades parkida peab juht olema ärkvel ja kasutama sõiduki juhtimiseks ja liikumisse suunamiseks sõiduki pedaale ja juhtkange ning rooli, st tegemist on ärkvelolekus isiku teadliku ja eesmärgipärase käitumisega. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega ja tunnistaja ütlustega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,51 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Arvestades, et Kar

S § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja Dmitri Kangerile määratud rahatrahv on ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras. Lisakaristust on kohaldatud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,51 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmine määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,51 mg/l, mis vastab kergele joobele. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,20 mg/l 5 piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus, pidas menetlusalune isik kohtu arvates võimalikuks oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Dmitri Kanger rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates Dmitri Kangeri süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,51 mg/l. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Teadlikult juhile keelatud seisundis olles mootorsõiduki juhtima asumine näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Kuivõrd tuvastatud alkoholisisaldus on LS § 224 lg 2 sätestatud alkoholipiirmäära keskmises määras, siis tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata keskmiseks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole ning neid ei tuvastanud ka kohus. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki, s.o eesmärki mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, tuleb karistuse määramisel hinnata isiku käitumist süüteole eelnevalt ja sellele järgnevalt, millest saab järeldada isiku üldist õiguskuulekust või selle puudumist. Seetõttu tuleb arvesse võtta ka süüteole eelnenud perioodil määratud karistusi ja tema käitumist liikluses üldises plaanis. Kui vaadata väärteoasjas leiduvaid Karistusregistri andmeid, siis tuleb tunnistada, et kaebuse esitajat ei ole varem karistatud LS § 224 ettenähtud süüteo toimepanemise eest. Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on teda 21.08.2015 tehtud otsusega karistatud liiklusalase väärteo (LS § 201 lg 1) toimepanemise eest rahatrahviga 400 eurot, mille täitmise kohta aga info puudub, kuid tegemist on kehtiva karistusega. Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida, mida menetlusalune isik aga ei teinud. Kohtu hinnangul tuleb eeltoodud põhjendustel määrata menetlusalusele isikule karistus ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Kohtuväline menetleja on määranud põhikaristuse tunduvalt üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, mis menetlusaluse isiku süü suurusest ja eri- ja üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtudes on põhjendamatult range. Seega kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on süü suuruse mõttes ebaproportsionaalne. Kohus leiab, et menetlusalusele isikule määratud põhikaristust tuleb 6 mõnevõrra kergendada ning menetlusalusele isikule saab karistuse mõista vastavalt menetlusaluse isiku süüle ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Lisakaristuse määramisse puutuvalt peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud keskmisena LS § 224 lg 2 mõttes. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist on kohus möönnud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,51 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 keskmises määras. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem LS § 224 ettenähtud väärteo karistus, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et on selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et kuna menetlusaluse isiku käitumine on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 mitte lg 1 järgi, siis on tegemist ka piirmäära olulise ületamisega, samuti hoolimatu suhtumisega oma teosse, mida kohus analüüsis juba ülalpool. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teo iseloomu, selle teo tõttu kasutuses oleva võõra vara ohustamise ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Sellisele seisukohale jõudmiseks annavad tuge ka kaebuse esitaja karistusandmed, millest nähtub kehtiv karistus liiklusalase väärteo toimepanemise eest. Seejuures on tegemist karistusega, mis on määratud mootorsõiduki juhtimise eest juhtimisõiguseta isiku poolt, mis iseloomustab kaebuse esitajat kui isikut, kes vaatamata juhtimisõiguse puudumisele soovis siiski juhina liikluses osaleda ja keda ei ole varasem rahatrahv liikluses õiguskuulekusele sundinud. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ja vajalik ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni 7 arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kaebuse esitamise ainukeseks põhjuseks on lisakaristuse tühistamine, kuivõrd menetlusalune isik vajab juhtimisõigust töö tegemiseks, kuna ta on autojuht, samuti laste kooli ja trenni viimiseks. Kohus leiab, et see põhjendus oleks ehk inimlikust aspektist arusaadav, kuid see põhjendus ei ole lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus nii tööülesannete kui ka võetud perekondlike kohustuste täitmiseks vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest või eelnevast alkoholi tarvitamisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks ning lisakaristuse kohaldamise vajalikkust toetab ka ülaltoodud kohtupraktika seisukoht. Kohus peab vajalikuks märkida sedagi, et laste eest peavad hoolitsema ka need lapsevanemad, kellel puudub juhtimisõigus. Seega ei saa laste eest hoolitsemise kohustus olla juhtimisõiguse vajalikkuse eelduseks või vältimatult vajalikuks tingimuseks, veel vähem asjaoluks, mis peaks välistama juhtimisõiguse äravõtmise. Kui aga isik peab vajalikuks jätkata töötamist autojuhina, siis teab selline isik ka seda, et sõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis on karistatav. Kui selline isik peab esmatähtsaks mitte töötamiseks vajaliku juhtimisõiguse säilimist, vaid alkoholi tarvitamist, siis teeb isik oma valiku ning peab loobuma valitud elukutsest eelistatuma tegevuse kasuks. Käesoleval juhul kaebuse esitaja sellise valiku ka temale inkrimineeritud süütegu toime pannes tegi ning selle valiku tegemise osas ei ole võimalik etteheiteid teha ei kehtivale seadusele ega seadust kohaldanud kohtuvälisele menetlejale. Kohus leiab, et kuna kohtuvälise menetleja määratud lisakaristuse määr on ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras, siis on see proportsionaalne nii menetlusaluse isiku süüd kui toimepandud süüteo asjaolusid arvestades ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine. Küll peab kohus võimalikuks kergendada menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja otsusega määratud põhikaristust. /allkirjastatud digitaalselt/ 8