Obsah (8)

§ 1041§ 1028§ 1042§ 7333§ 186§ 7339§ 1018§ 151

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Liis Arrak, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-7264

§ 1041

tulenev nõue, kuna kostja vabanes hageja tehtud soorituse teel tsiviilasjast nr 2-03-145 tulenevast riigilõivu tasumise kohustusest. 5. 30.10.2015 seisukohas põhjendas hageja täiendavalt, et on täitnud tsiviilasjast nr 2-1461714 tuleneva kohustuse kostja ees 21.05.2015 ning on taastanud kostja kontol olukorra, mis oleks olnud, kui autoriseerimata makset ei oleks toimunud. Kohtuotsuse täitmise tulemusena on tekkinud olukord, kus kostja on tsiviilasjast nr 2-03-145 tuleneva riigilõivu tasumise kohustusest vabanemise tulemusena rikastunud hageja arvel 9267,19 euro võrra. Kuni 15.04.2015 otsuse täitmiseni oli kostja kohustus täidetud kostja poolt, sest hageja täitis kohustuse kostja vahendite arvelt. Poolte vahel oli lepinguline suhe, millest tulenevalt hageja kohustus ülekantud summa kostjale tagastama. Kuna see kohustus on täidetud, ei ole pooltel teineteise vastu lepingust tulenevaid nõudeid ning seadus ei piira muude nõuete esitamist kaitsmaks hageja varalisi õiguseid. Hageja nõue kostja vastu ei ole poolte vahelisest lepingust tulenev võlaõiguslik nõue, vaid tegemist on lepinguvälise võlasuhtega (alusetu rikastumise nõue). Puudus õiguslik alus, mille kohaselt hageja pidi täitma kostja eest kostja riigilõivu tasumise kohustuse. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks tsiviilasjast nr 2-03-145 tuleneva riigilõivu tasumise kohustuse ise täitnud. Alternatiivselt palus hageja nõude rahuldada

§ 1028lg 1 alusel.

6. Hageja ei nõustunud kostja aegumise vastuväitega.

§-st 1041 tulenev nõue kostja vastu ei ole aegunud, kuivõrd aegumine hakkas kulgema alates tsiviilasjas nr 2-14-61714 tehtud kohtulahendi jõustumisest ning hageja poolt kohtuotsuse täitmisest 21.05.

1. Kostja vastuväited
2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et nõue on TsÜS §-st 146 tulenevalt aegunud, sest tehingust tuleneva nõude oleks hageja pidanud esitama kostja vastu kolme aasta jooksul alates riigilõivu tasumisest 01.12.
3. Hagejal ei saa olla nõuet

§ 1041

alusel, sest kostja vaidles kulutuse tegemisele vastu kooskõlas

§ 1042lg 2 p-dega 2 ja 3.

Hagejal puudus seaduslik alus 01.12.2011 makse teostamiseks, sest kostja oli esitanud avalduse makse tühistamiseks. Hagejal oli kohustus tagastada kostjale debiteeritud summa

§ 7333lg 1 alusel.

Kostja leidis, et kui hageja soovis tema eest tasuda riigile riigilõivu, ei muutu kostja sellest tulenevalt hageja ees võlgnikuks. Kostja ei vastuta nõutud summa tasumise eest, sest olukorras, kus hageja pangasüsteemi vea tõttu oli võimalik võtta kostja kontolt 9267,19 eurot, on hageja endale ise kahju tekitanud.

1. Harju Maakohtu 15.04.2015 otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-14-61714 on hagejal kohustus tagastada kostjale 9267,19 eurot. Maakohtu otsus on jõustunud 21.05.2015 ning seega on kohtuvaidlus selles osas poolte vahel lõppenud. Pangatöötaja eksimus ei vabastada hagejat kohustusest tasuda kostja kontole rahasumma, millega täideti tühistatud maksejuhis kostja arvelt. Kostja leidis, et poolte vahel oli 01.07.2011 sõlmitud kaks tehingut. Esimene oli tähtajalise hoiuse leping, mis lõppes 01.12.
2. Teine oli maksekäsund, mille hageja täitis 01.12.2011 ja millega ta rikkus seadusest tulenevat kohustust. Seega ei olnud 01.12.2011 seisuga pooltel enam lepingulisi suhteid. Hageja ei ole tasunud 01.12.2011 kostja eest riigilõivu. Riigilõiv tasuti kostja vahendite arvelt ning kostja ei ole Rahandusministeeriumi ees võlgnik. 01.12.2011 ei ole hageja arvelt alusetut rikastumist toimunud. Seadusest ei 3 tulene, et kui makseteenuse osutaja on tagastanud kliendile ebaõigesti debiteeritud summa, on tal õigus nõuda selle tagasimaksmist kliendilt. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
3. Harju Maakohus jättis 11.01.2016 otsusega hagiavalduse rahuldamata ja tühistas 15.05.2015 hagi tagamise määruse, millega kohus arestis kostjale kuuluval arveldusarvel 9267,19 eurot. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
4. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: - kostjal oli tsiviilasjas nr 2-03-145 tehtud jõustunud lahendist tulenev kohustus tasuda riigile riigilõivuna 9267,19 eurot; - 01.07.2011 esitas kostja hagejale maksejuhise summas 9267,19 eurot, täitmise tähtajaga 01.12.2011, Rahandusministeeriumi kontole nr 221023778606, selgitusega „Riigilõiv VB Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja nr 2-03-145 jõustus Riigikohtu lahendiga kohtuasja nr 3-7-1-2-439
5. juuni 2011“; - 18.11.2011 esitas kostja hagejale avalduse maksejuhise tühistamiseks; - hageja täitis oma eksimuse tõttu maksejuhise 01.12.2011 ning selle täitmise tulemusena kandis hageja Rahandusministeeriumile üle 9267,19 eurot; - hageja esitas Harju Maakohtule taotluse riigilõivu tagastamiseks, kuid kohus jättis 13.12.2011 määrusega hageja taotluse rahuldamata; - kostja esitas hageja vastu hagiavalduse tühistatud maksejuhise alusel üle kantud 9267,19 euro tagastamiseks; - Harju Maakohus rahuldas tsiviilasjas nr 2-14-61714 tehtud otsusega kostja hagi ning kohustas hagejat kostjale tagastama 9267,19 eurot. Kohtuotsus on jõustunud ning hageja tasus 21.05.2015 kohtulahendi alusel kostjale 9267,19 eurot.
6. Kohus ei nõustunud kostja väidetega, nagu oleksid poolte vahelised lepingulised suhted lõppenud 01.12.2011, kui hageja tegi vaatamata kostja tühistatud maksejuhisele eksliku ülekande. Võlasuhe ei lõpe kohustuse rikkumisega (

§ 186

). Kuivõrd kostja kontolt makse tegemiseks eksisteeris lepinguline alus, ei ole võimalik rahuldada hageja lepinguvälisele õiguslikule alusele rajatud nõuet kostja vastu, sõltumata sellest, et makse tegemisel rikkus hageja lepingut, mille tulemusena pidi ta alusetult ülekantud summa kostjale hüvitama.

§ 7333

lg 1 näeb ette, et kui maksejuhise on algatanud maksja, võib ta täitmata või valesti täidetud makse korral nõuda makseteenuse pakkujalt maksesumma viivitamatut ja mahaarvamisteta tagasimaksmist. Kui maksesumma debiteeriti maksja kontolt, tuleb kontol taastada olukord, mis oleks olnud, kui kontot ei oleks debiteeritud. Kui maksesummast on tehtud alusetuid mahaarvamisi, peab maksja makseteenuse pakkuja mahaarvatud summad viivitamata edastama saajale. Antud sättele tuginedes rahuldati kostja nõue hageja vastu jõustunud kohtulahendiga tsiviilasjas nr 2-14-61714. 12. Maakohus leidis, et

§ 7339

lg 1 ja

§ 7339

lg 2 tuleneb, et lepingu pooled ei saa lepingu rikkumisest tulenevalt teineteise vastu esitada muid nõudeid, kui on otseselt märgitud antud seaduse jaotises. Võlaõigusseadusest ei tulene, et kui makseteenuse pakkuja täidab makse ekslikult valesti, on temal sellest tulenev nõudeõigus kliendi vastu.

§ 7339

lg 1 alusel võib hageja esitada kostja vastu muust alusest tulenevaid muid nõudeid, mitte aga antud lepingust tulenevaid nõudeid. Hageja ei saa põhistada oma nõuet väidetega, et kostja ei olnud nõus hagejaga tegema koostööd ega esitama ise vabatahtlikult riigilõivu tagastamise taotlust tsiviilasjas nr 2-03-

1. Hageja ei olnud viidatud tsiviilasjas pooleks, mistõttu ei saanud hageja oma eksimust õigustada viidetega kostja kohustustele nimetatud tsiviilasjas. 4
2. Kostja ja hageja vahel oli lepinguline suhe, mis välistab

§ 1028

lg 1 kohaldamise.

§ 1028

lg 1 alusel on võimalik esitada nõue õigusliku aluseta soorituse saaja vastu ja sooritus peab olema tehtud nõude esitanud isiku poolt. 01.12.2011 tegi hageja kostja vahendite arvelt ülekande Eesti Vabariigile, mitte kostjale. Hiljem, kui hageja kandis tsiviilasjas nr 2-14-61714 kohtuotsuse alusel kostjale 21.05.2015 üle 9267,19 eurot, ei olnud sooritus tehtud ilma õigusliku aluseta, vaid soorituse õiguslikuks aluseks oli jõustunud kohtulahend. 14.

§ 1041

sätestab, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Hageja kandis kostja arvelt 01.12.2011 ilma kostja kehtiva maksejuhiseta riigile üle 9267,19 eurot. Seega ei teinud hageja nimetatud ajal kulutust mitte enda arvelt ega enda poolt, vaid kostja rahaliste vahendite arvelt ja lepingut rikkudes. Ühtlasi ei olnud 01.12.2011 ülekande tegemise ajaks veel saabunud kostja riigilõivu tasumise tähtaeg. Eeltoodud põhjustel puudub alus

§ 1041kohaldamiseks.

Hageja õiguslik käsitlus nagu saaks hageja poolt tsiviilasjas nr 2-14-61714 lahendi täitmisest tuleneda kostja kohustuse täitmine, on alusetu. Kui hageja tegi 21.05.2015 9267,19 euro suuruse ülekande, ei teinud hageja seda mitte riigile, vaid kostjale. Ka kostja viited

§ 1042

lg-s 2 toodule on asjakohatud, sest

§ 1042reguleerib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutuste tegemist.

Hageja ei ole väitnud ning käesolevas asjas kogutud tõendite pinnalt ei saa ka järeldada, et hageja oleks teinud mistahes kulutusi mõnele kostjale kuuluvale esemele. 15. Hageja nõuet kostja vastu ei saaks rahuldada ka üldiste käsundita asjaajamist reguleerivate õigusnormide pinnalt. Käesolevas asjas esile toodud tõenditest ja asjaoludest nähtub, et kostja ei kiitnud hageja poolt 01.12.2011.a tehtud ülekannet hiljem heaks ning ülekanne ei vastanud kostja tahtele, sest ta oli maksejuhise tühistanud. Samuti ei esinenud

§ 1018lg 1 p-s 3 toodud asjaolusid.

Seega on täitmata käsundita asjaajamise eelduseks olevad üldised nõuded, mis välistavad hageja nõude rahuldamise kostja vastu.

1. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et puudub alus hageja nõude rahuldamiseks kostja vastu. Lisaks asus maakohus seisukohale, et kuigi kohtu hinnangul ei saa hagejal olla kostja vastu lepinguvälist nõuet, on põhjendatud kostja väited nõude aegumise kohta. Hageja ja kostja vaheline suhe sai alguse lepingust ning hageja tegi ülekandeid lepingu rikkumise tõttu. Isegi kui hagejal oleks tekkinud lepingu rikkumisest tulenev nõue kostja vastu, oleks tegemist olnud tehingust tulenenud nõudega. Hageja on olnud läbivalt seisukohal, et tal tekkis kostja vastu nõudeõigus alates alusetu makse tegemisest 01.12.2011, sest hageja oli ekslikult seisukohal, et ta on tasunud kostja eest riigilõivu. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.
2. Isegi juhul, kui hageja käsitlus väidetava alusetu rikastumise nõude olemasolust oleks põhjendatud, oleks see nõue samuti aegunud.

§ 151

lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja pidi väidetavast alusetu rikastumise nõude olemasolust teada saama juba 01.12.2011, mil kostja esitas talle avalduse alusetult ülekantu tagastamiseks. Alates 01.12.2011 pidi hageja olema teadlik sellest, et ta on ilma õigusliku aluseta kandnud kostja kontolt üle 9267,19 eurot riigilõivu katteks riigile, millest tulenes omakorda hageja kohustus hüvitada kostjale makstud summa. 5 Hageja pöördus kohtusse hagiavaldusega 13.05.2015, mil tema nõue kostja vastu oli juba aegunud.

1. TsMS § 386 lg 4 alusel tühistas kohus 15.05.2015 määruse hagi tagamise kohta ning jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus leidis, et kostja ei ole taotlenud hagejalt selliste kulude väljamõistmist, mida saaks käsitleda menetluskuludena. Kuna kostja ei ole põhjendatult taotlenud ühegi menetluskulu väljamõistmist hagejalt, kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
2. 10.02.2016 esitas hageja Harju Maakohtu 11.01.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 9267,19 eurot ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
3. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei vasta kohtuotsus TsMS § 436 lg 1, TsMS § 448 lg 8, TsMS § 232 lg 1 nõuetele. Hageja on selgelt välja toonud, mil viisil on kostja hageja arvelt alusetult rikastunud. Hageja hinnangul on tuvastatud, et puudus õiguslik alus, mille kohaselt hageja pidi täitma kostja eest kostja riigilõivu tasumise kohustuse, mis tulenes tsiviilasjast nr 2-03-
4. Eeltoodule vaatamata on kostja kohustus täna hageja rahaliste vahendite arvelt täidetud. On tõendatud, et kostja on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud. Vastupidist ei ole kostja tõendanud, st kostja ei ole tõendanud, et ta oleks tsiviilasjast nr 2-03-145 tuleneva riigilõivu tasumise kohustuse isiklikult täitnud. Eeltoodust tulenevalt on täidetud

§ 1041tuleneva nõude eeldused ning puudub alus nõude rahuldamata jätmiseks.

1. Hageja märkis, et Eesti Vabariigi kohtute, Rahandusministeeriumi ja Kohtute Raamatupidamiskeskuse näol on tegemist riigi poolt hallatavate asutustega. Käesoleval hetkel on tekkinud olukord, kus kohtuotsusega kohustatud isik ei ole kohtuotsusest tulenevat kohustust riigi ees täitnud. Kohustuse on ekslikult täitnud hageja. Hageja on pöördunud kõikide ülaltoodud riigiasutuste poole ekslikult ülekantud summa tagastamiseks, millest on korduvalt keeldutud põhjendusel, et laekumisest on täidetud kostja kohustus. Sealjuures on kohus teinud kohtulahendid, millega kohustatakse hagejat kostjale riigile ülekantud rahasumma tagastama ning teise kohtulahendiga kinnitatakse, et vaatamata faktilisele alusetu rikastumise olukorrale, puudub hagejal kostja vastu lepinguväline kahjunõue. Tekkinud olukord on vastuolus mõistlikkuse põhimõtte ja ülaltoodud alusetu rikastumise õiguse eesmärgiga.
2. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et juhul, kui hagejal oleks kostja vastu alusetu rikastumise nõue, oleks see aegunud. Nõude aegumine hakkas kulgema hetkest kui Harju Maakohus rahuldas kostja hagiavalduse hageja vastu 15.04.
3. Sel kuupäeval sai hageja teada, et 01.12.2011 Rahandusministeeriumile ülekantud summa tuleb kostjale tagastada, mida hageja kohtuotsuse jõustumisel 21.05.2015 ka tegi. Alates 21.05.2015 on kostja hageja arvelt 9267,19 euro võrra rikastunud. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht 6
5. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
6. Asja materjalidest nähtuvalt oli kostjal Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2011 lahendist tsiviilasjas nr 2-03-145 (jõustunud 27.06.2011) tulenev kohustus tasuda riigituludesse riigilõiv summas 9267,19 eurot hiljemalt 27.12.2011 (I kd tl 10). 01.07.2011 esitas kostja hagejale maksejuhise 9267,19 euro kandmiseks Rahandusministeeriumi arvelduskontole tähtajaga 01.12.
7. 18.11.2011 esitas kostja hagejale avalduse maksejuhise tühistamiseks, kuid hageja eksimuse tõttu täideti tühistatud maksejuhis 01.12.2011 (I kd tl 75-77). Kohtute Raamatupidamiskeskus on 27.12.2011 väljastatud tõendiga kinnitanud, et kostjalt välja mõistetud riigilõiv summas 9267,19 eurot on tasutud 01.12.2011 (I kd tl 10). Kostja nõudis hagejalt rahasumma tagastamist ning Harju Maakohus rahuldas 15.04.2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-61714 kostja hagiavalduse, kohustades hagejat tagastama kostja pangakontole 9267,19 eurot (I kd tl 19). Hageja täitis Harju Maakohtu 15.04.2015 otsuse 21.05.2015 (I kd tl 135).
8. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et lepingulise suhte olemasolu poolte vahel välistab nõude esitamise alusetu rikastumise sätete alusel. Poolte lepinguline suhe ei hõlmanud hageja kohustust katta oma vara arvel kostja riigilõivu tasumise kohustust.

§ 7339

lg 1 sätestab, et käesolevas jaotises sätestatud nõuete esitamine muudel alustel ei ole lubatud. See ei välista ega piira muude nõuete esitamist muul alusel, sealhulgas kahju hüvitamise nõuet käesoleva seaduse § 115 alusel.

§ 1041

kohaselt isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Kohtute Raamatupidamiskeskuse 27.12.2011 kinnituskirjaga on tõendatud, et kostja tsiviilasjast nr 2-03-145 tulenev kohustus summas 9267,19 eurot on Eesti Vabariigi ees täidetud 01.12.2011 (I kd tl 10). Kostja rikastumine hageja arvel ei ole välistatud seetõttu, et hageja täitis 01.12.2011 kostja kohustuse Eesti Vabariigi ees kostja pangakontol olnud rahaga. Hageja on tõendanud, et ta on 21.05.2015 tagastanud kostja pangakontole 9267,19 eurot, taastades sellel endise olukorra (I kd tl 135). Kostja ei ole tõendanud, et lisaks 01.12.2011 tehtud maksele on ta ise tsiviilasjast nr 2-03-145 tuleneva rahalise kohustuse katteks Eesti Vabariigile 9267,19 eurot tasunud. Tsiviilasjas nr 2-1461714 otsuse täitmise tulemusena on kostja säästnud 9267,19 eurot, mille hageja on tagastanud kostja pangakontole. Ringkonnakohus leiab, et kostja pangakontol endise olukorra taastamise tulemusena on kostja tsiviilasjast nr 2-03-145 tulenev kohustus Eesti Vabariigi ees täidetud hageja arvel ning kostja on selle tulemusel rikastunud hageja poolt tehtud kulutuse võrra, sest kostja on vaidlusaluse summa ulatuses vabanenud oma kohustusest Eesti Vabariigi ees. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et

§ 1041

kohaldamise eeldused on täidetud ja hageja tehtud kulutus summas 9267,19 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

1. Kostja on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. TsÜS 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib 7 nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ringkonnakohus leiab, et kostja aegumise vastuväide ei ole põhjendatud. Aegumistähtaeg ei saanud hakata kulgema enne 21.05.2015, kui hageja tasus kostjale vaidlusaluse summa, sest enne seda ei olnud kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Seega ei ole hagi aegunud.
2. Ülaltoodust tulenevalt kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele.
3. Kostja lisas apellatsioonkaebuse vastusele 27.02.2016 maakohtule esitatud taotluse maakohtu otsuses vigade parandamiseks (maakohtu otsuse põhjenduste p-s 59 oli TsÜS § 151 lg 1 asemel märgitud ekslikult

§ 151

lg 1) ja maakohtu 29.02.2016 vastuse taotlusele, milles maakohus märkis, et toimik on ringkonnakohtus. Kuna kostja poolt esitatud menetlusdokumente ei ole tsiviilasja toimikus, võtab ringkonnakohus esitatud dokumendid asja materjalide juurde. Arvestades, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis puudub ringkonnakohtul vajadus võtta taotluse osas seisukoht. 27.01.2017 esitas hageja taotluse võtta tõenditena asja juurde hageja ja Rahandusministeeriumi vaheline ekirjavahetus 2016.a märtsist. Ringkonnakohus leiab, et hageja ja Rahandusministeeriumi vahelisel e-kirjavahetusel ei ole asja lahendamiseks tähtsust. Seega tuleb hageja poolt esitatud tõendite vastuvõtmisest keelduda (TsMS § 238 lg 1 p 1). Kuivõrd tõendid on esitatud kohtule elektrooniliselt, puudub vajadus nende tagastamiseks (RKTKo nr 3-2-1101-12, p 29).

1. Harju Maakohtu 15.05.2015 määrusega on maakohus hagi tagamiseks arestinud kostjale kuuluvale arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-is laekuva summa 9267,19 euro ulatuses. TsMS § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagiavalduse, siis tuleb Harju Maakohtu 15.05.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jätta jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. Menetluskulude jaotus
2. Kuna ringkonnakohus rahuldab nii hagi kui ka apellatsioonkaebuse, siis tuleb maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).
3. Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu 8