Kiivitile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 2 kuuks, mis jäeti KarS § 73 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et A. Kiivit ei pane 2 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
lg-st 21 ning
lg-st 6.
lg 21 kohaselt ei ole tõendiks tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel.
lg 6 kohaselt võib tunnistajale esitada küsimusi süüdistatava kõlbeliste omaduste ning harjumuste kohta üksnes juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks olevat tegu tuleb hinnata lahutamatus seoses nende varasema käitumisega. Maakohus on otsuse tegemisel kasutanud tõendeid, mille sisu pole viidatud sätetega kooskõlas. Maakohus on rajanud oma otsuse peaasjalikult kannatanu ja tunnistajate PK ning JL ütlustele. Mõlema tunnistaja ütlused on aga vahendlikud. Kumbki tunnistajatest ei näinud, et A. Kiivit oleks HK löönud, vaid kuulsid väidetavast löömisest HK-lt endalt. Kuna kohtumenetluse käigus aga avaldati ka HK kui vahetu tõendiallika ütlused väidetavast löömisest, puudus alus kasutada sama teabe osas vahendlike tõendiallikate ütlusi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-73-15, p 11). Apellant on seisukohal, et vahendlikult teada saadud asjaolud saavad olla tõendiks üksnes erijuhtudel. Seejuures tuleb
Vastasel juhul on eelis isikul, kes edastab oma versiooni juhtunust kiiremini ja enamatele isikutele kui mõni teine menetlusosaline. Ebaõiglane oleks olukord, kus süüteo toimepanemise tuvastamisel mängiks rolli näiteks asjaolu, et üks menetlusosaline helistas süüteo järgselt oma emale või arutas seda sõpradega suuremas seltskonnas. Seisukohta tuleb möönda sõltumata asjaolust, kas kirjeldatud isik on süüdistatav või kannatanu. Ei ole põhjendatud, et kellelegi millestki rääkimine tõstab räägitu väärtust tõendina, liiatigi pole põhjendatud, et mitmele isikule rääkimine tõstab räägitu väärtust mitmekordselt. Vahendlike ütluste tõendina kasutamiseks peab eksisteerima eriti mõjuv põhjus, mis antud juhul puudub. 2
Muus osas kirjeldavad KP ütlused aga üksnes süüdistatava käitumist lepitusmenetluses, mis ei ole kõnealuse kuriteosündmuse tõendamiseseme asjaoluks. Seetõttu tulnuks KP ütlused tervikuna kõrvale jätta. EP osas märgib apellant, et tema mitte lihtsalt ei näinud väidetavat löömist pealt, vaid ei saanud sellest teadlikuks isegi HK-lt, olgugi, et puutus viimasega kokku kohe pärast väidetavat kuriteosündmust. Apellandi hinnangul kummutab see HK väite enda löömisest, sest vastasel juhul oleks HK enda löömisest EP-le kahtlemata rääkinud. Löömist ei tõenda tüli ega karjumine ega ühe osapoole hirmutunne. Põhjendatud ei ole ka kohtu poolt antud hinnangud A. Kiiviti varasemale käitumisele. Väited A. Kiiviti vägivaldsest minevikust pole tõendatud, vaid on vastuolus A. Kiiviti karistusregistriga, mille kohaselt ei ole A. Kiivit varem vägivallategusid toime pannud. Seega on tunnistajate poolt esitatud väited A. Kiiviti varasemast vägivaldusest lubamatud. Tunnistajate ütlused A. Kiiviti varasema käitumise kohta oleksid lubatud ainult juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks olevat tegu tuleks hinnata lahutamatus seoses A. Kiiviti varasema käitumisega. Käesoleval juhul puudub selleks aga mis tahes põhjus, sest kõnealune süüteokoosseis ei hõlma korduvust ega süstemaatilisust. Kui lubamatud tõendid aga kõrvale jätta, siis ilmneb, et ainsateks tõenditeks on süüdistatava ja kannatanu ütlused. Teisisõnu on tegemist n-ö sõna-sõna-vastu olukorraga, mistõttu on eriti oluline, et kohus uuriks igakülgselt ning erapooletult kõiki kannatanu ütlustel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutaks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2009. a otsus nr 3-1-1-21-09, p 11). Käesoleval juhul ei ole maakohus isegi vaaginud, miks HK ei öelnud EP-le, et teda oli löödud. Samuti ei ole maakohus ümber lükanud kaitseversiooni, mille kohaselt HK esialgu eitas ja seejärel jaatas väidetavat löömist PK mahitusel seetõttu, et vastasel juhul 3
lg 3 kohaselt seisukohakaitsja apellatsiooni kohta, milles palub jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole arutatavas kriminaalasjas tegemist nö „sõna sõna vastu“ olukorraga ning süüdimõistev kohtuotsus ei tugine ainult kannatanu ütlustele. Tunnistajate PK ja JL ütluseid on lubatavad tõendid.
lg 21 p 2 sätestab selgelt, et ka sellise tunnistaja ütlus on tõend, kui tunnistaja saab teada teiselt isikult asjaolude kohta, mis olid vahetult enne seda toimunud, kui see isik oli siis veel tajutu mõju all ja puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Ka kaitsja viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-73-15 on tegelikult peetud võimalikuks
Mõlemale tunnistajale rääkis kannatanu oma löömisest vahetult peale selle toimumist ning kannatanu käitumine ja seisund olid sellised, mis annavad aluse arvata, et ta oli tajutu mõju all ning ei soovinud tõde moonutada. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kannatanut ja süüdistatavat iseloomustavate tõendite, sh EP, KP, PK ütluste kohaselt on alus pidada kannatanu ütlusi usaldusväärseteks ning ta ei ole soovinud oma abikaasat pika aja jooksul milleski süüdistada, ei pea ta vastu viha ning on soovinud tema süüd pigem vähendada. Seejuures ei pea olema kannatanu poolt toimunust rääkimine seotud sellega, et muidu oleks olnud tegemist politseisse vale väljakutse tegemisega, sest nii kannatanu kui tunnistaja PK ei olnud kohustatud politsei saabudes toimunu kohta ütlusi andma Arno Kiiviti suhtes
Samuti on antud juhul tegemist kannatanu ning tunnistajate ütluste kohaselt olukorraga, kus süüdistatava poolne perevägivald on kestnud pikka aega ning seetõttu on alust kasutada tõendina ka neid tunnistajate ütlusi, mis puudutavad süüdistatava ja kannatanu varasemat käitumist, mis on lahutamatus seoses kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. Selliseid mõlemat isikut iseloomustavaid ütlusi on antud juhul alust tõendina kasutada
Tunnistajate JL ja PK ütlused ei ole tõendiks mitte ainult
Mõlemad tunnistajad on näinud kannatanu seljal punast laiku, mis langeb kokku kannatanu teokirjeldusega. Kuna löömine oli just toimunud, ei saanud nii ruttu tekkida hematoome, mistõttu oli tunnistajatele näha just naha punetust. PK on lisaks kuulnud kannatanu karjumist ning need ütlused langevad kokku ka tunnistaja EP ütlustega, kes samuti kuulis karjumist ning seda, et kannatanu hüüdis appi. Selline appi hüüdmine 4
Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
lg 5 kohaselt oli tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta oli saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendiks üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saanud üle kuulata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Samal ajal täiendati
lõikega 21, mille kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel ei ole tõend, välja arvatud: 1) vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata käesoleva seadustiku § 291 lõikes 1 nimetatud põhjusel; 2) tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde; 3) tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega; 4) tunnistaja ütluste sisuks on ühiselt toimepandud kuriteo asjaolud. Seega oli arutatava kriminaalasja menetlemise ajal maakohtus ja on ka praegu lubatud kasutada tõendina n-ö vahendliku tunnistaja ütlusi, kui on täidetud vähemalt üks
Kaitsja viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Riigikohus leidis selles lahendis, et vahendlike tunnistajate ütlusi ei saa käsitleda iseseisva tõendina, sest neist ei nähtu, et kannatanu kirjeldas vahetult enne rääkimist tajutud asjaolusid ja oli tajutu mõju all (
Tunnistajate ütlused on sel juhul käsitletavad vaid kaudse tõendina, mis kinnitab kannatanu ütluste usaldusväärsust. Kohtukolleegium on seisukohal, et tunnistajate PK ja JL ütlused on
lg 2 1 p 2 alusel lubatavad tõendid, kuna kannatanu HK kirjeldas vahetult enne rääkimist tajutud asjaolusid ja oli tajutu mõju all. Lisaks sellele nähtub tunnistaja PK ütlustest, et ta kuulis korterist ema karjumist, ema sõnade kohaselt A. Kiivit lõi teda ja ema näitas talle punast laiku seljal, kuhu A. Kiivit oli teda löönud. Tunnistaja EP ütlustest nähtub, et HK jooksis korterist välja ja hüüdis naabreid endale appi. A. Kiivit ähvardas, sõimas ja karjus. Nende vahel on ka varem tülisid olnud, kuid kannatanu on politsei saabudes neid alati eitanud. Kannatanu ja tunnistaja PK ütlustest nähtub samuti, et A. Kiivit on kogu aeg oma perekonnaliikmete, sealhulgas HK suhtes vägivaldne olnud. Kohtukolleegiumi hinnangul luges maakohus süüdistatava A. Kiiviti ütlused põhjendatult tervikuna ebausaldusväärseks, sest need ei ole kooskõlas teiste kohtueelses menetluses kogutud ja 6
lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid.
lg 3 teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut
lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. Seega kehtiv menetlusõigus ei võimalda jätta kriminaalmenetluskulusid täielikult riigi kanda. A. Kiiviti kaitsja K. Nõges taotles
lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Arutatav kriminaalasi ei ole kohtukolleegiumi hinnangul mahukas ega keeruline. Tegemist on ühe kuriteoepisoodiga ja ühe süüdistatavaga. Seda kuriteoliiki kriminaalasju esineb kohtupraktikas sageli. Sama kaitsja osales kriminaalasja arutamisel maakohtus, mistõttu tal ei olnud vaja kriminaalasja materjalidega uuesti tutvuda. Maakohtu toimik koos kohtuistungi protokolliga mahub 77-le leheküljele. Apellatsiooni motiivid hõlmavad 3 lehekülge ja seisnevad selles, et kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja maakohus on jätnud menetluskulud põhjendamatult süüdistatava kanda. Mingeid keerulisi õiguslikke probleeme kaitsja ringkonnakohtu ees ei tõstata. Riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 ja § 22 lg 4 ls 3 alusel kehtestatud Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra punkt 51 kohaselt riigi õigusabi osutamisega seoses hüvitatakse advokaadile või advokaadibüroo pidajale sõidu- ja majutuskulud, tõlkekulud ja tõendite esitamisega seotud kulud. Seega kantseleitarvete hüvitamist kehtestatud kord ette ei näe. Eeltoodust tulenevalt peab kohtukolleegium põhjendatuks hüvitada
Kohtukolleegium rahuldab
Nõgesele tasu väljamaksmise pabertaotluse pealdisena osaliselt ja määrab talle välja maksta 5 pooltunni eest 120 eurot, sealhulgas käibemaks 20 eurot.
lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse A. Kiiviti suhtes muutmata, siis jääb apellatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu süüdistatava kanda. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes
novembri 2016 kohtuotsuse A. Kiiviti suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.