Obsah (10)

§ 158§ 146§ 86§ 96§ 99§ 138§ 90§ 98§ 100§ 154

Tsiviilasi nr 2-16-17574 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 29. märts 2017. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-17574 Tsi

§ 158

lg 1 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku nõude tunnustamisega, sealhulgas võib lõike 2 kohaselt nõude 3 tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Käesoleval juhul on iga järgneva kokkuleppe sõlmimisega ja 31.10.

1. a 50-eurose makse teostamisega kostja tunnustanud hageja kehtivat nõuet, mistõttu on põhjendamatud kostja väited kokkulepetest tulenevate nõudeõiguste aegumise osas. Kostja seisukohad
2. 23.01.
3. a vastuses hagile (tl 51-55) kostja tema vastu suunatud nõudeid ei tunnista. Kostja leiab, et 30.08.
4. a sõlmitud kokkulepe on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (

) § 86 alusel tühine. Kostja hinnangul ei ole võimalik lugeda kokkulepet heade kommetega kooskõlas olevaks, kuna hageja tegeles ebaseadusliku jälitustegevusega, jälitades kostjat tema koduni, kus kahe isiku survel kallutati kostjal allkirjastama kokkulepe tema tahte vastaselt. Ilma allkirjata ei oldud nõus lahkuma. Tehingust keeldumise korral ähvardati kostja eraeluga seonduvate andmete avaldamisega ja edastamisega tuttavatele, töökaaslastele jne, mida hageja ka tegi. Hageja helistas XXXX telefonile ja rääkis kostja kohustustest kolmandatele isikutele, eesmärgiga survestada kostjat kokkulepet allkirjastama. Muu hulgas on hageja rikkunud põhiseaduse §-s 33 sätestatud õigust kodu puutumatusele. Kostja eraldi tühistamise avaldust ei esita, vaid esitab tühistamisavalduse vastuses hagiavaldusele. Varasemalt sõlmitud 20.10.2006. a, 26.08.2008. a, 4.09.2009. a, 10.09.2009. a kokkulepete osas leiab kostja, et nendest kokkulepetest tulenevad nõuded on aegunud vastavalt

§ 146lõikele 1.

Samuti tugineb kostja

§ 86lõikele 1.

Kostja leiab, et tagastamata võlasumma ja tagastamata viivise, kõrvalkulude vahekord on ebaproportsionaalne, selles esineb liigkasuvõtmise tunnuseid, mis on VÕS § 6 ja

§-de 86 ja 138 alusel vastuolus hea usu põhimõtte ja heade kommetega. Tühised on lepingud tervikuna, mitte ainult hageja ebamõistlikult kõrge viivise- ja kõrvalnõue.

1. 28.02.
2. a esitatud täiendavates seisukohtades (tl 87-92) jääb kostja seisukoha juurde, et 30.08.
3. a sõlmitud kokkulepe on tühine. Kostja hageja 23.01.
4. a esitatud seisukohtadega ei nõustu, leides et: - hageja ei ole esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks, et 30.08.
5. a tehing toimus hageja kontoris ja heas usus, mitte kostja kodus sunniviisiliselt ähvarduse teel; - asjaolu, et kostja allkirjastas 30.10.
6. a maksegraafiku ja teostas 31.10.
7. a makse summas 50 eurot, ei oma õiguslikku tähendust, kuna põhitehing on tühine ning kostja teostas hagejale makse summas 50 eurot ekslikult; - eksisteerib kas

§ 96

lg 1 ja 96 lg 2 p-de 1-3 koosseis või on tegemist

§ 86ja VÕS § 6 lg 2 koosseisuga; - kostja sai 30.08.2011.

a tehingu tühisusest teada hetkest, mil oli juristi vastuvõtul, st 2016. a detsembris; -

§ 99

lg 2 alusel pikenes antud juhul tehingu tühistamise tähtaeg kümne aastani, mistõttu on tühistamisavaldus esitatud tähtaegselt; - kostja poolt 31.10.

1. a tehtud makse oli tehtud ekslikult, mistõttu hagejal ei ole võimalik asuda seisukohale, et kostja tunnistas võlga ja seetõttu pole võlgnevus aegunud. 7.03.
2. a kohtuistung
3. Kohus kuulas vande all ära hageja seadusliku esindaja A.U. ja kostja. Hageja jääb esitatud nõude juurde. Kostja jääb oma seisukohtade juurde ning palub jätta hagi rahuldamata. 4 KOHTU SEISUKOHT
4. Hageja on esitanud kohtule hagi, milles nõuab võlgnevuse tasumist poolte vahel 30.08.
5. a sõlmitud võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppe alusel (tl 6-7). Kostja vaidleb nõudele vastu, leides et 30.08.
6. a sõlmitud kokkulepe on kehtetu: tühine või tühistatud. Kokkuleppe kehtetuse korral on kostja hinnangul nõue aegunud. Kui ka 30.08.
7. a sõlmitud kokkulepe on kehtiv, siis on kostja hinnangul tühised varasemad kokkulepped.
8. Vaidlus puudub järgmistes olulistes asjaoludes: - AS Servus Invest ja AS Arpa sõlmisid 20.10.
9. a ostu-müügilepingu nr XXX (tl 26), mille alusel AS Arpa müüs AS-le Servus Invest müüja poolt pakutud tooteid ning esitas müüdud toodete eest arved nr 270056, 270108, 270252, 270343, 270423, 270584 ja 270631 (väljavõte arvetest tl 28); - kuna AS Servus Invest jättis tarnitud toodete eest tasumata, loovutas AS Arpa nõude AS-i Servus Invest vastu hagejale (nõude loovutamise teatis tl 27) AS-le Arpa tarnitud toodete eest ei tasunud, loovutas AS Arpa nõude hagejale; - 26.08.
10. a sõlmisid hageja ja Servus Invest OÜ võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppe (tl 29-30), mille kohaselt tunnistas võlgnik tingimusteta võlgnevust hageja ees summas 251 228,40 krooni, millest põhivõlgnevus moodustas 197 809 krooni (ca 12 642,30 eurot) ja kõrvalnõuded, sh viivitusintress ja kahjuhüvitis kokku 53 419,40 krooni (ca 3414,12 eurot); - 26.08.
11. a sõlmitud kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid pooled käenduslepingu (tl 31-32); - Servus Invest OÜ ei tasunud 26.08.
12. a sõlmitud võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppes sätestatud makseid, mistõttu 4.09.
13. a esitas hageja kostjale teate nõude pööramisest käendaja vastu (tl 45); - 10.09.
14. a sõlmisid pooled võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppe (tl 36-37), milles kostja tunnistas tingimusteta võlgnevust hageja ees summas 268 789 krooni, millest moodustas põhivõlgnevus 197 809 krooni (ca 12 642,30 eurot) ja vähendatud kõrvalnõuded kokku 70 980 krooni (ca 4536,45 eurot); - 30.08.
15. a sõlmisid pooled uue võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppe (tl 6-7), milles kostja tunnustas tingimusteta võlgnevust hageja ees summas 17 178,74 eurot, millest põhivõlgnevus moodustas 12 642,29 eurot ja kõrvalnõuded 4 536,45 eurot; - 30.10.
16. a allkirjastasid pooled 30.08.
17. a sõlmitud võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppe juurde uue intressivaba maksegraafiku (tl 9) perioodiks 16.09.
18. a kuni 10.05.
19. a; - 31.10.
20. a teostas kostja hagejale makse summas 50 eurot.
21. Hageja tugineb sellele, et 30.08.
22. a kokkuleppe näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Kostja ei ole oma hinnangut 30.08.
23. kokkuleppe olemusele andnud, samas kostja vastuväidetest võib järeldada, et kostja peab kokkulepet deklaratiivseks võlatunnistuseks. VÕS § 30 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. 5 Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (nt Riigikohutu 18.11.
24. a otsuse tsiviilasjas nr 32-1-125-15 p 13). Poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja (nt Riigikohtu 23.09.
25. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-7208 p 12). Hageja leiab, et kokkuleppe näol oli tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, kuna kostja tunnistas kokkuleppe punktis 3 tingimusteta võlgnevust hageja ees summas 17 178,74 eurot, kinnitades sealjuures vastuväidete puudumist kostja poolt; kokkuleppe eesmärgiks oli leppida kokku võlgnevuse tasumise ajatamises ning kokkuleppes kokku lepitud maksegraafiku järgsete maksete tasumises; kokkuleppe punktides 5 ja 7 on kokku lepitud viivise ja intresside tasumise kohustus ja määrad kokkuleppe rikkumise puhuks. Kohus leiab, poolte tahe luua iseseisev kohustus ei ole tõendatud ning 30.08.
26. a kokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. 30.08.
27. a kokkuleppe punktis 1.1 viidati varasematele lepingutele ning lepiti kokku nendest tulenevate nõuete ajatamine. Kokkuleppe punktis 3 kostja kinnitas võlgnevuse suurust ning vastuväidete puudumist. Sellest ei saa kohtu hinnangul järeldada tahet luua iseseisvat kohustust, vaid tahet kinnitada olemasolevat kohustust. Olemasoleva kohustuse kinnitamine on iseloomulik deklaratiivsele võlatunnistusele (nt Riigikohtu 24.04.
28. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 p 15). Ka uue maksegraafiku, intressi ja viivise kokkuleppimine ei anna alust pidada kokkulepet konstitutiivseks võlatunnistuseks. Riigikohus on märkinud, et deklaratiivse võlatunnistuse korral tuleb maksegraafikut käsitada eraldi kui tingimuslikku kompromissilepingut (VÕS § 578) maksetähtaja pikendamise kohta juhuks, kui kohustus on sissenõutav (Riigikohtu 6.09.
29. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06 p 14).
30. Pooled vaidlevad selle üle, kas 30.08.
31. a kokkulepe on kehtiv: kas kokkulepe on tühine või kostja poolt kehtivalt tühistatud. Kostja leiab, et on tehingu

§ 96

alusel tühistanud või on tehing

§ 86ja VÕS § 6 alusel tühine.

12.1 Kohus märgib esmalt, et asjaosaliste käitumise võimalik vastuolu hea usu põhimõttega lepingute sõlmimisel (

§ 138

, VÕS § 6) ei saa olla aluseks lepingute tühisusele ega tühistamisele (nt Riigikohtu 13.02.2008. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 p 29).

§ 86lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine.

Tehing on Riigikohtu käsitluse järgi vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (nt Riigikohtu 16.10.

1. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02 p 10; 23.09.
2. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05 p 23). Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid (nt Riigikohtu 29.04.
3. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-29-02 p 9). 6 Kostja hinnangul on 30.01.
4. a kokkulepe heade kommetega vastuolus eelkõige tehingu tegemise asjaolude tõttu, täpsemalt hageja ebamoraalse käitumise tõttu kokkuleppe sõlmimise eesmärgil. Kostja tugineb sellele, et hageja tegeles ebaseadusliku jälitustegevusega, jälitades kostjat tema koduni, kus kahe isiku (sh hageja seaduslik esindaja A.U.) ähvardusel sunniti kostjat allkirjastama kokkulepe tema tahte vastaselt. Ilma allkirjata ei oldud nõus lahkuma. Tehingust keeldumise korral ähvardati kostja eraeluga seonduvate andmete avaldamisega ja edastamisega tuttavatele, töökaaslastele jne, mida hageja ka tegi. Hageja helistas XXXX telefonile ja rääkis kostja kohustustest kolmandatele isikutele, eesmärgiga survestada kostjat kokkulepet allkirjastama. Kohus leiab, et kostja välja toodud asjaolud ei ole tõendatud ning ei annaks ka alust lugeda kokkulepe heade kommetega vastuolus olevaks. Kostja välja toodud asjaolud puudutavad mh võimalikku ähvardamist eesmärgil sundida kostjat kokkuleppele alla kirjutama. Riigikohus on asunud seisukohale, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige

§-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks

§ 86

suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (nt Riigikohtu 13.02.

1. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 p 32; 3.04.
2. a otsuse tsiviilasjas nr 3-21-9-16 p 29). Vastavalt

§ 90

lg 1 ja 96 lg 1 järgi on ähvardus tehingu tühistamise aluseks, seega ei saa see olla tehingu tühisuse aluseks heade kommete tõttu. Hageja kostja kirjeldusega kokkuleppe sõlmimise kohta ei nõustu. Ainsaks tõendiks on kostja vande all antud ütlused, mis on osaliselt vastuolus hageja seadusliku esindaja A.U. vande all antud ütlustega. Nimelt oli kostja sõnul kokkuleppe sõlmimise juures mh hageja seaduslik esindaja A.U., kes ise kostja korteris viibimist ja kostjaga isiklikku suhtlemist ning seega ka kostja poolt talle omistatud käitumist eitab. A.U. möönab, et võlamenetleja A.A. on käinud XXXXX võlgnikuga vestlemas: info selle kohta, et kostja töötab XXXXX oli avalikult kättesaadav XXXX kodulehel, A.A. läks XXXX kohale ning kostja ettepanekul mindi viimase koju rääkima. A.U. kinnitab, et kõik kokkulepped on allkirjastatud hageja kontoris. Vaidlusaluse 30.08.

1. a kokkuleppe sõlmis hageja esindajana võlamenetleja E.E., mis nähtub ka 30.08.
2. a kokkuleppest. Eeltoodut arvestades ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et kaks meest (sh hageja seaduslik esindaja) hagejat ähvardasid ning sundisid teda kokkulepet allkirjastama, keeldudes ilma allkirjata lahkumast. Nimetatud vastuolud (eelkõige asjaolu, et hageja seaduslik esindaja kostjaga suhtlemist ja tema korteris viibimis eitab ning et vaidlusaluse kokkuleppe sõlmis hageja esindajana E.E.) muudavad ebausaldusväärseks ka kostja välja toodud muud asjaolud kokkuleppe sõlmimise kohta, sh asjaolu, et tema suhtes üleüldse ähvardust või sundi kasutati. Kostja väited tema jälitamise kohta on paljasõnalised. 12.2

§ 90

lg 1 I lausest tuleneb, et tehingu, mis on tehtud muu hulgas ähvarduse mõjul, seaduses sätestatud korras tühistada.

§ 98

lg 1 I lause järgi toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele.

§ 99

lg 1 p 1 kohaselt võib ähvarduse korral tehingu tühistada kuue kuu jooksul arvates ajast, mil ähvarduse mõju lakkas. Kostja tugineb sellele, et tegi tühistamisavalduse vastuses hagile. Kohus on eelnevalt leidnud, et võimalik ähvardamine ei ole tõendatud. Isegi kui kostja ähvardamine oleks tõendatud, ei nähtu asjaoludest, et ähvarduse mõju oleks edasi kestnud pärast 30.08.2011. a kokkuleppe sõlmimist. Seega ei ole kostja kokkulepet seaduses sätestatud tähtaja jooksul tühistanud. Kostja viitab

§ 99

lõikele 2, millest tulenevalt ei või ähvarduse mõjul tehtud tehingut tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud kõmme aastat. Kohus selgitab, et

§ 99

lg 2 sätestab tehingu tühistamise maksimaalse tähtaja.

§ 99

lg 2 kohaldub juhul, mil 7

§ 99

lg 1 p 1 järgne tähtaeg ei oleks kümne aasta jooksul alates tehingu tegemisest veel möödunud. Kui

§ 99

lg 1 p 1 järgne tähtaeg on möödas, siis tehingut enam tühistada ei saa.

§ 99

lg 1 p 1 järgne tähtaeg ei ole seotud sellega, millal isik võimalikust tehingu tühistamise alusest teada sai, vaid tähtaeg hakkab kulgema alates ajast, mil ähvarduse mõju lakkab.

§ 100

lg 1 I lause näeb ette, et tehingu tühistamise õigus lõpeb, kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik tehingut kinnitab. Kui tehing on tehtud ähvarduse mõjul, kehtib

§ 100

lg 2 kohaselt kinnitus üksnes siis, kui kinnitus on antud pärast tehingu tegemist mõjutanud asjaolude äralangemist. Kostja ei ole tuginenud sellele, et hilisema maksegraafiku sõlmimisel ei olnud ähvarduse mõju lakanud. Samuti on kostja pärast maksegraafiku sõlmimist teinud hagejale ühe makse summas 50 eurot. Eluliselt ei ole usutav kostja väide, et tegi makse ekslikult ning mitte sõlmitud maksegraafiku alusel. Eeltoodud põhjendustel kohus leiab, et poolte vahel kehtiv. 30.08.2011. a sõlmitud kokkulepe 13. Kostja on esitanud aegumise vastuväite. Kostja leiab, et 30.08.2011. a kokkuleppe kehtetuse korral on hageja nõue kostja vastu aegunud. Kohus on eelnevalt leidnud, et 30.08.2011. a kokkulepe on kehtiv, sellest tulenevalt ei saa ka nõue kostja vastu aegunud olla.

§ 146

lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 158

lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib

§ 158

lg 2 järgi seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, tagatise andmises või muus teos. Asjaoludest nähtub, et iga järgnev kokkulepe on sõlmitud enne aegumistähtaja lõppu – iga otsuse punktis 10 välja toodud tehingu ning sellele eelneva ja järgneva tehingu vahele jääb vähem kui kolm aastat. Iga järgneva kokkuleppe sõlmimisega on nõuet tunnustatud ning sellega on nõude aegumine uuesti alanud. Viimati sõlmisid pooled 30.10.

1. a maksegraafiku. Kostja on 31.10.
2. a tasunud maksegraafiku alusel 50 eurot. Kostja väide, et tasus 50 eurot ekslikult on tõendamata ning ei ole eluliselt usutav. Seega on kostja 30.10.
3. a maksegraafikut sõlmides ja tasudes selle alusel ühe osamakse nõuet tunnustanud ning nõude aegumine algas uuesti.

§ 154

lg 1 II lause kohaselt algab korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustus muutus sissenõutavaks.

§ 154lg 1 järgi arvestatakse mh graafikujärgsete maksete aegumist.

Kuna esimesed graafikujärgsed maksed muutusid sissenõutavaks

1. a lõppemisest ning hagi on kohtule esitatud 21.11.
2. a, ei saanud nõuded veel aegunud olla.
3. Varasemate kokkulepete osas on kostja leidnud, et need on tühised VÕS § 6 ja

§-de 86 ja 138 alusel. Kostja leiab, et tagastamata võlasumma ja tagastamata viivise, kõrvalkulude vahekord on ebaproportsionaalne, esineb liigkasuvõtmise tunnuseid, mistõttu tehingud on vastuolus hea usu põhimõtte ja heade kommetega. Kohus kordab, et asjaosaliste käitumise võimalik vastuolu hea usu põhimõttega lepingute sõlmimisel (

§ 138

, VÕS § 6) ei saa olla aluseks lepingute tühisusele.

§ 86

lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate 8 vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis

§ 86

lg 3 järgi eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa ainuüksi kõrge intressimäär kui soorituse eest makstav tasu (vastusooritus) olla aluseks lepingu tühiseks lugemisele heade kommete vastasuse tõttu (nt Riigikohtu 24.04.2006. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 p 20). Riigikohtu praktika kohaselt ei too ka ebamõistlikult kõrge viivisemäär kaasa lepingu tühisust vastuolu tõttu heade kommetega (nt Riigikohtu 14.06.2005. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-6605 p 14). Ebamõistlikult kõrge viivise korral võib võlgnik vastavalt VÕS § 113 lõikele 8 ja § 162 lõikele 1 taotleda selle vähendamist. Antud juhul ei ole tegemist tarbijalepingutega. Kostja oli OÜ Servus Invest ainuosanik ja juhatuse liige. Käenduslepingu sõlmimise ajal (26.08.2008.

1. a)kehtinud VÕS § 143 lg 1 järgi oli tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Tarbija mõiste sätestas VÕS § 34, mille kohaselt tarbija on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Riigikohus on nimetatud sätete alusel asunud seisukohale, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted ning et käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset (nt Riigikohtu 1.02.2012. a otsuse tsiviilasjas nr 3-21-148-11 p 13). Asja materjalidest ei nähtu, et kokku lepitud viivise- ja intressimäärad olnuksid ebamõistlikult suured. 26.08.2008. a kokkuleppes oli intressimäär 24% aastas ning viivisemäär 0,5% kalendripäevas, 10.09.2009. a kokkuleppes oli intressimäär 12% aastas ning viivisemäär 0,1% päevas, 30.08.2011. a kokkuleppes oli intressimäär 1% aastas ja viivisemäär 0,1% kalendripäevas. Tegemist on majandus- ja kutsetegevuses tavapäraste intressi- ja viivisemääradega. 10.09.2009. a kokkuleppega on hageja kõrvalnõuete võlgnevust vähendanud, samuti on hageja vähendanud 30.08.2011. a kokkuleppe järgset viivist. Jooksvat viivist hageja ei nõua. Hageja nõuab kõrvalnõudeid ligikaudu samas summas mis on põhivõla summa. 15. Hageja palub kostjalt välja mõista 25 000 eurot, millest 12 642,29 eurot moodustab põhivõlg ja 12 357,71 eurot kõrvalnõuded. Vaidlus puudub selles, et nõuded on muutunud sissenõutavaks. Samuti ei ole kostja põhivõla suuruse ega kõrvalnõuete arvestuse osas vastuväiteid esitanud. Põhinõude näol on tegemist AS Servus Invest ja AS Arpa vahel 20.10.2006. a sõlmitud ostumüügilepingu nr 197 alusel tekkinud võlgnevusega tarnitud toodete eest. Hageja on omandanud nõude loovutamisega ning kostja vastutab kohustuse täitmise eest vastavalt poolte vahel 26.08.2008. a sõlmitud käenduslepingule. Õigus nõuda kõrvalnõudeid tuleneb hageja ja põhivõlgniku ning kostja vahel sõlmitud võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkulepetest, milles lepiti kokku mh intressi ja viivise tasumises. Hageja kõrvalnõuetest moodustab 4536,45 eurot 30.08.2011. a kokkuleppe eelsed ja kokkuleppes tunnistatud kõrvalnõuded, 262,54 eurot intress perioodi 30.06.2011. a kuni 26.09.2013. a eest ning 7558,72 eurot viivis perioodi eest 11.05.2014. a kuni 21.11.2016. a. 9 30.08.2011. a kokkuleppe järgne kõrvalnõuete summa oli sama mis 10.09.2009. a kokkuleppes (70 980 krooni = 4536,45 eurot). Seega on kostja nõuet kahel korral tunnustanud. Poolte vahel 30.08.2011. a sõlmitud võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppe punkti 4 kohaselt kohustus kostja tasuma võlajäägilt intressi 1% aastas. Hagejal on õigus nõuda intressi alates kokkuleppe sõlmimisest 30.08.2011. a kuni uue intressivaba maksegraafiku alguseni 26.09.2013. a summas 262,54 eurot (intressi arvestus kontrollitud viivisekalkulaatorit (www.viivisekalkulaator.
2. ee)kasutades). Poolte vahel 30.08.2011. a sõlmitud võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppe punkti 7 kohaselt kohustus kostja tasuma viivist 0,1% päevas. Hagejal on õigus nõuda viivist kogu põhivõla summalt alates maksegraafiku lõppemisele järgnevast päevast 11.05.2014. a kuni hagi esitamiseni 21.11.2016. a summas 11 706,76 (viivisearvestus tl 11). Hageja on vähendanud nõuet 7558,72 euroni. Kostja ei ole viivise täiendavat vähendamist taotlenud. 16. Eeltoodud põhjendustel kohus leiab, et nõue on põhjendatud ning hagi kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 25 000 eurot, sh põhivõlg 12 642,29 eurot ja kõrvalnõuded 12 357,71 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 17. Arvestades hagi rahuldamist jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. 18. Vastavalt TsMS § 174 lõigetele 1 ja 2 määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskulud koosnevad riigilõivust summas 900 eurot ning lepingulise esindaja kulust summas 690 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja lepingulise esindaja tasumäär oli 60 eurot tunnis ning ajakulu kokku 11,5 tundi (sh 7.03.2017. a kohtuistungil esindamine). Hageja on tasunud riigilõivu seaduses ettenähtud ulatuses, mistõttu riigilõivu osas on hageja menetluskulud põhjendatud. Vastavalt TsMS § 175 lõike 1 esimesele lausele, mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et lepingulise esindaja ajakulu ja tasumäär on tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud ja vajalik, mistõttu kohus määrab hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1590 eurot (riigilõiv 900 eurot + lepingulise esindaja kulu 690 eurot). /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 10