← Eesti

2-16-12621/27

Obsah (4)§ 100§ 101§ 99§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Külli Puusep Otsuse tegemise aeg ja koht 4. aprill 2017, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-12621 Tsiviil

) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 101lg 1 tulenevalt ei või 5

(8)2-16-12621 igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse
  1. detsembri
  2. a määruse nr 139 järgi on
  3. jaanuarist 2016 töötasu alammäär 430 eurot kuus, millest 1/2 on 215 eurot ja alates
  4. jaanuarist 2017 on töötasu alammäär 470 eurot kuus, millest 1/2 on 235 eurot.
  5. Hageja palub kostjalt välja mõista elatis miinimummääras alates
  6. septembrist
  7. Hageja seaduslik esindaja on esile toonud, et hageja ülalpidamiseks kulub kuus tunduvalt rohkem, kui seaduses sätestatud elatise alammäär. Hageja seaduslik esindaja on avaldanud, et need kulud kokku on 671 eurot 47 senti (I kd, tl 71). Kuivõrd hageja on soovinud elatise suurendamist kehtiva alammäärani, ei tule hagejal esitada kohtule tõendeid ülalpidamiseks vajalike kulutuste kohta. Siiski on hageja seaduslik esindaja kohtule selgitanud, et esitades elatise kehtivas alammääras on ta arvestanud juba sellega, et hageja saab lapsetoetust ning sellega, et hageja viibib kostja juures suhtluskorras kindlaks määratud aegadel. Kostja vastuväited tuginevad sellele, et ta kulutab hagejale vahetult raha ajal, mil hageja viibib tema juures. Selleks summaks on kostja nimetanud
  8. detsembri 2016 menetlusdokumendis oma kulusid hagejale ja leidis, et need on 507 eurot 13 senti kuus (I kd, tl 168).
  9. Kohus selgitab, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt selle kohta Riigikohtu 4. detsembri 2013. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11).

§ 100

lg-te 1 ja 2 alusel saavad lapsed (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Erandlikult on võimalik ülalpidamist anda ka muul viisil kui rahalise maksena sellise kokkuleppe olemasolul (

§ 100

lg 1 lause 2) või mõjuval põhjusel (

§ 100lg 3).

Käesoleval juhul on hageja läbi seadusliku esindaja selgitanud, et lapsevanematel ei olnud kokkulepet anda ülalpidamist muul viisil kui perioodiliste maksetena hageja seadusliku esindaja kontole. Kostja on seevastu kohtule selgitanud, et tema kulutused lapsele on igas kuus ca 507 eurot ning need kulutused on vajalikud, kuivõrd kostja käib hagejaga viimast arendavates kohtades ka mängutoas, käivad kinos, hageja käib sõprade juures, nad tegelevad koos spordiga, ta ostab hagejale arendavaid õpikuid jne. Kostja leiab, et selliselt käitudes on alus jätta rahuldamata elatise suurendamise hagi. Kohus leiab, et kostja seisukoht on ekslik.

  1. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud hageja seadusliku ja tema vahel sellise kokkuleppe olemasolu, mis võimaldaks kostjal anda ülalpidamist teisiti kui igakuiste maksetena hageja seadusliku esindaja kontole. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd elatise tasumises teisiti ei ole kokku lepitud, tuleb kostjal tasuda elatist perekonnaseaduse järgi, st igakuiste maksetena hageja seadusliku esindaja kontole.
  2. Kohus selgitab, et lapsest lahuselav vanem peab arvestama sellega, et üldjuhul ta peab ülalpidamise kohustuse täitma rahas regulaarsete igakuiste maksetena. Muul viisil ülalpidamise andmine on väga erandlik. Sellise piirangu eesmärk on lastele regulaarse ning stabiilse ülalpidamise tagamine. Ülalpidamise andmine rahas igakuiselt ettemakstult võimaldab elatist laste heaks kasutaval vanemal arvestada nimetatud summaga kulude planeerimisel. Last ülalpidav vanem ei saa arvestada selle rahaga, mida kostja kulutab lapsele temaga koosoldud aja sisustamiseks. Hageja seaduslik esindaja on kohtule kinnitanud, et lapsele vajalikke asju ostab tema. Kohus märgib, et elatise eest, mis kantakse last ülalpidava vanema kontole saab osta ning arveid tasuda laekunud elatisest laste eest igapäev hoolitsev vanem. Kui lapsest lahuselav vanem soovib lisaks igakuisele miinimumelatisele osta asju, tasuda muude teenuste eest ning taskuraha andmine lapsele, siis ta võib seda teha täiendavalt igakuisele miinimumelatisele. 6

(8)2-16-12621 Maakohus leiab, et kostja tehtud kulutuste (huviringid, reisid, sünnipäevapidu, koolitarbed ja hobivahendid, riietus ja jalanõud ja seda 94 eurot kuus, meelelahutus jms) puhul ei ole mõjuvat põhjust, miks lugeda need ülalpidamise andmiseks

§ 100

lg 1 mõttes.

§ 99

lg-st 2 ei tulene, et vanemal on õigus anda ülalpidamist enda valitud viisil, vaid see on üldine norm, mis selgitab, mida arvestatakse ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel. Iseenesest ei ole vaidlust selle üle, kas kostja on tema poolt välja toodud kulutused teinud, vaid küsimus on selles, kas on põhjendatud lugeda neid kulutusi ülalpidamise andmiseks lapsele. Isegi kui oleks tõendatud, et nimetatud kulutused on tehtud lapse huvides, ei ole kohtu hinnangul mõjuvat põhjust, et lugeda nimetatud kulutusi ülalpidamise andmiseks.

  1. Kuivõrd kostja on tuginenud sellele, et laps viibib tema juures suhtluskorra alusel kokkulepitu järgi ning tema tasub sellal lapsega seotud kulutuste eest, tuleb kohtul tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastav vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Hageja seaduslik esindaja on kinnitanud, et kõik vajaliku lapsele ostab tema (II kd, tl 68) ning, et kostja ei ole ostnud lapsele vajalikke asju. Hageja seaduslik esindaja toob välja, et kostja esitatud tõenditest nähtub, et paljud ostud on tehtud XXXX või XXXX, arvetel märgitud rõivasuurused ei vasta XXXX omadele ning mõned ostutšekid on kauplusest, kus müüakse riideid ainult täiskasvanutele (XXXX OÜ, XXXX kauplus). Kostja esitatud kuluarvestuse kohaselt (I kd, tl 168) on kostja kuludeks hageja ülalpidamiseks igas kuus 507 eurot 13 senti, st XXXX ujula ja kergejõustikuhall 36 eurot kuus, malering 24 eurot kuus, ratsutamistrenn 60 eurot kuus, riietus ja jalatsid 94 eurot 36 senti kuus, sporditarbed 19 eurot 78 senti kuus, transport 14 eurot 40 senti kuus, koolivahendid ja kunstile vajalikud tarbed 18 eurot 59 senti kuus, meelelahutus 40 eurot kuus, muus suured kulud (reisimine, jalgratas, peod, sidevahendid) 200 eurot kuus. Kohus on eelnevalt leidnud, et kostja esiletoodud kulusid ei saa vaadata kui hageja ülalpidamiseks vajalikke kulusid olukorras, kus lapsevanematel ei ole olnud kokkulepet selle kohta, et kostja võiks sellises ulatuses kulutusi teha. Vahetuks ülalpidamiseks ajal, mil hageja on kostja juures võiks pidada kulusid riietusele ja jalanõudele, kuid ka sellises summas kulutuste tegemine riietele ja jalanõudele lapsele, kes kostja juures ei veeda olulist osa oma ajast, ei ole põhjendatud. Kostja märgitud summast lähtudes on hageja riietele ja jalanõudele kuluv osa aastas 1132 eurot 32 senti. Kohus leiab, et tegemist on ülepaisutatud kuluga, mida kostja saaks vältida siis, kui XXXX võtab isa juurde minnes kaasa oma riided, mille talle on ostnud ema. Praeguses asjas ei arvesta kohus toidukuludega kostja juures. Hageja seaduslik esindaja on esitanud hagejale ülalpidamise saamise elatise alammääras just seetõttu, et ta on arvestanud määratud suhtluskorraga ja makstava lapsetoetusega, kuigi hageja ülalpidamiseks kuluv summa on suurem.
  2. Edasi käsitleb kohus elatise suurusega seonduvat. Hageja on taotlenud elatise välja mõistmist kehtivas alammääras. Kostja on vastuväite korras väitnud, et temalt tuleb välja mõista elatis alla miinimummäära, kuna ta kulutab lapsele vahetult. Kohus on eelnevalt seisukoha võtnud, et kostja selline käitumine ei ole kohtu hinnangul perekonnaseaduse mõttes ülalpidamiskohustuse täitmine. Kohus leiab, et praeguses asjas ei ole põhjendatud tugineda

§ 102lg-le 2 ja vähendada seaduses sätestatud elatise suurust.

Kohtuistungil selgitas kostja, et ta hetkel töötu ning kui kohus palus selgitada, kust võtab kostja raha, et teha selliseid kulutusi lapse heaks, vastas kostja, et tal olid säästud ning ta sai ettevõttest dividendidena tulu. Edaspidistes menetlusdokumentides ei ole kostja väitnud, et tema sissetulek ei võimalda tal tasuda elatist seadusest tulenevas 7

(8)2-16-12621 ulatuses. Vastupidi kostja on palunud jätta elatise summaks 150 eurot kuus, sest see võimaldab XXXXl kasvõi osaliselt elada nii, nagu ta on harjunud juba aastaid elama (II kd, tl 71 pöördel). Sellest järeldab kohus, et kostja on siiski võimeline teenima sissetulekut, mis võimaldab tal kulutada hagejale vahetult suures summas raha. Kostja esitatud pangakonto väljavõttelt nähtub, et kostja on
  1. aasta novembris käinud Egiptuses,
  2. aasta oktoobris Rhodosel. Juba ainuüksi reisimine näitab kohtu hinnangul seda, et kostja on võimeline tasuma elatist seaduses nõutud määras. Kostja esitatud tõendist nähtub, et
  3. augustil 2016 on kostja tööleping lõpetatud tööandjaga kokkuleppel (II kd, tl 32). Isegi kui kostja on siiani tööga hõivamata, ei ole kostja ei ole kohtule selgitanud, mis põhjusel ta ei saa minna tööle ja teenida sissetulekut, et täita kohaselt seaduses sätestatud ülalpidamiskohustust. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama

§ 102

lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.

  1. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus
  2. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Toimiku materjalide põhjal on alust arvata, et hagejal ei saa hüvitatavaid menetluskulusid olla, hageja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. Seetõttu puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.
  3. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.