Obsah (8)

§ 14§ 93§ 105§ 95§ 101§ 15§ 4§ 49

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Einar Vene 17. jaanuar 2017, Tartu 3-15-2185 Haldusasi

) § 95 lg 1, mille järgi vabastatakse ametnik teenistusest, kui ilmnevad või tekivad asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise

§ 14lg 1 või 2 või § 15 järgi.

2. G.K. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus eelnevalt nimetatud käskkiri õigusvastaseks tunnistada, lugeda kaebaja teenistusest vabastatuks

§ 93

lg ja 2 alusel ja mõista välja hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses

§ 105lg 1 alusel ning hüvitis 12 päeva keskmise palga ulatuses.

Kaebuse kohaselt on kaebajal juhtunud tööõnnetus, millest tulenevalt on tal tuvastatud töövõimetus. Seetõttu on ta vabastatud ebaõigel alusel, teenistusest vabastamise aluseks peaks olema

§ 93lg-s 1-4 sätestatu, st teenistusest vabastamine töövõime vähenemise tõttu.

1. Tartu Halduskohtu
2. veebruari
3. a otsusega rahuldati kaebuses esitatud nõuded täielikult järgmistel põhjendustel. 3.
4. Kaebaja sai teenistuses olles töövigastuse. Seetõttu oli ta pikalt töövõimetuslehel ning tal jäid
5. aastal kehalised katsed sooritamata. Perearsti tõendi järgi oli ta vabastatud kehalistest katsetest ja erivahendite treeningutest kuni
6. detsembrini
7. Seejärel väljastati
8. juulil 2015 arstitõend, mille järgi ei ole kaebaja sobiv teostama füüsilisi teste ja erivahenditega treeninguid. Seega oli kaebaja töövõime vähenenud teenistussuhte ajal ning kaebajat saab teenistusest vabastada seoses töövõime vähenemisega. Seetõttu tuleb lugeda kaebaja vabastamine

§ 95

lg 1 alusel ebaseaduslikuks ning lugeda teenistussuhe lõppenuks

§ 93lg 1 alusel, mis annab teenistusest vabastamise aluse töövõime vähenemise tõttu.

3.

1. Tähtsust ei oma vangla väide, et kaebaja asus pärast viie kuu pikkust töövõimetuslehel viibimist uuesti teenistusse ja töötas veel kaheksa kuud kuni teenistusest vabastamiseni, ning et miski ei viidanud sellele, et kaebaja võiks taas jääda varasema töövigastuse tõttu töövõimetuslehele. 3.
2. Kuna kaebaja vabastati ebaõigel alusel ametist, tuleb talle

§ 105lg 1 alusel välja mõista hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses.

3.4. Samuti tuleb kaebaja kasuks välja mõista hüvitis 12 päeva keskmise palga ulatuses, kuna talle teatati teenistusest vabastamisest ette kolm päeva, kuid

§ 93

lg 1 alusel teenistusest vabastamisel oleks tulnud

§ 101

lg 2 järgi ette teatada vähemalt 15 päeva.

§ 101

lg 6 näeb ette, et kui etteteatamistähtaegu ei järgita, makstakse etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäevade eest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldamata jätta. 4.
2. Kaebaja sai teenistuse käigus vigastuse, millega kaasnes teenistust välistav tervisekahjustus. Sellega oli täidetud

§ 95lg-s 1 ja § 15 p-s 5 sätestatud teenistusest vabastamise eeldused.

Vanglaametnikele kehtestatud tervisenõuded on sätestatud justiitsministri

1. juuli
2. a määrusega nr 26 „Vanglateenistuse ametnikele esitatavad nõuded, nõuetele vastavuse hindamise ning vangla direktori värbamine ja valik“. 4.
3. Arusaamatuks jääb, miks pidas halduskohus õigeks kaebaja teenistusest vabastamist

§ 93

lg 1 alusel põhjusel, et tema tervis halvenes tööõnnetuse tagajärjel ja seetõttu jäid tegemata kohustuslikud kehalised katsed, kuna selliste asjaolude esinemist ei näe

§ 93lg 1 ette.

4.

1. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas saab sellest, et teenistuses saadud vigastuse tõttu jäid tegemata kohustuslikud katsed, teha järeldust, et isiku töövõime on tema tervisest tulenevalt vähenenud. 4.
2. Ei nähtu, miks ei pidanud halduskohus oluliseks seda, et kaebaja käis pärast haiguslehe lõppemist 8 kuud tööl ning miski tema käitumises ei viidanud tema töövõime vähenemisele ega sellele, et ta võib jääda uuesti haiguslehele. 2 4.5.

§ 93

lg 1 alusel ametniku teenistusest vabastamine on haldusorgani kaalutlusotsus.

§ 95lg 1 ei anna aga haldusorganile teenistusest vabastamise osas kaalutlusruumi.

Kui ilmneb asjaolu, mis välistab tema teenistusse võtmise, on haldusorgan kohustatud isiku teenistusest vabastama. Käesoleval juhul tulebki lähtuda sellest, et vangla ei teostanud kaebaja teenistusest vabastamisel kaalutlusõigust ning tal ei olnud tahet kaebaja teenistusest vabastamiseks. Vastustajal oli õigus vabastada kaebaja

§ 93lg 1 alusel kohe pärast tema haiguslehe lõppemist.

Alles siis, kui tervisekontrolli käigus selgus, et kaebajal on selline tervisehäire, mis välistab tema edasise teenistuses olemise, oli vastustaja sunnitud kaebaja teenistusest vabastama. 4.6. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas

§ 95

lg 1 alusel teenistusest vabastamine kaebaja õigusi rikub ning miks on teenistusest vabastamine tema õiguste kaitseks vajalik.

1. Kaebaja vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 5.
2. Kui seadusandja oleks soovinud ametniku töövõime vähenemist käsitleda

§ 95

koosseisus teenistusest vabastamise alusena, siis oleks selline regulatsioon ka sõnaselgelt seaduses väljendatud. 5.2. Täidetud on

§ 93lg 1 koosseis.

5.3. Teenistuse ajal teostati kaebaja tervisekontroll ning tuvastati, et tööõnnetusest tingitud tervise halvenemise tõttu ei ole teenistuse jätkumine võimalik. Seega on igal juhul kaebuse esitaja teenistusest vabastamine seotud tema tervise halvenemisega, mis on

§ 93kohaldamise aluseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
2. Vaidlus asjas on sisuliselt selle üle, kas kaebaja teenistusest vabastamise kohaseks aluseks on

§ 93

lg 1 või 95 lg 1.

§ 93

lg 1 järgi võib ametniku teenistusest vabastada töövõime vähenemise tõttu, kui ametnik ei saa oma teenistusülesandeid täita üle nelja kuu järjest või üle viie kuu aasta jooksul.

§ 93

lg 2 järgi võib ametniku sama paragrahvi lg 1 alusel teenistusest vabastada, kui on alust arvata, et võimetus täita teenistusülesandeid sama aasta jooksul kordub ning seetõttu oleks ametiasutuse töökorraldusele tekkiv lisakoormus ebaproportsionaalselt suur.

§ 95

lg 1 järgi ametnik vabastatakse teenistusest, kui ilmnevad või tekivad asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise tulenevalt

§ 14lõikest 1 või 2 või §-st 15.

Vangla viitas vaidlusaluses käskkirjas viimatinimetatud sätetest

§ 15

p-le 5 (muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaolu esinemine) ning ülalviidatud Vabariigi Valitsuse määrusele, mis kehtestab vanglaametnikele esitatavad nõuded.

1. Olulised faktilised asjaolud on asja materjalidest nähtuvalt järgmised: - kaebajal juhtus tööõnnetus; - töövõimetuslehel oli ta sellest tulenevalt
2. maist 2014 kuni
3. novembrini 2014, st rohkem kui viis kuud; - töövõimetuselehel viibimise tõttu jäid kaebajal sooritamata
4. a korralise hindamise perioodil füüsiliste võimete ja enesekaitsevahendite, gaasirelva, külmrelva, ohjeldusmeetmete ning erivahendite kasutamise katsed. Need katsed lükati edasi
5. juulini 2015; - perearsti
6. jaanuari
7. a ja
8. juuni
9. a tõenditega vabastati kaebaja kehalistest katsetest ja erivahendite treeningutest kõigepealt
10. juunini 2015 ja seejärel
11. detsembrini
12. 3 -
13. juuli
14. a erakorralise tervisekontrolli otsuse järgi esineb kaebaja teenistuskohustuste täitmist takistav tervisehäire, mistõttu ta ei ole sobiv teostama füüsilisi teste ja erivahenditega treeninguid; -
15. juulil 2015 vabastati vaidlustatud käskkirjaga kaebaja teenistusest (tl 7 ja 28).
16. Halduskohtu otsusest on võimalik mõista, et halduskohtu arvates oli teenistusest vabastamine tingitud asjaolust, et kaebaja oli saanud tervisekahjustuse tööõnnetuse läbi vanglas töötades. Seetõttu jäid tal vajalikud katsed sooritamata ning halduskohus asus seisukohale, et kaebaja saab teenistusest vabastada üksnes seetõttu, et tema töövõime on vähenenud, st

§ 93lg 1 alusel.

Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu. Normide grammatilisest tõlgendusest järeldub, et

93 lg 1 kohaldub üksnes koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 (vt ülal p 7). Nende kahe lõike koostoimes on teenistusest vabastamise eelduseks see, et ametnik ei saa töövõime vähenemise tõttu täita oma teenistusülesandeid üle nelja kuu järjest või üle viie kuu aasta jooksul ja samal ajal on alust arvata, et võimetus täita teenistusülesandeid sama aasta jooksul kordub ning seetõttu oleks ametiasutuse töökorraldusele tekkiv lisakoormus ebaproportsionaalselt suur. Käesoleval juhul on vangla osundanud, et kaebaja töövõimetusleht lõppes

1. novembril 2014 ning ta vabastati teenistusest alles
2. juulil
3. Seega oli kaebaja teenistusse naasmisest möödunud teenistusest vabastamise hetkeks rohkem kui kaheksa kuud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa väita, et teenistusest vabastamise põhjus on isiku pikaajaline töövõimetuslehel viibimine, kui isik on teenistusse naasnud ning jätkanud töötamist niivõrd pikalt – rohkem kui kaheksa kuu vältel. Küll aga nähtub ilmne seos
4. juuli
5. a tervisekontrolli otsusega, mil kaebajal tuvastati teenistuskohustuste täitmist takistav tervisehäire, mistõttu ei saa kaebaja teostada füüsilisi teste ja erivahenditega treeninguid. Kaebaja vabastati teenistusest ülejärgmine päev pärast seda, kui tehti tervisekontrolli otsus. Ringkonnakohtu jaoks on usutav, et kaebajat ei soovitud teadlikult vabastada tema pikaajalise töövõimetuslehel viibimise tõttu, vaid teenistusest vabastamine osutus paratamatuks alles siis, kui selgus, et ta ei saa tervislikel põhjustel täita valvuritele esitatavaid nõudeid. Lisaks on

§ 93

lg 1 ja lg 2 alusel isiku teenistusest vabastamise puhul teiseks eelduseks see, et oleks alus arvata, et tema võimetus täita teenistusülesandeid sama aasta jooksul kordub ning seetõttu oleks ametiasutuse töökorraldusele tekkiv lisakoormus ebaproportsionaalselt suur. Ringkonnakohus on seisukohal, et „võimetus täita teenistusülesandeid“ tähendabki üldjuhul töövõimetuse tõttu teenistusest eemalviibimist, st töövõimetuslehel olemist. Seda kinnitab

§ 93

lg 2 lõpuosa, millest järeldub, et ametniku võimetus täita teenistusülesandeid peaks kaasa tooma lisakoormuse ametiasutuse töökorraldusele. Selline lisakoormus ametiasutuse töökorraldusele saabki järgneda üldjuhul vaid siis, kui ametnik ei ole tööl, st eeskätt viibib töövõimetuslehel. Halduskohtu otsusest on võimalik järeldada, et halduskohus luges

§ 93

lg 2 nõude täidetuks juba üksnes sellega, et kaebaja ei saa teha vajalikke füüsilisi katseid ega läbida teste ja osaleda erivahendite kasutamise treeningutel edaspidi (tl 48). Selle seisukohaga ei saa nõustuda, kuna see läheb vastuollu eelnevalt toodud

§ 93lg 1 ja 2 tõlgendusega.

Samuti on halduskohus leidnud, et on alus arvata, et kaebaja võib ka edaspidi jääda töövõimetuslehele. See seisukoht on aga täielikult põhjendamata. Halduskohus pole selgitanud, millest ta seda järeldab, ning seda eriti olukorras, kus vastustaja on väitnud, et miski ei viidanud sellele, et kaebaja võiks varasemalt saadud vigastuse tõttu jääda uuesti töövõimetuslehele. Kokkuvõtlikult ei saa seega asjas kohalduda

§ 93

lg-d 1 ja 2 seetõttu, et esiteks ei nähtu piisavat seost kaebaja töövõimetuslehel viibimise ning teenistusest vabastamise vahel. Pigem osundavad asjaolud sellele, et teenistusest vabastamine oli seotud 29. juulil 2015 tuvastatud asjaoluga – et kaebaja ei saa täita valvuritele esitatavaid nõudeid. Teiseks ei olnud täidetud

§ 4

93 lg-st 2 tulenev teine eeldus töövõime vähenemise tõttu teenistusest vabastamiseks – polnud alust arvata, et kaebaja jääb sama aasta jooksul uuesti töövõimetuslehele. Seega ei saa kaebaja teenistusest vabastamist

§ 95alusel pidada õigusvastaseks.

10. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et teenistusest vabastamine

§ 95

alusel eeldab üksnes sarnaste asjaolude ilmnemist, mis on sätestatud

§-des 14 (haridus, keeleoskus, teovõime, kodakondsus) ja 15 (kuriteo toimepanemine, teataval ametikohal töötamise õiguse äravõtmine või sidemed ametkohta kontrolliva ametnikuga).

§ 15

p-st 5, mille järgi ei või isikut teenistusse võtta ka muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaolu esinemisel, nähtub selgelt, et

§-s 15 antud loetelu on avatud. Vaidlust ei ole sellest, et vanglateenistuse ametnikele on kehtestatud kindlad nõuded, millele nad vastama peavad ning et kaebaja tänu muutunud terviseseisundile neile enam ei vastanud. Seetõttu on

§ 95lg 1 ja § 15 p 5 kohaldamine koostoimes kaebaja puhul võimalik.

11. Halduskohus ja kaebaja on pidanud ülioluliseks seda, et kaebaja töövõime on vähenenud ning et see on aset leidnud tööõnnetuse tagajärjel. Ringkonnakohus leiab, et tööõnnetus ning selle tõttu töövõime vähenemine ei tähenda tingimata seda, et kui tõusetub küsimus isiku teenistusest vabastamisest, tuleks isiku teenistusest vabastamise alusena kõne alla üksnes

§ 93lg 1 ja 2.

Isikut on ka sellisel juhul võimalik teenistusest vabastada muul alusel, st lähtudes sellest alusest, mida peab oluliseks haldusorgan ja mis on tõepoolest ka olemas. Nagu märgitud, oli käesoleval juhul selline teenistusest vabastamise alus olemas (

§ 95lg 1) ning ringkonnakohtul pole kahtlust, et haldusorgan sellest ka lähtus.

12. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtule

§-st 105 tulenev õigus tunnistada teenistusest vabastamise kohta antud haldusakt õigusvastaseks ning muuta teenistusest vabastamise alus õigusvastaseks on kohaldatav üksnes juhul, kui aset on leidnud tõepoolest teenistusest vabastamine ebaõigel alusel. See ei tähenda kohtu õigust muuta teenistusest vabastamise alust kõikidel juhtudel, kui põhimõtteliselt tuleks kõne alla ka teistsugune teenistusest vabastamise alus. Selliselt käitudes astuks kohus ise täidesaatva võimu asemele ning võtaks ära viimase kaalutlusõiguse. Teenistusest vabastamise kohtuliku kontrolli eesmärk ei ole see, et teenistusest vabastatu saaks juhul, kui ta vabastamise alusena võinuks kõne alla tulla põhimõtteliselt ka mõni muu alus,

§ 105lg 1 alusel igal juhul hüvitise.

Kohtuliku kontrolli eesmärk ei ole isikutele igal võimalusel hüvitise väljamõistmine. Ringkonnakohus osundab ka sellele, et kui kaebaja olekski vabastatud teenistusest

§ 93

lg 1 ja 2 alusel, nagu peab õigeks halduskohus, siis ei oleks kaebaja saanud sellest mingit eelist peale selle, et teenistusest vabastamise etteteatamistähtaeg oleks

§ 101lg 2 järgi olnud pikem.

Muud erinevust sellel, kas teenistusest vabastamine toimub

§ 93või 95 järgi, ei ole.

Vastavalt ei ole näha mingeid motiive vastustaja jaoks, miks pidanuks ta kohaldama teenistusest vabastamisel ebaõiget alust ning varjama tegelikku vabastamise põhjust. Seegi viitab, et vastustaja lähtus tõepoolest teenistusest vabastamisel just sellest alusest, mis on vabastamise alusena toodud (

§ 95

). Samuti viitab ringkonnakohus

§ 49

lg-le 6, mis sätestab hüvitiste määrad juhuks, kui ametnikul tuvastatakse seoses teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi tagajärjel saadud vigastuse tõttu osaline või puuduv töövõime. Seega on tööõnnetuse tõttu töövõime kaotuse hüvitamiseks ette nähtud eraldi hüvitised. Tööõnnetust ei pea täiendavalt kompenseerima seeläbi, et kohus tunnistab sellise isiku teenistusest vabastamise alati õigusvastaseks, kui see on toimunud muul alusel kui

§ 93

lg-d 1 ja 2, ning mõistab sellest tulenevalt isiku kasuks välja hüvitise

§ 105lg 1 järgi.

5

1. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tartu Vangla apellatsioonkaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
2. Kuna otsuses kirjeldatakse olulisel määral kaebaja tervisliku seisundiga seotud asjaolusid, siis tuleb ringkonnakohtu hinnangul HKMS § 175 lg 3 alusel otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega. Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt 6 Einar Vene allkirjastatud digitaalselt