KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Priks Otsuse avalikult tegemise aeg ja koht teatavaks 21. märts 2017, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-13849 Tsiviilasi Alj

) § 150 lõiked 1 ja 3.

§ 150

lg 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

§ 150

lg 3 näeb ette, et kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub, sõltumata sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.

§ 150

lg-s 3 on seega sätestatud objektiivne (maksimaalne) aegumistähtaeg, mis tagab kahju tekitamise juhtumite n-ö lõpliku lahendamise kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo toimepanemisest või sündmuste toimumisest. Seadusandja on sättes poolte huvide tasakaalustamiseks 4 eeldanud, et kümne aasta jooksul peaksid kõik põhilised kahjulikud tagajärjed ilmnema ning mis ei ilmne, on sedavõrd ebaharilikud ja ootamatud, et nende hüvitamise üle arutamine (ja tõendamine) ei oleks enam õiguskindlusega kooskõlas (vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Tallinn 2010, lk 485).

1. Kannatanu teadmist või teadma pidamist peab aegumise kontekstis tõendama kahju tekitanud isik. Kui sellega seotud asjaolud pärinevad aga valdavalt n-ö kannatanu enese sfäärist, peab kannatanu vaidluse korral vajadusel selgitama, mida ta nõude ja võlgniku väljaselgitamiseks tegi (vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Tallinn 2010, lk 484).
2. Riigikohtu erikogu on 22.02.2013 otsuses asjas nr 3-1-1-106-12 (p 38) leidnud: üldjuhul on otstarbekas esmalt tuvastada, kas kahju tekitamisest on möödunud kümme aastat või enam. Kui see on nii, siis on nõue

§ 150lg 3 järgi aegunud.

Peaks aga kahju põhjustanud teost või sündmusest olema möödas vähem kui kümme aastat, tuleb järgnevalt kindlaks teha, kas ajast, mil õigustatud isik sai või pidi saama teada nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust, on möödas kolm aastat või enam. Jaatav vastus sellele küsimusele tähendab, et nõue on ikkagi aegunud (

§ 150lg 1 järgi), eitava vastuse korral aga nõue aegunud ei ole.

Seega analüüsib kohus järgnevalt, kas väidetavast kahju tekitamisest, s.o lisakanali rajamisest, on möödunud kümme aastat või enam.

1. Vaidlust ei ole selles, et hageja ja tema abikaasa A.T. omandasid Tartumaal Peipsiääre vallas Kasepääl asuvad hooned juba 14.07.2004 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel. Vaidlust ei ole ka selles, et juba sel ajal oli maatükil, mis praeguseks on kinnistusraamatusse kantud kui XXXXX kinnistu, olemas veekanal ligipääsuks Peipsi järvele (nn põhikanal).
2. Hageja vande all antud seletuse kohaselt (tl 166 pöördel-167 pöördel) ei olnud hoonete omandamise ajal maatükil lisakanalit, mis on kaevatud läbi hageja maatüki ning mis ühendab hageja veekanalit riigile kuuluva naaberkrundiga. Hageja seletuse kohaselt ei olnud lisakanalit ka erastamistoimingute tegemise ajal 2006.a, samuti ei olnud lisakanalit veel juunis 2013.a, mil hageja käis XXXXX kinnistul. Hageja seletuse kohaselt sai tema lisakanali olemasolust teada
3. a aprillis, mil tema pärast abikaasade ühisvara jagamist sõitis XXXXX kinnistut ülevaatama. Hageja seletusest nähtub, et hageja elas Kasepää vallas alates ostmisest kuni
4. a juunini ning pärast seda sõitis ära Iirimaale. Hageja abikaasa jäi sinna elama ja abikaasa sõitis sealt ära 24.03.
5. Aastatel 2008-2010 oli maja välja üüritud ning seejärel jäi maja tühjalt seisma. Hageja leiab, et lisakanali on kaevanud kostja Anatoli Karzubov, kuna tema seda kanalit kasutab ning teistel selle ehitamisest kasu ei ole, samuti on lisakanali juures riigimaal kuur, kus on kostjatele kuuluvad asjad. Seega ilmneb hageja vande all antud seletusest, et hageja hinnangul rajati tema kinnistule lisakanal ajavahemikul juunist 2013.a kuni aprillini 2016.a. Hageja viitab ka hageja kinnistu plaanile (tl 14), mis hageja seletuse kohaselt on koostatud 2006.a erastamise raames ning millele ei ole lisakanalit märgitud. Hageja hinnangul tõendab see, et 2006.a seisuga ei olnud lisakanalit veel rajatud. Samas on kinnistu plaan esitatud kohtule poolikul kujul ning sellelt ei nähtu plaani koostamise ega mõõdistamise kuupäeva.
6. Kostja II Sergei Karzubovi vande all antud seletuse (tl 168) kohaselt oli tema aastatel 20002008 vanglas. 2004.a sai ta vanglast väljasõidu matustele, mil külastas Kasepää küla ja nägi, et on rajatud lisakanal. Kostja II seletuse kohaselt on temale tema vanaema ja isa öelnud, et lisakanal tehti juba omanike poolt, kes elasid seal enne hagejat. Kostja II seletuse kohaselt 5 on hetkel lisakanali juures jämedad põõsad, mis on kasvanud mitu aastat. Vett lisakanalis ei ole ning selles ei ole võimalik paadiga sõita.
7. Kostja I Anatoli Karzubovi vande all antud seletusest (tl 168-168 pöördel) nähtub sarnaselt kostja II seletusega, et lisakanal rajati juba siis, kui seal elasid veel XXXXX kinnistu vanad omanikud. Nende territooriumil, mitte sellel, mis jääb järve poole, vaid teisel pool, oli tiik. See hakkas täis kasvama ning eelmised omanikud otsustasid selle likvideerida. Koos T. ja P., kes seal elasid, sõitis kostja I Alatskivile, kust saadi ekskavaator. Kui tiik täis aeti, otsustas kostja I koos vanaemaga puhastada augu ka nende kinnistul ja ühendada see kanaliga. Kostja I maksis selle eest ekskavaatorijuhile. Tegevus kooskõlastati XXXXX kinnistu tolleaegsete kasutajatega, nad olid seal juures. Kostja I ei mäleta täpselt aastat, millal eelnev toimus, kuid mäletab, et P. kasutas seda maja siis veel 1-3 aastat ning ekskavaatorijuht käis ajal, mil poeg oli vanglas. Poeg (kostja II) oli kinnipidamisasutuses 2000-2008, sai puhkusele 2004.a sügisel. Ekskavaatorijuht käis kindlasti enne seda, kui poeg vanglast puhkusel käis.
8. Hageja ja tema abikaasa poolt 2004.a ostetud hoonete endine omanik oli vastavalt Peipsiääre Vallavalitsuse poolt esitatud vastusele ning 19.05.1993 ostu-müügi lepingu koopiale ettevõte I.N.A Eesti AS, mille esindaja oli P.L. (tl 76, 78). 14.07.2004 ostu-müügi ja pandilepingu sõlmimise ajaks oli hoonete omanikuks T.L. ning nimetatud tehingus esindas T.L.i T.M., kes viidatud lepingu p 2.3 järgi on aastaid lepinguobjekti kasutanud (ostu-müügi ja pandileping tl 107-115).
9. Tunnistaja T.M. ütluste kohaselt (tl 168 pöördel-169 pöördel) oli tema alates 1995.a kostjate naaber, käis seal iga nädalalõpp, tegelikult elati Tallinnas. Majaomanik oli P.L.. T. oli P.L.i poeg. Tunnistaja esindas majaomanikku ostu-müügilepingu sõlmimisel 2004.a. Kuni 2003.a käis tunnistaja pidevalt koha peal. Tunnistaja ütluste kohaselt ehitati suur kanal kuskil
10. Väike kanal kostjate poolt tuli sinna sisse, see tuli kuskil samal ajal, et naabrid saaksid ka vabalt minna Peipsile. Kanalit kogu aeg puhastati, sest ta kasvas täis. Kuskil 2001-2002 puhastati kanalit uuesti ja siis puhastati ka kostjate kanalit. Lisakanal oli igal juhul olemas ajal, kui müüdi hagejale, kuid tunnistaja ei tea kinnitada selle seisukorda.
11. Kostjad on lisakanali tekke fikseerimiseks viidanud Maa-ameti geoportaali andmetele ning esitanud kohtule ka aerofoto väljaprindi seisuga 03.06.2007 (tl 154). Kostjate poolt esitatud väljaprindist endast ei nähtu aerofoto tegemise aega, kuid TsMS § 231 II lause alusel käsitab kohus Maa-ameti geoportaali andmeid (http://geoportaal.maaamet.ee/est/Kaardiserverp2.html) üldtuntud asjaoludena. Maa-ameti geoportaali andmetel on Peipsiääre valla Kasepää küla kaardistamisel sellest piirkonnast tehtud aerofotosid nii 22.05.2002 kui 03.06.
12. 22.05.2002 aerofotol ei ole vaidlusalust lisakanalit näha, kuid 03.06.2007 on lisakanal aerofotol selgelt eristatav. Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et lisakanal oli olemas vähemalt 03.06.2007 seisuga.
13. Tunnistaja T.M. ütluste kohaselt oli lisakanal olemas juba alates
14. a, mil rajati põhikanal, aastatel 2001-2002 puhastati kanaleid ja kindlasti oli lisakanal olemas hoonete müümisel
15. Tunnistaja ütlustega langevad kokku ka kostjate vande all antud seletused. Kostja II kinnitusel oli lisakanal olemas 2004.a, mil ta tuli vanglast puhkusele. Kostja I vande all antud seletuse kohaselt mäletab ta, et pärast lisakanali rajamist elas Pentti seal veel 1-3 aastat ning ekskavaatorijuht käis ajal, mil poeg oli vanglas, kuid enne poja puhkust 2004.a sügisel. Kohus on seisukohal, et tunnistaja ütluste ning kostjate vande all antud seletustega on tõendatud, et lisakanal oli olemas hiljemalt 14.07.2004 ostu-müügi ja pandilepingu sõlmimise ajal. 6 Eeltoodut kinnitab ka Peipsiääre Vallavalitsuse 02.11.2016 vastus kostjate järelepärimisele, mille kohaselt vaidlusaluse lisakanali rajamise tõenäoliseks ajaks on ajavahemik 2002-2007 (tl 76). Ka Maa-ameti geoportaali andmed, mida kohus on analüüsinud p-s 22, viitavad, et lisakanal peab olema rajatud (või korralikult puhastatud) ajavahemikul 22.05.2002 kuni 03.06.
16. Eeltoodud tõenditega on ümberlükatud hageja vande all antud seletus selles, et lisakanal rajati alles ajavahemikul 2013-
17. Eluliselt on usutav, et lisakanali väljanägemises ja nähtavuses põhjustab muutusi vee vähene liikumine ning kanali kinnikasvamine. Eeltoodut kinnitavad ka tunnistaja T.M. ütlused, mille kohaselt pidi nii põhi- kui lisakanalit puhastama. See võib olla põhjuseks, miks hageja on veendunud, et lisakanalit ostu-müügilepingu sõlmimisel 2004.a või erastamistoimingute tegemise ajal 2006.a ei olnud.
18. Seega on kohus tuvastanud, et lisakanal oli olemas hiljemalt 14.07.
19. Eeltoodust tuleneb, et hageja poolt väidetud kahju tekitamisest ning kahju põhjustanud teost või sündmusest (lisakanali rajamine) on hagi esitamise ajaks 14.09.2016 möödunud enam kui kümme aastat. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et hageja nõue on

§ 150

lg 3 järgi aegunud ning seda sõltumata sellest, kas ja millal hageja ise kahjust teada sai. Kuna kohus on seisukohal, et nõue on aegunud, ei asu kohus analüüsima vaidluse muid asjaolusid. Kohus jätab hagiavalduse aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulud

1. Kohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja I ja kostja II vastu. TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
2. TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.
3. Kostjate esindaja esitas 07.03.2017 kohtule menetluskulude nimekirja (tl 174-175). Kostjad paluvad määrata kindlaks ja mõista hagejalt nende kasuks välja menetluskuluna kostjate lepingulise esindaja kulu 960 eurot (sh käibemaks). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjate esindaja ajakulu olnud 8 töötundi: ettevalmistav tegevus hagimenetluses (kostjate seisukohtade väljaselgitamine, tõendite kogumine ja vastuste koostamine esitatud hagiavaldustele) 3,5 tundi, kohtuistungitel osalemine 4 tundi ja kohtukõne teeside koostamine 0,5 tundi. Kohus kaasas kostja I Anatoli Karzubovi protsessi 30.01.2017 määrusega. Seega kuni Anatoli Karzubovi kaasamiseni esindas v.adv Rein Napa ainult kostjat II Sergei Karzubovit. Lähtudes kohtule esitatud arvetest (tl 176-178), osutas v.adv Rein Napa enne Anatoli Karzubovi kostjana kaasamist Sergei Karzubovile õigusabi 2 töötunni ulatuses ning pärast kaasamist nii Anatoli Karzubovile kui Sergei Karzubovile 6 töötunni ulatuses.
4. Hageja ei ole esitanud seisukohta kostjate menetluskulude osas.
5. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et kostjate lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (sh käibemaks) on vajalik ja põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule. Kohus leiab, et kostjate esindaja poolt teostatud toimingute ajakulu kahe esindatava puhul on, arvestades asja keskmist keerukust ja mahukust, kirjalike menetlusdokumentide 7 esitamist ning kohtuistungitel osalemist, põhjendatud. Hagejal tuleb kostjatele vastavalt menetluskulude jaotusele hüvitada kokku 960 (120 * 8 h) eurot. Kuna kostjad on füüsilised isikud, ei saa nad menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostjate menetluskuludest tuleb hagejal hüvitada 240 eurot ainult kostjale II ning 720 eurot solidaarselt kostjatele I ja II.
6. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 8