Obsah (7)

§ 64§ 67§ 63§ 105§ 38§ 41§ 37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

) § 37 lg 1 ja § 67 p 1 alusel süüdi 27.07.2015, 29.07.2015, 31.07.2015 ja 01.08.2015 toime pandud vanglaametnike seaduslikele korraldustele mitteallumises ja töökohustuse rikkumises ning määras talle distsiplinaarkaristuseks neli seitsme ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist.

1. Kaebaja esitas eelnimetatud käskkirja peale vaide (tl 20-24), mille Viru Vangla jättis 15.10.
2. a vaideotsusega nr 6-12/266-2 (tl 25-26) rahuldamata.
3. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 15.11.2015 koostatud kaebuse (tl 1-7), milles palus Viru Vangla 24.08.
4. a käskkirja nr 6-3/1032 tühistada. Kaebaja väitis, et käskkiri on kaalutlusvigadega ja rikub uurimispõhimõtet, kuna selle andmisel pole arvestatud olulisi asjaolusid ega tema 21.08.2015 vastuväites esitatud põhjendusi ning lisaks on 28 ööpäevaks kartserisse paigutamine varasemate karistuste ja erandlike asjaolude puudumise tõttu ebaproportsionaalne. Seejuures nimetas ta ära mujal töötamist keelava kehtiva töölepingu firmaga Gosa Invest, enne korralduste saamist manustatud unerohu ja psühhotroopse ravimi, tugeva peavalu, pearingluse, uimasuse, unisuse, väsimuse ja halva enesetunde, õiguse keelduda tervist ohustavast tööst, arsti 17.08.
5. a otsusest tuleneva keelu töötada peale kella 21:00, hilisema sarnastel tingimustel algatatud menetluse lõpetamise ning kaebused meditsiiniõdede tegevusele. Olukorras, kus kaebajal olid tugevad peavalud, pearinglus, ta oli ravimite mõju all, mis tegid ta uniseks, uimaseks, väsinuks, ei tohtinud kaebajat tööle sundida, sest töötamine võinuks põhjustada ohu kaebaja tervisele. Õigusvastaseks ning ausa ja õiglase menetluse põhimõtte rikkumiseks pidas kaebaja seda, et karistusotsuse tegi sama isik, kes viis läbi menetluse. Sellest lähtuvalt soovis ta, et kohus tunnistataks põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks ning jätaks kohaldamata VSkE § 17 osas, millega see võimaldab inspektor-kontaktisikul määrata enda poolt läbi viidud menetluses distsiplinaarkaristuse

§ 64lg 4 alusel.

1. Viru Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 38-39) jätta kaebus rahuldamata. Viru Vangla jäi vaideotsuses esitatud seisukohtade juurde ja märkis, et kaebaja oli enne tööle määramise käskkirja vormistamist ja iga kaebuses märgitud juhtumi puhul töövõimeliseks tunnistatud ning käsipuhastusvahenditega koristamine pole ka isiku tervist ohustada võiv töö, mille puhul saaks tugineda väheses uimasuses seisnenud terviseseisundile. Ilma vangla osaluseta väljaspool vanglat töötamiseks sõlmitud tööleping ei vabasta kinnipeetavat töökohustusest vanglas. Viru Vangla leidis, et vaidlustatud käskkirja alusel määratud karistus on vastavuses rikkumisega ning lisati, et distsiplinaarmenetlusele ei kohaldu kriminaal- ja väärteomenetluse seadustikega kehtestatud menetlusreeglid, mistõttu pole menetluse läbiviimine ja otsuse tegemine sama isiku poolt välistatud.
2. Tartu Halduskohus jättis 28.01.
3. a otsusega (tl 84-86) kaebuse rahuldamata. Kaebaja tööle määramise käskkirja vormistamisel aluseks võetud tervisekaardi kandest nr 174 selgub, et 20.07.2015 on ta viibinud neuroloogi vastuvõtul, kes on olnud teadlik nii krooniliste valude tugevnemisest ja sagedusest kui ravi saamisest psühhiaatri poolt, kuid on ta sellele vaatamata töövõimeliseks tunnistanud ning märkinud seejuures, et valud ei takista töötamist, ei sobi vaid üliraske füüsiline, emotsionaalne koormus ja sundasend 8 tundi järjest. Põhimõtteliselt sedasama on neuroloog ja perearst kandest nr 190 nähtuvalt leidnud ka 17.08.
4. Tähendust pole aga asjaolul, et seejuures soovitas perearst tööd alustada mitte peale kella 21:
5. Käesolevas asjas vaidlustatud distsiplinaarkaristuste määramise põhjustasid varem toime pandud tööst keeldumised. Siis vastavat soovitust veel olemas polnud ja lisaks sai kaebaja sel ajal ka hoopis teistsugust ravi. Tervisekaardi nimetatud kannete ja arstide poolt antud hinnangute tõepärasuses kahtlemiseks pole mingit alust. Samuti puudub põhjus arvata, et vanglas töötavad arstid ei tea, milliseid tööülesandeid peab nende patsient vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma, ei oska hinnata tema võimalusi nendega vaatamata kroonilistele valudele hakkama saada ning ei tea ega oska ette näha ka talle määratud erinevate ravimite mõju ja neist tulenevate seisunditega kaasnevaid ohte. 2

§ 67

p 1 paneb kinnipeetavale kohustuse täita julgeoleku tagamiseks vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju ning alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud üksnes selle ilmselge tühisuse puhul. Kinnipeetava teistsugune arusaamine oma kohustustest ja sellest tulenev seisukoht korralduse õiguspärasusest ei anna talle õigust keelduda vanglaametniku korraldust täitmast, sest vastasel juhul muutuks distsipliini tagamine vanglas raskendatuks. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigusloost ja tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt oli kaebajal küll kunagi trauma ja sellest põhjustatud terviseprobleemid, kuid distsiplinaarmenetluse protokolli lisadena ära nimetatu ja psühhiaatri küsitlemine kinnitab, et menetluse käigus on kontrollitud nii tema tervisliku seisundi kohta antud tõendite olemasolu kui ravimite võtmisest tuleneda võiva uimasuse mõju töötamisele. Kaebaja süü tööle asumise kohta antud korraldustele mitteallumises on tõendatud vanglateenistuse ametnike ettekannete ja distsiplinaarmenetluses kogutud meditsiiniosakonna tõenditega. Ta pole oma seletuses, vaides ja kaebuses ka ise tööle mitteasumist eitanud, kuid arvab, et selleks oli tervisest tulenev põhjus. Meditsiiniosakonna 27.07.2015, 29.07.2015, 31.07.2015 ja 01.08.2015 tõendid aga kinnitavad, et kõigil neljal karistuse määramise kaasa toonud juhtumil hindas tervishoiutöötaja tema tervislikku seisundit, kuid põhjust ajutise töövabastuse andmiseks ei leidnud. Kolme viimasena nimetatud juhu kohta tehtud kannetes nr 177, 178 ja 179 on olemas viide sellele, milliseid ravimeid on kaebaja päeva jooksul manustanud. 27.07.2015 kandesse nr 176 pole seda küll märgitud, kuid kuna ravimite jagamist korraldab meditsiiniosakond, pole ka alust arvata, et kaebajat läbi vaadanud õde ei teadnud talle määratud ravimitest ega nende võimalikust mõjust tema töövõimele. Ettekannete ja kaebaja poolt vahetult peale rikkumisi antud seletuste väidetel on tööst keeldumise põhjuseks tugeva peavalu kõrval olnud unerohu võtmisest tulenenud uimasus. Hiljem on ta lisanud viite ka psühhotroopsete ravimite manustamisele. Need talle määranud psühhiaatrilt on enne käskkirja andmist päritud ravimite mõju üle. Tema on küll kinnitanud uimasuse võimalikkust, kuid on samas ka leidnud, et kui kaebaja tervist kontrollinud medõde pidas teda töövõimeliseks, siis nii ka on. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on kaebaja karistamisel järgitud

§ 64lg-test 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid. Menetluste käik on protokollitud VSk

E § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt, teda on teavitatud nende algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise ja vastuväidete esitamise läbi kaitsta ning kõik karistused on määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja VSkE § 17 sätestatud pädevuse piirides. Seejuures on käsitletud nii süütegude asjaolusid kui kaebaja seletusest ja tervislikust seisukorrast tulenevat ning piisavalt ja arusaadavalt on põhjendatud ka seda, miks on tema puhul just seitsme ööpäeva pikkused kartserisse paigutamised iga rikkumise eest võrreldes teiste karistusliikidega kõige õigemad. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul pole kohtul halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 3 tulenevalt küll õigust hinnata otsustatu sisulist otstarbekust, kuid kuna

§ 63

lg 1 p-s 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saavad niisuguse pikkusega karistused arvestada kaebaja isikut ja vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumiste olulist tähendust vangla julgeolekule, ei ole vaatamata varasemate karistuste puudumisele ülemäärase raskusega ja võivad võrreldes teiste karistusvahenditega kõige paremini kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele tema suhtes. Miski kohtule esitatust ei tõenda ka õiguse üldiste põhimõtete või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete rikkumist distsiplinaarmenetluse käigus.

§ 64

lg-te 1 ja 4 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ja määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus.

§ 105

lg-tes 11, 2 ja § 1051 lg-s 2 on sätestatud, et vanglateenistuse moodustavad justiitsministeeriumi koosseisus vanglateenistuse ülesannete täitmiseks ettenähtud ametikohad ja vanglad ning ülesannete jagamine ministeeriumi ja vanglate vahel ja vangla sisekorraeeskirjade kehtestamine toimub justiitsministri määrusega. Erinevate vanglateenistuse ametnike otsustuspädevas on 3 reguleeritud VSkE §-des 11 kuni 17. Inspektor-kontaktisiku pädevust teha otsus

§ 64lg 4 alusel käsitleb viimati nimetatu.

Säte rajaneb vangistusseadusest tuleneval volitusnormil ega ole vastuolus ühegi kaebuse vastavas osas nimetatud põhiseaduse sättega. Kuna vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse määramise on otsustanud inspektor-kontaktisiku ülesandeid täitnud vanglateenistuse ametnik, on tegemist pädeva isiku poolt langetatud otsusega. Asjakohatud on kaebuse viited töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg-s 2 kehtestatud psühhotroopse aine mõju all töötamise keelule ja hilisemates menetlustes 16.10.2015 tehtud otsustusele. Esimesena nimetatud viite juurde märgitud ravimit amitriptüliin hakati kaebajale tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt andma alles 17.08.2015, seega peale vaidluse põhjustanud tööle asumise korraldusi. Selle ja samal kuupäeval arsti poolt töötamise kellaaegade kohta antud soovituse tõttu oli tegemist teistsuguse olukorraga, mistõttu ei saanud ka otsustused samasugused olla. Põhjendamatu ja asjakohatu on viide ka Gosa Invest OÜ-ga sõlmitud töölepingule.

§ 38

lg 1 kohaselt rakendatakse kinnipeetav vangla majandustöödel üksnes juhul, kui teda ei ole võimalik kindlustada tööga vangla territooriumile rajatud või väljaspool seda asuvates käitistes.

§ 41

lg 2 tulenevalt kohaldatakse töösuhteid reguleerivate seaduste sätteid vaid järelevalveta töötamisele väljaspool vanglat. Kinnipeetava muu töötamine ei allu tööõiguslikule regulatsioonile, mistõttu ei ole majandustöö puhul tegemist töölepingu alusel töötamisega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 28.01.
2. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 92-96p), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Kaebajal on tuvastatud kroonilised tervisehäired ja selle vastu on määratud ravimid, mida kaebaja manustas õhtusel loendusel kell 20:
3. Seega tulnuks arvestada arsti ettekirjutusega, et peale kella 21:00 ei olnud kaebaja võimeline töötama. Vaidlustatud käskkirja kohaselt ei leidnud meditsiiniõed, et oleksid objektiivsed põhjused tööst vabastamiseks. Meditsiinitõendites RVL nr 176, 178, 179 on tehtud viide varasemale neuroloogi 20.07.
4. a tõendile, kuid meditsiiniõed ei ole arvestanud hetkeolukorraga. Kaebajale määratud 28 ööpäeva pikkune karistus on ebaproportsionaalne. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et karistuse määramine sama isiku poolt, kes viis läbi asjas distsiplinaarkaristuse, on õiguspärane. Distsiplinaarkaristuse määraja peab olema erapooletu ametnik.
5. Viru Vangla palus apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 109-109p) jätta see rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja käsitleb toimeainena mirtasapiini sisaldavat ravimit või ravimit xefo rapid unerohuna. Esimese näol on Eesti ravimiregistrist tegemist antidepressandiga, teise puhul mittesteroidse põletiku- ning reumavastase ravimiga. Arvestades, et vaidlustatud käskkirja aluseks olevatel juhtumitel hindas kaebaja seisundit tervishoiutöötaja (27.07.
6. a RVL nr 176, 29.07.
7. a RVL nr 177, 31.07.
8. a RVL nr 178, 01.08.
9. a RVL nr 179), kes leidis, et apellant on tegelikult töövõimeline, on vastustaja hinnangul pigem tõenäoline, et kaebaja ei ole isik, kel nende ravimite võimalikud kõrvaltoimed esineksid. Lisaks on vastustaja hinnangul käesoleval juhul oluline ka see, et kaebajale antud töökorraldus teostada osakonnas koristustöid ei ole seotud töötamisega ohtlikes tingimustes (nt kõrgustes, mehhanismidega vms). Mis puudutab ravimit amitriptüliin, siis nähtuvalt kaebaja tervisekaardist RVL nr 190 määrati ravim kaebajale peale käesolevas kaebuses vaadeldavaid juhtumeid. Distsiplinaarkaristus määratakse kinnipeetavale haldusmenetluses ning sellisele menetlusele ei saa automaatselt üle kanda süüteomenetluses tehtava otsuse regulatsiooni. Haldusmenetluse läbiviimist reguleerivad normid ei nõua, et haldusmenetlust läbi viiv isik ning selle alusel otsust 4 määrav isik peaksid olema erinevad isikud. Õiglane menetlus haldusmenetluses tähendab eelkõige haldusmenetluse põhiprintsiipide järgimist, sealhulgas ärakuulamisõiguse tagamist, kaalutlusõiguse piiride järgimist jne. Asjaolu, et otsust teinud menetleja ei nõustunud menetlusosalise esitatud vastuväidetega, ei tähenda iseenesest menetlusõiguse rikkumist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.
11. Vastavalt Riigikohtu praktikale võib juhul, kui arst on tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel ootamatu terviserikke korral kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde (RKHKo 22.01.2015, 3-3-1-53-14, p 16). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul

§ 37

lg 2 p 3 alusel kinnipeetaval õigus keelduda tööle asumast, kui arst või tervishoiuteenust osutav õde leiab, et kaebaja ei ole tervislikel põhjustel võimeline sel hetkel töötama. Asja materjalidest nähtuvalt on kohe pärast tööle asumisest keeldumist 27.07.2015, 29.07.2015, 31.07.2015, 01.08.2015 tervishoiutöötaja kontrollinud kaebaja tervislikku seisundit, kuid ei andnud tööst vabastust. Kuna ei vangla arst ega tervishoiuteenust osutav õde ei ole hinnanud kaebaja tervislikku seisundit selliseks, et kaebaja ei olnud 27.07.2015, 29.07.2015, 31.07.2015, 01.08.2015 tervislikel põhjustel võimeline töötama, siis puudus kaebajal

§ 37lg 2 p 3 alusel õigus keelduda tööle asumise korralduse täitmisest.

1. Riigikohus on leidnud, et meditsiinitöötaja tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (RKHKo 13.11.2015, 3-3-1-44-14, p 19). Halduskohus hindas tõendeid ja leidis, et kaebajal puudus õigus tööst keeldumiseks, mis on tõendatud vanglateenistuse ametnike ettekannete ja meditsiiniosakonna tõenditega, tervisekaardi kannetega. Ka kaebaja on saanud esitada tööle asumise korralduse saamisel oma tervise seisundist lähtuvaid vastuväiteid ning tervishoiutöötajad on seejärel tema töövõimet ka kontrollinud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ja leiab, et kaebaja poolt apellatsioonikaebuses esitatud väited ei anna alust jõuda halduskohtust erinevale seisukohale. Tervisekaardi väljavõtetest nähtub, et meditsiinitöötajad on olnud teadlikud kaebaja peatraumadest. Tervisekaardi 04.05.
2. a kandest (RVL nr 160) nähtub, et aastal 2010 on kaebajal olnud peatrauma ning 18.05.
3. a kandes (RVL nr 162) on kirjas, et kaebaja on saanud kirvelöögi pähe ning on saanud operatiivravi. Tervisekaardi 20.07.
4. a kandes (RVL nr 174) on kirjas, et kaebajal on pingepeavalud juba lapsepõlves. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigusloo väljavõte nr 1031696 kinnitab kaebaja peatraumat. Tervisekaardi 17.08.
5. a kandes (RVL nr 191) on küll kirjas, et soovitatav on alustada tööd kell 10:00 ja mitte peale 21:00, kuid tegemist on tervishoiutöötaja soovitusliku otsusega ning lisaks on see otsus tehtud pärast vaidlusaluseid juhtumeid. Kaebaja nimetab ära veel ka rohtude kõrvalmõjud, millest nähtuvalt ta ei oleks saanud peale 21:00 tööle asuda. Ringkonnakohus märgib, et distsiplinaarmenetluse käigus on spetsialist-psühhiaater O. Toomla ravimite kõrvalmõjude osas leidnud (tl 47), et kui medõde leidis, et kinnipeetav on töövõimeline, siis nii see ka on. Ringkonnakohus leiab, et asjas on esitatud tõendid, et tervishoiutöötajad on kõigil neljal korral leidnud, et töölt vabastamiseks puudub alus ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjust kahelda tervishoiutöötaja erialases pädevuses. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja väited, mis puudutavad ravimit amitriptüliin ja sellest tulenevat kõrvalmõju, ei ole antud haldusasja lahendamisel kohased, sest vastav ravim määrati kaebajale 17.08.2015 (RVL nr 190) st peale vaidlusaluseid juhtumeid.
6. Arvestades eelnevat leiab ringkonnakohus, et kaebajal puudus alus jätta vanglaametniku korraldus tööle asumiseks täitmata ning keeldumisega rikkus ta

§ 67

p-st 1 ja § 37 lg-st 1 tulenevaid kohustusi ning pani sellega toime distsiplinaarsüüteo. 5 13. Viru Vangla tunnistas kaebaja süüdi

§ 37

lg 1 ja 67 p 1 rikkumises 27.07.2015, 29.07.2015, 31.07.2015, 01.08.2015 ning karistas kaebajat iga rikkumise eest 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Seega mõisteti kaebajale nelja rikkumise eest kokku 28 ööpäeva kartserisse paigutamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa väita, et vangla karistust määrates õigusvastaselt toiminud ja valinud ülemäärase karistuse.

§ 63lg 1 p 4 lubab kartserisse paigutada iga rikkumise eest kuni 45 ööpäevaks.

Vangla selgitas 24.08.2015. a käskkirjas nr 6-3/1032, et töökohustuste eiramine ja seaduslikule korraldustele mitteallumisel on tegemist raske rikkumisega ja seega on proportsionaalne kinnipeetava karistamine kartserisse paigutamisega. Vangla on arvestanud, et kaebajal puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused ja märkis, miks ei oleks sobiv määrata

§ 63lg-s 1 sätestatud leebemaid karistusi.

Kinnipeetav on määratud tööle ja kuna kinnipeetav ei aktsepteeri vanglas kehtivaid õigusnorme, on kinnipeetavale vajalik näidata, et vangla ei tolereeri taolist käitumist. Vangla selgitas, et 7 ööpäeva kartserit on lähedane miinimumile ning võimalik on karistada kuni 45 päevase kartserikaristusega, siis sellest tulenevalt on see piisav karistus selleks, et kaebaja saaks aru enda rikkumise tõsidusest ning kartserikaristuse kandmise ajal on kaebajal võimalus järgi mõelda toime pandud rikkumiste üle ning see võib mõjutada edaspidiselt kaebajat õiguskuulekale käitumisele. Ringkonnakohus leiab, et töökohustuste mittetäitmata jätmise eest määratud karistused ei ole antud juhul ebaproportsionaalsed ning käskkirja tühistamiseks puudub alus. 14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et distsiplinaarmenetluse läbiviijaks ning karistamise otsuse tegijaks ei või olla sama ametnik.

§ 64

lg 4 ls 1 sätestab, et distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. VSkE § 97 lg 2 p 9 sätestab, et protokolli märgitakse põhjendatud ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta.

§ 64lg 4 ls 1 koostoimes VSk

E § 97 lg 2 p-ga 9 kohustab vastutajat koostama distsiplinaarmenetluse protokolli, mille üheks osaks on ettepanek karistuse määramise kohta. Distsiplinaarmenetluse protokolliga tehakse menetlusalusele isikule nähtavaks distsiplinaarmenetluses tuvastatud asjaolud ning distsiplinaarmenetluse võimalik tulemas. Isikul on seejärel võimalik kujundada ja esitada oma seisukoht ka karistuse määramise osas. Antud asjas on tehtud distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 47p-49p) ning kaebaja on esitanud ka enda seisukohad (tl 44-46p). Kehtiv õigus ei näe ette, et kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise õigus oleks seotud konkreetse ametikohaga või karistust määrav ametnik ei või eelnevalt osaleda distsiplinaarmenetluses. See, kes määrab distsiplinaarkaristuse, on vastutaja sisepädevuse küsimus ja ei riiva kaebaja õigusi. Distsiplinaarmenetluse sellisel viisil korraldamine tagab kaalutletud otsuse tegemise, sest karistuse määrab ametnik, kes on teadlik kõigist olulistest asjaoludest. Ringkonnakohus leiab, et kuna distsiplinaarmenetluse tulemusena kohaldatav karistus on kordades väiksema intensiivsusega, ei ole vajalik samasuguste formaalsete menetlusnõuete kehtestamine nagu süüteomenetluses. 15. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuse päises kohtu algatusel kaebaja nimi tähemärgiga G. 16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jääb apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ 6 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/