Obsah (5)

§ 137§ 119§ 118§ 125§ 123

2-16-12077 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Gaida Kivinurm ja Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 28. aprill 2017, Tallinn Kohtuasja number 2-16-12077 Kohtuasi R

) §-dele 137, 119, 123 ja

1. 3 2-16-12077 Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on avaldajatel erimeelsused lapse õppekava valiku osas. Lapse ema pooldab lapsega tegelenud spetsialistide soovitatud ja õppenõustamiskomisjoni otsuse alusel lihtsustatud õppekavaga õpet, kuid lapse isa pooldab õpet riikliku õppekava alusel. Laps õpib praegusel ajal CCC riikliku õppekava alusel 1.-
2. liitklassis väikeklassi vormis, kuid tulenevalt tema õpiraskustest on põhiainete tunnid individuaalse õppekava põhised. Põhiainetes lähtutakse õpetamisel õpilaste individuaalsetest õppekavadest, s.t puudutatud isikul on individuaalselt koos eripedagoogiga eesti keele ja loodusõpetuse tunnid, matemaatika tunnid on liitklassi tasemerühmas koos õpilastega, kelle pädevused matemaatikas on samal tasemel. Õpetajaks on eripedagoogi täiendava ettevalmistusega matemaatik. Viimsi Vallavalitsuse lastekaitsespetsialist tutvus koolis lapsele õppimiseks loodud tingimustega, mis sisuliselt vastavad individuaalõppele. Koolilt saadud tagasiside alusel tuleb lapse õpetamisel kasutada riikliku õppekava materjale, kuid sellega ei tule laps toime, mistõttu kannatab tema õpimotivatsioon ja eduelamuse saamine. Põhja-Eesti Rajaleidja keskuse eripedagoog KK käis
3. ja
4. septembril 2016 CCC tunde vaatamas. Ta märkis, et laps oli tundides pigem passiivne, tema huvi õppetöös oli vähene ning ühistest tegevustest laps üldjuhul osa ei võtnud - ütles paljude tegevuste kohta ei taha/ei meeldi ning ei olnud valmis neid tegema ka korduval individuaalsel suunamisel, juhiste andmisel ja lihtsustamisel tugiisiku poolt. Laps vajab väga palju individuaalset juhendamist ja suunamist, õpimotivatsiooni tõstmist ning jõukohaste õppematerjalide kasutamist edasijõudlikkuse tagamiseks. Vaatamata regulaarsele abile ja individuaalsele õppekavale on lapsel täitmata
5. klassi riikliku õppekava miinimumnõuded kahes põhiaines – eesti keeles ja matemaatikas. Kooli õppenõukogu soovitas rakendada lapsele alates 2016/2017 riiklikku lihtsustatud õppekava. Laps sai arenguküpsuse puudulikkuse tõttu aasta koolipikendust. Sotsiaalkindlustusameti otsusega nr 1148009 on lapsele määratud raske puue, millega kinnitati vaimse arengu hilinemist, motoorset kohmakust ja epilepsiat. Kuigi isa tunnistab lapse haigust ja fakti, et laps peab teist klassi kordama, leiab avaldaja I siiski, et lapselt ei tohiks võtta seda võimalust, mida pakub riiklik õppekava. Vajadusel on lapse isa nõus lihtsustatud õppekava valikuga, kuid seda järgmisest õppeaastast. Isa otsustamist mõjutas Adeli psühholoogi arvamus, kes on pikemalt last vaadelnud. Rehabilitatsioonikeskuse Adeli psühholoog MR arvamusel ei ole isegi sel juhul, kui vanemad otsustavad jätkata riikliku õppekavaga 2016/2017 õppeaastal, tõenäoline hüpe lapse arengus. Ema esitas kohtule tõenditena Tallinna ja Harjumaa nõustamiskomisjoni otsuse, üleriigilise nõustamiskomisjoni otsuse, CCC Õppenõukogu otsuse ning kognitiivsete funktsioonide uuringu kokkuvõtte. Ema kinnitusel on lapsele läbi viidud koolikohustuse eelselt aasta arengu jälgimist ja uuringud (WISC-IV, psühholoogi uuringud, logopeedi uuringud), mille põhjal nähakse
6. klassi minnes lapsel raskusi riikliku õppekavaga toimetulekul. Dr. KK kinnitas kohtule esitatud tõendis täiendavalt eripedagoogilise toe vajalikkust õpioskuste ja eneseregulatsiooni tugevdamiseks ning soovitas selleks lihtsustatud õppekava väikeses klassis, kuna lapsele tehtud uuringud ennustavad
7. klassi minnes raskusi riikliku õppekavaga toimetulekul. 2015/2016 õppeaasta jooksul ja pärast seda on lapse arengut pidevalt jälgitud ja tehtud täiendavad uuringud erinevate spetsialistide poolt: arenguteste on läbi viinud Mustamäe 4 2-16-12077 Lastehaigla psühholoogid ja eripedagoog. Lapse üldist arengut ja terviselugu on jälginud Mustamäe Lastehaigla psühhiaater KK. Kaks korda kohtus lapsega Adeli Eesti Rehabilitatsioonikeskuse psühholoog MR, kes kinnitas arengutestide tulemusi. Lastepsühholoog AT uuringutulemuse järgi on uuringu alusel puudutatud isiku üldintellektuaalsed võimed eakohasest madalamal tasemel ning kognitiivses profiilis avaldusid raskused auditiivse tähelepanu ja töömälu, graafilis-motoorse tegevuse, impulsikontrolli ning täidesaatvate funktsioonide osas. Õpetaja AK arvamuse kohaselt on lihtsustatud õppekava puhul lapsel lihtsam ja võimetekohasem õppida. Küsimus on aga selles, et kui tegelikult saaks ka veidi rohkem, kas siis tasub vähem pingutada. Lapsele rahulikum ja praegu võimetekohasem on lihtsustatud õppekava. Kohtule esitatud JS
8. augusti 2016 ekirjast nähtub, et ajast, mis ta lapsega koolis veetis, ning nähes pedagooge, arste ja teisi tugiisikuid, kes on kogu protsessi kaasatud, soovitab ta lapse kasutegurit silmas pidades minna üle lihtsustatud õppekavale. Lapse seisukohalt oleks aasta aega samasugust piina tema jaoks väga pikk aeg. Lapsele on koostatud isiklik rehabilitatsiooniplaan, mis kehtib kuni
9. oktoobrini
10. Psühholoog AE soovituse kohaselt vajab laps koolis tugiisikut ning talle sobib õpe väikeses kollektiivis võimetekohasel õppekaval. SA Tallinna Lastehaigla
11. juuli 2016 ambulatoorne epikriis kinnitas, et lapse võimed lihtsas auditiivses tähelepanu ülesandes on piirialasel tasemel. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi
12. oktoobri 2016 ambulatoorse epikriisi kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud generaliseerunud idiopaatiline epilepsia ja epileptilised sündroomid. Puudutatud isikuga töötanud spetsialistide pädevust ning läbiviidud uuringute tulemusi ei ole alust kahtluse alla seada. Lapsele sobiva õppekava valimisel on olulise tähtsusega spetsialistide poolt läbiviidud uuringud ning nõustamiskomisjonide otsused. Haridusküsimustes otsustusõiguse üleandmisel tuleb arvestada lapsevanema võimet langetada otsuseid lapse vajadustest, arengutasemest ja võimetest lähtuvalt. Kohtule esitatud tõendite põhjal võib järeldada, et puudutatud isikule on praegu võimetekohasem lihtsustatud õppekava. Lihtsustatud õppekava määramisel on väga oluline kaalukeel see, et laps saaks koolirõõmu ning oma võimetele vastavat õpetust ja eduelamusi ning ta ei peaks tavaõppekava järgi õppides tundma end pidevalt nõrga ja mahajäänuna võrreldes klassikaaslastega. Kõigi lapsesse puutuvate otsuste vastuvõtmisel tuleb lähtuda eelkõige lapse huvidest. Vanemate õigused lapse suhtes ei ole absoluutsed ja kohus kaalub lapse ja vanema huve. Praegusel juhul soovib ema järgida arstide ja spetsialistide soovitusi. Terve rida oma ala professionaale, arste ja psühholooge on oma arvamust üsna üheselt väljendanud, et lapse huvides on üle minna lihtsustatud õppekavale, mistõttu vastab ema suhtumine ning tegeliku olukorra arvestamine kõige enam lapse huvidele.
13. augustil 2016 määratud erieestkoste vajadus ei ole ära langenud, sest CCC-ga sõlmitud õppeleping lõppeb
14. detsembril 2016 ja kool keeldub lepingut pikendamast. Seega vajab alates
15. jaanuarist 2017 lahendamist lapse haridusküsimus, mistõttu tuleb Viimsi vallal kaaluda ja leida võimalus jätkata õpinguid elukohajärgses õppeasutuses, soovituslikult riikliku õppekava alusel vähemalt 2017 kevadise õppeaasta lõpuni. Arvestades puudutatud isiku tervist ja arengut on samaaegne kooli ja õppeliigi vahetus lapsele liiga koormav ega ole lapse huvides. Samuti annab õpingute jätkamine riikliku õppekava alusel kevadise õppeaasta lõpuni vanematele võimaluse hinnata lapse võimeid, et tulevikus valida lapsele sobiv õppekava liik. Vanemad võivad kohtumääruse tegemisele järgneva 5 kuu jooksul (kevadise õppeperioodi lõpuks) jõuda selgusele, kas lapse võimetele vastab riiklik või lihtsustatud õppekava. Seda on mõistlik ja õige hinnata kooliaasta lõppedes, et teha uusi plaane
16. aasta sügiseks. Selline lahendus ei oleks vastuolus lapse huvidega ega muuda kohtumäärust vastuoluliseks, kuna laps 5 2-16-12077 on kogu kooliea õppinud riikliku õppekava alusel ning õppeaasta lõpuni järelejäänud 5 kuud (eelduslikult kuni mai 2017) annaksid lõpliku vastuse lapse võimete kohta õppida edaspidi riikliku õppekava alusel või lihtsustatud õppekava alusel. Kohalikul omavalitsusel on hetkel olemas valmisolek paigutada laps elukohajärgsesse kooli riikliku õppekava alusel. Pärast kevadist õppeaasta lõppu jääks kohalikule omavalitsusele aega sügiseni ette valmistada lapsele sobivad lahendused. Lisaks eeltoodule, kui rakenduvad vanemate ja arstide plaanid suunata laps lähiajal välismaale uuringutele või last opereeritakse, siis sellele järgnev taastumine muudab igal juhul lapse elukorraldust ja õpikorraldust olulisel määral. Määruskaebus
17. Isa esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus põhjendanud, miks tuleb ema avaldus rahuldada, ega ole hinnanud kõiki asjas esitatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus rahuldas määruse resolutsiooni kohaselt ema avalduse, kuid määruse põhjendava osa kohaselt võib laps jätkata õpinguid elukohajärgses õppeasutuses ja soovituslikult riikliku õppekava alusel vähemalt
18. aasta kevadise õppeperioodi lõpuni. Seega on maakohus sisuliselt rahuldanud isa avalduse, kuna isa soovis anda lapsele võimaluse jätkata praeguse õppeaasta lõpuni RÕK alusel õppimist Viimsi vallas piirkonnakoolis. Selliselt ei ole kohtumääruse resolutsioon selgelt arusaadav ja täidetav. Maakohus jättis hindamata

§ 137

lg-s 3 sätestatud asjaolud ja andis põhjendamatult ainuotsustusõiguse emale, kelle juures lapse ei ela, kes lapsega ei suhtle ja kes ei osale lapse ülalpidamises. Isa kasvatab last oma peres juba üle aasta ning ema on loobunud lapse kasvatamisest ega osale tema elus igapäevaselt. Maakohus ei ole põhjendanud, millistel kaalutlustel ta otsustas jätta ainuotsustusõiguse emale. Samuti jättis maakohus arvestamata lapse raviarsti dr. VSi ja eripedagoogi arvamuse selle kohta, et raviuuringute jooksul (4–6 kuud) ei ole mõistlik teha lõplikke otsuseid lapse õppeprogrammi kohta tulevikus. Maakohus arvestas lastekaitse spetsialisti arvamusega, kuigi lastekaitse spetsialist ei ole juhtumiga tegelenudki. Maakohus ei ole erieestkostjat määrates ja tema üle järelevalvet teostades selgitanud välja asjas tähtsaid asjaolusid. Asjas ei olnud alust määrata lapsele erieestkostjat ning selline meede ei olnud proportsionaalne ega eesmärgipärane ning piirab ülemäära isa õigust määrata lapsele elukohajärgne koolikoht ja sobilik õppekava. Erieestkostja määramine ja puudulik järelevalve tema tegevuse üle on kahjustanud ka lapse huve, sest erieestkostja otsustuste tõttu on laps pidanud õppima vahepeal ilma eripedagoogi toeta vähendatud koormusega õppel koos psüühikahäiretega lastega klassikoosseisus, mis on lubatust suurem. Menetlusosaliste seisukohad

1. Ema vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Vastuse kohaselt on ema osalenud lapse kasvatamises ja asjaolu, et ema nõustus kompromissiga lapse stabiilse kasvukeskkonna huvides jätma lapse isa juurde elama, ei tähenda, et ema ei osaleks lapse elus. 6 2-16-12077 Esmatähtis on leida lapsele sobiva õppekavaga kool. Isegi juhul, kui lapsele kavandatav ravi peaks õnnestuma, ei ole tema toimetulek riikliku õppekavaga realistlik lähema aasta jooksul. Dr VS ei ole oma erialast (neuroloogia) lähtuvalt tegelenud lapse arengu jälgimisega, vaid selles osas on koostööd tehtud dr KK-ga. Dr VS on kolleegi arvamust lapse arengu ja erivajadustega toimetuleku teemal pidanud pädevaks. Laps saab aprillis 10-aastaseks, käib praegu teises klassis RÕK alusel. XXX kooli arenguvestluse tulemuste kohaselt ei vasta tema võimed kohati isegi koolieelsetele võimetele. XXX kool on tänaseks jõudnud arusaamale, et ka eripedagoogi ja abiõpetajaga nelja õpilasega klassis vajab laps õpetajale ülejõukäivat tööd, mistõttu tuleb palgata lisaks veel üks õpetaja. Lapse õpimotivatsiooni ja eneseusu säilitamiseks ning eduelamuste saamiseks on lapse arengutaset arvestades vaja rakendada talle vähemalt ajutiselt LÕK. Õpivõime paranedes saab tagasi pöörduda RÕK juurde.
2. Viimsi Vallavalitsuse arvamuse kohaselt tuleb jätta maakohtu määrus muutmata. Viimsi Vallavalitsus võimaldas lapsel kohtumenetluse ajal erieestkostjana jätkata õpinguid CCC, kuid viimasega sõlmitud õppeleping lõppes
3. detsembril 2016 ja kool ei soovinud õppelepingut pikendada, kuna õpetamine RÕK alusel ei ole lapsele võimetekohane. Laps õpib praegu elukohajärgses XXX koolis riikliku õppekava alusel teises klassis, kuid omandamata on esimeses klassis õpetatavad teadmised. Ka XXX kooli arvamuse kohaselt ei suuda laps õppida riikliku õppekava alusel. Isa keeldub arvestamast eriala spetsialistide arvamusi. Ema lähtub lapse võimetest, spetsialistide antud soovitustest ja tagasisidest ning soovib lapse õpetamisel rakendada lapsele jõukohast lihtsustatud õppeprogrammi. Seega on maakohus lähtunud määrust tehes lapse huvidest.
4. Põhja-Tallinna Valitsuse arvamuse kohaselt tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Lapse huvides on õppida võimetekohase õppekava alusel.
5. Lapsele määratud esindaja palus jätta maakohtu määruse muutmata. Maakohus selgitas välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ning arvestas lapse huvidega.
6. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallina Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 656 lg 2 teise lause järgi koosmõjus TsMS §-ga 695 tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, sõltumata määruskaebuse põhjendustest.
8. Esmalt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et maakohus on jätnud osa ema avalduses sisalduvaid nõudeid lahendamata, millega on maakohus eksinud TsMS § 438 lg 1 II lause vastu koosmõjus TsMS § 477 lg-ga
9. Kohus lahendab nii otsustusõigusõiguse kui ka ainuhooldusõiguse saamise küsimusi

§ 119lg 1 ja § 137 lg 1 järgi vanema taotluse alusel hagita menetluses. Kui vanemad on esitanud mitu taotlust, peab kohus Ts

MS § 438 lg 1 II lause järgi koosmõjus TsMS § 477 lg- ga 1 lahendama kõik esitatud taotlused. 7 2-16-12077 Praeguses asjas soovis isa maakohtule esitatud avalduses saada õigust otsustada üksi lapse haridusküsimuste (sh kooli- ja õppekava valiku) üle, ema aga esitas avalduse, milles palus vanemate ühise hooldusõiguse lapse haridust (sh kooli- ja õppekava valikut), elukoha registreerimist (seotuna kooli valiku õigusega), rehabilitatsiooni ja huviharidust puudutavas osas lõpetada ning anda emale selles osas ainuotsustusõiguse.

1. detsembri
2. a kohtuistungil küsis maakohus emalt lapse viibimiskoha määramise õiguse kohta selgitusi, kuid ema lapse viibimiskoha määramise õigust ei soovinud ning jäi muus osas avalduses esitatud nõuete juurde (III kd, tl 46–47). Seega ei ole ema oma avalduses esitatud nõuetest menetluses loobunud. Maakohtu
3. detsembri
4. a määruse resolutsiooni p 1 kohaselt rahuldas maakohus ema avalduse, kuid resolutsiooni p-s 3 on maakohus lahendanud ema avalduse üksnes haridusküsimuste osas. Selliselt on maakohtul jäänud ema avalduses esitatud osa nõudeid lahendamata. Samuti on maakohtu määruse resolutsioon vastuoluline ega ole üheselt mõistetav, kuna ühest küljest on maakohus ema avalduse täielikult rahuldanud, kuid selgelt on maakohus võtnud seisukoha üksnes haridusküsimusi puudutavas osas.
5. Lisaks eeltoodule on maakohtul jäänud eelmenetluses välja selgitamata, mida vanemad lapse haridust puudutavas osas oma avaldustega saavutada soovivad – kas üksnes ühekordset õigust otsustada üksi lapse kooli ja õppkava muutmise üle (otsustusõigust

§ 119

tähenduses) või õigust otsustada üksi kõiki lapse haridust puudutavaid küsimusi kuni lapse täisealiseks saamiseni (ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetada ja anda selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse

§ 137tähenduses).

Riigikohus on selgitanud, et vanemale otsustusõiguse andmise nõue (

§ 119

) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (

§ 137

) on alternatiivsed nõuded, mistõttu saab kohus lahendada avalduse kas

§ 119või § 137 alusel, kuid mitte mõlema sätte alusel korraga.

Otsustusõiguse saamiseks (

§ 119

) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Seevastu on ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise (

§ 137

lg 1) avalduse eesmärk üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Kohus ei ole

§-de 119 või 137 kohaldamise üle otsustamisel seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 13 ja
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). Tsiviilasja toimiku materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks vanematega nende taotlusi ja taotluste õiguslikku kvalifikatsiooni arutanud, mistõttu on kolleegiumi hinnangul jäänud maakohtul poolte taotluste tegelik sisu eelmenetluses välja selgitamata. Maakohus on küll avaldusi menetlusse võttes
5. septembri
6. a määruses tsiteerinud ülalmärgitud sätteid, kuid see ei ole kolleegiumi hinnangul piisav ülal kirjeldatud selgitamiskohustuse täitmiseks olukorras, kus vanematel ei ole kohtumenetluses õigusteadmistega esindajat.
7. Ka maakohtu määruse põhjendustest ega resolutsioonist ei selgu üheselt, kuidas maakohus kvalifitseeris kummagi vanema taotlused ning kas maakohus andis emale otsustusõiguse 8 2-16-12077

§ 119

järgi või lõpetas selles osas ühise hooldusõiguse ja andis emale haridusküsimustes ainuhooldusõiguse

§ 137järgi.

Maakohus viitas küll määruse põhjendavas osas mõlemale sättele, kuid ei ole selge, kumma alusel maakohus ema avalduse rahuldas. See ei selgu ka kohtumääruse resolutsiooni sõnastusest. Maakohus märkis määruse resolutsiooni p-des 3 ja 4 järgmist: „Anda alaealise TS´u isikuhooldusõigus ühekordse ainuotsustusõigusena lapse haridusküsimuste otsustamise osas üle emale ES´le. Ülejäänud osas on vanematel lapse suhtes ühine hooldusõigus.“ Kuna ema avalduse kohaselt soovis ema ühise hooldusõiguse mh haridusküsimustes lõpetada ja maakohus rahuldas ema avalduse, siis saab sellest ühest küljest järeldada, et vanemate ühine hooldusõigus on selles osas lõpetatud ja emale antud selles osas ainuhooldusõigus

§ 137tähenduses.

Teisalt on aga maakohus piiranud seda ja märkinud, et tegemist on ühekordse ainuotsustusõigusega, mis viitab pigem otsustusõiguse andmisele

§ 119tähenduses.

Sellisena ei ole maakohus lahendanud ka vanemate taotlusi haridust puudutavas osas selgelt ja ühemõtteliselt ning kohtumääruse resolutsioon on vastuoluline. Hagita asjas tehtava kohtumääruse resolutsiooniga peab aga kohus TsMS § 442 lg 5 järgi koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 lahendama menetlusosaliste taotlused selgelt ja ühemõtteliselt, sh peab kohtulahendi resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi muu tekstita.

1. Neil kaalutlustel leiab kolleegium, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, mis annab alust tühistada maakohtu määrus sõltumata määruskaebuse põhjendustest. Arvestades asjaolu, et maakohus ei ole eelmenetluses selgitanud vanematele nende taotluste õigusliku kvalifitseerimise perspektiive ega selgitanud, millist eesmärki vanemad oma avaldustega täpselt saavutada soovivad, on maakohus jätnud olulises ulatuses eelmenetluse ülesanded täitmata. Seetõttu ei pea kolleegium võimalikuks ise uut määrust teha ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist. Mh tuleb lapse huve silmas pidades asja uuel läbivaatamisel selgitada ka seda, kas ema jääb oma avalduses esitatud teiste taotluste juurde, mida maakohus ei lahendanud, ning lahendada ka need, sõltumata sellest, et ema ei ole ringkonnakohtule määruskaebust esitanud.
2. Vastuseks isa määruskaebuse väidetele märgib kolleegium lühidalt järgmist.
3. Õige ei ole määruskaebuse väide, et maakohtu määruse põhjendused ja resolutsioon on osaliselt vastuolulised, sest maakohus andis küll resolutsiooni järgi emale õiguse otsustada ühekordselt lapse kooli- ja õppekava valiku üle, kuid kohtumääruse põhjendustes on maakohus andnud Viimsi Vallavalitsusele soovituse, et laps peaks jätkama
4. õppeaasta lõpuni õpinguid elukohajärgses õppeasutuses riikliku õppekava alusel. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et maakohus peatas
5. augusti
6. a määrusega esialgse õiguskaitse korras vanemate hooldusõiguse lapse haridusküsimuste otsustamise osas ja määras selles osas Viimsi Vallavalitsuse lapse erieestkostjaks kuueks kuuks (kuni
7. veebruarini 2017). Seega puudutasid kohtu ülalviidatud põhjendused esialgse õiguskaitse määruse täitmist enne vaidlustatud kohtumääruse jõustumist. Sellisena ei ole need põhjendused vastuolus kohtumääruse resolutsiooniga ega muuda kohtumäärust vastuoluliseks. Maakohus on pidanud põhjendatuks seda, et kuni kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava määruse jõustumiseni õpib laps riikliku õppekava alusel piirkonnakoolis. Esialgset õiguskaitset puudutavalt juhib aga kolleegium tähelepanu sellele, et asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul mh otsustada ka esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamise 9 2-16-12077 vajaduse üle, sest maakohtu
8. augusti
9. a määruses sätestatud abinõude kohaldamise tähtaeg on möödas.
10. Määruskaebuse etteheiteid selle kohta, et asjas ei olnud alust määrata lapsele erieestkostjat ning selline meede ei olnud proportsionaalne ega eesmärgipärane, samuti erieestkostja tegevuse üle järelevalve teostamist puudutavad väited ei ole maakohtu
11. detsembri
12. a määruse vaidlustamisel asjakohased, sest need puudutavad maakohtu
13. augusti
14. a esialgse õiguskaitse kohaldamise määrust, mille peale on isa esitanud juba edutult määruskaebuse nii ringkonnakohtule kui ka Riigikohtule.
15. Seoses määruskaebuse väidetega selle kohta, et maakohtul ei olnud alust ema avaldust haridust puudutavas osas rahuldada, märgib kolleegium järgmist. Lapse jaoks on parim lahendus see, et ühise hooldusõiguse korral jõuavad vanemad kõiki asjaolusid ja lapse huve kaaludes ühisele arusaamale, milline kool on nende ühisele lapsele parim, ning kas lapse võimeid ja arengut arvestades suudab laps õppida täies mahus riikliku õppekava alusel või on lapse huvides taotleda lapsele lihtsustatud õppekava või muid toetavaid meetmeid. Vanemad peavad

§ 118

lg 1 järgi teostama ühist hooldusõigust üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu, ning hariduse andmise küsimustes peavad vanemad

§ 125

järgi arvestama ennekõike lapse võimeid ja kalduvusi ning vajadusel küsima nõu õpetajalt või muult asjatundlikult isikult. Seega peavad vanemad lapse haridust puudutavaid küsimusi otsustades mõistma lapse võimeid ja vajadusi ning püüdma erinevaid argumente kaaludes lahendada omavahelised erimeelsused selleks, et leida oma lapsele parim võimalik lahendus. Kolleegium möönab, et vanemate lahuselu korral võiks üldjuhul lapse võimeid ja vajadusi paremini mõista see vanem, kelle juures laps elab ja kes osaleb igapäevaselt lapse elus. Siiski ei ole erilisi asjaolusid arvestades erandina välistatud ka see, et vanem, kes elab lapsest lahus, suudab lapse elu puudutavaid olulisi küsimusi lahendades arvestada paremini lapse huvide, vajaduste ja eripäradega. Seetõttu ei nõustu kolleegium määruskaebuse esitajaga selles, et lapse elukoht isa juures välistab igal juhul emale lapse haridusküsimustes ainuhooldusõiguse või otsustusõiguse andmise. Kohtul tuleb igal üksikul juhul

§ 123

lg 1 järgi kaaluda kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute huve ning otsustada, kas lapse huvides on anda otsustusõigus või osaliselt ainuhooldusõigus lapsega koos või lahus elavale vanemale, arvestades mh kummagi vanema valmisolekut teha lapse huvidele kõige paremini vastavaid otsustusi. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav 10