lg 2 p 2 järgi lühimenetluses Prokurör Indrek Kalda Süüdistatav Kaitsja Arno Kiivit - elukoht *, telefon *, isikukood 33410172226, * Vabariigi kodanik, *haridus, emakeel * keel, *, karistamata Advokaat Kristjan Nõges RESOLUTSIOON 1. Süüdi mõista Arno Kiivit
MS § 238 lg 2 alusel vähendada Arno Kiivit`ile mõistetud karistust 1/3 s.o 1 kuu vangistuse võrra ning karistuseks lugeda vangistus 2 (kaks ) kuud. 3. Vastavalt
lg 1, 3 jätta mõistetud ärakandmata vangistus Arno Kiivit suhtes tingimuslikult kohaldamata ning määrata, et mõistetud 2 kuu pikkust vangistust ei pöörata täitmisele kui Arno Kiivit 2 (kahe ) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.
KOHTU SEISUKOHT
lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
lg 1 kohaselt on süütegu Karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu.
lg 2 p 2 näeb kuriteona ette teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes. A. Kiivit end kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Alljärgnevalt uurib kohus, kas kohtule esitatud tõendid kinnitavad A. Kiivit poolt talle süüks arvatud kuriteo toimepanemist. Kannatanu ja süüdistatava ütlustega on tõendatud, et kannatanu ja süüdistatava puhul on tegemist lähisuhtega, nad on abielus olnud üle 60 aasta. A. Kiivit kirjeldas kohtus sündmusi nii – sõid abikaasaga kella 20.30-21.30 vahel köögis laua taga. Poiss tuli uksest lällutades, suured õllepudelid olid kaasas. Hing läks täis. Tood siin õlut aga elektri eest pole sentigi maksnud, võtab elektri nii kauaks välja kui ära maksab. Hakkas kruvikeerajat otsima, ei leidnud. Võttis lauanoa ja lõikas lihtsalt juhtme läbi. Siis astus naine vahele, et tema maksab ja läks vastastikuseks „sõbralikuks“ ütlemiseks. Siis P ähvardas, et kutsub politsei. Kui lauasahtlist noa võttis, jäi naine selja taha ja lõi teda pliidil olnud alumiinimumtaldrikukesega, mõtles, et teeb nalja. Lõi kaks korda selga sellega, kui ümber pööras, lõi sellega vastu nägu, mille peale hakkas ninast verd jooksma. Hoopis naine tuli talle kallale. Tema köögis naist ei löönud, vaid lükkas ta endast eemale. Kohtueelses menetluses on A.Kiivit rääkinud /tl 23-25/, et ühel õhtul käis küll politsei, poeg P kutsus politsei. Tüli oli pojaga, ei tahtnud, et poeg õlledega koju tuleks. Ei mäleta, millest politsei temaga rääkis, ei mäleta, et oleks vestelnud teemal, et ta oleks oma abikaasat H’d löönud. Abikaasaga vestlesid politseinikud köögis eraldi. A.Kiivit selgitas kohtuistungil, et kohe politseile ei rääkinud, et naine teda lõi, sest ei tahtnud naist solvata, on talle hea naine olnud. On naisele andestanud. Seega on A.Kiivit kohtueelsel uurimisel rääkinud, et sellest õhtust suurt midagi ei mäleta, teab, et politsei käis. Kohtus rääkis, et hoopis naine lõi teda. 2 2 1-16-7429 Edasi uurib kohus, kuidas näitavad selle õhtu sündmusi teised kohtule esitatud tõendeid. Kannatanu H K on andnud ütlusi /tl 2-4/, mille kohaselt 02.02.2015. a õhtul oli kodus *. Tegi õhtusöögi ja kutsus nii poja P K kui abikaasa sööma. Abikaasa ja poja vahel tekkis sõnavahetus, ei tahtnud seda kuulata ja läks tuppa. Arno tuli talle tuppa järgi ja hakkas karjuma, et ta kaoks minema, on talle vastik, ei taha teda näha. Istus edasi, ütles, et ei lähe kuhugi, see on tema kodu. Arno tuli tema juurde ja lõi talle kaks korda rusikaga selja ülaosa pihta, oli valus. Ütles Arnole, et nüüd kutsub küll politsei. Arno ütles, et ah sa kutsud politsei ning lõi veel ühel korral rusikaga selja pihta, ka siis oli valus. Ülekuulamisel 12.02 avaldas, et selg senini valutas kohast, kus Arno teda lõi. Poeg helistas politseisse. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et vahetu sündmuse juures olid vaid kannatanu ja süüdistatav, teisi isikuid ei olnud. Kannatanu on peale sündmust rääkinud tema löömise kohta A.Kiivit poolt PK’le ja politseiametnik J.Lepvaltsile. Tunnistaja P K ütluste /tl 5-9/ kohaselt tekkis kodus olles temal ja A. Kiivitil veebruaris 2015 kodus olles tüli ja pärast kannatanu sekkumist lahkus ta toast trepikotta. Kuulis ema karjumist. Korterisse sisenedes kohtas ta esikus ema, kelle sõnade kohaselt A. Kiivit lõi teda. Ema näitas talle kohta kuhu isa oli teda löönud ja ta nägi, et emal külje ja selja piirkonnas oli punakas laik. Helistas politseisse. Politsei saabus päris kähku. Tunnistaja J. Lepvaltsi ütluste /tl 17-19/ kohaselt oli ta 02.02.2015 patrullis, kui sai 20.30 väljakutse * põhjusel, et meesterahvas lõi oma abikaasat. Väljakutsujaks oli lööja täisealine poeg. Korterisse saabudes oli olukord rahulik, kannatanuga rääkides ei tunnistanud viimane esialgu midagi, kuid pärast P K palvet kõik ära rääkida, ütles kannatanu, et A. Kiivit lõi teda kukla piirkonda ning osutas seljale õla piirkonda. Kukla piirkonda vaadates oli näha, et see oli roosakam, kui muu nahk. Kannatanu ei olnud nõus avaldust tegema, sest on pikka aega olnud abielus A. Kiivitiga, kes on väga haige ja pole mõtet asja uurima hakata. Kohus leiab, et tunnistajate PK ja J.Lepvalts ütlused selle kohta, mida kannatanu neile rääkis, on tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel. P.K’le rääkis kannatanu vahetult peale löömist sündmusest. Ka politsei jõudis sündmuskohale kiiresti. Ilmselgelt oli kannatanu mõlema tunnistajaga rääkides toimunu mõju all, ta oli hirmunud, ei soovinud avaldust teha, kuigi avaldas soovi, et A.Kiivitiga vesteldakse, teda hirmutataks, et A.Kiivit enam niimood ei käituks. Samuti kuulis tunnistaja E P /tl 10-14/ 2015 a veebruaris (täpset kuupäeva ei mäleta) kella 20.30 ajal Kiivitite korterist karjumist, kuid ei soovinud sekkuda põhjusel, et varasemalt oli kannatanu ja A. Kiiviti vahel olnud korduvalt tülisid ja varasemate sekkumiste tõttu on ta ise saanud A. Kiivitilt sõimata. A. Kiiviti ja kannatanu tülide pärast on käinud kohal ka politsei, kuid kannatanu on eitanud tülisid ega esitanud kaebusi A. Kiiviti rünnete osas. Kõnealusel õhtul E P nägi kannatanut, kes korterist välja tulles hüüdis naabreid endale appi. Pärast seda väljus korterist ka A. Kiivit, kes ähvardas kannatanut ja sõimas E P’d. Kuna süüdistatav avaldas, et hoopis kannatanu lõi teda ja kirjeldas, et löömise põhjus võis olla see, HK’l vist tema vanemate represseerimise pärast on närvihaigus, plahvatab väga kiiresti, ütleb seda, mis nagu ei ole sobilik, uurib kohus, millisena iseloomustavad kannatanut ja süüdistatavad teised kohtule esitatud tõendid. Tunnistaja K P ütluste kohaselt /tl 52-53/ suhtles ta kannatanuga kriminaalasjas lepitusmenetluse käigus. Kannatanu on ise väga tagasihoidlik, otsis õigustust A. Kiiviti käitumisele ja tunnistas oma süüd selles, et õigustab poega ja hakkab vastu A. Kiivitile. Kannatanu avaldas talle, et A. Kiivit on olnud terve elu vägivaldne nii kannatanu kui ka laste vastu. Kogu P K eluaja oli A. Kiivit tema suhtes vägivaldne, on teda füüsiliselt karistanud, pekstes püksirihmaga ja kägistanud. A. Kiivit on olnud kõrge positsiooniga kohal ja ei tunnistanud kodus kellegi puhul sõnaõigust ega arvamust. Nimetatud asjaolu tuli K P sõnul välja ka lepitusmenetluse käigus. Lepitusmenetluse ajal käitus A. Kiivit väga vihaselt. Süüdistatavat kirjeldavad kurja ja sõimleva inimesena ka kannatanu ja tunnistaja PK. Kannatanu on kirjeldanud, et Arnol käib kõik kurjusega, praegu on Arno kogu aeg kuri ja sõimab. Tunnistaja PK 3 3 1-16-7429 on rääkinud, et tülid A.Kiivitiga on sagedased, varasemalt A.Kiivit kasutas ka tema suhtes vägivalda, kuid kui ühel korral lubas vastu lüüa, siis enam tema suhtes vägivalda ei ole kasutanud. Tunnistaja EP ütluste kohaselt ta enam peaaegu üldse ei suhtle Kiivititega. Arnoga ei suhtle seetõttu, et Arno ainult sõimab teda erinevatel põhjustel, põhjuse leiab alati. Kohus leiab, et eelkirjeldatud tõendid lükkavad ümber süüdistatava kirjelduse kannatanust kui pidurdamatust inimesest. Vastupidi, tõendamist on leidnud, et kannatanu on tagasihoidlik ja leplik inimene. Süüdistatavat on seevastu iseloomustatud kui äkilist, vägivaldset inimest. Kohus leiab, et kui sündmused tol õhtul oleks toimunud nii nagu A.Kiivit neid kohtuistungil kirjeldas, siis PK ja EM, kes nägid A.Kiivitit koheselt peale tüli, oleks pidanud nägema ka seda, et A.Kiiviitil ninast veri jooksis. Midagi sellist nad avaldanud ei ole. Ka politseiametnik J.Lepvalts saabus sündmuskohale üsna pea, aga ka tema ei ole avaldanud, et oleks A.Kiiviitil märganud vigastusi. Verejooks ninast on selle esinemise korral nähtav kõrvalolijatele, see ei ole varjul olev vigastus. Kindlasti oleks verejooksu, vigastust ninal, kui see oleks esinenud, märganud politseiametnik, kes selliste asjaoludega oma igapäevases töös pidevalt kokku puutub. Keegi A.Kiivitit sel õhtul näinud isikutest ei ole avaldanud, et A.Kiivitil oleks ninast verd jooksnud. Kohus leiab, et kannatanu ja tunnistaja PK ütlustest nähtub, et kuigi süüdistatav on olnud nende suhtes vägivaldne, ei soovi nad süüdistatava karistamist, vaid soovivad, et A.Kiivit lõpetaks sõimamise, karjumise, vägivalla kasutamise HK suhtes. Isikud on avaldanud, et loodavad, et politsei kutsumine hirmutab A.Kiivitit niivõrd, et ta enam vägivalda ei kasuta. Kohus leiab, et see näitab ilmekalt, et politsei kutsumine oli appikarje. Kannatanu ja tunnistaja ei ole A.Kiiviti vastu pahatahtlikult meelestatud. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kannatanu on menetluse käigus oma ütlusi muutnud, kuna algul ei soovinud politseile sündmusest rääkida vaid tegi seda PK pealekäimisel. Kohus leiab, et kohtule esitatud tõenditest nähtub läbivalt, et kannatanu ei ole aastate jooksul soovinud politseile ega teistele inimestele tema suhtes kasutatud vägivallast rääkida. Nii see oli ka seekord, kannatanu algul ei soovinud ütlusi anda, kuid siis rääkis, mis toimunud oli. Ka nendest ütlustest jookseb läbi, et kuigi HK kannatab A.Kiivit vägivaldsuse all, ei oleks ta ka sel korral ise midagi ette võtnud probleemi lahendamiseks. Kohus leiab eelkirjeldatud tõendeid kogumis hinnates, et A.Kiivit ütlused ei ole usaldusväärsed, ükski kohtule esitatud tõend ei kinnita A.Kiivit ütlusi. Kohus leiab, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, need riimuvad teiste kohtule esitatud tõenditega, kannatanu ei kanna süüdistatava vastu viha, pigem püüab tema süüd vähendada ja leida süüdistatava vägivaldsuse põhjuseid enda käitumises. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et A.Kiivit ütlused on ennastõigustavad ja tuleb tõendite kogumist kui mitte usaldusväärsed, välja jätta. Kohus leiab, et kannatanu, tunnistajate P K, J. Lepvaltsi ütlused kinnitavad kokkulangevalt, et A. Kiivit on toime pannud talle süüks arvatava teo, seega kuriteo objektiivne koosseis on täidetud. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süüküsimus.
lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub
Kiivit on selle toimepanemises süüdi. TSIVIILHAGI ei ole esitatud. 4 4 1-16-7429 KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat ka karistada.
lg 2 p 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Karistuse mõistmisel lähtub kohus
Kohus leiab, et A. Kiivit süü on keskmisest väiksem. Ta lõi tahtlikult kolm korda kannatanut rusikaga selja piirkonda, kannatanu sai valu, tervisekahjustusi ei tekkinud. Prokurör leidis, et A. Kiiviti karistust kergendavaks asjaoluks on
Karistust raskendavateks asjaoludeks on
Kohus nõustub selle seisukohaga. Karistuse mõistmisel peab kohus arvestama võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Tl 26 oleva karistusregistri teatise kohaselt on A. Kiivit karistamata isik. Kohus leiab, et kriminaalasjas on karistuse mõistmisel vajalik arvestada A. Kiiviti isikut. Kannatanu ja tunnistajad on A. Kiivitit iseloomustanud agressiivse ja vägivaldse isikuna. Kannatanu ja tunnistaja PK on mõlemad avaldanud, et nad ei soovi A.Kiiviti karistamist, kannatanu on lisanud, et soovib vaid, et A.Kiivit enam vägivalda ei kasutaks. Soovib, et A.Kiivit annaks oma sõna, et ta rohkem ei sõima ega löö teda. Seega on karistuse mõistmisel oluline, kuidas mõjutada kõrges eas isikut, kelle käitumisharjumisi ilmselgelt kerge muuta ei ole, nii, et ta oma abikaasa vastu tülide tekkimisel enam vägivalda ei kasutaks. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka karistuse üldpreventiivse eesmärgiga ja selle eesmärgiks on ühiskonnale selge signaali andmine, et perevägivald ei ole aktsepteeritav, see ei ole peresisene asi. Kohus leiab, et A.Kiivitit ei ole võimalik karistada rahalise karistusega ja seda eelkõige karistuse eripreventiivse eesmärgi tõttu. Kriminaalasjas kogutud tõenditest selgub, et peres on tülid olnud tihti rahade teemal. Kui A.Kiivitit karistada rahalise karistusega, siis see pigem suurendab pere rahalist kitsikust ja võib tingida uusi tülisid ning seeläbi uute kuritegude toimepanemist A.Kiivit poolt. Kohus leiab, et A. Kiivitit tuleb karistada vangistusega, alla keskmise määra ja seda just süü suurusest lähtuvalt. Samuti tuleb karistuse mõistmisel arvestada, et kuriteo toimepanemisest on möödunud pea aasta 10 kuud ning kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et A.Kiivit oleks toime pannud uusi kuritegusid. Käesolevas kriminaalasjas mõistetavat karistust tuleb seoses lühimenetluse kohaldamisega KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendada. Kohus leiab, et otsustamaks, kas A. Kiivit suhtes on võimalik kohaldada karistusest tingimisi vabastamist, tuleb arvestada , et A. Kiivit on karistama isik, ta on toime pannud ühe teise astme kuriteo, süü ei ole suur. Kohus leiab, et eelkirjeldatud asjaolud on sellised, mis annavad aluse vabastada A. Kiivit tingimuslikult talle mõistetud vangistuse kandmiselt. Kohus leiab, et olukorras, kus A.Kiivit teab, et uute kuritegude toimepanemisel pööratakse mõistetud karistus täitmisele, peaks see mõjuma selliselt, et ta suudab oma käitumist kontrollida. Kohus leiab, et katseaeg ei saa olla miinimummääras vaid pisut pikem, et tagada A. Kiivit õiguskuulekale käitumisele suunamine ja õiguskuuleka käitumise kinnistumine. TÕKEND Tõkendit ei ole kohaldatud. MENETLUSKULUD Vastavalt KrMS § 180 lg 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuluks käesolevas kriminaalasjas on KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel – süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis vastavalt KrMS § 179 lg 1 p 2 on teise astme kuriteo puhul 1,5 palga alammäära, mis on 1,5x390= 645 eurot, mis tuleb A. Kiivitilt riigi kasuks välja mõista. Määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud on vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 4 menetluskulu ja käesolevas kriminaalasjas on see kaitsjale Kristjan Nõges A. Kiivit kaitsmise eest kohtueelses 5 5 1-16-7429 menetluses makstud tasu ja kulud 72 eurot, 24 eurot /tl 41-44/, 150 eurot /tl 56-57 ja kohtumenetluses makstud tasu ja kulud 241,84 eurot /tl 67-68/, kokku 487,84 eurot. A.Kiivit avaldas kohtuistungil, et on pensionär ja peale vajalike kulude katmist jääb igakuiselt kätte umbes sada eurot. Kohus leiab, et KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb A.Kiivitile anda võimalus tasuda menetluskulud ositi igakuiste osamaksetena 1 aasta jooksul. Kohus leiab, et see on põhjendatud A.Kiivit varalise seisundiga, sest on selge, et pensionist korraga menetluskulude tasumine seaks A.Kiivit väga raskesse majanduslikku olukorda. /allkirjastatud digitaalselt/ Piia Jaaksoo Kohtunik 6 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.