← Eesti

3-13-2471/35

Obsah (5)§ 14§ 31§ 11§ 12§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2016, Tallinn Haldusasja

§ 14

sätestab üldised kitsendused kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis, sh tegevused, mida ei või teha ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta. Muu hulgas ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut (lg 1 p 5); anda nõusolekut väikeehitise, sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks (lg 1 p 6); anda projekteerimistingimusi (lg 1 p 7); anda ehitusluba (lg 1 p 8).

§ 31

lg 2 p 8 sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine. Maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 14 lg 2 sätestab piiranguvööndis lubatud tegevusena kaitseala valitseja nõusolekul uute ehitiste püstitamise olemasoleval hoonestusalal. Kaitse-eeskirja seletuskirjas (p 2.5.4.2) on märgitud, et uute ehitiste püstitamise võimalus eramaal, endise Rannamõisa kämpingute maa-alal jäeti sisse, kuna avalikustamisel laekus vastuväide, et olemasolevate hoonete omanikul peaks jääma võimalus neid taastada. Seega tuleneb kaebajale kaitseala valitseja nõusoleku kohustuslikkus kämpingukompleksi ehitiste taastamiseks Rannamõisa maastikukaitseala piiranguvööndis looduskaitseseadusest (§ 14 lg 1), mistõttu selle kohustuslikkuse sätestamine ka kaitse-eeskirjas kaebaja õigusi kuidagi täiendavalt ei mõjuta. 3) Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määruse nr 156 § 1 lõikest 1 nähtuvalt kuulub Rannamõisa maastikukaitseala Rannamõisa loodusala koosseisu tulenevalt Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” 4

(9)3-13-2471 lisa 1 punkti 2 alapunktist
  1. Eesti riigil oli EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta (loodusdirektiiv) art 4 lõikest 4 tulenev kohustus määrata see ala erikaitsealaks. 4) Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja osalisel tühistamisel võivad Rannamõisa loodusalal loodusala eesmärgid kaitseta jääda, mis aga omakorda tingiks ala uuesti kaitse alla võtmise kohustuse. Seega oleneb maastikukaitseala piiride muutmine esmajoones Natura võrgustiku ala piiride muutmisest. Kaebaja soovitud vabanemine Rannamõisa maastikukaitseala kaitserežiimist sõltub seetõttu eelkõige ökoloogilise seisundi halvenemisest Rannamõisa kämpingukompleksi alal. 5) Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid Rannamõisa kämpingukompleksi ala keskkonnaseisundi halvenemise kohta ega põhjendanud kinnistu väljaarvamist Rannamõisa maastikukaitsealast lähtuvalt loodusväärtuste puudumisest alal. Ala ei saa Rannamõisa maastikukaitsealast arvata välja pelgalt põhjusel, et piirangud takistavad kaebajal omandiõiguse igakülgset teostamist. Vastustaja on kohtule tõendina esitanud
  2. aastal teostatud loodusväärtuste inventuuriakti (tl 112–118), millest nähtuvalt on
  3. aastal Rannamõisa kämpingukompleksi alal (1,97 ha suurune jätkuvalt riigiomandis olev maaüksus ja sellel asuv väiksem eramaaüksus (19801:002:2208)) viidud läbi maa loodusväärtuste inventuur, mille tulemustes on kinnitatud vajadust säilitada ala Rannamõisa maastikukaitseala koosseisus. Inventuuri kokkuvõttes on leitud, et „arvestades inventuurialal leiduvaid kaitsealuste liikide leide, ala olulisust nahkhiirte toitumisalana ja suurulukite rändeteena piki klindipealset metsavööndit, tuleb mõlemad inventeeritavad maaüksused kindlasti jätta Rannamõisa maastikukaitseala koosseisu.“ Inventuuri koondhinnangus on leitud, et „nii laialehelise metsa suurte õõnsustega puude rohkus kui ka puisniidu struktuur ja hea ilme annavad alale väga kõrge looduskaitselise ja loodusharidusliku potentsiaali.“ Seega ei ole õigustatud Rannamõisa kämpingukompleksi ala, sh kaebajale kuuluva Kämpingu garaaži kinnistu väljaarvamine Rannamõisa maastikukaitseala piiranguvööndist. 6) Keskkonnaameti 11.06.2009 kirjas nr HJR 17-3/121218-2 on kaebajale selgitatud, millised loodusväärtused on endisel kämpingu maa-alal tuvastatud. Viidatud kirjas märkis Keskkonnaamet, et Harjumaa metskonna kvartali 60 eraldiste 15, 18 (sh kämpingu ala) ja 19 näol on tegemist kompaktse metsaalaga, kus on inventeeritud II kategooria looduskaitsealuse liigi jumalakäpa (orchis mascula) kasvukoht ning mitmed vääriselupaigad ja II kategooria kaitsealuste loomaliikide põhja-nahkhiir ja pargi-nahkhiir suvised elupaigad. Vastustaja on kohtule esitanud Eesti Looduse Infosüsteemis (EELIS) sisalduvad andmed enne Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 jõustumist ja ka hiljem Rannamõisa maastikukaitsealal registreeritud liikide ja elupaigatüüpide uuringute, inventuuride ja statistika kohta aastatel 1991, 1998, 2003, 2008, 2010, 2012, 2014, millest nähtub kaitstavate liikide ja elupaigatüüpide olemasolu Rannamõisa maastikukaitsealal kaitse-eeskirja kehtestamise ajal. 7) Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirjast ja selle seletuskirjast ilmneb selgelt vajadus kaitseala kaitse all hoidmiseks ning seda on piisavalt ja üheselt mõistetavalt ka põhjendatud, arvestades ka

§-st 7 tulenevaid alternatiive. Rannamõisa maastikukaitseala (sh kämpingukompleksi ala) kaitse all hoidmise kaalutlused annavad alust pidada kaitseeeskirja proportsionaalseks nii loodusväärtuste säilitamise eesmärgi kui kaebaja huvide suhtes. 8) Kaitse-eeskirjast ega ka

-st ei tulene automaatset ehitamise keeldu ning vastavat keeldumist tuleb kaitseala valitsejal kõiki asjaolusid ja huve arvestavalt kaaluda ja põhjendada. Kohus ei saa Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määruse nr 156 „Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ õiguspärasuse hindamisel võtta seisukohta selle osas, kas kaitseala valitseja 5

(9)3-13-2471 peaks nõusoleku andma või mitte. Kaitseala valitseja nõusolek on kaalutlusotsus, mille tegemisse kohus eelnevalt sekkuda ei saa. 9) Vaidlustatud kaitse-eeskiri vastab

§ 11lg 1 ja lg 4 nõuetele.

Kaitse-eeskirjas on määratud ala kaitse alla võtmise eesmärk (§ 1), kuna tegemist on kaitsealaga (

§ 12

lg 1), on kehtestatud kaitsekord (2, 3 ja 4 ptk); on määratud ala piir ja lisatud loodusobjekti asukoha kaart (§ 2 lg 2); on nimetatud kaitse alla võetava ala valitseja – Keskkonnaamet (§ 3). Samuti vastab

§ 11lg 4 nõuetele kaitse-eeskirja seletuskiri.

Kaitse-eeskirja muutmise menetlust ei ole viidud läbi kaebaja teadmata. Kaebaja on kaitse-eeskirja menetluses osalenud ning esitanud avaliku väljapaneku käigus ettepaneku, mis on kaitse-eeskirjas arvesse võetud. Arvestades Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eesmärki ja kämpingukompleksi alal ja kaebajale kuuluva Kämpingu garaaži kinnistul asuvaid loodusväärtusi, ei saanud kaebaja teisest avalikust väljapanekust personaalselt informeerimata jätmine mõjutada asja otsustamist. Vastustaja on kaitse-eeskirja kättetoimetamisel kaebajale teinud menetlusvea (toimetas selle kätte hilinemisega), ent see ei saa kaasa tuua kaebuse rahuldamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. VP apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 30.11.2015 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. 1) Halduskohus ei hinnanud kaebaja väidet, et Rannamõisa kämpingualal asunud hoonete taastamise kaitseala valitseja nõusolekust sõltuvusse seadmine riivab ebaproportsionaalselt kaebaja omandiõigust. Tähtsust ei oma

§ 31lg 2 p 8, sest seadus võimaldab selles märgitust teistsugust regulatsiooni.

Keskkonnaamet kaitseala valitsejana teatas 18.12.2015 kirjas HJR 14-4/15/24647-3, et endise kämpingu kaheksast hoonest on võimalik taastada kaks tingimusel, et ehitustegevuse käigus ei kahjustata kaitseala eesmärke. Keskkonnaameti 28.10.2016 kirjas nr 7-9/16/11783-2 kinnitatakse, et taastada on võimalik vaid kaks hoonet. Kämpingu taastamine vaid sauna ja peahoonega ei ole võimalik. Valla nõudel tuleb kogu territooriumi erastamiseks korda teha kaebaja esitatud projektis märgitud hooned. 2) Tallinna Ringkonnakohus leidis 04.07.2012 otsuses asjas nr 3-09-1250, et kui Euroopa Komisjoni otsusega on kinnistu arvatud ühenduse tähtsusega loodusala koosseisu, siis saab siseriiklikus menetluses vaidlustada üksikute kaitsemeetmete vajalikkust. 3) Kaebaja nõue ei tähenda, et vastustaja kohustuks kämpinguala tingimata kaitsealast välja jätma. Määruse osalise tühistamise korral oleks vastustajal võimalik uue otsustusega piirata kaitseala valitseja volitusi hoonestusalade osas. Halduskohtu seisukoht, et kaitseala valitseja kooskõlastamise nõue tegevusele tuleneb seadusest, ei tähenda, et kaitse-eeskirjas ei saa kooskõlastamise tähendust sisustada erinevate asjaolude pinnalt. 4) Halduskohus ei selgitanud, miks ta loeb hoonestusala metsamaaks, selgitades, et kogu vaidlusaluse ala arvamine maastikukaitseala koosseisu on vajalik niidu- ja metsaala terviklikuks kaitseks. Puudub põhjus käsitada erastamata ärimaa sihtostarbega ala niidu- või metsaalana, mistõttu ei ole õige kohtu poolt väita, et alasid ei ole võimalik üksteisest eraldi vaadelda. Kuigi halduskohus luges kaitstavaks objektiks panga, jättis ta selgitamata, kuidas saaks pank olla kaebaja tegevusega ohustatud. Määruse osaline tühistamine ei tähenda seda, et seal paiknevad taimed jääks kaitseta. Taimi saab kaitsta ka omandiõigust vähem piiravate meetmete abil (nt püsielupaigana

§ 4lg 1 p 4 alusel).

Kaebuse üheks ajendiks oli asjaolu, et kaitsealast oleks tulnud välja jätta kõik hoonestusalad, sest intensiivselt kasutataval alal ei saa eeldada, et seal peaksid paiknema püsielupaigad. Vastustaja väitel paiknevad kämpingualal 6

(9)3-13-2471 metsakooslused, inventuuri andmetel aga mets. Õuealale kaitsealuste taimeliikide jätmine ei ole mõistlik ning kaaluda tuleks selle ümberistutamist. 5) Keskkonnaameti 11.06.2009 kiri nr HJR 17-3/121218 -2 ei tõenda, et vaidlusalusel alal oleks enne kaitse-eeskirja kehtestamist tehtud uuringuid. L. Kleini inventuurist nähtuvad mõned üksikud kaitsealused taimed. Kaitsealuste loomaliikide pesitsuskohti ei ole selles tuvastatud. Kaitse-eeskirjas ei ole näidatud loodusväärtuste paiknemist, mida Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-85-10 pidanud puuduseks. 6) Natura 2000 võrgustiku eesmärgiks ei ole jätta tulekahjus või teiste isikute poolt hävitamise tagajärjel hävinenud hoonete omanikku ilma õigusest hooneid taastada. Hoonete taastamine on käsitatav sotsiaalse vajadusena üksikisiku tasandil ja sotsiaalselt ei ole aktsepteeritav isikul hoonete taastamist keelata. Euroopa Kohtult on võimalik küsida eelotsust, et selgitada, et Natura 2000 mõte ei ole takistada omanikul hävinenud hooneid taastada. Hoonete taastamist keelav regulatsioon on põhiseadusevastane. 8. Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. 1) Kaitse-eeskirja seletuskirjast nähtus üheselt, et kõiki eraomandis olevaid kinnistuid ei arvata kaitsealast välja. 2) Tallinna Ringkonnakohtu 08.07.2010 otsuses haldusasjas nr 3-08-1810 ei ole kaebajale antud õigust kämpingualal asunud hoonete taastamiseks, vaid kohustatud andma talle tähtaja lagunenud või hävinenud hoonete kordategemiseks. Selline tähtaeg on kaebajale korduvalt antud. 3)

§ 31

lg 2 p 8 kohaselt on piiranguvööndis, kuhu jäävad apellandi kinnistu ja hävinenud ehitised, ehitise püstitamine keelatud, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti. Kaitse-eeskirjaga on leevendatud

§ 31lg 2 p-s 8 sätestatud keeldu ehitise püstitamiseks kaitsealal.

Seega ei ole kämpingualal ehitiste taastamine välistatud. Isegi kui kaitse-eeskirja § 14 lõikest 2 välja jätta valitseja nõusoleku kohustus, siis vastav kohustus tuleneb valitsejale endiselt

§ 14

lõikest 1.

§ 14lõike 1 kohta ei sätesta seadus võimalust kaitse-eeskirjaga teisiti reguleerida.

Ehitiste püstitamiseks kaitseala valitseja nõusoleku kohustus ei ole ebaproportsionaalne riive võrreldes saavutatava eesmärgiga tagada kaitstavate loodusväärtuste säilimine ja soodne seisund. Kaebajale ei ole keeldutud nõusoleku andmisest ehitiste püstitamiseks või hoonete taastamiseks. Omandiõiguse ülemäärase riive korral on apellandil võimalik vaidlustada näiteks soovitud tegevust reguleerivaid muid haldusakte, sh Keskkonnaameti kirja HJR 14-4/15/24647-3. See kiri ei oma praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust, sest see on koostatud pärast vaidlusaluse kaitse-eeskirja kehtestamist. 4) Isegi kui mitte pidada kaitseala valitseja nõusoleku andmise või andmata jätmise otsust eraldi vaidlustatavaks, on kaebuse esitajal võimalik enda õigusi kaitsta, vaidlustades kaitseala valitseja seisukohta arvestades tehtud kohaliku omavalitsuse kui projekteerimistingimuste väljastaja ja ehitusloa andja otsustust. Seega on kaebuse esitaja õiguste kaitse kohtus tagatud ka pärast praeguses haldusasjas kohtulahendi jõustumist. 5) Elupaigatüüpide kaitseks püsielupaika

alusel moodustada ei saa. Vaidlustatud alal esinevad erinevad taime- ja loomaliigid ning elupaigatüübid, seega kaitstava loodusobjekti tüüp püsielupaik nende kõikide väärtuste kaitse tagamiseks ei sobi. 7

(9)3-13-2471 6) Vaidlusalusel kaitsealal kaitstakse loodusdirektiivi lisas I nimetatud elupaigatüüpe ja kaitseala kuulub Rannamõisa loodusala koosseisu, mis on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni 12.12.2008 otsusega 2009/94/EÜ kinnitatud ühenduse tähtsusega alade nimekirja. Keskkonnaameti 11.06.2009 kirjas nr HJR 17-3/121218-2 on kaitsealused liigid nimetatud tulenevalt läbiviidud inventuuridest. Inventuuride andmed on kantud keskkonnaregistrisse. Inventuuride läbiviimise aeg on nähtav vastustaja 12.03.2015 vastusest kaebusele (lisa 3). Taimeliikide inventuurid, mis on tehtud 21.06.2008, 22.06.2008, 28.06.2008, 04.07.2008 ja 05.07.2008, hõlmasid lähteülesandes ka kämpinguala. Nahkhiirte uuringud on tehtud Rannamõisa maastikukaitseala piires. Kaitse-eesmärgiks seatud elupaigatüüp vana laialehine salumets (9020*) on inventeeritud Arne Kivistiku poolt alade Natura 2000 võrgustikku esitamise valiku raames
  1. aastal (kantud keskkonnaregistrisse). Hilisem,
  2. a Lauri Kleini tehtud inventuur kinnitab ka varem tuvastatud loodusväärtuste esinemist endisel kämpingualal. Peamine metsaelupaik, mida piiranguvööndis kaitstakse, on vanad laialehised metsad, mis osaliselt asuvad kämpingualal. 7) Väited seoses teiste haldusorganite läbiviidavate menetlusega ei ole asjassepuutuvad. 8) Ala kaitse alla võtmisest keeldumist ei saa kaasa tuua ainuüksi nende kriteeriumite ära langemine, mille olemasolu tingis kaitse alla võtmise algatamise. Seni, kuni kaitse alla võtmise eeldused on endiselt täidetud, ei saa jätta ala kaitse alla võtmata või kaitse alla võetud ala kaitse alt vabastada. Ala saab kaitse alt vabastada kaalukate avalike huvide korral, milleks ei ole majanduslikud huvid. Natura alade kaitse-eesmärgi põhimõtted tulenevad loodusdirektiivi artst 6, mille järgi tuleb tegevuse lubamisel anda esmalt hinnang tegevuse mõjule ning vaid juhul, kui tegevus ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju lähtudes selle kaitse-eesmärkidest, luba anda (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-444/15). Järelikult ei saa luba anda sekkumisele, mis võib kahjustada püsivalt ala keskkonnatunnuseid. 9) Apellandi menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda, sest menetluskulude nimekirja ei ole ringkonnakohtule esitatud kohtu määratud tähtaja jooksul ning tõendatud ei ole menetluskulude tasumine. Makse tegemine advokaadibüroo ühelt pangaarvelt teisele ei ole käsitatav menetluskulude tasumisena. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu õiguspärase ja põhjendatud otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus järgib halduskohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata.
  4. PS § 32 lg 2 teine lause näeb ette seadusega omandiõiguse piiramise võimaluse. Sellised piirangud peavad olema proportsionaalsed (kooskõlas PS §-ga 11). Keskkonnakaitse huvi on kaalukas avalik huvi, mis õigustab keskkonnakaitse eesmärgil omandiõiguse piiramist. Kaebaja omandis olevad kämpingukompleksi ehitised on hävinemiseni lagunenud, nagu sedastas ringkonnakohus asjas nr 3-08-1810 tehtud otsuses. Sellises olukorras ei ole võimalik neid kasutada ning ka ehitiste ümbruses paikneval endisel õuealal saab olla tekkinud kaitsmist vääriv looduskooslus, mida, nagu halduskohus õigesti viitas, tuleb kaitsta. Seejuures ei ole oluline, kas vaidlusalusel alal paikneb mets või muu kaitsmist vääriv looduskooslus, sest mõlema paiknemine hävinemiseni lagunenud hoonete vahetus läheduses on võimalik. Seetõttu ei oma tähtsust ka ala vastavus või mittevastavus metsaseaduses toodud metsa määratlusele, mis ei võimalda metsamaaks lugeda õuemaad ega elamumaad. Kaitseala hulka saab arvata ka elamumaa, kus paikneb vana laialehine mets, mis on kaitstav loodusobjekt. Kaitstava loodusobjekti määratlemisel ei saa metsaseaduse § 3 definitsioonist juhinduda. 8
(9)3-13-2471 11. Vaatamata sellele, et vaidlustatud määruses ega seletuskirjas ei ole täpsemalt näidatud kaitstavate koosluste ja taimeliikide paiknemist, ei saa selline võimalik vormiviga haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt kaasa tuua kaebuse rahuldamist, sest kohtumenetluses on esitatud tõendid, mis kinnitavad nende paiknemist ka kaebajale kuuluvate ehitiste vahetus läheduses. 12.

§ 31

lg 2 p-st 8 erandi tegemisel kaitse-eeskirjas on vajalik siiski nõuda ehitamiseks kaitseala valitseja luba. See tuleneb

§ 14lg 1 p-dest 6–8.

Seadusega vastuolus oleks kaitseeeskiri, mis lubaks maastikukaitsealal ehitiste püstitamist ja ehitusloa andmist ilma kaitseala valitseja nõusolekuta. 13. Kaitseala valitsejale on kaitse-eeskirjaga jäetud kaalumisruum otsustamisel, kas lubada piiranguvööndis hoonestusalal uute ehitiste püstitamist. Sellise kaalumisruumi piirid on kindlaks määratud muu hulgas

§ 14

lg-tes 2 ja 3, mis keelavad kaitseala valitsejal nõusoleku andmise, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Seega võib kaebaja õiguste riive ehitamisele kaasneda juba ala maastikukaitseala piiridesse arvamisega. Vaidlusaluse hoonestusala, sh Kämpingu garaaži kinnistu arvamist kaitseala hulka on vaidlustatud määruses ja selle seletuskirjas aga veenvalt põhjendatud. Halduskohus selgitas õigesti ka viidud läbi maa loodusväärtuste inventuuri tulemusi, mis ei võimalda vaidlusalust ala maastikukaitseala piiridest välja arvata.

  1. Praeguse vaidluse lahendamisel ei ole tähtsust sellel, kas Keskkonnaamet on keeldunud nõusoleku andmisest ehitamiseks, et lagunenud hooned korda teha. Kaitse-eeskirja vaidlustamisel ei saa kaebaja tugineda selle alusel antud haldusaktide võimalikule õigusvastasusele. Kaebaja saab sellised keelduvad haldusaktid vaidlustada eraldi kaitseeeskirjast.
  2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta kaebaja menetluskulud (apellatsioonimenetluses riigilõiv 15 eurot ja esindajatasu 500 eurot) tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pikamäe (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.