Obsah (7)

§ 96§ 8§ 40§ 130§ 32§ 98§ 14

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-16-2016 Otsuse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2017, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Maksu- ja Tol

) §-st 11 tulenevat uurimiskohustust nõuetekohaselt täitnud. Kaebaja hinnangul tegi osaühing XXX kõik 11.06.2012 maksuotsuses nr 12.2-3/3507-10 (edaspidi 11.06.2012 maksuotsus, I kd, tl 20-31 ja 25.11.2014 maksuotsuses nr 12.2-3/9896-17 (edaspidi 25.11.2014 maksuotsus, I kd, tl 32-62) käsitletud tehingud just arvetel näidatud äriühingutega. Samas möönab kaebaja, et vastutas ainuisikuliselt osaühing XXX raamatupidamise, maksuhaldurile esitatud andmete ja määratud maksusummade tasumise eest, leides, et tagantjärgi vaadates ei teinud võib-olla mitte alati äriühingu jaoks kõige paremaid otsuseid, kuid kindlasti ei tekitanud ta äriühingule maksuvõlga teadlikult ja tahtlikult. Kaebaja vaidleb 11.06.2012 ja 25.11.2014 maksuotsustes toodud faktilistele asjaoludele ja MTA hinnangutele vastu, leides ühisnimetajana, et maksuotsused on põhjendamatud ja õigusvastased. Kaebaja arvates on maksuhalduri tõlgendused tehingutega seotud ütluste vastuolulisusest ja ebausaldusväärsusest meelevaldsed ja erapoolikud. Väidetavalt olid ERTRA OÜ-l olemas iseseisvaks äritegevuseks vajalikud ruumid, töötajad ja sõidukid ning ta reklaamis enda tegevust metsasaaduste kokkuostjana ka raadios. Osaühing XXX ei pidanud aga ostma metsasaadusi otse füüsilistelt isikutelt, vaid võis neid osta ka n.ö vahendajatelt/edasimüüjatelt. Asjaoludest, et kontrollmenetluse käigus muutis osaühing XXX senist praktikat ja hakkas edaspidi äriühingute asemel füüsilistelt isikutelt ostma või et kaebajaga seotud äriühingutega on varemgi maksuprobleeme olnud, ei saavat järeldada, et kontrollitud perioodil ei oleks arvetel näidatud tehinguid toimunud. Lõpuks leiab kaebaja, et kuivõrd maksuhaldur reaalselt ei püüdnudki maksuvõlga sisse nõuda osaühingult XXX, vaid sundtäitmise algatamine oli tema hinnangul üksnes formaalne, ei olevat

§ 96lg-st 5 tulenev vastutusotsuse koostamise eeldus täidetud.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED 5. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja jääb vastutusotsuses toodud seisukohtade juurde ja on seisukohal, et vastutusotsus on õiguspärane, selge ja motiveeritud. Vastutusotsusega on maksuhaldur kohustanud kaebajat tasuma osaühing XXX maksuvõlga summas 126 473,36 eurot, kuna kaebaja on tahtlikult rikkunud osaühing XXX juhatuse liikme kohustust tagada äriühingu

-st ning käibemaksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. Kaebaja on MTA hinnangul vastutav osaühing XXX maksuvõla tasumise eest. Riigikohtu praktika (lahendid nr-d 3-3-1-17-13, 3-3-123-12 ja 3-3-1-41-05) kohaselt juhatuse liige vastutab äriühingu maksuvõla tasumise eest, kui ta on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest, rikutud on kohustust tagada

st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine ning kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Vastustaja väidab, et osaühing XXX juhatuse liikme XXX tahtliku tegevuse ja osaühingule XXX maksuotsustega määratud maksuvõlgade vahel on otsene põhjuslik seos. Kui kaebaja osaühing XXX juhatuse liikmena ei oleks kajastanud osaühing XXX maksustamisperioodide juuli 2011, juuli ja august 2012 käibemaksudeklaratsioonidel (edaspidi KMD) XXX OÜ, XXX OÜ ja XXX OÜ rekvisiitidega arveid, vaid oleks esitanud eelnimetatud perioodide kohta õigete andmetega KMD-d, oleks olnud välditav osaühingule XXX maksuvõla tekkimine vastutusotsusega nõutavas summas. Osaühing XXX maksukohustuse tegelik suurus on juba 11.06.2012 ja 25.11.2014 maksuostustega siduvalt kindlaks tehtud ning nende muutmist ei saa kaebaja enam taotleda. Vastustaja väidab, et maksuhaldur on esitanud viidatud maksuotsuste ja vastutusotsuse p-des 4.1 ja 4.2 piisava õigusliku ja faktilise aluse osaühing XXX maksuvõla tekkimise ja kujunemise asjaoludest, mistõttu kaebuse p-des 2.2.1 - 2.3.14 esitatud vastupidised hinnangud on alusetud. Vastustaja ei nõustu ka kaebuse p-s 2.4.1 esitatud seisukohaga, et osaühingult XXX ei ole maksuvõla sissenõudmist õiguspäraselt teostatud. Vastutusotsuse p-s 3 on maksuhaldur välja toonud maksuvõla sissenõudmiseks sooritatud toimingud ja p-s 6 kujunemise metoodika, mille osas ei ole kaebaja sisulisi vastuväiteid esitanud. Vastustaja algatatud täitemenetlus ei andnud tulemust. Vaidlus puudub seega selles, et kaebajalt nõutavat maksuvõlga ei ole osaühingult XXX lõpptulemina õnnestunud sisse nõuda, sest ka Tartu Maakohtu kohtumäärusega nr 2-15-14824 lõpetati osaühingu pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Seega ei oma kaebuse p-s 2.4.1 esitatud vastuväited vara võimaliku turuväärtuse tuvastamata jätmise osas sisulist tähendust, kuna kaebaja juhitud äriühingul puudus siiski arvestatav vara, mille arvelt oleks olnud võimalik reaalselt vaidlusalust maksukohustust täita. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS 6. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 7. Maksuhaldur kohustas kaebajat vaidlustatud vastutusotsusega tasuma osaühing XXX maksuvõlga summas 126 473,36 eurot (11.06.2012 maksuotsusega nr 12.2-3/3507-10 määratud maksusumma 24 011,09 eurot ja 25.11.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/9896-17 määratud maksusumma 102 462,27 eurot). 8. Vaidlus on poolte vahel selles, kas antud juhul on täidetud

§-s 40 sätestatud vastutusotsuse tegemise sisulised eeldused, eeskätt selles, kas on tuvastatud kaebaja tahtlik või raskest hooletusest tingitud kohustuste rikkumine, mis oli põhjuslikus seoses maksuvõla tekkimisega.

§ 8

lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava

-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise.

§ 40

lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest

§ 8

nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.

§ 96

lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. Sama paragrahvi lg-st 5 tuleneb, et vastutusotsuse võib teha maksusumma määramise aegumistähtaja jooksul ning juriidilise isiku juhatuse liikmele võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist

§ 130

lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot.

§ 96

lg 6 kohaselt ei tehta vastutusotsust, kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud.

§ 32

kohaselt on maksuvõlg maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. 9. Vastutusotsuse tegemise aluseid on kohtupraktikas täpsustatud ja piiritletud järgmiselt (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 28.01.2013 määruse nr 3-3-1-16-12 p 10, üldkogu 27.11.2012 määruse nr 3-3-1-15-12 p 50): 1) kehtiva maksuvõla olemasolu ehk

§ 96

lg-s 6 sätestatud vastutusotsuse tegemist välistavate asjaolude (s.o maksuvõlga ei ole tekkinud; maksuvõla sissenõudmine on aegunud; maksuvõlg on kustutatud) puudumine; 2) vastutusotsuse adressaat vastutab seaduse alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest (isiku funktsioon ja pädevus äriühingus maksukohustuse tekkimise hetkel); 3) maksusumma määramise aegumistähtaeg (

§ 98

) ei ole möödunud; 4)

§-des 38-40 nimetatud isikutele vastutusotsuse tegemise puhul on eelnevalt nurjunud maksuvõla maksumaksjalt või maksu kinnipidajalt sissenõudmise menetlus; 5) vastutusotsus

§ 40

lg-st 1 tuleneva kolmanda isiku vastutuse kohaldamiseks on tehtud enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 19.12.2013 otsuse nr 3-3-1-37-13 p 28). 10. Äriühingu seadusliku esindaja vastutust võõra maksukohustuse eest (

§ 40

lg 1) ja talle vastutusotsuse tegemist (

§ 96

) on põhjalikult käsitletud nt Riigikohtu halduskolleegiumi 19.12.2013 otsuse nr 3-3-1-37-13 p-s 12; 12.06.2013 otsuse nr 3-3-1-17-13 p-d 11-16; 12.12.2012 otsuse nr 3-3-1-23-12 p-des 10-11, 14 ja 20 ning 31.10.2005 otsuse nr 3-3-1-41-05 pdes 12, 13 ja 15. Juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt maksuvõla sissenõudmisel on Riigikohtu praktika kohaselt järgmised: 1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; 2) rikutud on kohustust tagada

-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine (s.o rikutud peab olema nimelt

§ 8

lg-s 1 sätestatud kohustusi – vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-37-13, p 17); 3) kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et vastutuse kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama juhatuse liikme kohustuste rikkumise süülisuse ja süü vormi.

§ 40

lg 1 kohaselt saab seaduslikule esindajale vastutusotsuse teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu, seega tuleb vastutusotsuses tuvastada ka vastav põhjuslik seos. Süü vormide (tahtlus või raske hooletus) sisustamisel on Riigikohtu hinnangul (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-23-12, p 14) võimalik lähtuda võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 104 regulatsioonist (alates 01.07.2013 näeb sama ette

§ 40

lg 4), rõhutades, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine), hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega (kohaste nõuete mittejärgimine). Tahtlus tähendab ka seda, et seaduslik esindaja mõistab, et ta rikub

§-s 8 nimetatud kohustusi. Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel tuleb sageli lähtuda tõendite (mõnikord isegi üksnes kaudsete tõendite) kogumist ja elulise usutavuse kriteeriumist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-37-13, p 24).

1. Äriregistri teabesüsteemi väljavõttest (I kd, tl 78-79) nähtuvalt registreeriti osaühing XXX äriregistris 02.05.
2. Alates 02.05.1997 kuni 05.12.2006 olid juhatuse liikmeteks XXX ja XXX. Alates 05.12.2006 kuni 08.01.2015 oli ainsaks juhatuse liikmeks XXX ja alates 29.11.200607.01.2015 oli XXX ka äriühingu ainuosanik. Seega oli kaebaja osaühing XXX juhatuse liikmena isikuks, kes oli kohustatud

§ 8

lg 1 kohaselt tagama äriühingu

-st ja teistest maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise äriühingu vara arvel. Samuti oli kaebaja osaühing XXX juhatuse liikmena isikuks, kes korraldas nähtuvalt asjas kogutud tõenditest osaühing XXX majanduslikku tegevust.

1. Vastutusotsusest nähtuvalt kontrollis maksuhaldur 31.08.2012 korralduse nr 12.2-3/3507-1 alusel osaühing XXX käibemaksu arvestamise ja tasumise õigsust maksustamisperioodil juuli
2. Maksumenetluse tulemusena tegi maksuhaldur 11.06.2012 maksuotsuse, mille alusel kohustati osaühingut XXX tasuma täiendavat käibemaksu kokku summas 38 232,64 eurot. Maksuhaldur asus maksuotsuses seisukohale, et osaühing XXX ei soetanud maksustamisperioodil juuli 2011 marju ja seeni äriühingutelt XXX OÜ (juhatuse liige Läti vabariigi kodanik XXX, volitatud esindaja Aigar Järve) ja XXX OÜ-lt (juhatuse liige XXX), mistõttu puudus maksuhalduri hinnangul osaühingul XXX nimetatud äriühingute arvetel kajastatud sisendkäibemaksu mahaarvamiseks alus.
3. Kuigi kaebaja väidab, et osaühing XXX 11.06.2012 maksuotsust halduskohtus ei vaidlustanud, seega ei ole maksuotsuse õigsust kontrollitud ja osaühing XXX täitis määratud maksukohustuse osaliselt, siis kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitas XXX OÜ 09.07.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse MTA Lõuna maksu- ja tollikeskuse 11.06.2012 maksuotsuse nr 12.2.3/3507-10 tühistamiseks (haldusasi nr 3-12-1442). Tartu Halduskohus jättis 31.10.2012 kaebuse rahuldamata (I kd, tl 128-131), Tartu Ringkonnakohus jättis 26.02.2014 otsusega OÜ XXX apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.10.2012 otsuse muutmata (I kd, tl 132-134). Riigikohtu halduskolleegium jättis 12.05.2014 kohtumäärusega OÜ XXX kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata (VI kd, tl 90). Järelikult on kohus 11.06.2012 maksuotsuse õiguspärasust kontrollinud, mistõttu käesolevas asjas kohus ei hinda vastutusotsuse tegemise aluseks olevaid 11.06.2012 maksuotsuse tõendeid ega analüüsi 11.06.2012 maksuotsuse õiguspärasust puudutavaid väiteid, sest jõustunud kohtuotsuse kohaselt luges kohus tõendatuks, et vaidlusalused tehingud kaebaja raamatupidamisarvestuses kajastatud mahus ja isikutega ei ole tegelikkuses toimunud, maksuhaldur on õigesti tuvastanud maksueelise saamise ning määranud kaebajale täiendavalt käibemaksu, maksuotsuses tuvastatud asjaolude pinnal maksude määramise metoodikale ja arvutusele ei ole kaebaja vastuväiteid esitanud. Vaidlust ei ole selles, et osaühing XXX maksuvõlg 11.06.2012 maksuotsuse kohaselt oli 38 232,64 eurot, millest osaühing XXX tasus MTA-le 18.06.2014 tehtud ajatamise graafiku alusel 14 221,55 eurot, seega on kuni tänaseni tasumata 24 011,09 eurot.
4. Lisaks eeltoodule kontrollis maksuhaldur 23.08.2012 korralduse nr 12.2-3/9896-1 alusel osaühing XXX käibe-, tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni pensionimakse ja töötuskindlustusmakse arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil juuli kuni september
5. Vastutusotsusest nähtuvalt asus maksuhaldur oma 25.11.2014 maksuotsuses seisukohale, et osaühing XXX ei soetanud seeni ja marju juulis ja augustis 2012 XXX OÜ-lt, mistõttu puudus osaühingul XXX õigus ka temale esitatud arvetelt sisendkäibemaksu maha arvata ja määras tasumisele kuuluva maksusumma 102 710,44 eurot. Osaühing XXX 25.11.2014 maksuotsust halduskohtus ei vaidlustanud ja täitis määratud maksukohustuse osaliselt. Järelikult ei pidanud kaebaja maksuotsust õigusvastaseks ning tegemist on jõus ja õiguspärase haldusaktiga, kuna vastupidist ei ole tuvastatud.
6. Kohus märgib, et XXX OÜ oli äriregistris registreeritud perioodil 27.08.2010-30.07.
7. Äriühingu ainsaks juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks oli XXX.
8. Kaebaja väidab, et 25.11.2014 maksuotsus on õigusvastane, kuna selles sisalduvad väited ja seiskohad on ekslikud. Maksuhaldur on 25.11.2014 maksuotsuses põhjendatult välja toonud selle, et XXX OÜ oli juhatuse liikme XXX kontrolli all, mis võimaldaski seda näilike tehingute tegemiseks kasutada, ning et nii tema kui dokumentide järgi justkui XXX OÜ-s töötanud isikud ei suutnud veenvalt selgitada, kuidas kahe äriühingu tegevust piiritleti. Puudus kontrollitav ja eristatav XXX OÜ ja osaühing XXX laoarvestus. XXX OÜ juuli ja augusti 2012 maksustatav käive koosnes pea täielikult müügist osaühingule XXX (vastavalt 83,4% ja 91,1%) ning sel ajal soetas osaühing XXX kauba eranditult XXX OÜ-lt. Kuigi XXX on menetluse käigus esitanud 01.07.2012 sõlmitud üürilepingu, mille järgi rentis osaühing XXX XXX OÜ-lt Valgas XXX asuvat laohoonet, viitas menetluse käigus selgunu sellele, et seda lepingut tegelikult ei täidetud (25.11.2014 maksuotsus, tl 33). Sarnaselt jäävad menetluse käigus selgunu valguses pelgalt formaalseks metsasaaduste vastuvõtmisega tegelenud isikute jaotus kahe äriühingu vahel ning kauba kokkuostu- ja kaalulehtede täitmisel ei olnud neil ega maksuhalduril võimalik vahet teha, kumb äriühingutest siis kauba soetas (nt ei olnud neile lehtedele märgitud, kumb äriühing eraisikutelt kauba vastu võttis). Vastuoluline või üldse kajastamata on ka vastastikune taara (kastide), milles marju või seeni üksteisele üle anti, arvestus. Asjas kogutud tõendid viitavad sellelegi, et metsasaaduste kokkuostmise võimalust reklaamis (sh enda kodulehel www.kodeero.ee) füüsilistele isikutele ning ka vastavaid kokkuostupunkte pidas ja kokkuostetud saadusi vedas osaühing XXX enda kaubikuga (XXX OÜ-l transpordivahendeid ei olnudki, samuti on tõendamata temapoolne reklaami tegemine). Ka ladu, kuhu metsasaadused füüsiliste isikute poolt müüdi või kuhu need teistest kokkuostupunktidest kaubikuga toodi, kuulus osaühingule XXX ning oli nii ka tähistatud (sellel oli suur silt, kuhu oli kirjutatud „XXX“ ning joonistatud kukeseen ja mustikas). Vastava XXX kaubiku Iveco Daily (reg nr XXX) paiknemise ühes kokkuostupunktidest fikseeris maksuhaldur ka 24.08.2012 vaatluse käigus tehtud fotol. Just osaühing XXX (ja mitte XXX OÜ) on kandnud transpordiga kaasnevaid kütusekulusid. Lisaks on XXX andnud nimetatud sõiduki osas tõele mittevastavaid ütlusi – tema väitel seda kontrollitaval perioodil ei kasutatud, sest tegemist olevat mittetöötava „romuga“ – samas oli samale sõidukile 09.08.2012 teostatud korraline tehnoülevaatus, mis kinnitas sõiduki töökorras olemist, lisaks on osaühing XXX enda raamatupidamises kajastanud sõiduki kindlustusmakseid ning sõiduki liiklemise on fikseerinud ka maksuhaldur. Asja materjalidest järeldub, et maksuhaldurile püüti luua vaid mulje sellest, et XXX OÜ viljeles iseseisvat äritegevust. XXX OÜ-l ei olnud tegelikult isegi marjade kokkuostmiseks raha – osaühing XXX pidi selleks tegema ettemakseid. Tehingutel puudub vähemalt osaliselt ka majanduslik loogika – nt juulis 2012 on XXX OÜ näidanud soetust eraisikutelt osaliselt kallimalt, kui hilisemat müüki osaühingule XXX (25.11.2014 maksuotsus, tl 60). Kaudselt viitab sellele, kuidas tehinguid tegelikult tehti, ka see tõik, et vahetult peale maksukontrolli algust muutis XXX oma senist (dokumentide järgset) ärimudelit ning ostiski metsasaadusi ka „ametlikult“ otse ja ise füüsilistelt isikutelt (mitte enam XXX OÜ-lt) kokku. Maksuhaldurile ei olnud XXX põhjendus, et ta tegi seda ainult revidentide surve tõttu, kohtu arvates põhjendatult usutav, kuna iga isik on oma äriliste otsuste vastuvõtmises siiski vaba.
9. Kaebaja arvates ei teostanud maksuhaldur maksumenetlust kooskõlas hea halduse tavaga, rikkudes kaebaja ärakuulamisõigust. Kohus nende väidetega nõustuda ei saa ja leiab, et väited hea haldustava rikkumisest on paljasõnalised ja otsitud. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on saanud ärakuulamisõigust realiseerida, sh omanud võimalust ka objektiivselt MTA seisukohtadele vastu vaielda nii eriarvamuses kui ka vaidemenetluses.

§ 14

lg 3 kohaselt on maksukohustuslasel õigus kogutud andmetega ise tutvuda või teha neist koopiaid, mitte nõuda koopiate tegemist maksuhaldurilt ja teda esindavale advokaadile elektroonselt edastamist. Seega on kaebaja enda hoolsus konkreetsemalt piiritleda teda huvitavate materjalide sisu ja teha neist ise vajadusel koopiaid, mistõttu väita hiljem oma õiguste „räigemal viisil“ rikkumist olukorras, kus kaebaja ise jättis mõne kesksema tõendi hooletult tähelepanuta, on alusetu. Kohtu arvates ei ole kaebaja

§ 14lg-s 3 sätestatud õigust maksumenetluses piiratud.

Vaidlust ei ole selles, et maksuhaldur edastas kaebajale e-kirjaga elektroonselt alla 20 MB eksisteerinud materjalid, mis ei muuda kaebaja

§ 14

lg-s 3 sätestatud õiguse realiseerimise võimalust olematuks, kuna asja materjalidest nähtuvalt ei ole kontrollitoimikuga tutvumiseks kaebajale piiranguid tehtud, samuti on kaebaja ärakuulamise õigus olnud tagatud ja realiseeritud. Kuna kaebaja on oma õigused realiseerinud, 25.11.2014 maksuotsusele vastu vaieldud ka vaidemenetluses, on kohtu arvates ekslik kaebaja hinnang, väidetavalt õigusvastase maksuotsuse maksusummade sissenõudmise lubamatusest kaebajalt. 18. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et maksuhaldur ei ole maksuvõla sissenõudmist teostanud õiguspäraselt. Vastutusotsuse p-s 3 on maksuhaldur välja toonud maksuvõla sissenõudmiseks sooritatud toimingud ja p-s 6 kujunemise metoodika, mille osas ei ole kaebaja sisulisi vastuväiteid esitanud. Kuid vastustaja algatatud täitemenetlus ei andnud tulemust, seega puudub vaidlus selles, et kaebajalt nõutavat maksuvõlga ei ole osaühingult XXX lõpptulemina õnnestunud sisse nõuda, sest ka Tartu Maakohtu kohtumäärusega nr 2-15-14824 lõpetati osaühingu pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu (II kd, tl 64-72). Seega ei oma kaebuse p-s 2.4.1 esitatud vastuväited vara võimaliku turuväärtuse tuvastamata jätmise osas kohtu arvates sisulist tähendust, kuna kaebaja juhitud äriühingul puudus arvestatav vara, mille arvelt oleks olnud võimalik reaalselt vaidlusalust maksukohustust täita. Ka ajutine pankrotihaldur märkis oma aruandes (II kd, tl 64-72), et varade väärtus ei kata isegi mitte pankrotimenetluse kulusid. Seega on kohtu arvates alusetu kaebuse p-s 2.4.2 esitatud etteheide, et maksuhalduri käitumine olevat tinginud olukorra, kus nõuete rahuldamine osaühing XXX vara arvelt ei olevat võimalik. Järelikult on kohtu arvates ekslik ka kaebaja arvamus, et MTA teostatud sundtäitmine oli üksnes formaalne või et maksuhaldur ei olevat täitnud

§ 96lg-s 5 sätestatud eeldust vastutusotsuse koostamiseks.

Maksuhaldur on tulemusteta kaebaja äriühingult nõudnud kolme kuu jooksul maksuvõlga ning lõpuks on kaebaja juhitud äriühingu pankrot sootuks raugenud, mis viitab kohtu arvates siiski üheselt sellele, et puudus kaebuse p-s 2.4.2 väidetud märkimisväärne vara, mille arvelt maksunõuet rahuldada.

1. Kohus nõustub vastustajaga, et maksuhaldur on vastuolulisi tõendeid hinnanud nende kogumis ja otsustanud, millised tõendid on veenvad ja millised tuleb vastutusotsuse tegemisel aluseks võtta ning millised tõendid jätta asja lahendamisel kõrvale, kui ebausaldusväärsed, tehtud valikut seejuures ka ratsionaalselt põhjendades, sh on maksuhaldur ka kaebaja viidatud seletuste usaldusväärsuse kontrollimisel hinnatud neis väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ning ütlustes ja seletustes kajastuvate asjaolude üldist tõenäosust, leides kohtu hinnangul kokkuvõttes põhjendatult, et kaebaja juhitud äriühingu väidetud tehingupartnerid lisati osaühing XXX maksuarvestusse üksnes maksueelise saamise eesmärgil, varjamaks osaühing XXX seotust eraisikutega. Arvestades siinkohal vastutusotsuses viidatud ja välja toodud osaühing XXX maksuja kohtumenetluses esinenud vastuolusid ja lünkasid, tuvastas maksuhaldur vastutusotsuses kohtu hinnangul õigustatult kõigi tõendite kogumis ja vastastikuses seoses, et osaühing XXX on maksumenetluses esitanud üksnes ennast õigustavad väited mittetoimunud tehingute õigustamiseks. Kaebuses esitatud paljasõnalistel ja vastupidistel hinnangutel puudub kohtu arvates objektiivne alus ja väiteid kinnitavad tõendid. Järelikult osaühingul XXX puudus igasugune alus sisendkäibemaksu maha arvata. Vaidlusaluste tehingute toimumine arvel näidatud isikuga ei ole tõendatud. Ilmselt soovis osaühing XXX võltsarvete alusel alusetu sisendkäibemaksu deklareerimise läbi tekitada enammakse, et see siis kas riigilt tagasi nõuda ning vähendada osaühing XXX poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu. Seega kaudsed tõendid ja asjaolud kogumis näitavad veenvalt, et kaebaja oli teadlikult kajastanud maksuarvestuses tehinguid, mille toimumine ei ole aset leidnud. Riigikohtu halduskolleegium on 24.01.2011 otsuses nr 3-3-1-73-10 leidnud, et kui käibemaksukohustuslane ei suuda tõendada tehingu toimumist ja tehingu tegelikku teist poolt, siis puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus.
2. Kohus märgib, et samas peab äriühingu juhatuse liige käituma majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ja ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 02.06.2003 otsuse nr 3-2-1-67-03 p-s 23 selgitanud, et majanduslikult kõige otstarbekam viis tähendab ka seda, et juhatuse liige peaks olema hoolas, otsuste vastusvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohiks võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Põhjendatute riskide võtmist kaebaja aga kaebuse p-s 2.1.3 sisuliselt möönab. Seega võib kaebajat pidada oma kohustusi rikkunuks, kui ta ei tegutsenud hoolsusega, mida ilmutanuks tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel.
3. Samuti on Riigikohtu halduskolleegium oma 07.12.2005 otsuses nr 3-2-1-149-05 leidnud, et põhjuslik seos ei pea olema alati vahetu, st tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg ning põhjuslik seos on olemas erinevalt kaebaja seisukohast juhul, kui ilma etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud. Antud juhul, kui kaebaja ei oleks oma kohustusi rikkunud, ei oleks maksunõudeid kaebajale süüks arvatud perioodil tekkinud. Riigikohtu tsiviilkolleegium märkis 10.12.2003 otsuse nr 3-2-1-125-03 p-s 27, et põhjuslik seos ei pea avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja tagajärje vahel, vaid võib seisneda põhjusahelas ehk sündmuste jadas, mille isik oma ametikohustuste rikkumisega loob. Kohus on veendunud, et antud juhul on nimetatud sündmuste jada vastutusotsuses ühemõtteliselt välja toodud ning kaebuses paljasõnaliselt süü eitamisele keskendunud väited ei kummuta vastutusotsuse p-s 5.2 välja toodud maksuhalduri hinnanguid kaebaja tegevusele tema süülise käitumise osas.
4. Kohtu arvates on maksuhaldur õigesti tuvastanud kaebaja süü ning asjakohaselt ja piisavalt vastutusotsuses põhjendanud, et kaebaja süü oli tahtlik. Kuna

tahtluse mõistet ei ava, siis tuleb lähtuda VÕS-s sätestatud tahtluse mõistest. Riigikohtu halduskolleegium asus oma 12.12.2012 otsuses nr 3-3-1-23-12 seisukohale, et maksuõigussuhtes tuleks seadusliku esindaja vastutuse määratlemisel lähtuda VÕS § 104 sätetest. VÕS § 104 lg-s 5 määratletakse tahtlust kui õigusvastase tagajärje soovimist. Isik soovib teatud tagajärje saabumist, kui ta on teadlik sellest, et tema tegevus sellise tagajärje kaasa toob ega võta samas ette midagi selleks, et tagajärg ei saabuks. Tagajärje soovimine VÕS § 104 lg 5 mõistes ei ole emotsionaalne kategooria ning seega ei saa tahtluse esinemist pareerida paljasõnalise väitega, et isik tegelikult negatiivse tagajärje saabumist ei soovinud või et see polnud tema eesmärk. Riigikohus rõhutas, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine, hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega – kohaste nõuete mittejärgimisega. Käesoleval juhul on ilmne, et XXX eeltoodud tegevus äriühingu juhatuse liikmena on kohtu hinnangul käsitletav

§ 8lg-s 1 toodud kohustuste tahtliku ja süülise rikkumisena.

Nii maksu-, kohtu kui ka vastutusmenetluse käigus on kohtu hinnangul tuvastatud, et osaühing XXX ei olnud XXX OÜ-lt, XXX OÜ-lt ja XXX OÜ-lt metsasaadusi soetanud, ning et XXX deklareeris näilikud tehingud teadlikult ja tahtlikult osaühing XXX maksuarvestuses, eesmärgiga vähendada arvetel näidatud sisendkäibemaksu ja valeandmetega käibedeklaratsioonide kaudu osaühing XXX poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu. Vastustaja leidis eeltoodu alusel õigesti, et tulenevalt

§ 40

lg-st 1 vastutab XXX osaühing XXX tekkinud maksuvõla eest solidaarselt osaühinguga XXX kokku summas 126 473,36 eurot.

1. Kohus on seisukohal, et vastutusotsuses on kaebaja süüd, samuti põhjuslikku seost maksuvõla tekkimise ja maksuseaduste rikkumise vahel piisaval määral selgitatud. Kohus nõustub põhjendustega ega pea neid halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 165 lg 2 alusel vajalikuks korrata. Lähtuvalt eeltoodust leiab kohus, et vaidlustatud vastutusotsus on õiguspärane, motiveeritud ja tugineb asjas kogutud tõendite kogumis hindamisel ning analüüsil, mistõttu selle tühistamiseks puudub alus. Järelikult jätab kohus XXX kaebuse rahuldamata.
2. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik