lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 9; § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel sundraha 645 eurot. Samuti mõisteti temalt
lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4 ja § 180 lg 1 alusel määratud kaitsjale makstud tasu 840 eurot.
lg 3 alusel jäeti DNA-ekspertiisi kulud, summas 1 197 eurot, riigi kanda.
lg 3 alusel määrati, et menetluskulusid on võimalik tasuda 12 kuu jooksul igakuiste maksetena võrdsetes osades käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Ühes kuus kuulub tasumisele vähemalt 123,75 eurot. Martin Unga mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem vargusi toime pannud süstemaatiliselt, jätkas varguste toime panemist süstemaatiliselt ja uuesti - 06.07.2016 kella 15.53 paiku tungis aknaklaasi lõhkumise teel sisse Tallinnas XXX asuvasse majja ja võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis sealt kannatanule TL’ele kuuluvat vara kokku väärtuses 2080 eurot: meeste Bismarki tüüpi kuldketi väärtusega 800 eurot, meeste kuldketi koos neitsi tähtkuju ripatsiga väärtusega 300 eurot, meeste kuldketi neitsi tähtkujuga ripatsiga väärtusega 300 eurot, meeste kuldketi kaalude tähtkuju ripatsiga väärtusega 300 eurot, meeste kitsama kuldketi väärtusega 300 eurot, 1 grammi investeerimiskulda väärtusega 60 eurot, erinevaid valuutasid, s.o azerbaijani manatt, Eesti kroone, Valgevene rublasid, Hong Kongi 10 dollarit ja USA 6 2 - dollarit koguväärtuses 20 eurot. Lõhkumisega tekitas Martin Unga varalise kahju summas 337,58 eurot. 14.07.2016 kella 13.08 paiku tungis ukseklaasi lõhkumise teel sisse Tallinnas XXX asuvasse majja ja võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis sealt kannatanule AK'ile kuuluvat vara kokku väärtuses 1045 eurot: käeketi väärtusega 55 eurot, 2 ripatsit väärtusega 132 eurot, peenikese hõbeketi väärtusega 15 eurot, kullast sõrmuse püstja venitatud rombikujulise kivimi kohaga ilma kivimita väärtusega 100 eurot, kullast sõrmuse ümmarguse kujuga kivimi kohaga ilma kivita väärtusega 100 eurot, metallist jäiga käevõru väärtusega 37 eurot, Vesuuvilt ostetud kaelaketi väärtusega 112 eurot, Vesuuvilt ostetud kaelaketi väärtusega 75 eurot, Vesuuvilt ostetud 2 metallist jäika käevõru koguväärtusega 74 eurot, San Marinost ostetud käeketi väärtusega 23 eurot, San Marinost ostetud kaelaketi väärtusega 45 eurot, Bilgrim käeketi väärtusega 10 eurot, elevantidega kaelakee ja kõrvarõngad väärtusega 33 eurot, Glaskop käevõru väärtusega 5 eurot, 3 käeketti mummudest koguväärtusega 5 eurot, beežika käeketi väärtusega 15 eurot, Laudmäelt ostetud käeketi väärtusega 5 eurot, Urose saarelt ostetud 3 kaelaehet koguväärtusega 18 eurot, kaelariputusehte väärtusega 6 eurot, kaelakee ripatsiga väärtusega 40 eurot, kaelakee ripatsiga väärtusega 40 eurot, paela otsas spiraali sarnase kujuga ripatsi väärtusega 20 eurot, ümara kujuga tumepruunist nahast kaelariputatava ehete kotikese väärtusega 20 eurot, valgekreemjat värvi pärlitest kaelakee väärtusega 25 eurot, musta värvi kaelakee ripatsiga väärtusega 12 eurot, pronksjat värvi pärlitest kaelakee väärtusega 15 eurot, kaelaketi mitmetahulise ripatsiga väärtusega 8 eurot. Lõhkumisega tekitas Martin Unga varalise kahju summas 503,83 eurot. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja süüdistatava õigeksmõistmist. Samuti taotleb ta süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamist ja kaitsja tasu hüvitamist. Kaitsja leiab, et Harju Maakohus ei ole hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis (
Süüdistatava süüd puudutavad kahtlused on jäetud kõrvaldamata. Põhjendamatult on jäetud ka kaitsja poolt kohtuistungil esitatud ekspertiisiakt nr 16E-GE0816 arvesse võtmata. Apellant leiab, et antud juhul tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (
Apellant palub tühistada Harju Maakohtu kohtuotsuse täies ulatuses ja uue otsusega mõista apellant õigeks (
Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine seisneb kaitsja arvates alljärgnevas. Harju Maakohus ei ole hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis. Otseseid tõendeid kogutud ei ole ja süüdistus tugineb peamiselt kaudsetele tõenditele, milles vaid mainitakse süüdistatavat. Kaudsete tõenditega ei saa kompenseerida tõendite puudumist, mis osutaks kahtluseta süüdistatava ebaseaduslikule tegevusele. Harju Maakohus asus seisukohale, et Martin Unga poolt 06.07.2016.a kella 15.53 paiku Tallinnas, XXX asuvasse majja sissetungimine ja TL-le kuuluva vara varguse toimepanemine süüdistatava poolt on tõendatud nii kannatanu kui tunnistaja ütlustega, videosalvestusega ja kirjalike tõenditega /.../.Samuti on Martin Unga viibimine Tiskre 3 piirkonnas 06.07.2016.a ehk varguse toimepanemise ajal, s.o kella 14.24 ja 14.35 ajal tõendatud asitõendi vaatlusprotokolliga, mille vaadeldavaks objektiks oli XXX eramaja turvakaamera salvestus. Apellant sellega ei nõustu ning leiab, et esitatud asitõendi vaatlusprotokoll on hägune ega võimalda tuvastada, kas tegemist on M. Ungaga või mitte. Kohus rõhutas, et teo toimepanemine Martin Unga poolt on tõendatud ka tunnistaja EV ütlustega, mille kohaselt 06.07.2016.a olles tööl T AS-is tellerina, tõi Martin Unga sinna vahetamiseks 1 gr puhtast kullast plaadi ja ehted, mille hulgas oli üks kett ja kaks ripatsit. Kuigi süüdistatav on T AS-le müünud kulda ja raha, ei näita see mingil määral, kuidas see kuld ja raha süüdistatava kätte sattus. Lisaks leiab apellant, et asjaolu, et M. Unga on vara T AS-le müünud, ei tähenda ega tõenda, et ta võib olla seotud XXX varguse episoodiga. Enamgi kaitsja on kohtuistungil esitanud ekspertiisiakti nr 16EGE0816, millest nähtub ja mis tõendab, et M. Unga DNA-profiilid ei ole seostatavad XXX sündmuskohaproovist saadud DNA-segaprofiiliga. Harju Maakohus aga jättis antud tõendi põhjendamatult arvesse võtmata. Apellant leiab, et XXX varguse episoodi osas on kohus teinud süüdimõistva otsuse üksnes oletuste alusel. Alusetu on Harju Maakohtu seisukoht, et Martin Unga viibimine Tiskre piirkonnas, XXX tänaval 14.07.2016.a ehk varguse toimepanemise ajal, s.o kella 12.29 ajal on tõendatud asitõendi vaatlusprotokolliga, mille vaadeldavaks objektiks oli XXX tänaval asuva eramaja turvakaamera salvestus, millest nähtub, et kaamera vaateväljas on isik, kelle puhul on tegemist süüdistatavaga, kes kannab oranži t-särki, lühikesi musti pükse, kollaseid jalatseid. Apellant leiab, et esitatud asitõendi vaatlusprotokoll ei võimalda tuvastada, kas tegemist võis olla M. Ungaga või mitte. Lisaks ei saa süüdistatav nõustuda, et teo toimepanemine Martin Unga poolt on tõendatud ka tunnistaja RN ütlustega, mille kohaselt oli ta 14.07.2016.a tellerina tööl Rocca al Mare T AS kontoris ja ostis Martin Ungalt ehteid. Antud tõend ei näita ega kinnita mingilgi määral, kuidas need ehted süüdistatava kätte sattusid. Lisaks ei oma antud tõend süüstava tõendina mingit väärtust. MO ütlused ja tema poolt tehtud foto, millel on näha Martin Ungat jooksmas, seljas oranž t-särk ja lühikesed püksid, ei tõenda mingilgi määral, et M. Unga võis olla seotud XXX varguse episoodiga. Harju Maakohus asus seisukohale, et inkrimineeritud kuritegude toimepanemist Martin Unga poolt tõendab ka kuritegude toimepanemise viis. Sisse on tungitud Tallinnas eramute piirkonnas asuvatesse eramajadesse klaasi lõhkumise teel ning varastatud on erinevaid ehteid ja valuutat /..../. Harju Maakohtu 04.12.2013.a otsusega on Martin Unga süüdi mõistetud kümnes varguseepisoodis, mis on toimepandud eranditult eramajade piirkonnas ning varastatud on kannatanutelt erinevaid ehteid (I kd, tlk 121124). Kohus leiab, et süüdistatava puhul on käesoleval juhul toime pandud kaks omavahel sarnast varguse episoodi, so 06.07.2016.a ning 14.07.2016.a. Mõlema episoodi puhul on tegemist Tiskre eramajade piirkonnast toime pandud vargustega – majadesse on tungitud nädalase vahega päevasel ajal klaasi lõhkumise teel. Apellant sellega ei nõustu ning leiab, et tõendid, mille alusel süüdistuse hinnangul on M. Unga süü kinnitust leidnud kõigis episoodides, on üksnes kaudsed ja nende pinnalt tehtavad järeldused ei võimalda süüdimõistmist. Süüdistatava võimalik viibimine kuritegudega tihedalt seotud piirkondades ei anna alust käsitada M. Ungat kuritegude toimepanijana. Nimetatud piirkondades võis tegutseda ka veel teine kurjategija. Rõhutamist väärib, et ka sündmuskohtadel ei leitud süüdistatava bioloogilist materjali. 4 Tõendite puudumist ei saa kompenseerida ega põhjendada süüdistatava varasema, süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jääva käitumisega ja M. Unga varasema karistatavusega. Apellant leiab, et käesolevas kriminaalasjas on M. Unga poolt varguste episoodide toimepanemise suhtes olemas kõrvaldamata kahtlused, mida kooskõlas
lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo oleks tulnud tõlgendada süüdistatava kasuks. Tallinna Ringkonnakohtu 25.01.2017 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 01.02.2017. Määratud tähtajaks kirjalikke seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega ning prokuröri kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kaitsja loetleb ja tsiteerib apellatsioonis tõendeid ning teeb nende põhjal omapoolsed järeldused, mille järgi tulnuks tema arvates süüdistatav esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates teistsugusele järeldusele, siis kaitsja arvates on tegemist kriminaalmenetluse olulise rikkumisega. Kaitsja väidabki apellatsioonis, et kuna Harju Maakohus ei ole hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. Domineerivaks on seejuures kaitseväide, et maakohus on süüdimõistva kohtuotsuse rajanud vaid kaudsetele tõenditele ja kaitsja arvates tuleks sellisel juhul, kui puuduvad otsesed tõendid, teha õigeksmõistev kohtuotsus. Kohtukolleegium ei nõustu sellise seisukohaga. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab
Esiteks, asjaolu, et menetlusosalised ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamise protsessiga ja selle tulemiga e. süüdistatava suhtes tehtud süüdimõistva otsusega, ei tähenda seda, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Teiseks, kui on rikutud kriminaalmenetlusõigust, siis see asjaolu ei ole õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks.
prg 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev otsus, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Nimelt,
prg 338 p-s 3 sätestatud kohtuotsuse tühistamise alus, millele apellatsioonis viidatakse, saab esineda siis, kui on tuvastatud
prg 339 lg-s 1 loetletud rikkumine või selline rikkumine, mille ringkonnakohus ise
prg 339 lg 2 alusel tunnistab oluliseks. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks esmalt rõhutada 5 seda, et asudes seisukohale, et esineb
lõikes 1 loetletud rikkumine tulnuks apellandil taotleda olenemata sellest, et ta muuhulgas ei nõustu ka maakohtu otsuses tehtud materiaalõigusliku hinnangu ja tõendite hindamise tulemiga ning karistusmääraga,
alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et
lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine ei ole apellatsioonimenetluses lubatud.
prg 339 lg 2 alusel mingi menetlusliku rikkumise tunnistamine oluliseks annab aga apellatsioonikohtule vaid kaks võimalust – saata kriminaalasi tagasi maakohtusse uueks arutamiseks või juhul, kui rikkumine on kõrvaldatav apellatsioonimenetluses, kõrvaldada see rikkumine. Antud juhul ei ole paraku apellatsioonist väljaloetav, millise rikkumisena apellant kvalifitseerib tema arvates aset leidnud kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Tegelikult on apellatsioonist väljaloetav vaid see, et apellant ei ole nõus maakohtu poolse tõendite hindamisega ja selle tulemusel tehtud maakohtu järeldusega süüdistatav süü osas. Tema arvates tulnuks kohtuotsus rajada süüdistatava süüd eitavale seisukohale ja DNA ekspertiiside aktidele, millised ei kinnita süüdistatava süüd. Kogu muu tõendite kogum aga, mida maakohtu otsuses on peetud süüdistatavat süüstavaks, seda tuleks tõlgendada, kui kõrvaldamata kahtlust süüdistatava kasuks ning kõrvale jätta. Kohtukolleegium ei pea sellist seisukohta tõsiseltvõetavaks ja leiab, et maakohtu otsusele tehtud etteheited on paljasõnalised. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaitseväiteid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist esitatud süüdistuses. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib ringkonnakohus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang. Kui ringkonnakohus kõnealust kohustust ei täida, siis on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
Kohtukolleegium märgib sedagi, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (RKKKo nr 3-1-1-8-10, p 8). Apellatsioonis esitatud väited, mis baseeruvad süüdistatava süüd eitava seisukoha eelistamisele kõigi teiste maakohtu poolt hinnatud ja analüüsitud tõendite kõrval, millised koostoimes moodustavadki süüdistatavat süüstavate tõendite kogumi, ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks. Õigeksmõistvat kohtuotsust ei ole võimalik rajada vaid süüdistatava ütlustele ja paljasõnaliselt jätta kõrvale kõik muud tõendid. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osutab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-4812, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning 6 millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul üldse kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Need kaitse seisukohad, millised on apellatsioonis esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Kaitseväide, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemine otseste tõendite puudumisel e. ainult kaudsetele tõenditele tuginedes on välistatud ning see kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, on väär ning vastuolus kohtupraktikas omaksvõetud Riigikohtu seisukohtadele rajanevate seisukohtadega. Riigikohus märgib oma lahendites nr-d 3-1-1-15-12 ja 3-1-1-114-13, et Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt (vt RKKKo 3-1-1-8-10 p-d 9-10), kuid seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. (See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tugineval tõendamisele.) Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse
Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust Lahendis nr 3-1-1-68-11 märgib Riigikohus: kuriteo toimepanemine võib olla tuvastatud kaudsetele tõenditele tuginevalt, st sellistele tõenditele, milles ei sisaldu teavet otseselt tõendamiseseme asjaolude, vaid nn vahepealsete faktide kohta. Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil kindlaks tehtud tõendamiseseme välised asjaolud (vahepealsed faktid) võimaldavad kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 8). Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel ja süüdistatava süüküsimuse otsustamisel järginud eeltsiteeritud Riigikohtu juhiseid ja maakohtu otsus on ka selles osas veatu. Otsuse lugejale on maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüs jälgitav ning on ka arusaadav, milliste tõendite alusel on maakohus jõudnud järeldusele, et varguste toimepanija ja peale vargusi Rocca al Mare Keskuses T AS kontoris viibinud ning seal tehinguid teinud isik on üks ja sama isik. Samuti on maakohus põhjendatult tulnud järeldusele, et mõlemad vargused on toime pannud üks ja sama isik ning et see isik on Martin Unga. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi üle korrata, sest nõustub nendega täielikult. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-109-15 selgitanud, et kui apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses, on ringkonnakohtu põhjendamiskohustuse ulatus
7 Omalt poolt rõhutab kohtukolleegium vastuseks apellatsioonile seda, et antud juhul on tegemist kahe lõpuleviidud salajase vargusega. Kuritegude olemus ise juba eeldab, et üldjuhul pealtnägijaid e. isikulisi otseseid tõendeid olla ei saa (va juhud, kui keegi end sündmuskohal peidab ja jälgib ja seda nii, et varas seda ise ei tea). Mis aga puudutab kaitsja poolt rõhutatult viidatud ekspertiisiakti nr 16E-GE0816, millest nähtub ja mis tõendab, et M. Unga DNA-profiilid ei ole seostatavad XXX sündmuskohaproovist saadud DNA-segaprofiiliga, siis nimetatud tõend ei tõenda küll varguse toimepanemist M.Unga poolt, kuid ei lükka ka ümber maakohtu järeldust süüdistatava süü osas. Kogu süüstavate tõendite kontekstis tähendab see vaid seda, et M. Unga on kõrge kvalifikatsiooniga nö korterivaras, kes on võtnud õppust varasematest vahelejäämistest ja läheb „objektile“ korraliku varustusega vältimaks oma bioloogilise materjali maha jätmist sündmuskohale. Kaitsja väidab, et maakohus ei ole tema poolt esitatud ekspertiisiakti üldse süüküsimuse otsustamisel arvestanud. Kohtukolleegium ei nõustu sellega, et maakohus on ekspertiisiakti üldse tähelepanuta jätnud. Oma seisukoha selle tõendi väärtuse kohta on maakohus esitanud otsuse selles osas, kus lahendab menetluskulude hüvitamist. Vaidlustatud kohtuotsuse p-s 6.3 märgib maakohus järgmist: DNA- ekspertiisid (ekspertiisiaktid nr 16E-GE10816 ja nr 16E-GE0877) olid kuriteo avastamise seisukohast vajalikud, kuid ekspertiiside tulemustena süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid otseselt ei kogutud, mistõttu on kohus seisukohal, et nende ekspertiiside kulud tuleb jätta
Veel peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu otsuses 3-1-1-109-15 p 102 öeldule. Nimelt, kui ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on jätnud mõne esitatud tõendi ekslikult hindamata, peab ta tõendit ise hindama või mõnel juhul kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Ringkonnakohtu hinnang maakohtu poolt hindamata jäetud potentsiaalselt olulisele tõendile peab olema põhjendatud ja seda ka siis, kui ringkonnakohus jõuab seisukohale, et tõend maakohtu lõppjäreldust ei muuda. (p 102). Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt osundas, saab hinnang eksperdi arvamusele olla vaid ühene - ei tõenda süüdistatava süüd aga ei välista ka. Siinjuures on ka oluline märkida, et kohtupraktikas on sedastatud, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdiarvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on vajalik juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega tuleb ekspertiis määrata olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (3-1-1-82-16). Ekspertiisiakt on
Tõendite vaba hindamise põhimõttest tulenevalt ei ole ühelgi tõendil kindlaksmääratud jõudu ning kohus peab tõendeid hindama kogumis oma siseveendumuse kohaselt (
Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult arvestanud süüstavate kaudsete tõendite kogumisse ka kuritegude toimepanemise viisi sarnasuse (nn modus operandi). Iseenesest ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (3-1-1-32-05; 3-1-1-87-09). Erinevate kuritegude toimepanemise viisi sarnasus (nn modus operandi) võib anda võimaluse järeldada, et need on toime pannud sama isik. Sellise järelduse tegemine on võimalik 8 eeskätt juhtudel, kus kuriteo toimepanemise vahend, selle vahendi kasutamise viis, tekitatud tagajärg või muud teoga seotud asjaolud on spetsiifilised (3-1-1-8-10). Maakohtu seisukoht nö väljakujunenud käitumismustri osas on ka sisuliselt arvestatav ning oluline tõend süüküsimuse lahendamisel ning maakohtu sellekohased põhjendused on ammendavad. Süüdistatavale mõistetud karistus on adekvaatne tema süü suurusele ja isikule ning maakohus on põhjalikult ka oma seisukohta karistusliigi ja määra osas motiveerinud. Süüdistatava M.Unga kaitsja adv. K.Nersesjan on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 120 eurot. Taotluses on esitatud ka konkreetsed kaitsetegevuse toimingud ning nendele kulunud aeg. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks .
prg 185 lg 2 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud süüdistatavate kanda. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi
prg-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
prg 337 lg 1 p-st 1, prg 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse M. Unga suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.