lg 1 sätestab, et tõendamiseseme asjaolud on esmajärjekorras kuriteo toimepanemise aeg, koht ja toimepanemise viis, alles seejärel kuriteokoosseis ning kuriteo toimepannud isiku süü. Vaidlusaluseks küsimuseks käesolevas kriminaalasjas on KarS § 184 lg 21 p 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemine Sergei Grigorjevi poolt. Apelleeritud kriminaalasjas on kohus Sergei Grigorjevi süü KarS § 184 lg 21 p 1 sätestatud kuriteo toimepanemises lugenud tõendatuks järgmiste tõenditega: Harju Maakohtu otsusega (1-0815581) 11.04.2011, jälitusprotokolliga ja tunnistaja VŽ ütlustega. Kaitsja leiab, et kohtuotsus kriminaalasjas iseenesest ei saa olla tõendiks teises kriminaalasjas selles tuvastatud faktiliste asjaolude põhjal, kuna sellisel juhul meil ei ole tegu sõltumatu tõendite allikaga, vaid on olemas kohtu hinnang kõikide teises kriminaalasjas esitatud ja uuritud tõendite osas nende kogumis. Subjektiivne hinnang, isegi kui see on kohtu hinnang, ei saa olla tõendiks faktiliste asjaolude põhjal teises kriminaalasjas. Seda isegi sel juhul, kui meil on tegu kohtuotsusega 3 võistlevas menetluses. Samuti peab veel arvestama, et Sergei Grigorjevi osas materjalid eraldati seoses tema tagaotsimisega ja ta ei osalenud kohtuistungil. Faktiliselt ei ole peale Ž ütluste ühtegi tõendit, mis tõendaksid Grigojevi süüd. Kaitsja vaidlustab Ž ütlustele antud hinnangut ja järeldust, mille kohaselt süüdistatava Grigorjevi poolt oli tegemist narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine. Ž ütlused ei ole eluliselt usutav nad on vastuolulised ja ebajärjepidevad ega ole usaldusväärsed. Kuhu realiseeriti narkootilisi aineid. Kes, millal, kus ja kui palju maksti selle eest Ž- le. Kes ja millisel moel juhtis Ž tegevust ning kas on sellega seotud Grigorjev. Veendumaks selleks on kaitse arvamuse kohaselt vaja põhjalikult analüüsida Ž poolt kohtus antud ja 23.08.2016.a kohtuprotokollis fikseeritud ütluste tõepärasust ja nende vastavust teiste tõenditega antud kriminaalasjas. See kuidas VŽ oma ütlustes kirjeldab, kuidas ta hakkas tegelema narkootikumide käitlemisega, kuidas ta aru sai mida ja kuidas segada, tekitab kahtlusi ja ei saa olla eluliselt tõene. Kaitsja on arvamusel, et Ž ütlused on eluliselt mitteusutavad selle kohta kes, millal ja kui palju talle raha üle andis narkootikumide valmistamise eest ning need ütlused ei ole usutavad. Samuti on jäänud tuvastamata mitu partiid narkootilisi aineid Ž valmistas, millise segatud narkootilise aine koguse eest ta raha sai ja kui palju tal jäi raha samata. Kaitsja leiab et on vastuolulised Ž ütlused selle kohta kus ta segas narkootilisi aineid, kuhu ja kelle korraldustel ta neid aineid toimetas. On arusaamatuks, et narkootiliste ainete käitlemist organiseerinud ja selleks Grigorjevilt renditud XXX korterit kasutanud Ž , tema oleks veel narkootikumide segamiseks kasutanud oma isiklikku korterit aadressil YYY. Seda, et korteris aadressil XXX segati narkootilisi aineid tõestavad läbiotsimise protokoll, 10.06.2008 läbiotsimisel leiti ja võeti ära 9586 g 31 %st metamfetamiini, 137,6 g 30%st metamfetamiini ja 102,5 g hašišit, ekspertiisi aktid selle kohta, et korterist leiti pakendite jääke ja esemeid narkootiliste ainete jälgedega, samuti narkootiliste ainete tolmu peeglil. Kaitsja on arvamusel et mingeid muid tõendeid selle kohta, et Grigorjevil olid BBB garaaži võtmed, peale Ž ebausaldusväärse ütluste, puuduvad. Kaitsja leiab et Ž tegeles narkootiliste ainete käitlusega nii grupis D ja tuvastamata isikutega, kui ka iseseisvalt. Kaitsja leiab et peale Ž väidete selle kohta, et Grigorjev andis talle 2008 aasta jaanuaris konspiratiiv telefoni tegelemiseks narkootikumide käitlemiseks, puuduvad Ž -l muud tõendid Grigorjevi seotusest narkootikumide käitlemisega. Kohus ei osutanud tähelepanu asjaolule, et Ž ütlused on vastuolus ka põhilistes asjaoludes. Kahtlusi tekitavad .Ž ütlused ka selle kohta, miks ja millega seoses ta pöördus Grigorjevi poole, et saada XXX garaaži. Kaitse on arvamusel, et Ž need ütlused ei ole eluliselt usutavad. Kahtlusi tekitavad ka Ž ütlused enam kui viie kilogrammi kanepist valmistatud hašiši päritolu kohta, mis leiti BBB garaaži läbiotsimisel. Kahtlusi tekitavad Ž ütlused ka selles, et ta ei tundnud D-t. Sellest järeldub, et Ž püüdes varjata kuriteokaaslasi ja oma tegelikku rolli narkootikumide käitlemises, annab mitteusaldusväärseid ja vastu käivaid ütlusi, kuid kohus ei pööranud sellel tähelepanu lugedes, Ž ütlusi tõepärasteks ja usutavateks. Kõik see kinnitab kaitse järeldusi selle kohta, et Ž annab valeütlusi süüdistamaks Grigorjevit ja eesmärgiga vabaneda enda vastutusest ning oluliselt vähendada oma rolli antud kuriteo sooritamisel, millest lähtuvalt peab tema ütlusi hindama kriitiliselt. Võttes arvesse kohtupraktikat ja väljakujunenud karistuste määramise reegleid, antud kuriteo liigi eest võib teha järelduse, et süüdistus ja Ž jõudsid omavahel kokkuleppele. Ž rääkis mida tahtis ja kuidas oli talle kasulik, millega süüdistus ka nõustus pööramata tähelepanu ilmsetele vastuoludele tema ütlustes. Kohus, nagu ka eelmise otsuse tegemisel ka sellel korral ei suutnud märgata ilmseid vastuolusid, kokkulangematust ja mittevastavusi tema ütlustes, mis viiski Grigorjevi suhtes süüdistava kohtuotsuse vastuvõtmiseni. Seoses ülaltooduga on kaitse arvamusel, et kohtulikul uurimisel Ž poolt antud ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks ning neid ei saa kasutada tõendina Grigorjevi süü tõestamisel seotuses narkootiliste ainete käitlemisel grupis Ž ja D-ga. 4 3.4 Tunnistades Grigorjevi süüdi, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust. Käesolevas kohtuotsuses on kohus jälitusprotokollis (II kd lk 144-184) saadud teave käsitanud tõendina. Kaitsja märgib esmalt, et kõnealused telefonikõnede pealtkuulamise protokollid on vahetuks tõendiks üksnes telefonivestluses osalenud isikute - seega Ž ja tundmatu isiku - käitumise kohta, kuid ei ole käsitatavad otsese tõendina osas, mis puudutab Grigorjevi narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemisest. Teiseks ei saa jätta tähelepanuta, et Ž andis ütlusi, et tal olid lühisõnumid ainult narkootikumide tarne ja saamise kohta. Tema sõnul - umbes üks kord kuus sai ta narkootikumide partii pakendamiseks alates 2008. aasta algusest. Analüüsist nähtuvalt toimusid 04.03.2008.a kuni 09.06.2008. a korduvad telefoniühendused alates paarist kuni mitmekümneni päevas. Otsustades esitatud jälitusprotokolli järgi, siis telefoninumbrilt YYYYYYYYY oli 10.06.2008.a kell 10.47 saadetud Ž telefonile sõnum. Kui see telefon kuulus Grigorjevile, siis see pidi olema Grigorjevilt tema kinnipidamisega samal päeval kell 11.30, kuna sõnumi ja Grigorjevi kinnipidamise vahel möödus väga vähe aega. Grigorjevi kinnipidamise käigus 10.06.2008.a kell 11.30 tema juurest sellise numbriga telefoni ei leitud. Samuti sõnumi tekstist ja kirjastiilist nähtub, et sama isik samalt telefonilt 10.06.2008.a kell 15.22 saadab veel kaks sõnumit. See tähendab, kui Grigorjev oli juba umbes 4 tundi kinni peetud, tal ei olnud kaasas ühtegi sidevahendit, ta viibis politsei pideva kontrolli all, aga 10.06.2008. a kahel korral kell 15.22 sellelt numbrilt saadeti sõnumeid Ž- le kuuluvale telefonile. Tunnistaja S avaldas, et kõik Ž telefonis nr XXXXXXXX olevad sõnumid olid välja prinditud. Prokuratuurile kättesaadavate sõnumite sisu on esitatud köites 2, tl 315. Kuid kaitse leiab, et mitte kõik prokuratuurile kättesaadavate sõnumite sisu oli välja prinditud ja esitatud kohtule. Prokuröri poolt 25.08.2016.a kohtuistungi käigus esitatud jälitusprotokollist nähtub, et kell 10.47 oli saadetud telefoninumbrilt YYYYYYYYY kaks sõnumit ja esimene sõnum oleks pidanud alles olema, nagu oleks pidanud alles olema ka teine sõnum, mis oli saadetud kell 15.22 ja kolmas kell 19.13. kuna Ž telefon oli juba teda 10.06.2008.a kell 10.28 kinni pidanud politsei käes. Neid sõnumeid prokuratuur ei esitanud kohtule, hoolimata tunnistaja Ž väidetest selle kohta, et kõik sellest telefonist saadetud sõnumid puudutasid narkootikumide ebaseaduslikku käitlemist. Kaitsja märgib, et Sergei Grigorjev oli kinni peetud 10.06.2008. a kell 11.30 (k 2 lk 149). Tal oli ära võetud kell 11.30 ainult üks telefon nr CCCCCCC. Mis faktiliselt tõendab, et telefon nr YYYYYYYYY ei olnud Grigorjevi käes. See veelkord tõendab, et Grigorjevi ei ole selle telefoniga nr YYYYYYYYY mitte kuidagi seotud ning järelikult ka narkootikumide käitlemisega ei ole ta seotud. Samuti Ž ütlused ei ole usaldusväärsed. D elas XXX korteris alates 2008 aasta märtsist, kuid märtsist mai kuuni 2008.a mingeid telefonikõnesid, mis võiks koordineerida Grigorjevi ja D tegevust Ž tegevusega ei olnud, ning see on vastuolus Z ütlustega ja kohtu järeldustega. See asjaolu lükkab ümber kohtu versiooni Grigorjevi seotusest antud kuritegeliku grupiga koos Z-ga ja Dga. Tekitab hämmingut see, et kaks jälitusprotokolli sellises olulises kriminaalasjas olid esitatud alles kohtuistungi käigus, süüdistaja selgitades, et need unustati ära. Sealhulgas kaks protokolli, mis on oma sisult erinevad, kuid sama kuupäeva ja numbriga. Samuti jälitusprotokoll II köites lk 271-315 on vastuolus jälitusprotokollile, mis oli lisatud kohtuasja materjalidele prokuröri taotlusel kohtuistungil. Antud jälitusprotokoll ei olnud esitatud kaitsjale ja kohtualusele õigeaegselt (RKL 3-1-1-90-11 p 21.1). Samuti tuleb arvestada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p-d 27-28, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-28-14, p-d 18.1). Prokuratuur aktiivselt kasutas neid andmeid samal ajal kui kohtualune ja kaitsja ei teadnud õigeaegselt nende olemasolust ega ole nendega piisaval määral tutvunud. See on süüdistatava kaitseõiguse rikkumine. Kõik see viitab sellele, et jälitusprotokollides ei kajastu kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ning järelikult on need koostatud rikkudes
Kirjeldatud põhjustel see toob
3.5 Kaitsja leiab et Grigorjevi süütust tõendavad ka tunnistajate D ja J ütlused, mis olid avaldatud ja antud kohtumenetluse käigus. D ja J tunnistasid, et XXX korteris ei ole Grigorjev 2008 a kunagi käinud ja tema seotusest narkootikumide käitlemisega nad ei tea midagi. D ütlustest ilmneb, et ta rentis märtsis 2008 aastal oma tuttavalt Grigorjevilt korteri XXX tänaval. Nad kohtusid ja helistasid teineteisele tavalistelt mobiiltelefonidelt. Grigorjev ei omanud mingit kokkupuudet narkootiliste ainete käitlemisega. Olen arvamusel, et need tunnistajate ütlused omavad tõenduslikku tähtsust käesolevas kriminaalasjas. Nad kinnitavad Grigorjevi ütlusi selle kohta, et ta ei omanud mingit seotust narkootiliste ainete käitlemisega. Samuti on kohtule esitatud DNA ekspertiisiaktidega tuvastatud, et ühelgi kas või kaudselt narkootiliste ainete käitlemisega seotud esemetelt ei ole leitud Grigorjevi DNA-d. See asjaolu tõestab samuti, et Grigorjev ei omanud mingit seotust XXX korterist, YYY korterist, BBB asuvast garaažiboksist nr 69, UUU garaažiboksist nr 276 ja ka CCC garaažiboksist leitud narkootiliste ainetega. 3.6 Oma esimesel ja teisel ülekuulamisel, kus Grigorjev keeldudes ütluste andmisest ta andis vastuolulisi ütlusi. Need ei lange kokku ütlustega, milliseid ta andis kohtus, kuid tema ütlused ei anna alust lugeda Ž ütlusi tõepärasteks, peab arvestama et Ž andis kohtus väga vastuolulisi ütlusi. Samuti peab kaitse imelikuks ja mitte eriti professionaalseks politsei tegevust peale teabe saamist Ž seotusest narkootiliste ainete käitlemisega. Kohtule esitatud tõenditest ilmneb, et mitte mingit eelnevat jälitus või uurimistegevust ei teostatud, ei varjatud jälgimist, ei pealtkuulamist, ega ka suhtlusringkonna tuvastamist ei teostatud. D peeti kinni XXX korteris kinni täiesti juhuslikult. Nimelt sellepärast sõlmiti prokuratuuri ja Ž vaheline kokkulepe. Ta rääkis seda, mis oli talle kasulik ning talle lubati minimaalset karistust aga süüdlaseks tehti Grigorjevit. 3.7 Kaitsja leiab, et Grigorjevi süüdistus ei ole konkretiseeritud, Maakohtu otsuses pole esitatud põhjendusi asjaolude kohta, mis liitsid süüdistatavaid grupiks. Kaitsja arvamuse kohaselt süüdistuses ja kohtuotsuses ei ole tõendeid ja kohtuistungil ei ole tõendatud, et Grigorjevi süüteoteod pani toime grupis koos VŽ-ga ja D-ga ja nad panid süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Kohus oma otsuses sellist järeldust ei ole põhjendatud ja ära näidanud need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et Grigorjev andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Kohtuotsuses ei ole kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Kohtu järeldused on väljamõeldud. Sellega on maakohus rikkunud põhistamiskohustust
Seejuures ei ole maakohus näidanud ära neid faktilisi asjaolusid, mis annavad alust väita, et Grigorjev ja VŽ, D andsid kumbki kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Samuti ei ole maakohus viidanud tõenditele, mille põhjal saab järeldada, et süüdistataval oli teovalitsemise tahtlus. Kuna maakohus ei ole Grigorjevi käitumise kvalifitseerimisest KarS § 184 lg 21 p 1 põhistanud, on ta rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust
S § 184 lg 21 sanktsioon (nii teo toimepanemise ajal kui ka käesoleval ajal) näeb karistusena ette vangistuse 6 - 20 aastat või eluaegse vangistuse. Grigorjevi esitatud süüdistuse kohaselt heidetakse temale kaastäideviijana koos Z-ga ja D-ga ette sama narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist. Seega on Z ja D mõistetud süüdi samas kuriteos, mille kaastäideviimises Grigorjevi süüdistatakse. Grupis toimepandud kuriteo puhul tuleb hinnata isikute süü suurust tulenevalt sellest, missugune on olnud konkreetse isiku panus kuriteo toimepanemisel. Kohtus uuritud asja materjalide põhjal on kindlaks tehtud, et 6 Grigorjev ei ole varem kohtulikult karistatud narkootiliste ainete käitlemise eest. Kaitsja leiab et ei ole ka tõendatud et tema juhtis ja korraldas teiste gruppi kuulunud isikute tegevust, kohtuliku uurimise käigus ei leidnud kinnitust, et Grigorjev oli kuriteo initsiaatoriks ja grupi liidriks ning, et temal oli võimekus omandada oma tutvuste kaudu narkootilise aine ja et Grigorjev andis juhtnööre narkootilise aine segamiseks, pakendamiseks ja edasitoimetamiseks. See et Grigorjev lahkus pärast vahi alt vabastamist 2008.a detsembris Eestist ja kasutas kõikvõimalikke vahendeid, et karistusest pääseda ei anna alust, et teda karistada oluliselt rangema karistusega kui see oleks olnud vahetult pärast kuriteo toimepanemist. Süüdistatava moraalsete omaduste ning harjumustega seotud küsimused võivad omavad tähendust ainult juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks olevat tegu hinnatakse katkematuses seoses sellele eelnenud nimetatud isikute käitumisega. Kui kohus leiab et Grigorjev on süüdi, peab arvestama et tema osa selles grupilises kuriteos ei olnud kõige olulisem, ning ka talle mõistetav karistus peab olema proportsioonis tema rolliga grupis. Ei ole aru saadav, miks Grigorjevi süüdi mõistes sama teo eest, mille eest karistati Z, ja Grigorjevi karistus (kuusteist aastat vangistust) oli kuni kolmkorda suurem kui Z karistus (viis aastat vangistust ja veel ka tingimisi). Sellest võib teha järeldust, et kohus karistab süüalust selle eest, et ta kaitseb ennast võistlevas protsessis ning temale näidatakse kui palju kasulikum on ennast süüdi tunnistada ning mitte üritada tõestada oma süütust vaid tuleb nõustuda süüdistusega. Kaitsja hinnangul käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendid ei võimalda teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Need tõendid ei saavad olla küllaldasteks ja usaldusväärseteks tõenditeks KarS § 184 lg 21 p 1 (redaktsioon alates 01.01.2015 KarS § 184 lg 21) järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises Grigorjevi poolt. 3.9 Kriminaalmenetluse põhiprintsiibiks on süütuse presumptsioon, keegi ei ole kohustatud tõendama oma süütust kriminaalmenetluses, sellele osundab otseselt Põhiseaduse § 22 lg 2 ning
Süüdistatava süü tõendamise kohustus lasub riigil. Süüdimõistva otsuse rajamine oletustele on vastuolus süütuse presumptsiooniga. Kahtlused Grigorjevi süüs nagu olid nii ka jäävad kõrvaldamata ning neid ei õnnestunud kõrvaldada kohtuistungil. On liiga palju kõrvaldamata kahtlusi. Tunnistaja ütlused, avaldatud ja uuritud kohtuistungil tõendid on vastuolulised ja ei anna toimunu kohta objektiivset pilti. Esitatud ja kohtu poolt uuritud tõendite põhjal jäi tuvastamata, missuguseid konkreetseid õigusvastaseid tegusid Grigorjev toime pani. Vastavalt
PROKURÖRI SEISUKOHT:
lg 1 tuleb kohtuotsust varasemas kriminaalasjas käsitleda dokumentaalse tõendina. Ka Riigikohus on otsuses nr 3-1-2-1-00 sellise seisukohaga nõustunud. Nimetatud otsuses märkis kohus, et kui kohtus menetletava kriminaalmenetluse ese seondub teise kriminaalmenetluse esemega, milles tehtud kohtuotsus on juba jõustunud, ei saa hiljem tehtavas kohtuotsuses jätta arvestamata varem tehtud kohtuotsusega tuvastatut. Tõendil nagu varasem kohtuotsus ei ole tulenevalt
kindlaksmääratud jõudu ning ka varasemas kriminaalasjas tehtud kohtuotsust tuleb kohtul hinnata oma siseveendumuse kohaselt, mida kohus ka Sergei Grigorjevi süüdimõistmisel teinud on. Prokuröri hinnangul on kõnealune kohtuotsus oluliseks tõendiks selles, et süüdistuses kajastatud faktilised sündmused (narkootikumide leidmine erinevatest asukohtadest) on tõepoolest aset leidnud ning selles, et VŽ on ka varasemate menetluste käigus andnud käesoleval istungil antud ütlustega kooskõlas olevaid ütluseid. Ühtlasi on varasem kohtuotsus oluliseks tõendiks D ütluste hindamisel – nimelt tõendab see kohtuotsus asjaolu, et D on erinevatel menetlusetappidel andnud vastuolulisi ütluseid ja tema ütlused pole usaldusväärsed. Ühtlasi tõendas Harju Maakohtu 11.04.
Milles väidetav seaduserikkumine toimingu tegemisel seisnes, kaitsja otseselt ei viita. Kuivõrd apellatsioonis juhib kaitsja tähelepanu sellele, et kohtule pole kirjalikult esitatud sõnumeid, mis peaksid kaitsja hinnangul VŽ telefonis alles olema, saab prokurör etteheitest seaduserikkumisele toimingu tegemisel nii, et jälitustoimingu tegemisel on kaitsja väitel jäetud kajastamata oluline osa VŽ sõnumivahetusest. Prokurör nimetatud etteheitega ei nõustu. Telefoni kõnedeeristus on toiming, mille tulemusena kogutakse andmeid erinevate sideseansside toimumise fakti, aja, koha ja viisi kohta (kas sideseanss oli nt SMSide vahetus, telefonikõne või internetiside vahetus). Kõnedeeristus on toiming, mille tulemusena ei ole võimalik fikseerida sideseansi sisu. Seega on alusetu ette heita asjaolu, et kohtuistungil uuritud kõnedeeristus oli ebaseaduslik tõend, kuivõrd kõnedeeristuse tulemusena VŽ telefonist SMS sõnumeid ei leitud. RKKKo selgitas lahendis 3-1-1-14-14, et tõendi saamisena
detsembrini 2012 kehtinud
Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi
kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on seega käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida
Osutatud reeglite hulka kuulusid muu hulgas nii
§-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka
Kaitsja ei ole enda apellatsioonis toonud välja ühtegi põhjendust, kuidas tema arust rikuti teabe saamisel seaduse nõudeid. RKKKo lahendi 3-1-1-10-11 kohaselt peab kohus kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio põhimõtte järgimist. Käesolevas asjas on Harju Maakohus reaalselt jälitustoimikuga tutvudes kontrollinud asjaolu, kas jälitustoimingu tegemiseks on olemas olnud vajalikud load, nende ning kas toiming on läbi viidud kõiki menetlusnorme järgides. Kohus kõnedeeristuse läbiviimises seaduserikkumisi ei tuvastanud ning sellest tulenevalt on prokurör arvamusel, et ei ole alust kahelda jälitustoiminguga saadud teabe tõendiväärtuses. Käesolevas 10 kriminaalasjas uuritud kõnedeeristuse protokoll on koostatud
(RT I 2003, 27, 166) § 113 sätestatud nõuetele. Asjaolu, et prokurör esitas vaidlustatud jälitustoimingu protokolli tõendina, mida polnud loetletud süüdistusaktis, ei ole põhjuseks tõendi ebaseaduslikuks pidamiseks
mõttes.
seaduserikkumisega, mis muudab jälitustoiminguga saadud tõendi lubamatuks, olnuks tegemist siis, kui seaduserikkumine toimunuks toimingu tegemise ajal. Toimingu tulemusena saadud protokolli esitamisel tõendina pidi kohus prokuröri tegevuse seadusega kooskõlas olemist kaaluma tulenevalt
Kohtuistungi käigus täiendavate tõendite esitamist reguleerib
25.11.
nõuetele ei vastanud. Vastavalt käesoleva kriminaalasja eelistungil kokkulepitule nõustus prokurör kriminaalasja sisulise arutamise hetkeks algse süüdistusakti kooskõlla viima
Nimetatud tõendi esitamise osas anti kaitsjale võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid, nii kaitsja kui süüdistatav said vaidlusalusest protokollist koopia ning kohus andis võimaluse vaidlusaluse dokumendiga tutvuda. Seega on tõend esitatud kohtule kõiki menetlusreegleid järgides. Sellest tulenevalt on kohtuistungil tõendina vastu võetud jälitustoimingu protokoll prokuröri hinnangul õiguspärane tõend. Kohtule esitati samamoodi tõendina ka 18.11.
§-st 339 tulenevat kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. 4.10 Prokuratuur leiab, et Sergei Grigorjevile mõistetud karistus vastab tema poolt toimepandud teo raskusele ning Sergei Grigorjevi rollile teo toimepanemises. Sergei 13 Grigorjev pani kuriteo toime varalise kasu saamise eesmärgi, tema tegevust tuleb pidada üliohtlikuks, kuna menetluse käigus leiti narkootilist ainet koguses, mille turuhind võis küündida alates 90 000 eurost kuni poole miljoni euroni ning mis võis joobe tekitada sadadele tuhandetele isikutele. Teo kvalifitseerimiseks selle sätte järgi piisanuks ka oluliselt väiksemast kogusest narkootikumidest. Seetõttu on Sergei Grigorjevi süü keskmisest oluliselt suurem. Sergei Grigorjevi ainus eesmärk teo toimepanemisel oli rikastumine ja talle ei läinud korda asjaolu, et see toimub teiste inimeste tervise arvelt. Prokuröri hinnangul on kuritegusid toimepanevates gruppides kõige ohtlikumateks isikuteks gruppide juhid, kuivõrd just nende teadmised ja oskused suunavad ka teiste grupiliikmete tegevust. Sergei Grigorjevi osa kaastäideviijana on olnud kuritegelikus grupis kõige olulisem ning ka talle mõistetav karistus peab selle rolliga proportsioonis olema. Sellest tulenevalt peab tema karistus olema suurem, kui teistel sellesse gruppi kuulunud isikutel. MD, kelle roll oli narkootilise aine hoidmine ja edasiandmine, karistas Harju Maakohus KarS § 184 lg 21 p 1 järgi vangistusega 14 aastat. Prokuröri hinnangul ei ole põhjust võrrelda Sergei Grigorjevi tegevust ja käitumist VŽ-ga ning oleks alusetu tema karistamine samasuguse karistusega nagu VŽ-le mõistetu. Erinevalt VŽ-st ei ole Sergei Grigorjev osutanud menetlusele mingit kaasabi, on andnud ebausaldusväärseid ütluseid ning on pigem teinud kõik endast oleneva, et menetluse läbiviimine tema suhtes võimalik ei ole. See näitab Sergei Grigorjevi suhtumist õiguskorda ning asjaolule, et isegi varasem viibimine vangistuses ei ole Sergei Grigorjevit pannud mõistma seaduskuuleka elu elamise vajadust. Prokuröri hinnangul on maakohus põhjendatult karistanud Sergei Grigorjevit viimase rolli ja süü suurust arvestades karistussanktsiooni keskmisest suurema karistusega. Silmas pidas karistuse eri-ja üldpreventiivseid eesmärke on Harju Maakohtus 11.10.2016 mõistetud karistus Sergei Grigorjevile sobiv ning prokurör ei nõustu kergema karistuse mõistmisega. Seega on Harju Maakohtu 11.10.2016 otsus Sergei Grigorjevi süüdimõistmiseks seaduslik ja põhjendatud, prokurör palub otsuse jätta muutmata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, prokuröri seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 5.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et süüdistus on konkretiseerimata ning süüteo toimepanemise aeg, koht ja asjaolud peavad olema tuvastatud. Kolleegium ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, mille kohaselt on Sergei Grigorjevile esitatud süüdistus jäänud vajalikul määral konkretiseerimata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi oma otsuses nr 3-1-1-109-12 p 10 on märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Käesolevas kriminaalasjas heidetakse süüdistatavale süüdistusaktis ette, et tema omandas suure varalise kasu saamise eesmärgil suures koguses narkootilisi aineid metamfetamiini ja hašišit ning omandatud narkootilisi aineid andis vastavalt eelnevale kokkuleppele lahjendamiseks ning pakendamiseks VŽ-le. Süüdistuse kohaselt hoidis süüdistatava VŽ poolt lahjendatud ja pakendatud narkootilisi aineid vastavalt kokkuleppele MD-ga ja VŽ-ga süüdistuses märgitud korterites ja garaažides. Kolleegiumi hinnangul on süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud piisavad ning süüdistuse tekstist nähtub selgelt, et selle sisuks on suures koguses narkootiliste ainete omandamine ning isikute grupis valdamine suure varalise kasu saamise eesmärgil. Seega süüdistatava kaitseõigust rikutud ei ole. Tulenevalt
Samas ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas väljendatud korduvalt seisukohta, 14 mille kohaselt menetlusseaduse mõttest ei tulene, nagu saaks kuriteosündmust ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsused kriminaalasjades nr 3-1-1-51-00; 3-1-1-146-05). Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast sõltub ka kuriteo toimepanemise koha osas selle määratlemise täpsus konkreetse kuriteo asjaoludest. Kolleegiumi hinnangul peab kuriteo toimepanemise koht ja aeg olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud. Käesolevas kriminaalasja on need nõuded täidetud ning ka selles osas Sergei Grigorjevi kaitseõigust rikutud ei ole. 5.2 Kaitsja leiab, et kohtuotsus kriminaalasjas 1-08-15581 iseenesest ei saa olla tõendiks teises kriminaalasjas selles tuvastatud faktiliste asjaolude põhjal, kuna sellisel juhul meil ei ole tegu sõltumatu tõendite allikaga, vaid on olemas kohtu hinnang kõikide teises kriminaalasjas esitatud ja uuritud tõendite osas nende kogumis. Subjektiivne hinnang, isegi kui see on kohtu hinnang, ei saa olla tõendiks faktiliste asjaolude põhjal teises kriminaalasjas. Seda isegi sel juhul, kui meil on tegu kohtuotsusega võistlevas menetluses. Kolleegium nõustub kaitsja sellise seisukohaga, kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei ole teises kriminaalasjas tõendiks selle otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude kohta, kuna tegemist ei ole iseseisva teadmise allikaga, vaid kohtu hinnanguga selles kriminaalasjas kogutud tõenditele (vt 3-1-1-96-11). Samas ei ole maakohus lugenud nimetatud kohtuotsust tõendiks tuvastatud faktiliste asjaolude kohta antud kriminaalasjas, vaid on märkinud mida teises asjas kohus on tuvastanud ning kes ja millises teos on tunnistatud süüdi (kd 3 lk 181 pöördel). Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, nagu oleks maakohus antud asjas tuginenud vahetult kriminaalasjas nr 1-08-15581 tehtud otsusele. Seejuures on kaitsja jätnud tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha, mille kohaselt ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas - muu dokumendina
Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes erineval ajal antud ütluste lahknemist (vt nr 3-1-1-100-07, 3-1-1-96-11). Maakohus on VŽ kohtus antud ütlusi analüüsides võrrelnud neid ütlusi ka kriminaalasjas nr 108-15581 kogutud tõenditega, kuid seejuures pole tuginetud vahetult selle kriminaalasja raames VŽ antud ütlustele. Maakohus on tunnistaja VŽ suhtes varasemas kriminaalasjas tuvastatut ja tema poolt käesoleva kriminaalasja arutamisel räägitut kõrvutades jõudnud põhjendatud arusaamale, et VŽ ütlused on usaldusväärsed ja neid saab Sergei Grigorjevi süüdistusasjas tõendina arvesse võtta (kd 3 lk 182 pöördel). 5.3 Järgenvalt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et kuna süüdistaja esitas jälitusprotokolli, mis on koostatud 25.11.2008 alles kohtuistungil ning ei olnud järgitud
On ilmselge, et prokuratuuril tuleb tagada kahtlustatavale ja süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub nende õiguses teada süüdistuse sisu ja kogutud tõenditest. Kaitsja on viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegi lahendile nr 3-1-1-119-09, kuid jätnud märkimata kolleegiumi seisukoha, mille kohaselt tõendi vastuvõtmisel saab kohus vajadusel välja kuulutada vaheaja või lükata kohtuliku arutamise edasi, et anda pooltele võimalus sellega tutvumiseks ja tõendi kohta arvamuse kujundamiseks. Järelikult võib tõendi mittetähtaegse esitamisega kohtuliku arutamise käigus kaasneda küll asja arutamise edasilükkamine, kuid mitte tõendi lubamatus. 15 Antud kriminaalasjas soovis prokurör kohtule esitada tal juba olemas olevat, kuid seni esitamata tõendit. 25.11.2008 jälitusprotokoll oli prokuratuuril tõendina kogutud varem, kuid seda protokolli ei olnud kohtule esitatud. On ilmselge, et kriminaalmenetluse algetapil võidakse koguda selliseid tõendeid, mis ei ole lõplikku menetlusversiooni silmas pidades tähtsad. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastanud on lahendis nr 3-1-1-28-14, et arusaadavalt võib tõendamisvajadus sõltuvalt kohtulikul arutamisel esitatavate ja uuritavate tõendite sisust muutuda ning siis ei ole välistatud olukord, kus kohtule esitatakse tõendina vastuvõtmiseks kohtueelsel uurimisel kogutud, kuid seni esitamata tõend. Kolleegium asub seisukohale, et 25.11.2008 jälitusprotokolli vastuvõtmisel ja sellele tuginemisel kriminaalmenetlusõigust ei rikutud, sest uue tõendi esitamine oli õigustatav ja nimelt ei olnud süüdistusakti koostamise ajaks, s.o 24.11.2008 veel jälitusprotokolli koostatud. Ei ole vähetähtis, et uue tõendiga võimaldati teisel kohtumenetluse poolel tutvuda ning maakohus kuulutas kaitseõiguse tagamiseks välja vaheaja ja võimaldas nii süüdistataval kui kaitsjal avaldada uue tõendi kohta arvamust (kd 3 lk 118 pöördel- 119 pöördel). Lisaks on maakohus küsinud peale vaheaega, kas süüdistatav soovib peale 25.11.2008 koostatud protokolliga tutvumist veel mingit täiendavat aega selle uurimiseks, kuid vastavat soovi esitatud ei olnud (kd 3 lk 121). Kolleegium leiab, et olukorras kus kaitsjale ja süüdistatavale võimaldati tõendiga tutvumine ja selle kohta arvamuse avaldamine, pole põhjust lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks
lg 1 p 12 ega ka lg 2 mõttes, mistõttu on ainetu kaitsja väide süüdistatava kaitseõiguse rikkumisest. 5.4 Apellant viitab apellatsioonis
sättele, mille kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Samuti leiab apellant, et rikutud on
lg 4 ja 12610 lg 1 p 6 sätteid, kuid apellatsioonis ei ole märgitud millist konkreetset jälitusprotokolli kaitsja silmas peab, võib kolleegium teha järelduse, et apellant viitab 18. novembri 2008 koostatud kahele protokollile. Kokkuvõtvalt leiab apellant, et tegemist on
Esiteks ei ole kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus süüdistatav ega tema kaitsja osutanud nimetatud tõendile kui lubamatule tõendile ning ka ei ole kahtluse alla seatud jälitusprotokollide usaldusväärsust (kd 2 lk 145). Kaitsja on märkinud, et kõik prokuröri tõendid on lubatavad. Maakohtus ei ole nimetatud tõendeid kahtluse alla seatud ega kogutud tõenditele vastu vaieldud, st tegemist oli lubatud tõendiga. Teiseks ei ole apellant maakohtus taotlenud kohtul kontrollida kriminaalasjas tehtud jälitustoimingu seaduslikkust, sh ultima ratio-põhimõtte järgimist ning seda ei ole taotletud ka apellatsioonis. Samas on maakohus oma algatuslikult kontrollinud jälitustoimingute seaduslikust ning teinud prokurörile ülesandeks esitada kohtule jälitustoimik ning prokurör on toimiku kohtule edastanud (kd 2 lk 248, kd 3 lk 119). Maakohtul ei tekkinud kahtlusi prokuröri antud lubade seaduslikkuse ega ka jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud
Määrustes, millega anti load
Maakohus on otsuses märkinud, et jälitustoimingu tegemiseks on loa andnud prokurör ja toiming on viidud läbi kõiki menetlusnorme järgides (kd 3 lk 182 pöördel). Seega pole alust apellatsioonis ka maakohtule ette heita otsuse tegemisel jälitusprotokollis sisalduva teabe kajastamist või selle kui usaldusväärsele tõenditele tuginemist ja kasutamist karistusõigusliku hinnangu andmisel. Apellant viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr. 3-1-1-131-13 p 18.1, kuid kolleegium märgib, et selles Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis toodud seisukoht ei ole käesolevas asjas asjassepuutuv, kuna tegemist ei olnud 1. jaanuarini 2013 kehtinud
alusel teostatud jälitustoiminguga, vaid
16 Käesolevas kriminaalasjas ei esine viidatud Riigikohtu lahendis toodud asjaolusid, mistõttu selles toodud seisukohad ei tingi käesolevas asjas maakohtu otsuse tühistamist. Kehtiva
Jälitustoimingu protokollile esitatavad nõuded sisaldusid kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud
§-s 113.
alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ning viimaks ka see, millal on koostatud jälitusprotokoll. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust, seejuures ei too jälitustoimingu protokollis teabepäringu tegemise aja kajastamata jätmine endaga kaasa jälitustegevuse ebaseaduslikuks ning tõendi lubamatuks tunnistamist (vt 3-1-1-15-10, 3-1-1-105-13). Jälitustoimingu protokollist (kd 2 lk 144) nähtub üheselt, et see koostati
novembril 2008 koostatud jälitusprotokolli, mis esitati alles kohtuistungil. Seega on asjakohatu märkida kaitsjal apellatsioonis, et kaks samal kuupäeval vormistatud jälitusprotokolli on omavahel vastuolus, kuna sisu on erinev. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et ka 25.novembri 2008 jälitustoimingu protokollist (kd 3 lk 71) nähtub üheselt, et see koostati
§-s 113 nõudeid ja praegu kehtiva
Kolleegium nõustub kokkuvõtvalt maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on süüdistust puudutavad jälitustoimingutega kogutud tõendid lubatavaks tõendiks kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud
mõttes ning praegu kehtiva
5.5 Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, mis puudutab taotlust tühistada maakohtu otsus ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks 17 arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust
Ringkonnakohus loeb maakohtu otsuses toodud põhjendused piisavaks, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu
Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-163-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav
Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (
lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes.
lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad
Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (
) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 5.6 Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust
lg 1 p 8 mõttes, kuid apellatsiooni sisust ega põhistustest ei nähtu motiive kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta. Kolleegium kontrollis kas maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust
lg 1 p 8 mõttes ning leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole aset leidnud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine maakohtu poolt
6. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja Sergei Grigorjevi õigeksmõistmist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud
Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et
lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel
lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit 18 teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuva tunnistaja VŽ ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 6.1 Kaitsja heidab apellatsioonis ette seda, et Sergei Grigorjev mõisteti süüdi sisuliselt kaudsete tõendite põhjal, mistõttu jäi püsima kahtlus tema süüs. Kolleegium märgib, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Riigikohus on asunud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse
lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis, mida maakohus käesoleval juhul ka tegi. Maakohus on hinnanud Sergei Grigorjevi süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siis õiguslikke minetusi ning paljude otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Lisaks nähtub maakohtu otsusest, millist täiendavat sisulist teavet tõendamiseseme asjaolude kohta on võimalik kaudsete tõendite pinnalt saada. Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Kuid esiteks on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele. Maakohus on tuginenud süüdistatava Sergei Grigorjevi süüdimõistmisel 19 otsesele tõendile, s.o tunnistaja VŽ ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad tunnistaja VŽ antud ütlusi. Asjakohane on prokuröri viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-38-11, milles märgitud, et arvestades süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuritegude tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. 6.2 Apellant asub seisukohale, et tunnistaja VŽ ütlused on ainuke tõend, mis süüstab süüdistatavat, kuid need ütlused ei ole usaldusväärsed. Kaastäideviijana samas kuriteos süüdi mõistetud isiku kuulatakse üle tunnistajana ning
Kolleegium asub seisukohale, et tunnistaja varasem süüdimõistmine kaastäideviijana samas kuriteos ei muuda tema ütluste sisu ebausaldusväärseks. Ekslik on apellandi arusaam, nagu tuleks tunnistaja ütlused eelpool märgitud põhjuse tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline apellandi käsitlus on otseses vastuolus
lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Tunnistaja ütluste hindamisel, kes on varem kaastäideviijana samas kuriteos süüdi mõistetud ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Teisalt muudaks sellise arusaama jaatamine isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks. Seega on sellised ütlused võrdväärsed kõigi teiste tõenditega. Seejuures tuleb mõistetavalt kohtul eraldi põhjendada miks ta hindab tunnistaja ütlused usaldusväärsemaks kui näiteks süüdistatava enda süüd eitavad ütlused. Kolleegium märkis juba varasemalt (vt p 6), et maakohus on analüüsinud ja hinnanud tunnistaja VŽ ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning leidnud, et nimetatud tunnistajate ütlused on usaldusväärsed ning tunnistaja poolt antud ütlusi ka arvestanud tõendina. 6.3 Apellant leiab, et kaitseversioon tuleb lugeda süüdistusversioonist eluliselt usutavamaks. Apellant on läbivalt apellatsioonis maakohtule ette heitnud, et maakohtu motiivid ei ole eluliselt usutavad, arusaadavad ja asjakohased. Samas põhinevad enamjaolt põhjendused, miks tuleb kaitseversiooni kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui süüdistusväiteid, elulisel usutavusel. Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina
lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab
lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat otsust elulisele usutavusele, vaid maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi tunnistaja VŽ ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates tunnistaja VŽ ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, on süüdistatava Sergei Grigorjevi süü leidnud tõendamist täies mahus. Nii osutuvad tunnistaja VŽ ütlused üheselt süüdistatava Sergei Grigorjevi tegevusele, mis andis maakohtule aluse süüdistatava süüdi tunnistamiseks temale inkrimineeritud kuriteos kogu mahus. Tunnistaja VŽ on üheselt kinnitanud, et süüdistataval on seos narkootiliste ainetega, kuid täpsemalt seda tema ei tea. Süüdistatav andis temale telefoni, mis oli vajalik suhtluseks narkootikumide segamisega seoses. Samuti tegi Sergei ettepaneku, et mina segaks narkootikume, mis tuuakse garaaži ja viin hiljem ära. Sergei selgitas kuidas narkootikume 20 segada ja ka ütles kuhu narkootikumid viia, kui oli aine segatud. Samuti maksis raha Sergei narkootikumide segamis eest. Ka hašiši äravõtmise kohta sai teate Sergeilt, kuid täpselt mida Sergei vastas, ei mäleta (kd 3 lk 9 pöördel- 12 pöördel). Tulenevalt tunnistaja ütlustest on üheselt arusaadav, mil moel oli süüdistatav Sergei Grigorjev narkootikumide käitlemisega seotud. 6.4 Kolleegiumil tuleb nõustuda apellandiga, et tunnistaja VŽ kohtueelsel uurimisel antud ütlused avaldati
lg 1 alusel usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, mis puudutas narkootikumide eest raha saamist. Kohtukolleegium leiab, et tunnistaja VŽ kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses antud ütlustes ei esine kardinaalseid vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Nii on kohtueelsel uurimisel esitatud küsimus: „Kas Grigorjev ise andis teile edasi narkootikume või raha?“ ja vastus: „Kokkusaamistel ise käest-kätte midagi ei andnud“. Kohtuistungil on tunnistaja andnud ütlusi, et raha maksis narkootikumide pakkimise eest Sergei. Sergei Grigorjev tegi seda isiklikult (kd 3 lk 11 pöördel, 13 pöördel). Kohtu täpsustavale küsimusele: „Kuidas seda narkootikume ja raha siis edasi anti, kui käest kätte ei antud?“, on tunnistaja vastanud, et narkootikumid olid garaažis ja raha anti üle kas autos või garaažis, jättis raha narkootikumide eest mulle. Sergei Grigorjev andis mulle raha (kd 3 lk 14). Arvestades, et sündmusest on möödunud kaheksa aastat, on ilmselge, et kõiki detaile ei suuda tunnistaja meenutada. Lisaks tuleb arvestada asjaolu, et ka küsimusi saab esitada erineva detailsus astmega ja ka hinnata vastuseid erineva detailsusega. Maakohus on põhjendanud VŽ ütluste usaldusväärsust ning kolleegium nõustub põhjendustega. Muu hulgas selgitas maakohus, et VŽ-l puuduvad igasugused põhjused valeütluste andmiseks isiku suhtes kes on olnud varasemalt hea tuttav ja kellega olnud sõbralikud suhted. Seda enam, et tunnistajal puudus igasugune kohustus anda peale tema suhtes tehtud kohtuotsust ütlusi, mis süüstaksid Sergei Grigorjevit. Lisaks on tunnistaja ütlused kooskõlas ka tema enda süüasjas antud ütlustega, läbiotsimise-, asitõendite vaatluse- ja jälitusprotokollidega. Ka ei saa lugeda tunnistaja kohtuistungil antud ütlusi ebausaldusväärseteks põhjusel, et on andnud ütlusi, et täpselt ei mäleta, võis olla, tema arust jne raha saamise kordade ja summade osas ning samuti narkootiliste ainete koguste osas ajavahemikul 2008 algus kuni juunini
Tunnistaja ME (D) on kohtule avaldanud, et kasutab õigust ütlusi mitte anda (kd 3 lk 114 pöördel), mistõttu ta keeldub ütluste andmisest. Seetõttu avaldas maakohus kaitsja taotlusel tunnistaja ME (D) 10. juuni 2008 kahtlustatavana kohtueelsel uurimisel antud ütlused, 14. veebruari 2011 kohtuistungi protokollis olevad ütlused
Prokurör oli avaldamisele vastu. Kohtukolleegium on seisukohal, et kaitsja taotlusel maakohtus tunnistaja ME (D) nii kahtlustatavana kohtueelses menetluses antud ütluste kui ka süüdistatavana kohtus antud ütluste avaldamine ja nende ütluste kasutamine ei olnud lubatav, mistõttu ei saa ka kaitsja viidata apellatsioonis nendele ütlusete kui õigustavale tõendile. Tunnistaja ME (D) poolt kahtlustatavana kohtueelses menetluses antud ütluste andmise ajal 10.juunil 2008 ja kohtuistungil antud ütluste andmise ajal 14.veebruaril 2011 (kd 3 lk 18- 25 pöördel, 26-27, 28-30) ei võimaldanud
septembrini 2011 kehtinud redaktsioonis avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui ta keeldub kohtumenetluses ütluste andmisest
§-s 71 sätestatud alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt korduvalt rõhutanud, et kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal sai tunnistaja lähtuda sellest, et juhul, kui ta peaks tulevikus mingis kriminaalmenetluses osalema tunnistaja rollis ja need ütlused süüstaks potentsiaalselt teda ennast või
lg 1 p 1-5 või lg 2 p 1 loetletud isikuid, on tal võimalik realiseerida enda vaikimisõigust. Tema ütluste kui tõendiallika poole edasises menetluses pöörduda ei saanud. Sellist menetluslikku garantiid ei saa kriminaalasja arutamise käigus seaduse muudatuse mõjul n-ö tagantjärele tühistada (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7.2 Tunnistaja SJ ei ole andnud ütlusi, mis õigustaksid süüdistatavat, vaid on andnud ütlusi, et ta ei tea kas Sergei Grigorjevil on seosed narkootikumidega või mitte (kd 3 lk 15). Selline tunnistaja ütlus ei kinnita ega lükka ka ümber süüdistatavale esitatud süüdistust ning ei oma seejuures tõendusliku tähtsust Sergei Grigorjevi süüküsimuse lahendamisel.
lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka
Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.
oktoobri 2016.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Orvi Tali Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 27
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.