) § 2 järgi on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu ning § 4 järgi on vahistatu isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas.
lg 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus seaduses toodud piirangutele.
Pakis lubatud esemete loetelu sätestatakse vangla või arestimaja sisekorraeeskirjades. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 741 sätestab esemete loetelu, mis võivad sisalduda vahistatu pakis. Vangistust reguleerivad õigusnormid ei näe ette kinnipeetava õigust saada pakke. Vajaduse korral saab ta muretseda endale vajalikke tarbeesemeid ja toiduaineid sisseostude teel (
). Kinnipeetava riietus on tagatud vangla poolt (
). Et vahistatu enamasti ei tööta, siis puudub tal raha sisseostudeks, millest tulenevalt ongi seadusandja näinud vahistatule, 3-16-2544 erinevalt kinnipeetavast, ette õiguse saada pakke. Seega ei saa regulatsiooni, mille kohaselt on vahistatul õigus saada pakke, kuid kinnipeetaval vastav õigus puudub, pidada kinnipeetava suhtes diskrimineerivaks. Vahistatu ja kinnipeetav ei ole kirjeldatud situatsioonis võrreldavas olukorras. Kaebajal puudub kinnipeetavana subjektiivne õigus nõuda pakkide saamist ning kaebuse eesmärgi saavutamine on võimatu. Nimetatud põhjustel on ilmselgelt perspektiivitu ka kaebaja võimalik nõue kahju hüvitamiseks. HKMS § 45 lg 2 kohaselt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Normi kohaselt on eesmärgipäratu menetleda tuvastamiskaebust ilmselgelt perspektiivitu kahju hüvitamise kaebuse eelkaebusena. Neil põhjustel ei ole tuvastamiskaebus lubatav ning kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.