Obsah (5)

§ 92§ 94§ 561§ 68§ 89

2-15-5977 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gaida Kivinurm ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2016, Tall

§ 92

–94 järgi on sõiduki kui vallasasja omandi üleandmiseks vaja anda omandajale üle valdus ja sõlmida kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Esimese ostja ütluste kohaselt sai ta pärast esimese müügilepingu sõlmimist sai ta sõiduki valduse ning sõiduk jäi tema valdusesse, kuni hageja tasus talle võla. Seejärel andis esimene ostja valduse hagejale üle ja sõlmis kirjaliku müügilepingu hagejaga. Esimese ostja ütlustest nähtub, et esimene ostja ja hageja sõlmisid sõiduki omandi üleandmiseks

§ 94mõttes asjaõiguskokkuleppe.

Asjaolu, et esimene ostja ise ei pidanud ennast sõiduauto omanikuks, ei anna alust asuda seisukohale, et sõiduauto omandiõigus talle üle ei läinud.

§ 94

võimaldab üksnes erandlikult anda omandi üle selliselt, et asi jääb võõrandaja valdusse, eeldusel, et pooled lepivad kokku kaudse valduse (väljanõudeõiguse) andmises omandajale ja sõlmivad asjaõiguskokkuleppe omandi üleandmise kohta. Seega, sõlmides esmalt suulise müügilepingu hagejaga, jättis esimene ostja sõiduki kuni laenu tasumiseni enda valdusesse. Esimene ostja ja hageja leppisid kokku, et valdus läheb hagejale üle võla tasumise järel, samuti pidi siis minema sõiduki omand hagejale üle. See, et müügilepingu pooled sõlmisid

1. augustil 2013 ka kirjaliku müügilepingu, ei mõjutanud sõiduki omandiõiguse üleandmist. Kirjalik müügileping kinnitab faktiliselt toimunud sõiduki omandi üleminekut
2. augustil 2013, mil hageja tasus esimesele ostjale võla ja sai sõiduki valduse. Kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registreerimisega seaduses seotud eraõiguslikke tagajärgi sõiduki omandiõiguse ja selle üleandmise suhtes. Liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile ning tegemist on informatiivse andmekoguga. Kanne liiklusregistris ei ole ühegi õigusakti järgi sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnisasjade puhul

§ 561järgi.

Seega on sõiduki kui vallasasja omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet. Eeltoodut arvestades on müügilepingute ja tunnistaja ütlustega tõendatud, et alates 20. augustist 2013 oli hageja vaidlusaluse sõiduauto omanik ja tema omandiõiguse tunnustamise nõue tuleb

§ 68

lg 3 ja

§ 94alusel rahuldada.

Kostja omandiõigus sõidukile lõppes

1. augustil 2013, mil sõlmiti müügileping esimese ostjaga ja anti talle sõiduki valdus üle. Sellest hoolimata esines kostja Maanteeametis pärast omandiõiguse lõppemist sõiduki omanikuna ja teades, et ta ei ole enam vaidlusaluse sõiduki omanikuks, esitas
2. oktoobril 2014 Maanteeametile taotluse kustutada vaidlusalune sõiduk ajutiselt registrist ja panna sõidukile piirangud nii, et kõik toimingud tehakse tema nõusolekul. Kostjal oli LS § 77 lg 8 järgi võimalik Maanteeametile teatada, et ta ei ole enam sõiduki omanik ning siis saanuks Maanteeamet sõiduki ajutiselt registrist kostjale trahvide tekkimise vältimiseks kustutada. Kostja, esinedes Maanteeametis kui sõiduki omanik, lõi teadvalt olukorra, kus hagejal ei 4 2-15-5977 olnud võimalik teha registritoiminguid. Kostja selline tegevus rikub hageja kui omaniku võimalust teostada talle kuuluva auto üle täielikku õiguslikku võimu. Kui hageja ei saa sõlmida tema omandis olevale sõidukile kehtivat liikluskindlustuslepingut, teha omaniku kande muudatust liiklusregistris, on tegemist olukorraga, kus hageja omandiõigust rikutakse

§ 89tähenduses.

Kostja käitumise tagajärjel tekkis olukord, kus sekkutakse hagejale kuuluva sõiduki omandiõiguse õiguslikku ja faktilisse mõjupiirkonda, takistades hagejal õiguslike toimingute tegemist ning sõiduki faktilist kasutamist, kuna liiklusregistrist ajutise kustutamise tulemusena puudub hagejal õigus sõidukit liikluses kasutada. Seega rikub kostja hageja omandiõigust. Seda ei muuda ka asjaolu, et kostja soovis sel viisil saada trahvid ja trahvide sissenõudmise kulud hüvitatud, kuna kulutused olnuks välditavad, kui kostja oleks kasutanud LS § 77 lg-s 8 sätestatud võimalust. Kuna kostja takistab hagejal sõidukit eesmärgipäraselt kasutamast ja tegemist on omandiõiguse rikkumisega, tuleb kostjat kohustada rikkumist hageja taotletud viisil kõrvaldama. Kostjal tuleb lõpetada hiljemalt kohtuotsuse jõustumisel sõidukile seatud keeld omaniku vahetuse kohta ning sõiduki ajutiselt liiklusregistrist kustutamine. Kostja tahteavaldust asendab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel kohtuotsus. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt müüs kostja vaidlusaluse sõiduki esimesele ostjale ja ei ole hagejaga ühtegi lepingut sõlminud. Seetõttu on kostja praeguses vaidluses vale kostja. Hageja võiks nõude esitada esimese ostja, mitte kostja vastu. Kui kostjale kuulunud sõidukile määrati liiklustrahv, selgus, et sõiduki esimene ostja ei olnud sõidukit nõuetekohaselt ümber vormistanud. Kostjal ei õnnestunud temaga ühendust saada. Hageja väitis, et tema on auto omanik, kuid keeldus trahvi maksmast. Hageja esitas kostjale võltsitud dokumendi auto ostu-müügi kohta kostjalt. Sellises olukorras ei jäänud kostjal muud üle, kui sõiduk ajutiselt registrist kustutada. Oma kulude ja kahjunõudega peaks hageja pöörduma esimese ostja poole. Vastustaja seisukoht
2. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuses ei ole ühtegi väidet selle kohta, mida maakohus otsuses valesti tegi. Kostja käsituse tema õigusest sõiduk registrist kustutada on maakohus õigesti kummutanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus kohustas kostjat lõpetama sõiduki registrist ajutise kustutamise ja asendas tema vastava tahteavalduse kohtuotsusega ning jagas poolte vahel menetluskulud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus saab tühistatud osas teha ise uue otsuse. Muus osas tuleb maakohtu ostus jätta lõppjäreldustes muutmata, kuid kohtuotsuse resolutsiooni selguse tagamiseks tuleb lisada maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2 5 2-15-5977 hageja omandiõiguse tekkimise kuupäev ning sõnastada selgelt resolutsiooni p-ides 3 ja 4 sisalduv kostja tahteavaldus ning selle asendamine jõustunud kohtulahendiga.
4. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas hageja on vaidlusaluse sõiduki omanik ja kas kostja peab lõpetama hageja omandiõiguse rikkumise, s.o lõpetama sõiduki registrist ajutise kustutamise ja lõpetama liiklusregistrisse seatud piirangu, mille kohaselt tuleb kõiki registritoiminguid teha kostja juuresolekul. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on õigus keelduda neid kohustusi täitmast enne, kui hageja ei ole täitnud kostja nõuet hüvitada talle piirkiiruse ületamisega tekitatud kahju.
5. Kolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus asjas esitatud tõendite alusel õigesti, et kostja omandiõigus sõidukile lõppes
6. augustil 2013 ja hageja sai sõiduki omanikuks
7. augustil 2013, mistõttu võivad kostja
8. oktoobri
9. a toimingud, s.o sõiduki liiklusregistrist ajutine kustutamine ja sõiduki kohta registris muudatuste tegemiseks enda juuresoleku nõude seadmine rikkuda hageja omandiõigust, millest tulenevalt võib hagejal olla õigus nõuda sellise rikkumise kõrvaldamist

§ 89järgi.

1. Siiski ei nõustu kolleegium maakohtuga selles, et kostja rikkus hageja omandiõigust sõidukit LS § 77 lg 7 järgi registrist ajutiselt kustutades viisil, mis annab alust kohustada kostjat rikkumist kõrvaldama. Seda järeldades on maakohus ekslikult tõlgendanud liiklusseaduse sätteid. Nagu maakohus õigesti osundas, oli sõiduki võõrandanud isikul igal juhul õigus LS § 77 lg 8 p 1 järgi teatada Maanteeametile sõiduki võõrandamisest, mille tagajärjel oleks Maanteeamet sõiduki ajutiselt registrist kustutanud, kui omandaja ei olnud ettenähtud aja jooksul esitanud taotlust registriandmete, s.o sõiduki omaniku andmete muutmiseks. Sõiduki registrist kustutamine sai küll takistada sõiduki kasutamist, kuid sellise takistuse oleks sõiduki uus omanik saanud ise kõrvaldada, kui oleks esitanud sõiduki omanikuvahetuse tõttu Maanteeametile taotluse ja vastavad dokumendid registriandmete muutmiseks ja sõiduki registreerimiseks. Seega saanuks hageja kostja nimetatud käitumise negatiivsed tagajärjed ise kõrvaldada, kohustamata kostjat seda tegema. Ka hageja esindaja möönis seda ringkonnakohtu istungil. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb selles osas maakohtu otsus tühistada ja jätta maakohtu otsusest välja osa, milles kohus kohustas kostjat lõpetama sõiduki registrist kustutamise. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et ringkonnakohtule edastatud liiklusregistri väljavõtte kohaselt on praeguseks nimetatud nõue kaotanud ka tähenduse, kuna sõiduki ajutise registrist kustutamise tähtaeg (kaks aastat) on möödunud ja sõiduk on taas registrisse kantud.
2. Küll leidis maakohus õigesti, et kostja rikub hageja omandiõigust sellega, et esitas Maanteeametile avalduse, milles ta piiras sõiduki kohta registritoimingute tegemise ilma tema juuresolekuta, ning keeldub lubamast hagejat omanikuna registrisse kanda. Selle avalduse tõttu ei saanud hageja kanda end sõiduki omanikuna liiklusregistrisse ega võtta sõidukit uuesti registris arvele, mistõttu oli sõiduki registrist kustutamise ajal takistatud ka sõiduki kasutamine.
3. Kostja on põhjendanud oma käitumist sellega, et liiklusregistris omaniku kohta kande muutmata jätmise tõttu esitati sõidukiga sooritatud piirkiiruse ületamise kohta trahvid kostjale kui registrijärgsele omanikule. Kostja vastuväidetest ja ka hageja esile toodud asjaoludest 6 2-15-5977 saab järeldada, et kostja keeldub liiklusregistris muudatusi tegemast seni, kuni hageja ei ole talle hüvitanud trahvi ja sellega seotud kulutusi. Kolleegiumi hinnangul saab kostja sellist vastuväidet pidada kohustuse täitmisest keeldumiseks VÕS § 110 tähenduses, s.o kohustuse täitmist edasilükkavaks vastuväiteks. Iseenesest võib võlgnik VÕS § 110 lg 1 järgi keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti, sh on nõude ja kohustuse vahel piisav seos eelkõige juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Kolleegium möönab, et iseenesest võiks kostjal olla õigus keelduda VÕS § 110 lg 1 järgi liiklusregistris omanikukande muutmist lubamast, kuna hageja ei ole hüvitanud talle piirkiiruse ületamise ja liiklusregistris õigel ajal omanikukande muutmata jätmisega kostjale õigusvastaselt tekitatud kahju. Siiski ei saa kolleegiumi arvates kuuluda sellise kahju hulka kostja enda käitumisega põhjustatud sundtäitemenetluse kulud. Küll võib hageja olla kostjale tekitanud kahju trahvisumma ulatuses. Kuna aga kostja on keeldunud hagejalt 9 eurot vastu võtmast, leides kohtumenetluse eel, et tal on õigus saada hagejalt 2717 eurot 80 senti, ning asudes ringkonnakohtu istungil seisukohale, et vähemalt 50 eurot (sh trahv ja trahvi sissenõudmise kulud täitemenetluses), ei oleks kostjal siiski VÕS § 110 lg 2 p 2 järgi õigust keelduda oma kohustust täitmast, kuna hageja võimaliku kohustuse täitmist (9 euro maksmist) on takistanud kostja enda vastuvõtuviivitus. Lisaks, arvestades ühelt poolt hageja omandiõiguse rikkumise ulatust ja tähendust ning teisalt kostja põhjendatud nõude suurust, võib kostja täitmisest keeldumine olla siiski vastuolus ka hea usu põhimõttega. Neil põhjustel on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti rahuldanud hageja nõude kostja vastu ja kohustanud kostjat rikkumist kõrvaldama, arvestamata kostja vastuväidet, kuid maakohus on jätnud vastamata kostja vastuväitele. Ringkonnakohus parandab maakohtu eksimuse ja täiendab kohtuotsust ülalmärgitud põhjendustega.
4. Lisaks on kostja toonud apellatsioonkaebuses esile, et ta ei ole praeguses kohtuasjas üldse õige kostja, st hageja ei saa esitada hagi omandiõiguse tuvastamiseks ja omandiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks kostja vastu, kuna hageja ei ole kostjaga sõiduki müügilepingut sõlminud. Kolleegium nende väidetega ei nõustu. Omanikul on

§ 89

järgi õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kuna hageja tugines kostja vastu nõuet esitades sellele, et kostja rikub liiklusregistrisse seatud piirangutega tema omandiõigust, tuli tal viidatud sätte alusel esitada hagi just kostja kui väidetava rikkuja vastu. Asjaolu, et kostja ei sõlminud sõiduki müügilepingut hagejaga, ei tähenda seda, et hagejal ei oleks sõiduki omanikuna õigust esitada tema vastu omandiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks hagi.

§ 89

järgi on omanikul õigus esitada hagi iga isiku vastu, kes rikub tema omandiõigust. Lisaks on hageja esitanud kostja vastu ka omandiõiguse tuvastamise nõude. Hageja võib TsMS § 368 lg 1 järgi esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Sellist tuvastushuvi ei olnud hagejal hagi asjaolude kohaselt esimese ostja vastu, kes talle sõiduki võõrandas, sest see isik tunnistas, et sõiduki omandiõigus läks hagejale üle. Küll aga on asjas esitatud asjaolude kohaselt kostja hageja 7 2-15-5977 omandiõigusele vastu vaielnud ja käitudes ise sõiduki omanikuna, takistanud hagejal omandiõigust täies mahus teostada. Sellega on põhjendatud hageja huvi tuvastada enda omandiõigust just kostja vastu. Seda enam, et tänaseni on liiklusregistri andmete kohaselt sõiduki omanikuks kostja.

1. Kolleegium märgib lisaks, et kuigi üldjuhul hõlmab omandiõiguse rikkumise nõude lahendamine ka omandiõiguse tuvastamist ja eraldi nõuet ei ole selleks vaja esitada, st omandiõiguse tunnustamise nõudel ei ole iseseisvat tähendust, kuna see on omandiõiguse rikkumise kõrvaldamise nõude rahuldamise eelduseks (vt ka Riigikohtu
2. oktoobri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-14, p 13), ja eraldi esitatud omandiõiguse tuvastamise nõue tuleks jätta läbi vaatamata (vt Riigikohtu
4. aprilli
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 37-38), võib erandlikel asjaoludel olla hagejal siiski tuvastushuvi ka siis, kui tal on iseenesest võimalik esitada oma õiguste kaitseks ka sooritushagi kostja vastu (vt Riigikohtu 3.oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-13, p 10). Praeguses asjas esitas hageja alguses hagi omandiõiguse tunnustamiseks (tuvastushagi TsMS § 368 lg 1 mõttes) ning täiendas hiljem hagi sooritusnõudega (omandiõiguse rikkumise kõrvaldamise hagi

§ 89alusel).

Hagi eesmärgiks oli kõrvaldada omandiõiguse rikkumine, mis seisnes selles, et kostja, teades, et ta ei ole enam sõiduki omanik, esitles end liiklusregistris sõiduki omanikuna ja teostas omaniku õigusi, mille tagajärjel ei saanud hageja enam enda omandiõigust registris nähtavaks teha ega sõidukit kustutamise tõttu kasutada. Sellest tulenevalt oli hageja esmane huvi küll kohustada kostjat tema poolt väidetava omanikuna liiklusregistrisse seatud piiranguid kõrvaldama, kuid tulenevalt liiklusregistri omanikukandest oli hagi eesmärk kolleegiumi hinnangul siiski laiem ning hageja huviks oli mh tuvastada, et hoolimata liiklusregistri kandest, mille kohaselt on ka pärast sõiduki omandiõiguse üleminekut sõiduki omanikuks kostja, on sõiduki tegelikuks omanikuks alates

1. augustist 2013 hageja. Sellist huvi saab järeldada ka asjaolust, et enne maakohtu otsuse tegemist on muud isikud käsitanud sõidukit kostja omandina, mille tagajärjel on sõidukile seatud kostja kohustuste täitmise tagamiseks MTA kasuks käsutamise keelumärge. Neil asjaoludel on maakohus asjas põhjendatult lahendanud ka hageja tuvastushagi kostja vastu. Siiski ei ole maakohtu otsuse resolutsioon kolleegiumi arvates selles osas selgelt arusaadav TsMS § 442 lg 5 tähenduses, mistõttu täpsustab kolleegium seda. Kuna hageja esitas omandiõiguse tuvastamise nõude, s.o hagi õigussuhte olemasolu tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 tähenduses ja maakohus tuvastas, et sõiduki omand läks hagejale üle
2. augustil 2013, tuleb selles osas täpsustada ka maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2 ja lisada kohtuotsuse resolutsiooni hageja omandiõiguse tekkimise kuupäev.
3. Arvestades eeltoodud põhjendusi tuleb kostja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja jätta rahuldamata hageja nõue kohustada kostjat lõpetama sõiduki liiklusregistrist ajutine kustutamine. Kuigi ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat lõpetama sõiduki registrist kustutamine, on kogu hagi eesmärki arvestades selle nõude puhul tegemist kolleegiumi hinnangul vähetähtsa nõudega, mis pidi üksnes toetama hagis taotletud lõppeesmärki, s.o omandiõiguse tunnustamist ja liiklusregistri andmete muutmist vastavalt omandiõiguse muudatustele. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskuludest 90% kostja kanda ja 10% hageja kanda. 8 2-15-5977 Menetluskulude hüvitatava suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 9