← Eesti

2-16-126084/13

2-16-126084 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-16-126084 Otsuse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2017, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Aarne Lõhmus Kohtuasi OÜ SKAT-KESKUS

§ 88lg 8 sätestatust erinevat järjekorda.

Alusetu on kostja väide, et hagejal puudub õigus nõuda viiviseid. Hageja esindaja koostatud

  1. mai 2016 E-kirjast nähtub, et hageja nõudis lisaks tasumata põhikohustisele ka lisakohustuste täitmist. Kostja esitas
  2. mail 2016 põhikohustuse tasumise ajagraafiku, millest ta kinni ei pidanud ja hageja oli seetõttu sunnitud pöörduma kohtusse juba nii põhikohustuse kui viivisintressi sissenõudmiseks, mis oli seisuga
  3. novembriks 2016 põhinõude summas 269,62 eurot ja 3

(7)2-16-126084 kõrvalkohustuse 191,76 eurot (arvestusega 0,15% päevas
  1. veebruarist 2016 kuni
  2. novembrini 2016). Põhinõude täitmise ajagraafikuga ei ole pooled loonud uut iseseisvat nõuet, ega leppinud kokku kõrvalnõuetest loobumist. Kostja poolt esitatud alternatiivnõue, vähendada viivise nõuet, ei ole põhjendatud. Viivis on poolte vahel kokku lepitud lepingu punktis 8.
  3. ja ei ole oma olemuselt, s.o 0,15% päevas tasumata summalt, ebamõistlikult suur. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hageja nõudeks on välja mõista kostjalt töövõtulepingust tulenev võlgnevus 191,76 eurot. Kostja hagi õigeks ei võta ja vaidleb hagile vastu. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja sõlmisid
  4. oktoobril 2015 töövõtulepingu nr
  5. Hageja esitas
  6. jaanuaril 2016, vastavalt lepingu p-le 8.6., kostjale arve nr 8641 lepingust tuleneva tasu 2539,24 euro maksmiseks. Kogu summa tasumise tähtajaks oli lepingu p.8.6 kohaselt 35 päeva arve esitamisest. Arvel märgitud summa muutus sissenõutavaks
  7. veebruaril
  8. Kostja tasus võlgnevuse osaliselt, mitme erineva maksega. Kostja on arve nr 8641 alusel maksnud hagejale
  9. veebruaril 2016 summa 750 eurot,
  10. veebruaril 2016 summa 750 eurot,
  11. juunil 2016 summa 519,62 eurot,
  12. augustil 2016 summa 250 eurot,
  13. novembril 2016 summa 200 eurot ja
  14. novembril 2016 summa 69,62 eurot, kokku 2539,24 eurot (t.l.-51-53). Lepingu p-s 8.
  15. on pooled kokku leppinud viivise tasumise kohustuse arve alusel raha maksmisega viivitamise puhuks viivisemääraga 0,15% päevas tasumata summalt. Hageja väitel on kostjal tasumata lepingust tulenev tasu (põhinõue) 191,76 eurot, kuna hageja arvestas kostja poolt tasumisega viivitamise eest kostjale viiviseid kokku 191,76 eurot. Arvestatud viiviste katteks arvestas hageja kostja poolt
  16. novembril 2016 ja
  17. novembril 2016 makstud summadest maha 191,76 eurot, mille tõttu on kostjal tasumata põhinõue samas ulatuses 191,76 eurot. Kostja esitas vastuväite, et hagejal ei olnud õigust kostja makstud summadest arvestada maha viiviseid, kuna kostja oli maksekorraldustel määranud, et raha makstakse arvel nr 8641 märgitud kohustuse täitmiseks, mitte aga viivise tasumiseks. Kohus järeldab, et pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal oli õigus iseseisvalt määrata, milliste kohustuste, kas põhikohustuse või viivise täitmiseks kostja raha maksis või mitte. Võlaõigusseaduse (

) § 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Sama paragrahvi lg 9 kohaselt ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Kohus on seisukohal, et

§ 88

lg 8 on erinormiks kõrvalkohustuste (sealhulgas viivisintressi ehk viiviste) osas ja seega ei saa kostja kui kohustatud isik määrata, kas raha on makstud põhikohustuse või viivise katteks. Viiviste osas ei kehti

§ 88

lg 1 sätestatud võlgniku õigus määrata, kas ta maksab raha põhikohustuse või viivise kohustuse täitmiseks. Võlgnik saab määrata kohustuste täitmise järjekorra vaid erinevate põhikohustuste osas.

§ 88lg 8 ja lg 9 eesmärk 4

(7)2-16-126084 on kaitsta võlausaldajat sellega, et võlgnik ei saaks määrata makstud raha põhivõla tasumiseks, jättes sealjuures viivised maksmata. Kohus leiab, et hageja poolt kostja makstud raha arvestamine esmalt viiviste katteks on seaduslik ja põhjendatud. Kohus nõustub hageja esitatud viivise arvestusega (t.l.-20) ja ei pea vajalikuks seda korrata. Viivis perioodi eest alates
  1. veebruarist 2016 kuni
  2. novembrini 2016 moodustab 191,76 eurot. Kostja vastuväiteid viivise arvutamise osas ega omapoolset arvutuskäiku ei esitanud. Kostja esitas vastuväite, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt viivise tasumist, kuna hageja ei ole eelnevalt esitanud kostjale viivise nõuet. Kostja kooskõlastas hagejaga raha maksmise graafiku ja sealjuures hageja viivist kostjalt ei nõudnud. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise nõude õigus tekib hagejal kui võlausaldajal alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Vaidlust ei ole, et arvest nr 8641 tulenev raha maksmise kohustus muutus sissenõutavaks

  1. veebruaril
  2. Seega, kui kostja raha maksmisega viivitab, on hagejal õigus alates nimetatud kuupäevast arvestada viivist vastavalt lepingu p-le 8.
  3. Kostjat ei vabasta viivise tasumise kohustusest ka asjaolu, et pooled leppisid hiljem kokku võlgnevuse tasumiseks maksegraafiku. Kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmine võlgnikule ei vabasta võlgnikku viivise maksmise kohustusest. Samuti ei näe seadus ette, et hageja peaks kostjale teatama viivise arvestamise kavatsusest. Viivise nõudmise õigus on poolte vahel kokku lepitud töövõtulepingus. Asjaolu, kas hageja teatas kostjale viiviste arvestamisest või mitte, ei mõjuta hageja õigust nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel kostjalt viivist. Kohus viitab, et poolte kirjavahetuses (t.l.-74-76) on hageja
  4. mai 2016 E-kirjas kostjale märkinud, et võlasumma arve nr 8641 tasumata jätmisest moodustab 1039,24 eurot (ilma viiviste ja käibemaksuta), millest saab järeldada, et hageja ei olnud loobunud viivise nõudmisest. Kohus ei tuvastanud, et hageja oleks viivise nõude esitamisel käitunud vastuoluliselt või muul viisil hea usu põhimõtte vastaselt ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist. Kostja on palunud vähendada viivise nõuet, kuna viivis on ebamõistlikult suur. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega. Lähtuvalt

§ 113

lg 8 võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule.

§ 162

lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Vastavalt

§ 162

lg 3, leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupool ei või leppetrahvi vähendamist nõuda pärast seda, kui ta on leppetrahvi tasunud. Kohus tuvastas, et hagejal oli õigus kostja poolt makstud raha arvestada esmalt viiviste katteks, seejärel aga põhinõude vähendamiseks, ning seega tuleb lugeda, et kostja on viivise 191,76 eurot hagejale tasunud. Kuna kostja on viivise hagejale tasunud, ei saa kostja nõuda viivise vähendamist. 5

(7)2-16-126084 Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 191,76 eurot töövõtulepingust nr 8641 tuleneva põhivõlgnevuse katteks. Hagi hind Hageja nõudeks on välja mõista kostjatelt hageja kasuks võlgnevus 191,76 eurot. Lähtuvalt TsMS § 124 lg 1, raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Kohus leiab, et hagihind moodustab 191,76 eurot. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /--/. Kohus rahuldas hagi ja seega jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 162 lg 2 alusel tuleb kostjal hüvitada hagejale ka kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, sealhulgas TsMS § 144 p-s 1 sätestatud esindaja kulud. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 ning § 177 lg 1 p 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja nimetab enda menetluskuludeks (t.l.-83) maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv 45 eurot, täiendav riigilõiv hagimenetluses 30 eurot, kokku 75 eurot, ja osutatud õigusabiteenuste maksumus maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise ja esitamise eest 35 eurot, hagiavalduse koostamise ja kohtule esitamise eest, ajakulu kaks tundi, kokku 200 eurot, hageja vastuse kostja seisukohtadele koostamise ja kohtule esitamise eest, ajakulu 1,5 tundi, kokku 150 eurot ja hageja seisukohta kostja menetluskuludele osas koostamine, ajakulu 0,5 tundi, kokku 50 eurot; kokku õigusabi kulud 435 eurot. Kostja esitas hageja menetluskulude osas vastuväite, et arvestades hagi hinda, on hageja õigusabi kulud ülemäära suured. Kohus leiab, et hageja menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud osaliselt. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasutakse hagilt hinnaga kuni 350 eurot hagiavalduse esitamisel riigilõivu 75 eurot. Hageja on maksekäsu kiirmenetluse avalduselt tasunud riigilõivu 45 eurot (t.l.-6). Pärnu Maakohtu 19. detsembri 2016 kohtumäärusega anti maksekäsu kiirmenetluse avaldus üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Vastavalt TsMS § 172 lg 9 kolmandale lausele arvatakse asja edasisel lahendamisel hagimenetluses maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. Hagiavalduselt on hageja maksnud täiendavalt riigilõivu 30 eurot (t.l.-40). Kohus leiab, et hagiavalduse esitamisel hageja poolt tasutud riigilõiv 75 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu. Vastavalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 6
(7)2-16-126084 Kohus tuvastas, et hageja lepinguline esindaja on muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja nimetab õigusabi kuludeks ehk kuludeks lepingulisele esindajale kokku 435 eurot (KM-ta). Hageja esindaja tunnitasu määraks on 100 eurot (KM-ta), mis on mõistliku suurusega. Menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ning asja keerukust arvestades leiab kohus, et vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista, peab jääma ligilähedaselt tsiviilasja hinna 191,76 eurot piiresse, s.o 200 eurot. (v.t Riigikohtu tsiviilkollegiumi
  1. märtsi 2015 lahend nr 3-2-1-4-15 p 14). Kohus leiab, et hageja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud 275 euro ulatuses, millest riigilõiv 75 eurot ja kulud lepingulisele esindajale 200 eurot. Kohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks hageja menetluskulud kokku 275 eurot. Hageja palub määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Lähtuvalt TsMS § 177 lg 4 märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks viivis tasumata menetluskulude summalt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni viivisemääras poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
  2. jaanuari ja
  3. juulit, millele lisandub 8 (kaheksa) protsenti aastas. Viivitamatu täitmine Hageja esitas hagis taotluse tunnistada kohtuotsus viivitamatult täidetavaks. TsMS § 469 lg 1 kohaselt tunnistab kohus TsMS §-s 468 nimetamata otsuse poole taotlusel viivitamata täidetavaks tingimusel, et see pool annab täitmise tagatise. Lähtuvalt TsMS § 194 lg 1, kui seaduses on ette nähtud poole kohustus anda tagatis, määrab selle andmise viisi ja tagatise suuruse kohus. Kui kohus ei ole seda teinud ja pooled ei ole kokku leppinud teisiti, antakse tagatis raha või väärtpaberite hoiustamisena selleks ettenähtud kontole või Eesti või mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi krediidiasutuse tähtajatu, tagasivõtmatu ja tingimusteta garantiina teise poole kasuks. Hageja tagatist ei ole andnud ning seega jätab kohus hageja taotluse tunnistada kohtuotsus viivitamatult täidetavaks rahuldamata. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.